Küsimused mulle

26. jaanuar 2015

DIY: Raamatukaaned


Igal aastal, kui kool algab ja on vaja lastel õpikuid hakata kiletama-kaanetama, siis olen mina ahastuses. Miks ei võiks õpikud olla standard mõõtu, et oleks lihtsam kaasi osta. Millimeetrite mäng ja sada erinevat suurust, ja tihtipeale lõppevad nõutumad suurused otsa.

Kuskil kaugel Ameerikamaal aga müüakse sellised raamatukaasi, mis venivad vastavalt soovile ja raamatu suurusele. Nimetatakse neid nii - BookSox. Kahjuks ei saa neid sealt kaugelt maalt Eestisse tellida. Leidsin ka eBayst üsna kriitikat kannatavad pakkumised...siin. Ükskord ma tahaks igatahes prooviks omale ühe kaane saada, võib ka rohkem. Aga ma ei lähe kohe ahneks:D

Siin ka üks Youtube´i video, kuidas asi toimib...


Tuhlasin täna päris agarasti netis (mis viga tuhlata, kui nett jookseb) ja leidsin päris mitmeid õpetusi, kuidas ise õmmelda raamatule kaaned. Vaatasin paar korda video läbi ja lippasin pööningule riidejuppide järele. Koukisin pikka aega seisnud õmblusmasin välja ja asusin asja kallale. Video järgi oli üsna lihtne õmmelda, ei midagi keerulist. Lausa uskumatu:D


Kõigepealt otsisin raamatu, mille pealt mõõdud võtsin ja millele ma arvasin vajalikuks kaaned teha:)




Kaaned järjehoidja ja pliiatsihoidjaga

Kahjuks tulid kaaned valitud raamatule napid

Kaaned sain valmis kähku. Tähtis on omada teravaid kääre, triikrauda, nööpnõelu ja VÄGA oluline on tükid õigete mõõtudega välja lõigata. Minul see ei õnnestunud, aga proov sai tehtud. Homme võtan asja tõsisemalt ja püüan ühed kaaned teha, mis raamatule ka sobiks ümber panna:)

Kui issi peab meeles...

On ütlemata armas, kui üks isa oma lpse sünnipäeva meeles peab. Juba nädal tagasi sain e-maili, et Stigile on pakk teele pandud. Ja täna siis kohal ongi-aegsasti, nädal enne õiget päeva. Pakki oli pandud  ka magusat teistele lastele, nii et rõõmu igale.

Kingituse üle oskab Stig juba siirast rõõmu tunda. Paljast  mainimisest, et issi saatis sulle kingituse, oli Stig juba õhinal ja sai väga hästi aru, et midagi nüüd on...

Läksime siis pakki otsima koos ja  kohe lapse silmist oli näha, et 2-aastane saab vägagi hästi asjadest juba aru. Võib julgelt juba arvestada täieõigusliku kingisaajaga.








 Kahjuks teised nn. issid ei tea oma laste sünnipäevadest mitte kui midagi:( 

Mälestuskilde minu vanaemast

Seda postitust ajendas mind kirjutama lugu juustust. Nimelt demonsteerisin ma oma emale jõuluks kingiks saadud TW juustutoosi ja ma polnud kade kiidusõnadega. See toos on ikka nii hea. Tavaliselt, kui meil kapis juustupakk lahti võetud oli ja juust juba natukene kuivamis märke ilmutas, siis keegi seda juustu enam ei puutunud. Nii ta seal kapis seisis ja seni, kuni hallitama läks ja äraviskamisele kuulus.

Nüüd aga võtan pakist virna juustu, panen toosi ja seal on ta alati värske ja hea välimusega. Ema sellepeale kohe platsis oma looga-minu vanaema ajast, keda ma kunagi tundma ei saanud. Ja kui ta selle juustuloo ära jutustas, koorus nii mõndagi huvitavat veel välja.

Juustuga oli nii. Minu vanaema hoidis juustu alati oma toas kapis ja sõi alati just nimelt neid kuivanud ääri. Muudkui lõikas jälle kuivanud osa ära. See meeldis talle eriti hästi. Ja seda tegi ta tihti lugu siis, kui ta millegipärast vihane oli ja tujust ära. Siis ei olnud tal kombeks oma toast väljagi tulla ja nii võis ta seal oma juustust elatuda nädalajagu päevi. Ta oli emale alati õelnud, et seni kui ta karjub, on kõik korras. Aga kui ta vaikne on, siis on midagi kardinaalselt lahti ja ta on püha viha täis. Miks ta vihane oli aegajalt, eks ikka meeste pärast. Vanaisa armastas viina võtta ja naisedki olid päevakorral. Ja see ei meeldi ju ühelegi naisele, kui mees "ringi tõmbab".

Mis minule uudis oli, et minu vanaema oli ka suitsetaja. Kuidas ta suitsetama hakkas, see on ka üsna huvitav seik. Kui nad vanaisaga maja ehitama hakkasid, käisid nad tihti metsas maja tarvis palke tegemas. Vanaisa aga tegi tööajal tihti sutsupause ja siis pidi vanaema alati külmetama ja ootama. Viskas siis ka ükskord suurest igavusest ja vihast "Bellamori" ette ja sealtmaalt ta suitsetama hakkaski. Ja oli ta väga kirglik suitsetaja. Minu imestuseks oli ta kohe peale igat last, kui sünnitusmajast välja sai, kohe taas suitsetamisega alustanud. Minu küsimuse peale, kas ta ka raseduse aeg "tossas", minu ema vastata ei osanud. Igatahes minu isa pole mitte kunagi suitsetaja olnud ja minu teadmist mööda mitte ka tema vend. Selles ma nüüd 100% kindel olla ei saa muidugi. Liisi (minu onutütar), sina kommenteeri selle kohta?

Ja nüüd kõige hirmsam osa...Kui minu vanaema oli 40 aastane, siis jäid tal äkki päevad ära ja ta kahtlustas, et on rase. Läks arsti juurde. Dr. Ladva oli tema arst sel ajal. Selgus kurb tõsiasi, et tal on hoopiski vähk. Kohe alustati ravi ja operatsioonidega. Lõpuks oli ta ainult haiglas, ei tundnud enam oma lähedasigi ära ja kaks aastat peale diagnoosi ta suri. Tema noorim laps oli sel ajal 12 aastane, tema 42 aastane:(

Oma surmaks oli ta ettevalmistatud. Oli kõik paika pannud, millistes riietes teda maetakse ja keda ta ei soovinud oma matustel näha. Minu ema pidi selle eest hoolitsema, et matusekutsed kahele inimesele saaksi kõrvaldatud. Mingil põhjusel ta seda teha ei saanud ja seega on ämm teda ka paaril korral teistpoolsusest külastamas käinud-aga ikka heas mõttes. Paljud imestasid, kuidas küll minu ema oma ämmaga nii hästi hakkama sai. Ega ta kerge iseloomuga ei olnud.

Matustele minu ema ei läinud, sest kandis parasjagu mind ja tervislikel põhjustel pidi lihtsalt eemale jääma. Seega tunnen mina oma vanaema ainult läbi oma ema juttude, kahjuks.