Tegin kiiremad tometused ära ja võtan nüüd hetke, et midagi kirja panna. Tänane hommik oli meil uskumatu. Kui tavaliselt on igal mobiil äratuse peale pandud ja hommikul ühel hetkel kõik äratused erinevates tubades helisevad, siis täna, nagu kokkulepitult, oli meie majas vaikus.
Kui ma ühtäkki tundsin, et ei jõua enam magada ja vaataks, mis kell on, siis avastasin, et telefon on väljalülitatud. Selge, aku oli ühjaks saanud. Kui ma kellani ükskord jõudsin, oli kell 7:13. Oi kui kiire siis hakkas. Lapsed olid muidugi bussist juba maha jäänud. Ajasin kõik ülesse, isegi Jaskar sai kiirelt voodist välja ja kohe tekkis ka wc ukse taha järjekord.
Õnneks säilitasid kõik rahu. Mina panin Stigi riidesse, teised sättisid ennast ise valmis ja toast astusime juba sooja pandud autosse poole kaheksast. Kõige kriitilisem oli Jaskariga. Tema buss Nuiast pidi väljuma 7:40. Mina andsin endast parima, aga bussi ajaks me jõudnud. Steni ja Mete lasin kooli teeotsas maha. Mete veel pahandas, et miks ma sisse ei sõida ja kooli juurde neid ära ei vii. Vaja ju veel toriseda ka.
Meie katsusime bussist ette saada ja ülejärgmisesse peatusesse jõuda. Õnnestus, sest buss sõitis ühte külla veel sisse ja meie kasutasime seda ära. Jaskar jõudis bussi peale.
Stig ja Meena kellaajas kinni ei ole, nii et kõik jõudsid õigeaegselt, kuhu vaja. Tore oli, et sõitsin täna hommikul, kõik mu viis last autos. Üsna harv nähtus:) Pole halba ilma heata.
Ise ma korjasin teeäärest paar männikäbi ja oksa, et mingil ajal hakata midagi jõulukaunistuse sarnast tegema. Ega mul eriti aega ei ole, aga algus on tehtud.
Täna lõpuks said maksud ka makstud. See oli mul juba paar päeva hingel. Kõige hullem, kui raha enne otsa lõpeb ja maksudeks ei piisagi enam. Ega palju puudu ei jäänud. Kui ma valmis olin, jäi arvele veel 30 euro ringis. Tuleb jälle hasartne aeg. Kulutatud on kõvasti.
Lasteraha päeval käisime Mete ja Steniga linnas, et paar olulist asja osta ja Sten juuksurisse saaks lõpuks. Ta on mulle juba jupp aega nagu uni peale käinud, kui pakilised on tema juuksed. Nüüd on mõneks ajaks sellega rahu maa peal. Metele olin ma lubanud sooja jope osta. Jah, jälle, igal aastal eksju. Aga see eelmise aasta jope, mille üle ma nii õnnelik olin, Metele mitte põrmugi ei meeldinud. Paar korda saime suure hädaga selga ja nii ta nüüd seisab. Eks ta ole väike ka natuke juba. Mete on jõudsasti kasvanud. Käis siiamaani õhukese softshell jopega, küür külmast seljas. Nüüd ma lubasin tal oma maitse järgi sobiva jope välja valida. Ja ta on õnnelik, käib ja kiidab, kui hea jope tal on.
Jope valimine oli omaette ooper. Ega poes ei ole seda mida vaja. Küll polnud suurust, küll oli värv vale. Ja kõhnale inimesele ei istu kõik ilus ka seljas. Proovis O'Neill' i jopet, mis oli enamvähem tema maitsele, aga lai. Otsisime siis veel. Lõpuks Seppälast leidis absoluutselt teist stiili, kui eelnevad joped spordipoest ja see talle meeldis. Mõnus karvane selja osa ja pepu kenasti soojas, kapuuts ka küljes. Meil Steniga langes kivi südamelt, sai läbi see otsimine. Paras piin. Sten oli eriti tüdinenud, aga omi asju ka vaatama ei läinud, kogu aeg oli meil sabas.
Takkos oli õnneks proovikabiini juures võimalus istuda. Seal nad siis vaatasid omal käel ja mina natukene vaid suunasin ja nõustasin. Mete otsis teksasid, aga mida pole, seda pole. Kõik on talle laiad, isegi kitsa lõikega püksid. Nii ta siis peab oma igivanade jegginsitega edasi käima, kuni need päris kukekad on. Sten valis omale uue dressika. Rahakott sai paraja põntsu, aga ega ma ei iitsanud. Eks neil ole ka mingid õigused. Nende isa on nüüd paar kuud kohtutäituri kaudu elatisraha maksnud ja seega saavad nad omale mõne vajaliku asja täiesti lubada, mis on iseenesest väga tore.
Eile käis mul sõbranna oma mehega külas. Oli üsna kiirvisiit ja lastevaba pealekauba. Isegi minu pisemad olid lasteaias, nii et täiesti rahulik istumine. Üks tema lastest helistas ja küsis luba kodust mõned sendid võtta, et minna poodi piimakisseli ostma. Ja siis ma mõtlesin, et ma isegi pole juba nii ammu neid vanu nostalgilisi magustoite oma lastele teinud. Muidu ma tegin ikka regulaarselt nii piima-, kakao- kui ka karamellikisselli. Tänu sellele kõnele ma täna ennast parandasin ja tegin piparkoogitaigna siirupisulatus potti karamelkisselli. Pott oli mõnusalt piparkoogimaitseainega koos ja mõtlesin natuke kokku hoida ja üht potti kahel eesmärgil ära kasutada. Saigi karamellkissell piparkoogimaitselise nüansiga.
Piparkoogi äriga on mul pisikene okas hinges. Sain eile tagasisidet neilt, kellele ma kindla koguse tainast pean kindlaks ajaks küpsetama piparkookideks. Kui nad esimesel korral said hästi tõmmust taignast küpsetatud koogid, siis vimased korrad on tainas heledam tulnud ja nad ei ole nii rahul tulemusega. Ma siis täna püüdsin uue partii tainast teha ja suhkurt rohkem kõrvetada, et tulemus tuleks ikkagi selline, et klient rahul oleks. Eks näis, tainas on praegu külmas ja kohe-kohe hakkan küpsetama. Tahaks ikka rahuolevaid kliente. Aga paratamatult juhtub, et tainas tuleb iga kord natukene erinevalt välja.
Ükspäev, kui meil voolu ei olnud, olin sunnitud oma atribuutika kaasa võtma ja isa juurde küpsetama minema. Tellimus oli ju vaja täita. Isal oli muidugi hea meel, et talle ka siis mõni piparkook kukub. Aga kuna mul on kokkulepe, et pean kilo tainast piparkookideks küpsetama, siis kõrvale ei tohi sealt midagi minna. Lubasin siiski kaks piparkooki jätta ahju kasutamise eest.
Panin siis kaks pisikest südant kenasti taldrikule enne lahkumist ja kirja juurde: "Kaks piparkooki ♡♡, nagu lubatud" :D Nalja peab saama ju ja sai ka. Isa ei uskunud oma silmi. Aga isa kiitis, et maja oli mõnusat piparkoogi lõhna terve päeva täis olnud. Ka asi ju:) Eks ta naabrid mõtlesid, et ta ise piparkooke küpsetab.
Täna ma heastan talle kõik ja küpsetan kilost taignast talle suure hunniku pisikesi südameid. Talle ka natukene jõulurõõmu.
Eile saime kutse Kodutunde jõulupeole. Aga oh häda, see on ju Tallinnas.Näitasin lastele ka kutset, aga nad pole mingit seisukohta veel välja õelnud. Kas nad nüüd seedivad või pole nad huvitatud. Ise ma läheks küll meelsasti. Näeks ja kuuleks Ott Leplandi, Henrik Normanni ja jõuluvana. Üritus on Happy fly batuudikeskuses, mis oleks lastele päris tore. Aga kui nüüd reaalselt mõelda, siis on meil 30 eurot, millega eriti midagi ette võtta ei kannata. Vaatame, ütles pime ja jooksis vastu puud :D
Lähen nüüd hommikusööki valmistama (kell 11:37) ja mõtlen oma elu üle tõsisemalt järele.
Kui ma ühtäkki tundsin, et ei jõua enam magada ja vaataks, mis kell on, siis avastasin, et telefon on väljalülitatud. Selge, aku oli ühjaks saanud. Kui ma kellani ükskord jõudsin, oli kell 7:13. Oi kui kiire siis hakkas. Lapsed olid muidugi bussist juba maha jäänud. Ajasin kõik ülesse, isegi Jaskar sai kiirelt voodist välja ja kohe tekkis ka wc ukse taha järjekord.
Õnneks säilitasid kõik rahu. Mina panin Stigi riidesse, teised sättisid ennast ise valmis ja toast astusime juba sooja pandud autosse poole kaheksast. Kõige kriitilisem oli Jaskariga. Tema buss Nuiast pidi väljuma 7:40. Mina andsin endast parima, aga bussi ajaks me jõudnud. Steni ja Mete lasin kooli teeotsas maha. Mete veel pahandas, et miks ma sisse ei sõida ja kooli juurde neid ära ei vii. Vaja ju veel toriseda ka.
Meie katsusime bussist ette saada ja ülejärgmisesse peatusesse jõuda. Õnnestus, sest buss sõitis ühte külla veel sisse ja meie kasutasime seda ära. Jaskar jõudis bussi peale.
Stig ja Meena kellaajas kinni ei ole, nii et kõik jõudsid õigeaegselt, kuhu vaja. Tore oli, et sõitsin täna hommikul, kõik mu viis last autos. Üsna harv nähtus:) Pole halba ilma heata.
Ise ma korjasin teeäärest paar männikäbi ja oksa, et mingil ajal hakata midagi jõulukaunistuse sarnast tegema. Ega mul eriti aega ei ole, aga algus on tehtud.
Täna lõpuks said maksud ka makstud. See oli mul juba paar päeva hingel. Kõige hullem, kui raha enne otsa lõpeb ja maksudeks ei piisagi enam. Ega palju puudu ei jäänud. Kui ma valmis olin, jäi arvele veel 30 euro ringis. Tuleb jälle hasartne aeg. Kulutatud on kõvasti.
Lasteraha päeval käisime Mete ja Steniga linnas, et paar olulist asja osta ja Sten juuksurisse saaks lõpuks. Ta on mulle juba jupp aega nagu uni peale käinud, kui pakilised on tema juuksed. Nüüd on mõneks ajaks sellega rahu maa peal. Metele olin ma lubanud sooja jope osta. Jah, jälle, igal aastal eksju. Aga see eelmise aasta jope, mille üle ma nii õnnelik olin, Metele mitte põrmugi ei meeldinud. Paar korda saime suure hädaga selga ja nii ta nüüd seisab. Eks ta ole väike ka natuke juba. Mete on jõudsasti kasvanud. Käis siiamaani õhukese softshell jopega, küür külmast seljas. Nüüd ma lubasin tal oma maitse järgi sobiva jope välja valida. Ja ta on õnnelik, käib ja kiidab, kui hea jope tal on.
Jope valimine oli omaette ooper. Ega poes ei ole seda mida vaja. Küll polnud suurust, küll oli värv vale. Ja kõhnale inimesele ei istu kõik ilus ka seljas. Proovis O'Neill' i jopet, mis oli enamvähem tema maitsele, aga lai. Otsisime siis veel. Lõpuks Seppälast leidis absoluutselt teist stiili, kui eelnevad joped spordipoest ja see talle meeldis. Mõnus karvane selja osa ja pepu kenasti soojas, kapuuts ka küljes. Meil Steniga langes kivi südamelt, sai läbi see otsimine. Paras piin. Sten oli eriti tüdinenud, aga omi asju ka vaatama ei läinud, kogu aeg oli meil sabas.
Takkos oli õnneks proovikabiini juures võimalus istuda. Seal nad siis vaatasid omal käel ja mina natukene vaid suunasin ja nõustasin. Mete otsis teksasid, aga mida pole, seda pole. Kõik on talle laiad, isegi kitsa lõikega püksid. Nii ta siis peab oma igivanade jegginsitega edasi käima, kuni need päris kukekad on. Sten valis omale uue dressika. Rahakott sai paraja põntsu, aga ega ma ei iitsanud. Eks neil ole ka mingid õigused. Nende isa on nüüd paar kuud kohtutäituri kaudu elatisraha maksnud ja seega saavad nad omale mõne vajaliku asja täiesti lubada, mis on iseenesest väga tore.
Eile käis mul sõbranna oma mehega külas. Oli üsna kiirvisiit ja lastevaba pealekauba. Isegi minu pisemad olid lasteaias, nii et täiesti rahulik istumine. Üks tema lastest helistas ja küsis luba kodust mõned sendid võtta, et minna poodi piimakisseli ostma. Ja siis ma mõtlesin, et ma isegi pole juba nii ammu neid vanu nostalgilisi magustoite oma lastele teinud. Muidu ma tegin ikka regulaarselt nii piima-, kakao- kui ka karamellikisselli. Tänu sellele kõnele ma täna ennast parandasin ja tegin piparkoogitaigna siirupisulatus potti karamelkisselli. Pott oli mõnusalt piparkoogimaitseainega koos ja mõtlesin natuke kokku hoida ja üht potti kahel eesmärgil ära kasutada. Saigi karamellkissell piparkoogimaitselise nüansiga.
Piparkoogi äriga on mul pisikene okas hinges. Sain eile tagasisidet neilt, kellele ma kindla koguse tainast pean kindlaks ajaks küpsetama piparkookideks. Kui nad esimesel korral said hästi tõmmust taignast küpsetatud koogid, siis vimased korrad on tainas heledam tulnud ja nad ei ole nii rahul tulemusega. Ma siis täna püüdsin uue partii tainast teha ja suhkurt rohkem kõrvetada, et tulemus tuleks ikkagi selline, et klient rahul oleks. Eks näis, tainas on praegu külmas ja kohe-kohe hakkan küpsetama. Tahaks ikka rahuolevaid kliente. Aga paratamatult juhtub, et tainas tuleb iga kord natukene erinevalt välja.
 |
| Tõmmust taignast "Muhklid" |
Ükspäev, kui meil voolu ei olnud, olin sunnitud oma atribuutika kaasa võtma ja isa juurde küpsetama minema. Tellimus oli ju vaja täita. Isal oli muidugi hea meel, et talle ka siis mõni piparkook kukub. Aga kuna mul on kokkulepe, et pean kilo tainast piparkookideks küpsetama, siis kõrvale ei tohi sealt midagi minna. Lubasin siiski kaks piparkooki jätta ahju kasutamise eest.
Panin siis kaks pisikest südant kenasti taldrikule enne lahkumist ja kirja juurde: "Kaks piparkooki ♡♡, nagu lubatud" :D Nalja peab saama ju ja sai ka. Isa ei uskunud oma silmi. Aga isa kiitis, et maja oli mõnusat piparkoogi lõhna terve päeva täis olnud. Ka asi ju:) Eks ta naabrid mõtlesid, et ta ise piparkooke küpsetab.
Täna ma heastan talle kõik ja küpsetan kilost taignast talle suure hunniku pisikesi südameid. Talle ka natukene jõulurõõmu.
Eile saime kutse Kodutunde jõulupeole. Aga oh häda, see on ju Tallinnas.Näitasin lastele ka kutset, aga nad pole mingit seisukohta veel välja õelnud. Kas nad nüüd seedivad või pole nad huvitatud. Ise ma läheks küll meelsasti. Näeks ja kuuleks Ott Leplandi, Henrik Normanni ja jõuluvana. Üritus on Happy fly batuudikeskuses, mis oleks lastele päris tore. Aga kui nüüd reaalselt mõelda, siis on meil 30 eurot, millega eriti midagi ette võtta ei kannata. Vaatame, ütles pime ja jooksis vastu puud :D
Lähen nüüd hommikusööki valmistama (kell 11:37) ja mõtlen oma elu üle tõsisemalt järele.
25 kommentaari:
30 euroga kuu aega? peagi siin taas poeskäikude arvelduse arutelud ja läheb vastakaks jutt? ebareaalne
Keegi pole väitnud, et kuu aega. Eks me peame toimetulekutoetuse päevani välja vedama.
Mulle kohe meeldib Sinu hoog ja hasart :) Püüan ise ka rohkem Sinu sarnane olla - vähem vinguda ja rohkem rõõmustada :)
Esimesele kommenteerijale - kas said oma päeva k6rghetke kätte sellise nähvamisega? Kuri inimene oled.
Teil on õigus oma arvamusele. Ma loen seda blogi paar kuud puht huumori pärast, kuidas inimene nii mööda räägib..kord jumala vaene, kohe läheb taarat korjama ja vanametalli varastama..teine hetk sõit lätti, sõit pärnu, väike shopping siin-seal..võiks osata vähemalt valetada suitseva suuta :D
Teen ettepaneku et Jaanikale hakata raha koguma, ikkagi ju 5 lapse ema ja nagu ikka, tuleb ots otsaga toime. ��. Nali naljaks, aga kuidagi irooniline on küll lugeda. Sa ju elad väga hästi tegelikult, selline kurtmine tundubki irooniline. Head inimesed, annetage., sest seal kus on, sinna tuleb aina juurde.
Kallis inimene, olen elupäevad taarat korjanud. Abiks ikka. Vaene ma pole, mul on viis last. Lihtsalt on aegu, kui tuleb piskuga toime tulla ja olen alati tulnud ka.
Aga head lugemist. Püüa siis ikka positiivsekd jääda ja ära lange liiga sügavasse musta auku, kui mul vahest(tihti) paremini läheb:)
Ma ei kurda, kirjutan samamoodi irooniaga. Saan väga ilusasti hakkama ka vähesega, kui vaja.
Ega vingumine ei aita, teeb kahju vaid iseendale. Hea on lugeda ka positiivsete inimeste kommentaare vahelduseks kurjusele. Aitäh!
Sulle ka aitäh Sohvi!
Mulle jääb mulje, Anonüümne, et Sul on mingi kana Jaanikaga kitkuda ... Minu tähelepanekud elust räägivad sellest, et ka "rikastel" on mõnikord näpud põhjas, teinekord aga jälle lahedam. See ongi elu. Ja kui siinne ajaveeb oleks ainult mingi kuiv raamatupidamise nädala- või kuuaruanne, siis ma seda ei loeks.
Muidu tore blogi ja veidi kahju, et jutte lastest ja pere tegemistest on viimasel ajal vähemaks jäänud aga ses suhtes olen nõus: rahajutud räägivad üksteisele risti vastu. Üks päev jutt et raha pole, teine päev ostetakse tahvel, lai-ekran telekas või tehakse tuhandete eurode eest remonti (ehitusfirma peale tellimine maksab ikka krõbedasti). Autode remontimistest rääkimatagi. Teised sotsiaaltoetuste saajad ei julge sellistest asjadest unistadagi.
Maarika kustutas millegipärast oma "sõbraliku" kommentaari ära, aga milleks oma tundeid varjata...
Maarika Soovik lisas uue kommentaari teie postitusele „Elame jälle "hasardis"”:
Paistab küll appikarjena, et keegi loeks ja ehk kes teab äkki móni ullike toetabki rahaliselt. Ja kas siis Kodutunne ei rahasta sind, et saaksite Tallinnasse minna? 😊Kirjuta neile äkki.
Kustutasin ju oma sapise kommentaari ära, kas sellest ei piisanud??Aga sind tundes....ei imesta. Tean et olen oma ütlemistega sarkastiline vahel aga näen ja loen ju, mis toimub. Anna andeks😊, juhtub ka parimates peredes.
Maailm oleks palju parem paik, kui inimesed mõtleksid enne, kui midagi välja ütlevad. Ja väide, et sina mind TUNNED...nojah, suht kahtlane. Pigem sa TEAD mind.
Aitäh Sulle Hundi ulg:)
Et millest ma siis viimasel ajal kirjutanud olen, ikka meie tegemistest ju ja lapsed on ikka ka teemaks olnud.
Ja eks neid sotsiaaltoetuste saajaid on erinevaid. Prioriteedid on erinevad.
👌 😊 Nóus armas klassióde.
Kas te sellele pole mõelnud, et äkki on need shoppamised ja reisid ja asjad juba rahasaamise päeval nö maha arvestatud ja sealt edasi tulebki vahel vähemaga leppida. Ehk et kui ma kuu algul saan raha ja tean, et pean omale teksad selle raha eest ostma, lapsele jope siis ûlejäänud kuu tulebki kõhnem. Ei pea ju kohe hetke emotsiooni ostud olema.
huvitav lugu - mina ei loe siit postituses sõnagi kurtmist, veel vähem kerjamist välja!
Jaanika, vormista oma blogi raamatuks ja avalda see. Autori tasudest tuleb rahake ise sinu juurde! Soovitus: kasuta neid kommentaare mis ülistavad sind ja mis tallavad mutta. Ühe pere lugu. Luuletajaks ära hakka, neid luuletajaid on ilmas küll ja küll. Edu kirjutamisel!
Minust küll kirjutajat ei ole. Aga ei vaidle vastu, huvitav on meil küll ka päris traagiliseks kisub. Pean hakkama abi otsima, sest ise ma enam selliste probleemidega maadelda ei oska, mis ees terendavad:(
Nii ta tegelikult ongi. Ega muidu ei saa. Kui midagi tahta, siis tuleb see osta, kui raha on ja lihtsalt püksirihma pingutada ja asi ongi olemas.
Eks igaüks loeb välja ikka vastavalt oma rikutuse tasemele...paraku.
Postita kommentaar