Küsimused mulle

4. jaanuar 2015

Lapse esimene fotoaparaat

Ajal, kui me veel Saksamaal elasime ja tüdrukud nooremad olid, said nad Meena issilt kingiks fotoaparaadid. Vanust oli neil siis vastavalt 8 (Mete) ja 4 (Meena). Tehnikast kodusolevana oli kinkija minu ettekujutuse järgi kõvat eeltööd teinud ja parima variandi sellises vanustes lastele välja valinud. Ikkagi tulevikule mõeldes, sest sellisel kaameral pikka kasutusiga ei ole...Liiga titekas ja hinnavahet ka pole. Ja päris "piinlik" noorel neiul sellisega ringi uhada:)

Kui nad need fotokad said, oli esimene sõda sellepärast, kes mis värvi saab. Issi oli Meenale nimelt punase kaamera mõelnud ja kui Meena selle avastas, läks sõjaks. Kui ta oli maharahunenud ja Mete, nagu ikka, meenale vastu tulles, et see kisa lõppeks, ettepaneku tegi, kaamerad ära vahetada. Sest mis vahet on värvil, funktsioonid on ju samad. Aga Meena juba on kord selline ja sellest oli suur pahandus. Lõpuks tuli välja, et Mete on Meena kaamera omale võtnud ja "süüdi" tunnistatud. Meena issi poolt muidugi. Nüüd ma ei teagi, kumb on kumma kaamera.

Algul tehti ikka pilte ka, nagu ikka uute asjadega, huvitav ju. Aga siis mingi aeg korjasin ma nee aparaadid kokku ja panin kenasti karpi ja need unustati. Vaimustus oli üle läinud.

Nüüd ükspäev sai need kapist jälle välja pakitud. "Eks" tegi neile pisikese ülevaatuse, pani uued patareid, vaatas mälukaardi üle ja läksid käiku. Nagu jõulud. Uus ja huvitav.



Ainuke jama on, et patareid on ikka patareid. Ega nad kaua vastu ei pea. Neid peab küll tagavaraks hulgim olema. Akuga oleks natukene muretum. Aga meena on väga vaimustuses. Muudkui käib ja pildistab. Täitsa emmesse:D Tõmbasin esimesed pildid ka arvutisse ja panen teile ka vaatamiseks. Kvaliteeti ei tasu oodata. Peaasi, et lapsel lõbus on olnud ja esimeseks kaameraks hea küll:)

Kel rohkem huvi ja äkki ka soov lapsele selline "mänguasi" muretseda, siis siin on üks suvaline link sama kaameraga.

Nüüd siis valik pilte...






Nagu näha, siis kompositsiooni kallal on vaja veel palju harjutada. Teine pilt on minu tehtud ja no see on ju enamvähem:D Ülejäänud ei kannata küll mingit kriitikat. Paluks mõistvat suhtumist. Laps harjutab alles:D

Mete totaalne muutumine

Ajast, mil Mete ilma internetita läbi ajama peab, on temaga toimunud totaalne muutumine. Uskumatu lihtsalt. Kohati lausa tüütu:D Ma ei jõua enam kokata temaga köögis. Ma hoian köögist juba lausa eemale.

Eile hommikul vara tema juba küsis, kas võib kartuleid koorima hakata. Meil oli eelmisest päevast veel potis hulk kartult järel, no polnud vaja. Aga Mete tahtis hirmsasti kartuleid koorima hakata. Loomulikult keelama ma ei hakanud, las koorib. Koorimine on tal üsna konarlik alles, aga kausi täiega sai ta hakkama. Juhendasin siis teda edasi, mis nendega edasi teha saab. Tegi praekartult. Minu juhendamisel muidugi. Kui tal asi selge li, taandusin mina köögist ja tegutses ise edasi. Vahepeal käis juhtnööre küsimas ja mina seda sööki igatahes ei näinudki - pisteti kenasti nahka:)

Nõusid peseb ta ka nüüd üsna tihti ja on üldse kogu aeg ninapidi igal asjal juures. Õhtul hilja tuli veel minu voodiäärele istuma ja uuris, mis me siis järgmisel päeval kõik kokku keedame. Üsna hull värk - minu jaoks:D Ma olen ausaltõeldes tüdinenud juba sellest söögitegemisest.

Nüüd, kohe kui pisikese sugulase sünnipäevalt koju jõudsime, oli ta jälle platsis ja tahtis kartuleid koorima hakata. Aga et kraanikauss oli musti nõusid täis, pidi ta alustama nõudepesuga.


Igavus on ikka nii suur, et omal algatusel otsib omale tegevust. Ja mina arvasin, et Metest ei saa kunagi "perenaist". Isegi saab, kui nii edasi läheb. Kui tal algnipid käes, pole minul kööki enam asjagi võib - olla:D

Kaua meie kartulivarud niimoodi vastu peavad, seda ma õelda veel ei oska:D

Täna tuleb eriti "kallis" söök - kanditud kartulid:D

:)