Väljas on praeguseks juba päris korralik raju. Meie oleme kõik kenasti sel korral ettevalmistatud juhuks, kui elekter peaks jälle ära minema. Vesi on tagavaraks lastud, mobiil laetud, söök on ahjus, kartulid keedetud, tuba soe. Peaasi, et maja ikka kohapeale jääks.
Vaheaeg on möödunud lastel igavledes. Ilma keeras lihtsalt nii ära, et ega midagi teha nagu pole. Väljas on libe, porine ja märg. Olid ilusad talveilmad, siis ju ei märganud natukenegi nina välja pista ja midagigi teha. Rappa oleks tahtnud minna, kelgutama. Tagantjärgi ollakse ikka tark. Olid muidugi ka külmakraadid natukene krõbedad, aga sada korda parem ilm, kui praegusel momendil.
Täna sain lapsed köögis tööle rakendada, kui läks suuremaks vaaritamiseks. Kõik olid usinalt abiks ja siblisid mul jalus nagu virgad sipelgad. Aga nad aitasid huviga ja see oli nende jaoks nagu mõni väljasõit. Ikkagi koostegemine. Mete ja Sten koorisid kartuleid, Meena segas sööki ja avas pakendeid, "eksi" panin juustusalatit segama. Jaskar tark mees, lasi parem jalga siit "hullumajast". On tõesti otseses mõttes hullumaja. Üks tahab ühte, teine teist, siis kakeldakse kordamööda. Sellist rahuhetke on väga harva.
Eile näiteks oli rahulik õhtupoolik. Telekast tuli "Lumekuninganna" telelavastus ja siis lapsed istusid vaikselt ja vaatasid. Kõik neli. Jaskar oli oma objekti peal ja tuli magamise ajaks koju. Mina lihtsalt tõmbusin oma tuppa, läksin teki alla ja nautisin vaikust. Kogu õhtu, ei tulnudki enam teki alt välja. Vahest peab natukene tagasi tõmbama, et siis jälle täie auruga oleks tahtmist edasi tegutseda. Panin ühe lõhnaküünla omale akna peale põlema, olin küünlavalgel, mängisin Mahjongi ja tundsin elust mõnu.
Lapsed ju ka piinlevad juba teist päeva ja peavad ilma netita hakkama saama. Mete ei saanud isegi vetsu minna, kekseles ühel jalalt teisele ja hädaldas, et pole ju mõtet telefoni kaasa võtta, kui netti pole. Ma soovitasin talle soojalt puukorvist üks ajaleht lugemiseks kaasa võtta:D
Mulle tundub, et on siiski positiivsed ilmingud seoses neti puudumisega. Lapsed panevad igavusest tähele, mis meil siin üleüldse toimud. No söögitegemine näiteks. Mete pesi isegi mõned nõud, et midagigi teha oleks. Lubasin lastele isegi ühe korraliku TW koorimisnoa muretseda, et nad saaksid mugavalt kartuleid koorida edaspidi. Eks nende käekesed peavad palju harjutama, enne kui asi käppa saab. Igatahes on tunda, et nad tahaksid igale poole käe külge lüüa, mis on väga hea märk. Ja kooli ootavad nad ka juba:) Aeg on ikka kiirelt läinud.
Täna tahaks veel väljas lastega tiiru ära käia, kui väiksemad magavad. Päris kena elamus oleks selle tugeva tormi ajal üks jalutuskäik teha. Midagigi, et laste vaheaega meeleolukamaks muuta:D
Vaheaeg on möödunud lastel igavledes. Ilma keeras lihtsalt nii ära, et ega midagi teha nagu pole. Väljas on libe, porine ja märg. Olid ilusad talveilmad, siis ju ei märganud natukenegi nina välja pista ja midagigi teha. Rappa oleks tahtnud minna, kelgutama. Tagantjärgi ollakse ikka tark. Olid muidugi ka külmakraadid natukene krõbedad, aga sada korda parem ilm, kui praegusel momendil.
Täna sain lapsed köögis tööle rakendada, kui läks suuremaks vaaritamiseks. Kõik olid usinalt abiks ja siblisid mul jalus nagu virgad sipelgad. Aga nad aitasid huviga ja see oli nende jaoks nagu mõni väljasõit. Ikkagi koostegemine. Mete ja Sten koorisid kartuleid, Meena segas sööki ja avas pakendeid, "eksi" panin juustusalatit segama. Jaskar tark mees, lasi parem jalga siit "hullumajast". On tõesti otseses mõttes hullumaja. Üks tahab ühte, teine teist, siis kakeldakse kordamööda. Sellist rahuhetke on väga harva.
Eile näiteks oli rahulik õhtupoolik. Telekast tuli "Lumekuninganna" telelavastus ja siis lapsed istusid vaikselt ja vaatasid. Kõik neli. Jaskar oli oma objekti peal ja tuli magamise ajaks koju. Mina lihtsalt tõmbusin oma tuppa, läksin teki alla ja nautisin vaikust. Kogu õhtu, ei tulnudki enam teki alt välja. Vahest peab natukene tagasi tõmbama, et siis jälle täie auruga oleks tahtmist edasi tegutseda. Panin ühe lõhnaküünla omale akna peale põlema, olin küünlavalgel, mängisin Mahjongi ja tundsin elust mõnu.
Lapsed ju ka piinlevad juba teist päeva ja peavad ilma netita hakkama saama. Mete ei saanud isegi vetsu minna, kekseles ühel jalalt teisele ja hädaldas, et pole ju mõtet telefoni kaasa võtta, kui netti pole. Ma soovitasin talle soojalt puukorvist üks ajaleht lugemiseks kaasa võtta:D
Mulle tundub, et on siiski positiivsed ilmingud seoses neti puudumisega. Lapsed panevad igavusest tähele, mis meil siin üleüldse toimud. No söögitegemine näiteks. Mete pesi isegi mõned nõud, et midagigi teha oleks. Lubasin lastele isegi ühe korraliku TW koorimisnoa muretseda, et nad saaksid mugavalt kartuleid koorida edaspidi. Eks nende käekesed peavad palju harjutama, enne kui asi käppa saab. Igatahes on tunda, et nad tahaksid igale poole käe külge lüüa, mis on väga hea märk. Ja kooli ootavad nad ka juba:) Aeg on ikka kiirelt läinud.
Täna tahaks veel väljas lastega tiiru ära käia, kui väiksemad magavad. Päris kena elamus oleks selle tugeva tormi ajal üks jalutuskäik teha. Midagigi, et laste vaheaega meeleolukamaks muuta:D
