Tänane päeb siis. Päev on küll poole peal alles, aga juba nii kuradima kiiva jooksnud.
Oli juba pikalt ette teada, et täna on lasteaias natukene ebatraditsiooniline päev ja elukorraldus. Ja lisaks on ju veel ka Kleidikandmise päev. Ja eks see ebakorrapärasus on juba pikemat aega, sest on lõpetamised, ekskursioonid ja erinevad koolilõpu üritused. Ja kui sul on peres ikka 5 last, siis võtab silme eest kirjuks küll. Ja väsitab.
Mina lolli peaga läksin tänasel päeval välja Kleidikandmise päeva vaimus. Meena rääkisin ka ära ja üsna kergelt. Metel oli õnneiks niipalju hoidu, et tema välistas kohe selle võimaluse, et tema kodust kleidiga tänase päeva puhul lahkub. Pani ettenägelikult püksid jalga.
Kui me Meenaga kodust välja astusime, oli meie hoovis soe ja päikesepaisteline. Ma ei kahelnud hetkegi oma valikus täna kleiti kanda. Kui me aga lastaia juurde jõudsime ja välja astusime, kahtlesime me Meenaga mõlemad juba oma valikus. Kõhe oli. Päikest Nuias ei olnud. Meena oli mures, mida teised inimesed arvavad, kui meid kleitides näevad. Jah, suht koomilised olime küll. Aga ma ei näidanud seda välja, muidu Meena oleks veel ebakindlamaks muutunud ja jumal teab, mida nõudma hakanud (pükse äkki). Kõik, keda me kohtasime, olid mõnusalt pükstes ja soojalt riides. Vastavalt ilmale ikka. Ja eks Lastekaitsepäeva üritus oleks pükstes kohe poole mugavam ka olnud.
Meena sai omale tänu tädi Vallile küll retuusid kleidi alla, aga mina ei näinud muud võimalust, kui koju tagasi sõita ja ennast soojalt riidese panna. Pidin päris käbedalt tegema, sest Tibude rühm vajas lastevanemate abi, et pisikesed "tibud" Nuia keskväljakule jalutada, kust kogu see tänane päev alguse sai.
Kahmasin kodust veel Meenale ka midagi mugavamat kaasa ja kiirustasin tagasi. Jäin küll lootusetult hiljaks, sest lapsed olid juba kõik peaaegu kohal. Ei olnud minust mingit abi. Niipalju siis ainult, et kantseldasin omi lapsi ise.
Tegelikult käis mul eile mitu korda peast läbi, et täna üldsegi mitte lastega kodust välja tulla. Aga kasvatajad ikka veensid, et lapsed toogu ma ikka, vahva päev pidavat olema ja lapsed võiksid sellest osa siiski saada. Laste nimel ma siis pingutasin.
Aga ma pettusin. Mina. Lastel võib-olla oli ime natukene lõbus. Eriti see hetk, kui õhupallid laste soovidega lendu lasti. Siis Stig küll siiralt rõõmustas. Mis siis, et ta oli vahetult enne juba kolm õhupalli kogemata lendu lasknud. Muu asi oli üldiselt igav. Kari lapsi lihtsalt kokku aetud - nii lasteaiast kui kooolist, et mõned laulud ühiselt laulda, pillimehi kuulata ja siis rongkäiguna tagasi lasteaia - kooli juurde naasta. Tundus selline nõukaaegne kohustuslik üritus. Mul on need veel väga hästi meeles. Seekord ei olnud ainult kohustuslikku pioneerirätti :D
Mina jäin rongkäigust oma pisemate lastega maha, et Konsumist ühed odavad vahvlitopsid võtta ja vältida seda karjas liikumist. Jäätiseraha oli küll lastele ette nähtud ja varemalt juba vanematelt kokku kogutud, et lasteaia hoovist 1.50€ maksvat pehmet (soft) jäätist osta. Mulle tundus see hind ulme kallis. Jäätis kusjuures oli pisike. Isegi IKEA's on sarnane jäätis 1€, aga tunduvalt suurem. Saime selle raha eest kolm "Väikese Tomi" vahvlitopsi. Selge see, et aastas korra ju võib, aga ei PEA.
Vedasime ennast siis peale jäätise söömist ka lasteaia mänguväljakule. Stig tegi mõned liud väljakul, kuhu ta tavaliselt ei satu ja siis imbusid juba Mete ja Sten ka minu külje alla ja kurtsid, kui igav ikka on. Lapsed nurusid koju. Kella 11 aegu juba. Kuna Stig ei olnud ka enam nõus oma rühma juurde jääma, siis ei jäänudki muud üle, kui kõik see mees koju sõidutada. Meena oli ennast mingisugusesse järjekorda sättinud, kus tehti maalinguid ja tema oma kohta seal loovutada ei tahtnud. Et tal oli lasteaia päev täitsa ette nähtud, jäi tema sinna, et siis oma rühmaga lõunatada ja lõunauni ka teha. Ta oli sellega täitsa päri.
Meie võtsime veel suurematele lastele ka poejäätised ja asusime koduteele. Lapsed olid rahul. Ja veel rohkem rahul olid nad, kui koduuksest sisse astusime. Kodus on mõnus olla. Ei mingit kisa ja müra, mõnus rahulik õhkkond.
Tegime omale eile uue elutoa ka, kolisime teleka köögist tuppa ja nüüd on meil selline mõnus nurk, kus aeg maha võtta.
Stig läks kohe magama. Eks temagi oli kogu sellest melust väsinud. Minu päev Meenaga aga jätkub. Neljast lähen talle lasteaeda järele, et ta esinema saaks oma "Tupsude" tantsurühmaga minna.
Niipalju siis kleidi kandmisest. Ei ole kleidiilmad meile siia veel jõudnud.
Oli juba pikalt ette teada, et täna on lasteaias natukene ebatraditsiooniline päev ja elukorraldus. Ja lisaks on ju veel ka Kleidikandmise päev. Ja eks see ebakorrapärasus on juba pikemat aega, sest on lõpetamised, ekskursioonid ja erinevad koolilõpu üritused. Ja kui sul on peres ikka 5 last, siis võtab silme eest kirjuks küll. Ja väsitab.
Mina lolli peaga läksin tänasel päeval välja Kleidikandmise päeva vaimus. Meena rääkisin ka ära ja üsna kergelt. Metel oli õnneiks niipalju hoidu, et tema välistas kohe selle võimaluse, et tema kodust kleidiga tänase päeva puhul lahkub. Pani ettenägelikult püksid jalga.
Kui me Meenaga kodust välja astusime, oli meie hoovis soe ja päikesepaisteline. Ma ei kahelnud hetkegi oma valikus täna kleiti kanda. Kui me aga lastaia juurde jõudsime ja välja astusime, kahtlesime me Meenaga mõlemad juba oma valikus. Kõhe oli. Päikest Nuias ei olnud. Meena oli mures, mida teised inimesed arvavad, kui meid kleitides näevad. Jah, suht koomilised olime küll. Aga ma ei näidanud seda välja, muidu Meena oleks veel ebakindlamaks muutunud ja jumal teab, mida nõudma hakanud (pükse äkki). Kõik, keda me kohtasime, olid mõnusalt pükstes ja soojalt riides. Vastavalt ilmale ikka. Ja eks Lastekaitsepäeva üritus oleks pükstes kohe poole mugavam ka olnud.
Meena sai omale tänu tädi Vallile küll retuusid kleidi alla, aga mina ei näinud muud võimalust, kui koju tagasi sõita ja ennast soojalt riidese panna. Pidin päris käbedalt tegema, sest Tibude rühm vajas lastevanemate abi, et pisikesed "tibud" Nuia keskväljakule jalutada, kust kogu see tänane päev alguse sai.
Kahmasin kodust veel Meenale ka midagi mugavamat kaasa ja kiirustasin tagasi. Jäin küll lootusetult hiljaks, sest lapsed olid juba kõik peaaegu kohal. Ei olnud minust mingit abi. Niipalju siis ainult, et kantseldasin omi lapsi ise.
Tegelikult käis mul eile mitu korda peast läbi, et täna üldsegi mitte lastega kodust välja tulla. Aga kasvatajad ikka veensid, et lapsed toogu ma ikka, vahva päev pidavat olema ja lapsed võiksid sellest osa siiski saada. Laste nimel ma siis pingutasin.
Aga ma pettusin. Mina. Lastel võib-olla oli ime natukene lõbus. Eriti see hetk, kui õhupallid laste soovidega lendu lasti. Siis Stig küll siiralt rõõmustas. Mis siis, et ta oli vahetult enne juba kolm õhupalli kogemata lendu lasknud. Muu asi oli üldiselt igav. Kari lapsi lihtsalt kokku aetud - nii lasteaiast kui kooolist, et mõned laulud ühiselt laulda, pillimehi kuulata ja siis rongkäiguna tagasi lasteaia - kooli juurde naasta. Tundus selline nõukaaegne kohustuslik üritus. Mul on need veel väga hästi meeles. Seekord ei olnud ainult kohustuslikku pioneerirätti :D
Mina jäin rongkäigust oma pisemate lastega maha, et Konsumist ühed odavad vahvlitopsid võtta ja vältida seda karjas liikumist. Jäätiseraha oli küll lastele ette nähtud ja varemalt juba vanematelt kokku kogutud, et lasteaia hoovist 1.50€ maksvat pehmet (soft) jäätist osta. Mulle tundus see hind ulme kallis. Jäätis kusjuures oli pisike. Isegi IKEA's on sarnane jäätis 1€, aga tunduvalt suurem. Saime selle raha eest kolm "Väikese Tomi" vahvlitopsi. Selge see, et aastas korra ju võib, aga ei PEA.
Vedasime ennast siis peale jäätise söömist ka lasteaia mänguväljakule. Stig tegi mõned liud väljakul, kuhu ta tavaliselt ei satu ja siis imbusid juba Mete ja Sten ka minu külje alla ja kurtsid, kui igav ikka on. Lapsed nurusid koju. Kella 11 aegu juba. Kuna Stig ei olnud ka enam nõus oma rühma juurde jääma, siis ei jäänudki muud üle, kui kõik see mees koju sõidutada. Meena oli ennast mingisugusesse järjekorda sättinud, kus tehti maalinguid ja tema oma kohta seal loovutada ei tahtnud. Et tal oli lasteaia päev täitsa ette nähtud, jäi tema sinna, et siis oma rühmaga lõunatada ja lõunauni ka teha. Ta oli sellega täitsa päri.
Meie võtsime veel suurematele lastele ka poejäätised ja asusime koduteele. Lapsed olid rahul. Ja veel rohkem rahul olid nad, kui koduuksest sisse astusime. Kodus on mõnus olla. Ei mingit kisa ja müra, mõnus rahulik õhkkond.
Tegime omale eile uue elutoa ka, kolisime teleka köögist tuppa ja nüüd on meil selline mõnus nurk, kus aeg maha võtta.
Stig läks kohe magama. Eks temagi oli kogu sellest melust väsinud. Minu päev Meenaga aga jätkub. Neljast lähen talle lasteaeda järele, et ta esinema saaks oma "Tupsude" tantsurühmaga minna.
Niipalju siis kleidi kandmisest. Ei ole kleidiilmad meile siia veel jõudnud.
