Küsimused mulle

22. november 2014

Ma tahtsin sind näha...

Meena on mul selline vahva tüdruk, et täna ta lasteaeda ei jõudnudki. Ilmaolude pärast. Ikkagi meeletu lumi tuli ju maha nagu Sten mulle hommikul telefonis teatas. Mina olin voodis, kõik oli pime - jäi üle vaid uskuda. Mõtlesin, et sellise lumega ma küll Meenaga kuskile suruma ei hakka, eriti kui lumega veel harjunud ei ole. Ei ole mõtet riskida - ei autoga, ei inimeludega.

Ja kui ükskord valgeks väljas läks, siis olin küll natukene pettunud. Kujutasin ette ikka lumehangesid. Lastele tundub vist küll, et selle lumega ongi talv alanud. Meena tormas loomulikult hommikul vara juba välja. Mis on iseenesest positiivne. Mulle meeldib, kui lapsed väljas on. Siis on toas rohkem ruumi:D Aga ta oli varsti toas, et siis jälle õue minna. Edasi - tagasi. Teise tiiruga meelitas ta Stigi ka õue. Koos oli neil välja lõbus ja mina sain toas rahulikult söögitegemisega tegeleda. Ja nad pidasid seal päris kaua vastu kuni Meenal varbad külmetama hakkasid. Stig oleks iseenesest veel väljas edasi olnud, aga Meena kartis, et ei tohiks ikka teda üksi jätta, äkki kaob ära. Ja nii ta siis tuppa tuligi. Et siis natukese aja pärast jälle üritada.

Iseenesest on see kõik tore, aga iga kord on ju vaja kuivi kindaid ja riideid. Säti kõik kuivama ja siis jälle selga ja siis otsi kuivi kindaid jne. Ilma lõputa. Suvel on lihtsam selles suhtes.

Kõige hullem oli siis, kui Mete ka kodu jõudis. Temal oli ka sooje pükse vaja. Andsin talle siis kätte selleks aastaks ettenähtud püksid, aga need ei kõlvanudki. Liiga laiad, liiga pikad. Minu arust olid täitsa okeid. Võttis siis enda eelmise aasta püksid, mis olin juba remontida lasknud ja Meenale kõrvale pannud. Need olid talle eelmine aasta juba kukekad. Aga need kõlbasid. Saa siis aru. Ta ikka tujutses  kõvasti. Küll ei olnud ta saabastega rahul (ei pidanud piisavalt libisema), siis oli tal suusasaapaid vaja. Paras peavalu selle talve äkilise saabumisega ja teismelistega. Lõpuks sai ta ennast kuidagi sisse pakitud ja võttis suuna otsejoones küla poole. Trehvung teiste omasugustega:) Sten oli ees juba ära läinud, tema hakkas õhtul oma talveriideid välja otsima. Ju oli aru saanud, et on vaja midagi toekamat selga saada, kui ära külmeda ei taha.

Meena kauples ennast täna traditsiooniliselt ka vanaema juurde, Mete samamoodi. Sten on aru saanud, et kodus on kõige parem, eriti hommikul oma voodis ärgata. Ei taha tema enam ei sõbra juures ööbida ega vanaema juurde jääb ka vist ainult Mete soovil, vahest harva. Ja külla ta ka endale kedagi ei taha. Tema teab, kus hea on:)

Õhtu oli meil mõnus. Telekas kinni ja kõik said oma asjadega tegeleda. Oli juba üsna hilja, kui ema andis teada, et Meena tahab koju. Nii üürikeseks jäigi siis meie vaikne õhtu. Oli isegi ühe pisara poetanud, et vanaema saaks aru asja tõsidusest. Nii ta siis kodu toodi ja et sõit asja ette läheks, sõime veel kõhud täis ja jõime emaga tassi kuuma kohvi - enne magama minekut. Aga ega joomata ka ei jäta sellepärast, et äkki ei saa pärast enam und. No ja siin ma nüüd kirjutan, unetu:) Tegelikult läheksin kohe magama ja seda ma teengi, kui siin valmis on.

Uurisin ka Meena käest, et miks ta siis kodus tahtis nii hilja õhtul veel. Tema olevat mind näha tahtnud. Ma tegin siis ettepaneku, et teinekord annan oma pildi talle kaasa. Siis oli järgmiseks vabanduseks, et häält tahtis ka ikka kuulda:) Ühesõnaga emme igatsus tuli ikka peale, mida on väga tore teada.


Käisin väljas ka tiiru, et imetleda öist talvist ilma. Täna ju ikkagi esimene lumi. Muinasjutuline lausa on see olemine meil siin praegu. Oleks ometi jõulud ka sellised.







Loodetavasti ei muutu hommikuks kõik taas porimülkaks ja seda valget lund jätkub pikaks ajaks. Viimasel pildidl on näha, kui ohtlik on meie maja katus. Kui lumi koguneb, vajuvad tohutud laviinid suure mürinaga katuselt alla. Hommikuks on peauks kinni müüritud ja siis vaata, kuidas välja saad. Ja päeval on vaja lastele sõnad peale lugeda, et keegi lume alla ei jääks. Päris ohtlik, aga lumetõkkeid ei märganud omal ajal keegi paigaldada lasta.

Ilusat nädalavahetust!