Ma olen meeleheitel

Mul on viimastel nädalatel köögis päris mitu suuremat kaotust olnud, mis mind ikka vägagi rööpast välja viinud on. Nüüd ma siis meeleheitlikult püüan siin ja seal korda luua, et ÄKKI annab veel midagi päästa ja ma leian oma kadunud asja üles. Äkki ilmub välja, sest kuhu krt saab üks asi lihtsalt kaduda. Ei ole mingi nööpnõel, paraja suurusega kausike. Kui ta juhuslikult ära varastatud ei ole, siis loodan ma ikka veel imele.

Nii ma siis sain täna oma sahvri jälle enamvähem korda ja võitsin isegi natukene põrandapinda. Mitte küll kauaks, aga siiski. Riiulitele ei anna mitte kuidagi ruumi saada, tee mis tahad. Midagi ära ka ei raatsi visata - anda. Äkki läheb vaja:D

Kogu sellest majapidamisest, lõputust nõude pesust ja laste voorimisest külmkapi vahet on mul närvid päris krussis. Arusaadav ju. Ega lastel ka kerge ei ole. Internetis istuda ei lubata, telekast ei tule midagi, vihma sajab. Käivad ja igavlevad koos näljendamisega. Tüütud on need pühad peaks ütlema.

Ma olin parasjagu aktsioonis, kui "eks" ukse taga oli ja sellest karjumisest lausa ära ehmus. Hakkas juba auto juurde tagasi tagurdama:D Aga ega ma siis tuure veel tema pärast maha ei võtnud. Mina ikka lasin edasi. Ja kui ta hakkas mu käest igasugu asju veel nõudma, siis läksin ma päris endast välja. Vaja mingeid ämbreid pesta, kumme, kilekotte ja jumal teab mida veel. Ma ei ole harjunud, kui mulle peale käiakse. Tahan omas rütmis kulgeda. Kui ma varem ikka cv- sse kirjutasin, et olen hea pingetaluvusega, siis need ajad on mõõdas.

Loomulikult olin ma alles pidžaamas. Aga kuna tundus, et "eksil" oli plaanis minna kase- ja vahtramahla jooksma panna, siis pidin ma ka ennast liigutama hakkama ja riidesse toppima. Nii ma siis kriiskasin siin nagu hullumeelne. Õnneks meil pole naabreid läheduses ja "eks" ainult naeratas rahulolevalt. Ta teab,et ega ma tõsiselt vihane pole, teesklen rohkem ja olen kohe hetkega endine.

Jõmmid said riidesse ja vaatasin ahastusega aknast, kuidas roniti kõige suurema pori sisse ja pandi mõnuga sügavatest lompidest läbi. Hakkaks ometi juba midagi tahenema siin maja ümber ometi.....Kõik maa on vett täis ja lirtsub jalge all.

Haarasin olulise - fotoka ja lippasin ka vaatama, kuidas mahla ka tuleb. Kasel tuleb hoolega, vahtra aeg on loomulikult möödas juba. Midagi veel tilgub, maigu saame ära proovida. Tagasi tulles haarasin vaarikavarsi ka kaasa, et head teed teha lastele.

Päris suur tiir sai väljas tehtud, närvi puhatud ja nüüd on aeg Stigil üks lõunauinak teha.

Igal pool on sigade songermaa

Meie lähim naabermaja seest

Keegi hakkab ära väsima

Ei lähe enam pikalt, varsti saab rabarberit

Süüdi, süüdi, süüdi...

Pisike paus ja ma olen tagasi. Eks ma olen oma elu üle järele mõelnud ja omad järeldused teinud. Ma olen küll naljaga pooleks arvestanud oma kriitikute jutuga, aga see ei vii kuhugile. Puhas kadeduse jutt ja viga on siiski neis, kes asjadest midagi ei tea, aga püüavad näidata kui targad nemad on ja kui laitmatult nemad ikka elada oskavad. Pole mu käitumine midagi nii hull, et peaksin midagi muutma. Ennast ja oma elu mingisuguste "hullude" pärast muutma hakata oleks laus lollus. Oleksin sama tumba varsti valmis, kui  need suured targutajad ja kiibitsejad.

Käisin mina siis siin ükspäev autoga ülevaatusel. Jah, jälle kodust väljas ja linna peal, selle asemel et kodus kopitada ja vaaritada, nagu ühele eeskujulikule pereemale kombeks. Aga ei...sellest oli veel vähe.

Auto üle vaadatud, tundsin, et kõht on tühi. Sööma aga ka kuskile minna ei sõandanud, mine tea, mida "targad" sellest arvavad. Saan ju siiski toimetulekutoetust ja see on puhtalt maksumaksjate raha, mida ma oma rahakotis hoian ja kasutan. Suitsule ja alkoholile ma seda ei kasuta, niigi palju austust mul...Maksud on kenasti makstud alati, aga on ikka tüüpe, kellele kõik ette jääb.

Täiesti omaette kuritegu oli minu poolt minna Ökopoodi ja osta omale keskmiselt kallimaid ökotooteid. Oleks ju sobinud ka Paradontax ja Palmolive. Aga ei!

Piirdusin siis paari pirukaga Kivi Pagarist ja närisin kuivalt, et natukenegi nälga kustutada. Et siis koju kiirustada ja taas pliidi ees omale sööka valmis keeta. Minul ju pole lubatud väljas söömine ja tunne, kui saablasta endale toit ette tuua, ise lillegi liigutamata. See ju ka hea tunne inimesele, kes peab päevast päeva vaid hoolitsema selle eest, et pere toidetud oleks. Aga noh, see innustas mind Rimist mõned vajalikud komponendid ostma ja koju kiirustama. Et ikka kiiresti oma nälga kustutada saaks.

Rimis langesin ma muidugi "orki" oma toiduvalikuga...osaliselt. Otsisin meeleheitlikult kuskus'i ja kui ma olin selle omaarust leidnud ja veel imesoodsa hinnaga, ei hakanud ma enam midagi kahtlast kahtlustama. Enne kui kodus märkasin paki avades, et asi on kahtlane. Kuidagi imelik paistis see kuskus välja. Mul oli selleks ajaks juba vesi valmis keedetud, et saan kohe kuskusi paisuma panna. Hakkasin siis uurima pakendit ja valmistamisõpetust. Tegu oli bulgur'iga. Elus esimest korda kuulsin ja nägin.

Bulgur

Kuskus (couscous)

No polnud hullu. Plaanid jäid samaks, aga ette tuli võtta keetmine. Ei piisanud kuumast veest ja paarist minutist. 7 minutit oli vaja pestud bulgurit keeta ohtra veega. Sai tehtud. Pesin veel peale keetmist veega üle ja oligi põhiaine edasiseks toiduks olemas. Maik oli hea, paistis nagu minitang. Juurde lisasin kokteiltomatid, värske kurgi, küüslaugu, avokaado, ürtidega maitsestatud juustukuubikud koos õliga ja segasin läbi. Imeline roog. Meena sõi ja kiitis. Teistest rääkimata. Jaskar armastas sama versiooni kuskusiga juba. Bulguriga oli sama lugu. Kauss sai kiirelt tühjaks, mis tegi ainult rõõmu.

Sama päeva õhtul oli meil planeeritud kinokülastus, "Kiired ja vihased 7". Sten oli seda päeva oodanud juba nädala jagu. Mingil imekombel polnud tema veel oma elus kinno saanud. Kuidas ta alati kahe silma vahele jäänud oli, ma ei oska seletada, aga nii ta oli. Ja et "eks" oli ka Eestisse käima tulnud, mainis nii viisakuse pärast, et kas temal ka tahtmist on peale pikka väsitavat reisi meiega Pärnusse seiklema tulla. Oli meil ju üks vaba koht autos ja pileti plaanisime talle kinost kohapealt muretseda. Teistele olin juba aegsasti piletid üle interneti muretsenud.

Nagu alati, olime õigeaegselt kõik see mees kohal. Järjekorrad popcorni sabas olid meeletud. Seepärast sain ka tavalisest rohkem aega silmitseda erinevaid vilkuvaid tabloosid. Ja mida ma siis nägin pika silmitsemise peale. Meie seansile olid piletid väljamüüdud. See lõi küll pahviks. Püüdsin meeleheitlikult üht kohta siiski välja ajada, kasvõi tabureti peale, aga tulutult. Üritasin vähemasti. Loovutasin loomulikult oma pileti "eksile", aumeeste värk ja lonkisin autosse. Ootama. Kaks tundi ja 17 minutit. Õnneks olin ma eelnevalt toidupoest kino tarvis paneeritud krevette kaasa ostnud. Maiustasin siis nendega ja lugesin moblaga blogisid, mida ma tavaliselt lugema ei kipu. Aga mis sa igavusega ikka teed. Pikalt seda lõbu ei olnud, aku hakkas tühjaks saama ja laadija oli ka kuhugile haihtunud.

Ja siis oli külm ka juba nahavahele pugenud. Otsustasin tiiru linna peal teha, et siis ühtlasi ka autot soojendada. Kohapeal käiata pole minu moodi. Jala ma linnapeale minna ei julenud. Küllaltki kahtlast kontingenti liikus ringi. Milleks minna veel sekeldusi otsima. Auto uksed said esimese asjana lukku pandud seestpoolt. Niivõrd hirmuäratav tundus see elu tol hetkel kesklinnas. Enamasti lendasid ringi väga edevad bemmid ja vilistasid kummi. On ikka ajad. Hea, et ma julgesin oma tagasihoidliku pereautoga ristmikku ületada ja mitte kellegile jalgu jääda. Linna ääres oli juba vaiksem ja turvalisem. Omaette elamus siiski kino asemel öisest Pärnust aimu saada.

Elasin selle ootamise kenasti üle ja lootsin ülevaid muljed kuulata, aga ei...pidin veel ise tuju ka üleval hoidma tagasisõidul. Lisaks kannatlikkuse eest tehti Pärnu piiril veel selfie ka, sest suvatsesin 70 alas sõita pea 80- ga. Nii et üks ütlemata pekki keeratud õhtu minu elus. Aga elu läheb edasi.

Hommikune tiir kaameraga