Eile, kui ma oma postitusega olin valmi saanud ja kela vaatasin, pidin ära minestama. Ei olnudki enam eile, vaid lausa täna varahommik. Mina olin mõistlik ja katsusin kiirest magama jääda. Minu telefon aga võttis asja tõsisemalt ja magas hommikul sisse.
Mul hakkas uni pealt ära juba minema, kui vaatasin, et väljas on kahtlaselt valge. Mete ka üleval juba kobistas. Asi tundus imelik. Mõtlesin, et magan ikka edasi ja ootan ikka äratuskella tirina ära. Usalduse värk. Sisetunne aga käskis korra telefonile pilgu peale visata. Telefon hoolega äratas, aga millegipärast ilma hääleta ja oli seda juba pikalt teinud. Kell oli 7:17. Koolilaste buss oli juba 7 minutit olnud teel kooli poole.
Kiired liigutused, häire antud, asusime tegutsema, et päästa mis päästa annab. Väga hull seis ju ei olnud, meil oli pisuke edumaa. Bussi variant langes küll välja, aga Jaskar tubli ja kiire mees organiseeris kõigile autosse kohad. Isegi Meena jalgrattale (täna lasteaias jalgratta päev). Tema oli ka ainuke, kes endast väljas ei olnud ja inetuid sõnu ei karjunud repliikideks. Stenil läks küll asi käest. Nii käest, et ma lihtsalt krabasin teda jopest ja kutsusin teda korrale. Oli pahane minuga, et mina mõkutan ja tema jääb kooli hiljaks. Krt. Ikka mina süüdi alati. Ükskõik, milles siis.
Siis hakkas Meena ja Stigi etteaste. Nemad kemplesid ühe pulgakommi pärast. Meena kasutas pulgakommi Stigi meelitamiseks. Nii üles tõusmisel, kui riietamisel ja kui asjad korras olid ja Stig teenitud kommi nõudis, keeldus Meena talle seda andmast. Siis tuli omakorda Jaskar ja lõi selle pundi laiali. Meena muidugi solvus ja ronis ära teki alla. Normaalne ju. Sul on elu kiireim hommik ja ta hakkab tsirkust tegema :D
Kui olime kõik valmis minema sõitma, keeldus Stig autosse tulemast. Siis jäi tal veel nossu koju. Selle ma sain õnneks vanaema tagavaradest pooelet teelt kaasa haarata. Ilma oleks üsna keeruline päev lasteaias tulnud. Kasvatajatel oleks raske olnud. Talle sobib küll enamasti ka muu kalts (minu trussikud näiteks), aga originaal on ikka kindla peale minek.
Asusime teele. Loomulikult püüdsin eeskujulik liikleja olla, oma rajas püsida ja kõiki eelneva nädala sündmusi meeles pidada ja kõik õigesti teha. Eksida ju ei tohi. Liiatigi, kui ma liiklemisteemasid ise käsitlen oma kirjutistes. Kõik jälgivad mind kindlasti kullipilgul :D Kujutan endale asju väga elavalt ette ;)
Teepeal tuli vastu isa, kes oli teel Jaskarile järgi, et teda enda jurde appi viia. Pidime peatuma ja Jaskari maha laskma. Siis läks Metel kops üle maksa. Pidime selle manöövriga tohutult väärtuslikke sekundeid kaotama. Õnneks oli see Mete poolt ainuke prentensioon kogu kiire hommiku vältel. Oli teine üsna mõistlik. Stenist tuleb ka aru saada, valus ju puberteedi eas olla :D
Minut enne kaheksat oli peatus kooli ees. Minu osa oli antud. Palusin lastel ilusasti vabandada, kui nad hilinevad ja asi oli korras minu poolt.
Siis tuli lasteaed. Ratas, kodinad, lapsed, erinevad rühmad, kes enne, kes pärast. Sebimist oli. Meenal olid juuksed ka nagu takud peas, see oli ka veel vaja korda saada, enne kui laps rühma läks. Palju kahtlaselt morne nägusid. Eks ikka minu üllitiste pärast. Aga ma ei lasknud ennast heidutada. Minul probleeme pole. Naeratus näol sõitsin pilkases vaikuses koju, et omale lõpuks üks kohvi teha ja tühjas kodus vaikust nautida. Pisikene stress oli seda väärt.
Homne hommik võiks siiski natukene organiseeritum olla. Siis ma pean olema puhanud ja valmis oma oluliseks proovipäevaks.
Mul hakkas uni pealt ära juba minema, kui vaatasin, et väljas on kahtlaselt valge. Mete ka üleval juba kobistas. Asi tundus imelik. Mõtlesin, et magan ikka edasi ja ootan ikka äratuskella tirina ära. Usalduse värk. Sisetunne aga käskis korra telefonile pilgu peale visata. Telefon hoolega äratas, aga millegipärast ilma hääleta ja oli seda juba pikalt teinud. Kell oli 7:17. Koolilaste buss oli juba 7 minutit olnud teel kooli poole.
Kiired liigutused, häire antud, asusime tegutsema, et päästa mis päästa annab. Väga hull seis ju ei olnud, meil oli pisuke edumaa. Bussi variant langes küll välja, aga Jaskar tubli ja kiire mees organiseeris kõigile autosse kohad. Isegi Meena jalgrattale (täna lasteaias jalgratta päev). Tema oli ka ainuke, kes endast väljas ei olnud ja inetuid sõnu ei karjunud repliikideks. Stenil läks küll asi käest. Nii käest, et ma lihtsalt krabasin teda jopest ja kutsusin teda korrale. Oli pahane minuga, et mina mõkutan ja tema jääb kooli hiljaks. Krt. Ikka mina süüdi alati. Ükskõik, milles siis.
Siis hakkas Meena ja Stigi etteaste. Nemad kemplesid ühe pulgakommi pärast. Meena kasutas pulgakommi Stigi meelitamiseks. Nii üles tõusmisel, kui riietamisel ja kui asjad korras olid ja Stig teenitud kommi nõudis, keeldus Meena talle seda andmast. Siis tuli omakorda Jaskar ja lõi selle pundi laiali. Meena muidugi solvus ja ronis ära teki alla. Normaalne ju. Sul on elu kiireim hommik ja ta hakkab tsirkust tegema :D
Kui olime kõik valmis minema sõitma, keeldus Stig autosse tulemast. Siis jäi tal veel nossu koju. Selle ma sain õnneks vanaema tagavaradest pooelet teelt kaasa haarata. Ilma oleks üsna keeruline päev lasteaias tulnud. Kasvatajatel oleks raske olnud. Talle sobib küll enamasti ka muu kalts (minu trussikud näiteks), aga originaal on ikka kindla peale minek.
Asusime teele. Loomulikult püüdsin eeskujulik liikleja olla, oma rajas püsida ja kõiki eelneva nädala sündmusi meeles pidada ja kõik õigesti teha. Eksida ju ei tohi. Liiatigi, kui ma liiklemisteemasid ise käsitlen oma kirjutistes. Kõik jälgivad mind kindlasti kullipilgul :D Kujutan endale asju väga elavalt ette ;)
Teepeal tuli vastu isa, kes oli teel Jaskarile järgi, et teda enda jurde appi viia. Pidime peatuma ja Jaskari maha laskma. Siis läks Metel kops üle maksa. Pidime selle manöövriga tohutult väärtuslikke sekundeid kaotama. Õnneks oli see Mete poolt ainuke prentensioon kogu kiire hommiku vältel. Oli teine üsna mõistlik. Stenist tuleb ka aru saada, valus ju puberteedi eas olla :D
Minut enne kaheksat oli peatus kooli ees. Minu osa oli antud. Palusin lastel ilusasti vabandada, kui nad hilinevad ja asi oli korras minu poolt.
Siis tuli lasteaed. Ratas, kodinad, lapsed, erinevad rühmad, kes enne, kes pärast. Sebimist oli. Meenal olid juuksed ka nagu takud peas, see oli ka veel vaja korda saada, enne kui laps rühma läks. Palju kahtlaselt morne nägusid. Eks ikka minu üllitiste pärast. Aga ma ei lasknud ennast heidutada. Minul probleeme pole. Naeratus näol sõitsin pilkases vaikuses koju, et omale lõpuks üks kohvi teha ja tühjas kodus vaikust nautida. Pisikene stress oli seda väärt.
Homne hommik võiks siiski natukene organiseeritum olla. Siis ma pean olema puhanud ja valmis oma oluliseks proovipäevaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar