Küsimused mulle

16. märts 2015

Vanadel radadel

Hea on olla jälle Saksamaa pinnal ja meenutada vanu häid aegu. Meil käis just hetk tagasi külas minu siinne kõige parem sõbranna Mandy ja meenutas meie limusiini sõitu, mille ma aastal 2012 mai võitsin ja võisin 7 sõbrannat ka kaasa võtta. See olevat olnud tema elu kõige suurem elamus. Tema Mete vanune tütar küsis imestunult kohe, et kas tema sünd siis polnudki tähtis. Ei...see oli valus olnud, limusiinisõit oli ikka tippsündmus.


Tänane päev on möödunud haiglaselt shopates. No ma ei saa aru, miks ei ole Eestis selliseid võimalusi nagu Lidl, Aldi, Rossmann, C&A, Tchibo, Mister Lady ja kindlasti veel paljusid mõnusaid ostukohti. Miks eestlastel ei ole võimalik oma pisikese palga eest soodsalt ostelda. Miks peab meil kõik nii hirmkallis olema või üldse mitte midagi ilusat olema.

Omaarust olin ma hommikul plaane tehes jube kaval. Pakkisin Stigi ja Meena riidesse ja viisin nad issi juurde. Meilt on sinna korralik 1 km. No issi võttis lapsed kenasti vastu ja lastel ei paistnud ka selle vastu midagi olevat. Kohe torgati šokolaadid näppu lastele, veeti sööki ette...täis teenendus ikkagi. Isegi meile siia ferienhaus'i oli külmkapp täis ostetud head paremat ja kommikausid olid šokolaadist kuhjas. Eks ikka minu ärritamiseks:D Me olime ikka väga oodatud.

Lapsed viisin issi juurde ikka selleks, et saaksime minna ja rahulikult ringi vaadata. Esialgu siis Goslarisse vanalinna, kus on piisavalt shopata. Sisetunne muidugi andis kogu aeg märku, et on vaja kiiresti tegutseda. Mine tea millal tuleb kõne, et on vaja lastele järgi minna ja issi ei saa neist enam jagu. Keelt ju ka lapsed ei oska. Umbes 9:30 olime auto ära parkinud ja enne 11-st oli juba sõnum, et lapsed tahavad minu juurde. Õnneks ma märkasin seda sõnumit tund hiljem. Helistasin ja uurisin, kas asi on tõesti nii kriitiline, et pean kõik sinnapaika jätma ja jooksma. Anti tund aega veel õnneks. Saime jooksuga oma asjad lõpetatud, haarasime veel kolm döner'it kaasa ja kihutasime koju. Teeb ikka viha küll ju. Mina pean lastega hakkama saama 24/7, laste isa aga ei pea kolme tundigi vastu. Seega võtsin vastu otsuse, et enam talle hoida ei jäta lapsi. Mul on lihtsam, kui lapsed kaasas.

Kui lapsed ära toonud olin, tulime oma "koju" sööma ja peale seda läksime meie küla tiiru tegema, et ühtlasi ka Opat külastada, surnuaial. Tema haua leidsime kiiresti. Surnuaed oli pisike. Süütasime küünla, olime mõtets Opaga ja jätkasime oma ringkäiku.


Edasi läks tee mänguväljakule, mis on kõik ühes pisikeses 600 elanikuga külas käe-jala juures. Stig oli titt, kui me seal alatihti käisime. Täna aga sai Stig ka osa ja talle väga meeldis. Üldsegi tundus, et Stigile on Saksamaa päris konti mööda. Nagu oleks ennegi siin olnud:D. Ongi ju. Ta on siin sündinud ja oma esimese eluaasta ehk beebiea siin elanud. Eks tal on instinktid ja side selle maaga.








Munadepüha ootel
Ilm oli täna natukene tuuline, aga mõnusalt kevadine. Nagu näha, ühtteist juba õitseb. Siin on väga popp muru sisse istutatud krookused, mis igalpool haljasaladel on õites. Munadepüha on siin ka väga tähtis sündmus. Lapsed saavad siis 2 nädalat vaheaega. Puud ja aiad on ka juba selleks puhuks värviliste plastikmunadega ehitud. Varakult. Meie ka kodus ehime, kui koju jõuame.

Stig oli muidugi värskest õhust ja pikast jalutuskäigust mõnusalt väsinud. Tema hakkas kohe turvatooli saades ennast lõunaunne sättima, mida meie muidugi ära kasutasime. Meenale oli juba nädalaid varem ära lubatud, et tema saab Saksmaalt omale Jääkuninganna Elsa nuku. Ja ma juba aimasin, kust poest seda saada võiks. Ja et see vingumine ükskord oma lõpu saaks, ajasime selle asja kiiresti korda. Nukk oli poes olemas, viimane. Õnn oli jällegi meiega. Kuradime kallis küll, aga kui lubatud, siis lubatud. 27€ kuskil oli nuku hind. Ja omal algatusel suutisn ühe dvd ka sel teemal Aldist leida. Meena oli nõrkemas õnnest. Metele ja Stenile andsin kummalegi 10€ taskuraha, nemad vaatavad ise, mis nad endale skoorivad. Täna nad midagi veel ei leidnud. Homme ehk. Täitsa huvitav on, millele nemad oma raha kulutavad.



Meena nuias ka taskuraha. Andsin talle euro. Siis ta uuris asju ja hindu ja palus ühe euro juurde, et ta kakao saaks osta. Ta on väga hea ostleja võõras keelekeskkonnas. Lätis ostis ta täitsa iseseisvalt leti alt omale roosa pastaka. Ei olnud riiulis, pidi müüjale selgeks tegema, mida ta soovib ja arvestama, et tal raha selle jaoks jätkuks. Kakao ostis kaise ja läks ära autosse. Minul läheb poes ikka tavaliselt kauem. Steni üldse ei huvita poodlemine, tema ootab tavaliselt rahulikult autos. Küll on hea mees olla. Mete on natukene minu moodi. Teab, mida tahab ja on rahul olemasolevaga.

Ma nüüd valgustan, mida mul odavalt hankida õnnestus. Kohvimasina patju. Tüki hinnaks 0.08 eurosenti. Tavaliselt olen saanud 0.11 sendiga + postikulu. Tohutu võit ju:D Võtsin kohe 10 pakki (pakis 40 tk). Meenale jäi silma armas roosikimp. Natuke üle 2€ ja me ostsime selle. Kaunistab meie elamist siin...


Homme on plaanis minna kooli ja lasteaeda, õhtul on abendbrot Mandy juures. Tegelikult on Meena ja Stigi issi kõik meie päevad oma mõtetes juba ära planeerinud, aga no kuulge, me siiski ise otsusatame, kuhu ja millal me läheme, kellega kohtume. Ta tahaks nii osa meie elust olla, aga ma olen nii kuradima iseseisev, mis talle kindlasti ilgelt närvidele käib. Ja eks ma arvestan ka sellega, et pean lõppude lõpuks meie elamise eest siin siiski ise maksma. Tema peale ma eriti loota ei saa. Kui tal kaane pealt ära lööb, ei huvita teda enam miski ja ei pea ta oma lubadustest enam kinni. Siis saan loota ainult iseendale. Eks me näe, aga mina olen rääkinud.

Kõige peenem on, kuidas tema inimesi kirjeldada oskab. Kui me tuttavaks alles saime ja Meena sündis, siis ta kirjeldas oma ema kui vana ja haiget, kohe surema hakkavat inimest. Et oleks vaja kiirelt talle ikka Meena ära käia näitamas. No ja kui me kohtusime, oli tegu ikka väga kabeda naisega, kes käib igal nädalavahetusel flohmarkt'i (kirbuturg) tegemas. Sõidab autoga, peab maja ja surmast onikka asi väga kaugel.

Sama siinse ferienwohnung'i perenaisega. Pidi olema üksik vana naine. Täna ajas see "vanur" oma ilusa punase bemmi garaažist välja ja läks ennast tuulutama.

Mandy nimi talle meelde ei tulnud, teda kirjeldas ta kui täis tätoveeritud naisterahvast:D

No saite meie päevast mingigi pildi. Ma pean ütlema, et mulle meeldib siin, nagu ikka. Eriti saated, mis telekast tulevad. Üle aasta on möödas, aga kava on sama. Võin peast õelda, mis saated mis kell tulevad. Ja saated on head. Eile sain kohe oma lemmikut "Shopping Queeni" vaadata.

Lapsed magavad ja hakkan nüüd õhtut nautima. Nautge teiegi!

Kommentaare ei ole: