Küsimused mulle

29. oktoober 2014

Taskurahast

Tahaks natukene taskuraha teemal arutleda ja kirjutada, kuidas meie peres need asjad lahendatud on.

Ega meil mingit regulaarset taskuraha saamist lastel ei ole. Ja taskuraha teema tuli üldse päevakorda paar aastat tagasi, seoses ühe isiku tähelepanu juhtimisele, et lapsed peaksid õppima rahaga ümber käima ja nad on juba piisavalt suured, et taskuraha saada. Mete võis siis kaheksa olla, Sten üheksa.

Mina isiklikult seda vajalikuks ei pidanud, sest lastele ostsin kõik vajaliku niikuinii ja koolis neil raha vaja ei olnud. Milleks tekitada lisapingeid.

Lõpuks siis tänu väljaspoolsele survele vastu tulles, kehtestasime korra, et mete saab 5 ja Sten 6 eurot kuus. Ühes varasemas postituses ma olen juba kirjutanud, mida Mete oma esimese taskuraha eest ostis - püssi:D Tol ajal elasime Saksamaal ja nende taskuraha kulus kõik Yoohoo´de peale või siis kogumiskaartide peale, mis sel ajal saksa laste seas väga popp oli.

Siis mingil ajal kadus meil see komme taskuraha anda ära - iseenesest. Lapsed said ka aru, et asjal pole mõtet vist, et kõik kulub tühja tähja peale ja mina ostan neile nii või naa kõik vajaliku ja mul on seda raha rohkem vaja:D


Nüüd on meil tekkinud uus allikas, kust lapsed oma taskuraha saavad - taara, mis tuuakse Soomest. Minu eksmees toob kellegi soomlase käest alati Eesti märgistusega õlle - gini taarat suures koguses ja sellest saadud raha läheb Mete ja Steni vahel jagamisele. Mina olen muidugi taaraviija rollis:)

Kuus tuleb neile kummalegi keskmiselt ca. 8 eurot sellest taarast. Sten kulutab raha oma ehitusmaterjalidele, vahest ka mobiili kiledele - kaitsetele. Mete on selline, kes niisama raha juba välja ei käi. Oli siin ükspäev teatriraha probleem, mul ei olnud vastavaid kupüüre ja tuli paar eurot puud. Palusin Metel see enda rahast juurde panna. Ei tulnud kõne allagi selline variant. Käib ja loeb oma raha ja sealsamas käib koolis automaadist mingit "kräppi" ostmas. Loomulikult suudab ta koguda ka, kui tal mingi kindel soov on. Siis istub ta eBays, rehkendab ja arvestab, mis on soodsam ja ilusam ja palub mul ostu sooritada, omal süda verd tilkumas, et peab oma raha välja käima. Ja siis kui paki ootamine hakkab, läheb minu elu kibedaks. Küll pean mina siis ennustama, kunas pakk tuleb ja kui kaugel juba on. Oeh :D Sama Steniga, kui olen mingi päeva välja käinud, peab see asi ka sel päeval kohal olema. Kui ei ole, olen mina kõigis maailma hädades süüdi. Aga sellega harjub:)

Meena jällegi on teistmoodi. Ükspäev käis mulle peale, et tema tahab OMA raha teenida. Näeb ju, et teistel on raha, temal mitte. Saime siis nii kokkuleppele, et tema läheb riisuma välja ja veab lehed ka ära. Teadsin, et ega sealt erilist tööviljakust oodata ei ole, aga siis pole ma vähemalt niisama oma raha välja käinud ja tal on tunne, et peab ikka midagi liigutama ka enne. Toppis ennast siis riidesse ja läks. Nägin, kui ta paar reha tõmmet tegi ja vajus sujuvalt Steni ehituse juurde juttu puhuma. Võib - olla vedas paar koormat ka, polnud aega jälgida, aga varsti oli ta toas oma tasu nõudmas. Sai siis oma kokkulepitud kaks eurot ja oli õnnelik. 

Ja kui oli vaja lasteaeda teatriraha viia, oli tema kohe valmis oma kaks eurot välja andma, ise sealjuures õnnelik, et saab enda teenitud rahaga abiks olla mulle. Lasin tal seda rõõmu tunda loomulikult. Raha läks õigesse kohta ja kõik võitsid.

Metega oli meil varasemalt kokkulepe ka Meena lasteaeda viimisega. Taks oli 20 senti kord, nädalas siis 1 euro. Ikkagi tema jaoks töö ju ja ta oli sellega nõus. Lapsel on väike motivatsioongi.

Jaskar taskuraha ei saa ja maksab enamasti oma lõbud ise kinni. Suur mees ja teenib juba ise, uhkus ei laseksi enam "emme" rahakoti peal elada. Tubli on ta selles vallas mul.

Kuidas teie peres lahendatakse sellised elulised asjad?

 

Kommentaare ei ole: