Reisi eelarve

Kindlasti huvitab kõiki, mis see lust ja lõbu meile maksma läks ja kust raha tuli. Loomulik ju teiste rahakotis natukene sobrada. Inimlik.

Alustaks siis kütusest. Isa sponsoreeris meid nii umbes poole paagi naftaga (ca.20 l). Sellega venitasime Leetu välja. Leedus tankisin paagi täis. Liitri hind oli ca. 1.10€, paak 50 l. Selle kogusega sain Saksamaani. Saksmaal oli liitri hind ca. 1.20€, tankisin jäle täis  ja kulus kuskil 53€. Sellest naftast piisas seal kohapeal sõiduks ja tagasi sõites võtsin veel 23€ eest, et Poola jõuda ja seal paak pilgeni täis panna. Poolas maksis liiter ca. 4.65 zlotti/l. Selle kütusega jõudsime omakorda Leetu ja jällegi oli vaja tankida paak täis, sest hinnaks oli 1.06€. Üsna soodne ja miks mitte odavat kütust tankida. Praegu on mul veel pool paaki alles. Kokku põletasime läbi ca. 120 liitrit naftat ja läbisime 3750 km. See on nii umbkaudne rehkendus ja mina kui oma isa tütar oskan väga ökonoomselt sõita. Optimaalne kiirus 85 km/h. Eks ma vajutasin ka vahepeal, siis voolas sumpsist naftat välja kindlasti. Ja autot soojendasime ju ka ühel ööl natukene.

Söögiga me ei koonerdanud. Lapsed said kõike, mida soovisid. Aga nad on mul väga vähenõudlikud. Jupp vorsti, brötchen'eid, vett, mahla, pudingit, jogurtit, hommikusöögi krõbinaid, kakaod, banaani -ja kõik olid rahul. Kahel korral ostsime dönereid (30€), korra sõime Ikeas (ca. 35€) korralikult. Kui me ööbimiskohta jõudsime, oli Meena ja Stigi issi meile kõike head paremat kapid täis ostnud.

Elamine nädalaks maksis ametlikult 300€. Meile tehti parem hind, 250€ ja selle maksis meie eest Meena ja Stigi issi. Oli siiski ka tema huvides, et me sellise pika reisi ette võtsime ja ta oli väga rahul selliste asjade käiguga.

Elamises oli kõik, peale interneti, olemas - telekas, voodid kõigile viiele, wc, dušinurk, köök kõige vajalikuga, elutuba, pesupesemise võimalus, jalgrattad. Ja radikad:) Privaatsus ka. Jäime väga rahule.

Nälga me kordagi ei tundnud ja mina näiteks sõin minimaalselt. Ma isegi arvan, et olen natukene kaalust alla võtnud. Kaal on kahjuks selle ajaga, kui mind kodus ei olnud, nähvikusse keeratud. Vist. Nii et jääb üle ainult loota, et kaal on normis.

Poolas ööbimine maksis 200 zlotti (ca. 50€).

Kes nüüd laias laastus kokku viitsib arvutada, saabki teada meie tagasihoidliku eelarve hädavajalikule. Loomulikult suurem hulk raha kulus sisseostudele ja järgmise kuu mobiili arve on ka kindlasti kolossaalne.

Kust raha tuli? Jõuludeks saime kingiks 500€, tuludeklaratsiooniga 400€, ise panen ma ka igal kuul natukene kõrvale ja teen seda ka edaspidi. Uut reisi ma küll veel planeerima ei hakka. Teeks hetkel pausi:D

Me oleme tagasi

Nüüdseks on kiiremad asjad lahendatud ja on aega teile ka mõned read kirjutada. Liiatigi, kui mul on siin metsatukas viimase peal internett, 4G, nagu ühes arenenud riigis kombeks:D Interneti normaalne toimimine vist oligi meie reisi üks kõige suurem peavalu. Tuleks ometi aeg, kui see on iseenest mõistetav asi kogu Euroopas (vähemalt) ja sealjuures ja mõistliku hinnaga. Nagu ma aru sain ja EMT mulle lõpuks teada andis sõnumiga, siis kulutasin selle nädalaga 60€ eest netti. Juurde ma ei ostnud, see oli minu limiit kuskilt otsast. Nojah, luksus maksab.

Hea on olla lõpuks kodus ja oma voodis magada. Esialgu pole ma küll piisavalt magada saanud, aga loodan, et mul on selle nädala jooksul aega seda siin üksinduses teha küll.

Täna läksid kõik kooli-lasteaeda. Meena raius küll üsna kindlalt mulle, et tema täna on kodus, sest tal olevat nohu ja köha. Millegipärast ma ei kuulnud kordagi, et ta oleks köhatanud sõidu ajal. Jutt muutus aga kohe, kui olime koju jõudnud ja vanaema andis talle Hiinast jõudnud paki, kus oli sees tema kaua oodatud TUTU seelik. Tohutult kena seelik tõesti, mille pärast ikkagi lasteaeda minna. Meena on lummatud, mina ka. Tahaks kohe veel mõne tooni tellida.

Mete ajas ka vastu, et tema oleks täna heameelga kodus. Tema ei tahtnud tänast loodusõpetuse tundi. Ei istu talle see aine millegipärast. Aga koju ma teda ka ei lubanud sellepärast jääda. Nii ei saa. Lapsel peab olema ikka mingisugune kohusetunne ka, mitte nii, et mina ei taha ja mina ei lähe.

Stenil oli motivatsiooni küllaga. Ta sai omale uued teksad ja jalanõud. Pani need hommikul uhkusega selga ja ei mingit kobinat, et tema ei taha kooli. Õhtul luges isegi 20 lehekülge kohustuslikku kirjandust. On tal ju nüüd ülivinge voodi koos sobiva valgusega. Mis viga seal raamatuid lugeda. Ma küsisin ka ikka, et miks ta luges, kas juhtus midagi. Aga huvitav oli olnud. "Roostevaba mõõk" on käsil.

Stigi kohta niipalju, et temaga pole mingit probleemi. Teeb, mida kästakse. Valikuid ei ole. Veel. Reisi ajal oli meil temaga küll mõningasi probleeme. Ikka tema kõhukinnisusega. Kojusõidu ajaks sattus just selline aeg, kui ta oli paar päeva juba WC-s käimata oma nr.2 hädaga. Ja kui ta ennast ebamugavalt tundis, küsis ta peatust, aga midagi ei tulnud. Ei julgenud ta isegi pissida. Tammus jalalt-jalale, aga pissida ei julgenud. Ja nii me siis sadu peatusi tegime, ikka ei midagi. Juhtus muidugi, et piss ikka aegajalt tuli, aga kaka vaev oli tal endiselt. Alles Poola-Leedu piiril saime ta niikaugele, et sai vaevast lahti. Laps muutus kohe rõõmsamaks ja no siis kaanisid nad muudkui jooke sisse ja peatusi oli vaja ikkagi õige tihti tegema hakata. Ja piss muudkui voolas. Õnneks ikka ka vabas õhus. Ei olnud alati vaja WC-d otsida. Mete, Meena ja mina muidugi väljaarvatud. Meie kükitada ei oska:D

Poolas, kuskil ma ei tea kus, kus me ööbida üritasime, oli nii külm ja vali tuul, et hullumaja. Väljas häda teha oli välistatud. Auto lausa vappus suurest tuulest. Lumekirme oli ka maas. Olime ju tulnud äsja soojast kliimast ja see oli ikka liig mis liig meile. Lasin lausa autol käia, kui me magada üritasime. Aga no see oli õudus. Võtsin Stigi oma kaissu rooli taha, aga see lõputu siblimine ja kakavaev sinnaotsa, no see oli mõttetu närvide kulutamine. Õnneks olime ühe tankla parklas, kus sai sooja vetsu kasutada. Aga mingi ööklubi moodi asi oli seal ka. Autod voorisid ja tümps käis monotoonselt. Kaua me seal vastu ei pidanud. Sõitsime edasi ja otsisime uue koha.

Kõige naljakam on see, et iga jumala kord, kui me trassilt maha keerasime, siis ei olnud meil enam aimugi, kust poolt me tulime ja kuhu poole nüüd vaja sõita on. Korra kunagi olen ma hakanud vales suunas sõitma. Märkasin oma viga, kui olime 50 km juba vales suunas liikunud. Navi luges kilomeetreid aga mudkui juurde. Nüüd olen ma selle suhtes väga tähelepanelik. Navi reageerib ka tavaliselt liikuma hakates väga aeglaselt. Nii me siis alati vaidleme ja ennustame, kuhu me keerama peame. Niivõrd nõrk on orienteerumine mul.

Öö, mis me Poolas seiklesime, oli karm. Maastik oli küll ilus mägine ja kurvidega, aga kiirust eriti arendada ei saanud. Näha ka midagi ei saanud. Pime ju oli. Nii et ma ei tea sellest ööst eriti midagi, peale suure unevaeva. Teises kohas, kus ma magada üritasin, sain küll natukene sõba silmale (pea Meena süles) ja eks see aitas mul kogu selle teekonna ka vastu pidada. Ei olnud kerge.

Kui valgeks minema hakkas, saime natukene ümbrust ka imetleda. Palju vett, jahte, mägesid, lõputud põllud. Küla küla otsa, ristid, surnuaiad, meie lemmik Bietronka pood, elamised kellel uhked, kellel aga hurtsik. Kontrast oli väga suur tihti. Naabril nagu loss ja sealsamas kõrval elab keegi majas, millel pole õiget korstentki. Ja see on igal sammul väga levinud vaatepilt.

Kuna ma püüdsin iga hinna eest tasulist kiirteed Poolas vältida ja Navi oli seadistatud kõige otsema tee peale, siis sattusime me kohtadesse, kuhu me enne sattunud ei olnud. Ära eksida võimalik ei olnud. Ainuke hirm oli, et Navi viib meid Venemaale Kalingradi. See on väike sopp, mis jäi koduteele ja kõige otsem tee. Seda pidin ma passima. Olime üsna lähedal Venemaale. Aga läks õnneks. Mingit ringi me sisse ei teinud on marsruudil ja nagu näha, oleme kõik elus ja terved ja mis põiline, jäle kodus.

Ema oli meid ootamas. Ahi kõetud, kapsad ahjus. Ta ikka helistas ja oli kogu aeg mures meie pärast ja oli kursis, millal me koju jõuame.

Jaskar on juba ise teema. Mina ei tea, kus tema oli, kui jagati tarkust, kuidas enda järelt korda hoida. Ta pida oma sünnipäeva eelmine nädalavahetus ja siin oli paras sealaut olnud. Eks ema tasandas, mis tasandada andis, et ma südame rabandust ei saaks. Igatahes tõstsin ma eile õhtul üle pika aja häält Jaskari peale, nii et ta ikka jalad perse alt välja vedas ja hakkas ennast liigutama. Ma olen üsna tolerantne, aga lõpuks saab mul ka mõõt täis. Ja üldsegi, minu mõistus on otsas, kuidas ma saaks veel päästa, mis päästa annab. Toimub ikka selliseid asju, et oi, oi, oi.

Hakkan nüüd tasapisi asju lahti pakkima ja neile kohtasid otsima. Seekord oli mul hull lapimaania peal. Neid sai kokku ostetud igasuguseid ja igaks tarbeks. Üks ilusam, kui teine:)

Õhtul on siis see suur hetk, kui läheb eetrisse "Kodutunne". Saame siis näha, mida ja kui palju eetrisse lastakse ja kuidas kõik välja kukub. Eriti huvitab mind ehituskäik, mida ma ju oma silmaga näinud ei ole.