Olen üllatunud. Ei midagi rasket ega keerulist nende võrsetega. Ega mul polnud enne aimugi, kuidas see siirupi tegemine välja nägema hakkab. Mina olen ikka selline, et viimasel minutil sellised tähtsad asjad. Esimese laari võrseid panin Viiri eeskujul sügavkülma, sest talvel on hea võtta värskeid võrseid tee tegemiseks ja ka hingamisteedele ideaalne auru teha.
 |
| Sügavkülmutatud kuusevõrsed |
Siirupi juurde. Korjamisega oli mul lihtne. Mete ja Meena hoolitsesid, et võrsed tuppa saaksid. Neile täitsa meeldib neid korjata. Kui me sügavkülma korjasime, oli Stig vägagi arvestatava koguse täitsa ISE korjanud. 2 aastane, aga vaat et tegi mullegi silmad ette.
Panin kuusevõrsed potti, lasin vee peale, et võrsed kaetud saaks. Lasin keema. Ja vot siis lõi köögi mõnusat kuusevaigu lõhna täis. Küsisin veel Mete käest, kas ta purustas näppude vahel mõne kuusevõrse, et sellist aroomi tuleb. Siis taipasin, et hoopis potist tuleb seda head karget lõhna. Keema läinud massil lasin tunnikese seista.
Kurnasin vedelikust paksu välja, lisasin poole kilo jagu suhkurt ja lasin keema. Keetsin tund aega. Kui algul oli siirup hallikat tooni, siis keedes muutus järjest roosakamaks. Kui mõnus toon käes oli, pidasingi siirupi valminuks. Valasin purkidesse, kaaned peale ja sildid külge. Maitse oli imeline.
Kuna asi nii lihtne oli, lubasin lastel lahkelt aga uusi võrseid korjama minna, et veel seda head kraami teha.
Meil on seega nüüd kõhasiirup talveks olemas. Kas ta ka aitab, on juba igaühe usu küsimus.
