Küsimused mulle

12. detsember 2015

Sarkasm ja iroonia - tarkade huumor või enesehinnangu tõstmine?

Mõnus laupäeva hommik. Pisemad lapsed vaatavad multikaid, suured magavad. Jaskar lahkus juba hommikul vara, tubli, nagu ta meil on:)

Hommikukohv joodud, köök mõnusalt korras, pesu pesemas, tuli pliidi all. Ise ronisin uuesti teki alla, kuhugile ju kiiret ei ole.

Kõik on hästi. Peaaegu. Ma natukene muretsen oma isa pärast, kes üleeile puu alla jäi. Õnneks ei midagi väga hullu, aga tema jaoks on seegi juba hull, kui ta ei saa midagi teha. Parem käsi on tal nüüd mõneks ajaks rivist väljas ja iga väiksemgi liigutus teeb põrgu valu. Ma lohutasin teda, et palju hullem oleks olnud, kui ta oma jalgu kasutada ei saaks. Siis oleks juba keerulisem. Praegu on tal vabadus vähemalt liikumise osas. Peab küll käed rüpes istuma, aga mis teha.

Eile oli mul au vastu võtta väga positiivseid ja inteligentseid inimesi. Minu klassiõde algkoolipäevilt võttis oma ema kaasa ja nad tulid mulle lihtsalt külla. Väga tore. Sealsamas teine klassiõde lööb noa lihtsalt selga asja eest teist taga. Oleks ma talle siis mingil moel liiga teinud või midagi. Kummaline. Aga eks elu teebki omad korrektiivid. Kui kooliajal oldi nagu sukk ja saabas, siis päris elus on asjad kapitaalselt muutunud. Inimesed muutuvad, kes paremuse poole, kes muutub aga lausa talumatuks. Sellisele järeldusele me igatahes jõudsime ja las ta siis olla.


Lapsed olid nagu hullumeelsed, kui võõrad majas olid. Eks ma olen seda ennegi täheldanud. Vaja ju näidata, milleks võimalised ollakse. Kisa ja müra olid kohati juba talumatud. Stigil oli lõunauni ka edasi lükkunud ja eks see võimendas veel asja. Mingil ajal ta siiski tõmbas tagasi ja vajus vaikselt diivanile unne. See oli lausa puhkus kõrvadele. Meena leidis aga külalisega kohe ühise keele ja nii saime mõnusasti rahus juttu vesta.

Kui ma olin maininud, et Meena muusikakoolis käib ja hakkab klaverit ja viiulit õppima, selgus, et saadaval on üks üle 30 aastane klaver. Väga tore, aga meie majja kahjuks see väärtuslik pill küll ei mahu. Nüüd ma pean leidma võib- olla ema juures veel ühe nurga, kuhu klaver üles seada. Ei saa ju nii heast pakkumisest ära õelda.

Tallinnasse sõidu võtan ma ka ette, kõigi õelutsejate kiuste ja oma laste rõõmuks. Kuidas küll välja loeti minu eelmisest postitusest, et ma mingil viisil püüan midagi kerjata, on muidugi müstika. Aga eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel. Optimeerime oma kulusid ja teeme selle pisikese reisi ära. Õnneks on kütuse hinnad ka alla euro liiter praegu.

Uuel nädalal on meil Saksamaalt ka külalist oodata pluss veel lasteaia jõulupeod ja selle nädalaga jäävad Meena ja Stig ka puhkusele...kuni 11. jaanuarini. Pikk puhkus seekord.

Ilusat nädalavahetust!

Ole kursis meie tegemistega siin.

13 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tead see on puhas kadedus mis siin inimesi sappi priitsima ajab. Olgem ausad, paljud ei saa iseendagagi hakkama, rääkimata siis viie lapse kasvatamisest! :) Oleks meil rohkem selliseid positiivseid ja hakkajaid emasid nagu sina! Ainult edu ja pea püsti! :)

Kaisa ütles ...

Jaanika! Sinu ja su pere juures oli armas ja soe olla. Te olete nii tublid ja nii peabki. Noh, ma ise olen ju ka tubli :) Imetlen sinu ettevõtlikkust ja kahe jalaga maa peal olemist. Las penid hauguvad, karavan liigub ikka edasi ;)

Unknown ütles ...

Nii tore, et Tallinna minna saate. Olge tublid!
Ja ausalt neid kibestunud ja halvasti ütlevaid inimesi ei tasu tähelepanna neil endal siis midagi ikka kuskilt puudu!
Jõudu! Vahvat pidu! :)

Anonüümne ütles ...

Mõnus huumorinurk :) Põnevusega lausa ootan kes on järgmine halb kes "inglikesele" turja peale astunud on. Naljakas kuidas sa oskad siin alati mulje jätta et sina oled hea ja kõik teised pahatahtlikud õelad ja kadedad. Aga tegelikult oled sa ise ju kõige suurem surkija ja tagaselja rääkija. Siin sa muidugi toonitad, kuidas sina oma eluga oled rahul, teiste elud ei huvita janiiedasi, aga väike koht ja inimesed tunnevad inimesi.
Usutakse ju ikka seda kes avalikult kisendab, teised on lihtsalt kadedad.

Aedkutsub ütles ...

Väikesed inimesed vahel püüavad teisel pead maha lüüa, et ise suuremana näida. Kuid kaastunne neile, nad ei ole õnnelikud inimesed . . .

Anonüümne ütles ...

30euri eest Tallinna?

Sohvi ütles ...

Oi, on alles kadetsemist ja sisisemist. M6ned naised on nagu tissidega ussid.;) Aga alati on selliseid olnud, ei midagi uut siin päikese all.
Oled väga tubli, ettev6tlik ja töökas naine ja väga hea ema. Kiidan ilumeelt ja isetegemise nupukust. R66mus on Sinu viisikul kasvada!
Kodutunne oli 6iges paigas, abitamaks harva ka inimest, kes ise tegus ja vaatamata elu löökidele alla ei vannu. Hingevalu, kui on reedetud k6ige kallimaks peetud inimeste poolt on ränk. M6ned vajavd aastaid medikamente, istuvad dispanseerses osakonnas, kaotavadki endid ära...Vaatamata piskule sissetulekule, oi kui paljud emad kulutavad regulaarselt suitsule ja alkole - laste jaoks napib k6ike - raha, aega, kannatust ja armastust. Kasvavadki 6nnetud, katkise hingega inimesed sellistest kodudest.
Sina, Jaanika, ei andnud alla! Soovin sydamest, et jätkugu indu ja r66mu teil k6igil.
Mul näiteks paarkymmend aastat tagasi yksikemana (4) jäi tublidusest puudu ja tulin oma kenast maakodust tulema, läksin linna.

lilleriin ütles ...

tee järgi, kui oskad! ma olen 10 euroga teistesse riikidessegi küllalt reisinud. olid ajad kui ryanairi return flight oli 8 eurot ja 2 eurot jäi veel joogi ostmisekski.

Anonüümne ütles ...

Selle blogi pidaja on tegelikult üks õnnetu haigelt üksik inimene!!! Tal on sõltuvus olla lugejatele "online", võib-olla see "haigus" temas möödub heal juhul paari aasta pärast - heal juhul. Halvimal juhul ei tule ta sellest august enam kunagi välja. Praegu "astub ta üle" oma lastest, et neist ikka kirjutada, olla ise "eetris". Vanem laps, nö "Jaskar", saab aru sellest ja hakkab vastu, et ema on kui õhtuleht kõigile blogi lugejatele kirjutab süüdimatult kodus toimuvast.
Blogi pidaja võiks lõppudelõpuks aru saada, et selle karuselli mis ta on pöörlema pannud võib ise peatada, kui ta aru ei saa siis alati võib keegi temale kõige lähedasem sõber pöördusta lastekaitsesse, et päästa neid lapsi ema "armastuse" eest. See "kodutunne" võiks asenduda lõpuks kodurahuks!

lilleriin ütles ...

1. Mitte midagi pole valesti ega halba üksik olemises. Ma pean siiani oma üksikema aastaid parimateks oma elus, sest kontrollifriigina oli mul siis kõige suurem kontroll oma elu üle käes ja sellest tulenev rahulolu suur. 2. Samuti ei ole midagi halba avalikus elus. Ta ei tegele millegi kriminaalsega ega häbistavaga, mida lapsed ei tohiks lugeda. Tunded ega elus ettetulevad olukorrad ei pea olema hirmsad perekonnasaladused, mida pimedas kartulikeldris koorma mulla all peitma peaks. 3. Tagarääkimisest - kõik mulgid klatsivad. See on neil veres. Ma olen samuti Nuiast pärit ja mäletan elu seal, samuti tean, kuidas on elu mujal Eesti linnades ja mujal riikides. Igal pool ühesugune. Igal pool klatsitakse, kus varjatumalt, kus avalikumalt. Ka meie Iiri väikelinnakeses teavad teised minu elust rohkem, kui ma ise sellest tean. Mind see ei häiri, mul on hea meel, kui suudan kellegi päeva ilusamaks ja huvitavamaks teha. Pole vaja eraldi tänada, kui suudate ennast minuga võrreldes paremana tunda ja see teie tuju tõstab. 4. Kui sa poleks kahte eelmist kommentaari kirjutanud, siis oleksin sind vast tõsisemalt võtnud ja pidanud Jaskari pruudiks, kes teab millest räägib. Kuid kuna sul jäid teise pere rahaasjad ette, siis järelikult ei ole sa keegi nende lähiringkonda kuuluv inimene ja kujutad enda järgi võttes ette, kuidas tema lapsed ennast tunda võiksid. Aga kas tead, lastel on suud peas ja nad saavad oma emaga ise rääkida, kui tahavad, et midagi kustutataks. Minu poeg on 2 aastat noorem, kui Jaskar ja elab väga kaasa sellele, kui palju mul blogil lugejaid on juba. Ta ise soovib kuulsaks juutuuberiks saada ja teab, et pole niisama kerge subscribereid saada. 5. Ma võin sulle öelda veel ühe põhjuse, miks blogisid peetakse. See aitab ennast masendavast koduse ema rutiinist välja saada. Blogi aitab ajul muudele asjadele keskenduda ja teeb olemise talutavamaks. Vähemalt minul, ma ei ole eriline kanaema tüüpi inimene. Ja kui on olemas ka lugejad, siis motiveerib see jätkama ja ei lase kergematel masendushoogudel lõpetada seda ühte tegevust, mis tegelikult vee peal hoiab. Ilma blogita upuks postnataalsesse depressiooni täitsa ära. Ühesõnaga, lõpeta trollimine ja tee omale ka blogi. Ehk hakkab kergem.

Kaisa ütles ...

Lilleriin, väga hea kommentaar!

AvelyK ütles ...

Noustun ka Lilleriinuga!

pherenike mercury ütles ...

seltsimees Anonüümne.

Kuna sa ei julge esineda oma öige nimega...aga haugud pimedas nurga taga...siis on töenäoliselt endal mingi hirmus probleem kallal, mida ei aita ei arsti-, ega püssirohi. Mine ja proovi abi saada,. oN ERINEVAID TERAAPIAID, mis vöiksid aidata. Köigepealt peaksid tegelema argusest lahti saamisega...järgmine suur teema oleks kadedus...ning oleks vaja tegeleda ka öelusega enda sees. See on suur mürk, mis hävitab köigepealt sind ennast.
Mina käin siis lehel lugemas seda mida tubli inimene teeb ning kuidas ta suudab oma laste elust muinasjutu teha. Need lapsed saavad oma lapsepölvekodust kaasa terve närvikava, kaunid mälestused, armastuse ja kodusoojuse. Jaanika peaks tegelikult andma välja raamatu: Ellujäämise juhised. Kuidas teha mitte millestki mitte midagi, ning kuidas teha seda maksimaalselt hästi. Ta on perfektsionist. Iga asi mille ta teeb, teeb ta täie teadmise ja täiuslikkuse taotlusega. ÜksKi Jaanika tehtud asi pole nn üle-käe-tehtud. Iga tema käe alt tulnud asi on tehtud täieliku konsentratsiooni ning kohaolekuga. Seega saanud körgema önnistuse...armastusega tehtud toit, armastusega rajatud kodu. Lembit Andresen on öelnud;: parem ilma meheta kui sitt mees. Minu südamest tulev soov Jaanikale: häid inimesi soovin su körvale...önne, önnestumisi, head tervist, ning kuhjaga imesid ! Imelist jöuluootusaega !

Ly Asu.