Võtsin nüüd lõpuks kätte ja organiseerisin nii, et täna varem õhtule saaks. Stigi suunasin voodisse, Meena saatsin vanni, tegin söögi valmis ja võtsin sujuvalt otsad kokku. Pesin päevase higi maha (sellise ilmaga on tingimata värskendust vaja, meil kõigil) ja olen teki all. Pole päris tavaline nii vara päevale kriips peale tõmmata, aga mõnus vihmasabin tuli ka, nii et mis siin ikka enam pikalt. Tehtud juba piisavalt.
Olen päris pikalt eemal olnud. Kes Facebookis mind jälgivad, teavad, et kõik on parimas korras ja ma pole oma murede all veel murdunud. Kõige suuemad mured olid autod, mis tänaseks on sõidukorras. Ühele sai ostetud 350€ maksev elektriline roolivõimendi pump, teisele uus genekas 245€ (sponsorluse korras) ja tutikas radikas 136€. Lihtsalt kohutav, mis jupid maksavad. Aga seisma ka ei saa sellepärast autosid jätta, tuleb pingutada, nii et veri ninast väljas. Hea, et on häid inimesi, kes kaasa mõtlevad ja aitavad.
Eelmine nädal vaevasin ma oma pead seoses küla päevaga. "EI" ma õelda ei oska, seepärast lubasin lolli peaga pannkooke küpsetada ja koogivõistlusest ka veel takkaotsa osa võtta. Ma ikka püüan tavaliselt oma lubadusi pidada, kuigi mitmel korral tekkis mõte, et milleks oma elu keeruliseks teha.
Nii ma siis peas ketrasin kogu nädala oma peas, kuidas ma kõige sellega toime tulen. Koogi idee oli mul olemas, retsepti suutsin ka suure surmaga välja otsida oma tohutust retseptikogust. Olin plaanitavat kooki (torti) teinud 2012 aasta suvel meie kalli Opa sünnipäevaks. Postituse selle kohta leiab siit.
Siis aga hakkasid jamad pihta. Käisin mitmel korral linnas ja hoidsin kaubanduskeskuste juures olevatel müügikohtadel silma peal, noh et kas ikka maasikaid ka veel müüakse. Hooaeg aga oli lootusetult ümber juba. Ma ei näinud enam kuskil maasikaid. Tuli oma plaanid ümber teha, mis polnudki väga hull.
Metega koos võtsime ette ekstra metsaskäigu, et midagigi koogi jaoks kokku koguda. Lootsin veel metsmaasikaid leida, aga nende aeg oli ka siiski juba lootusetult ümber saanud. Mõne marja leidsin, lisaks metsvaarikaid ja no mustikaid oli juba rohkem kui küll. Koogi võis nimetada metsmarja koogiks.
Retsept nägi ette, et kooki oli vaja hoida mingi aja külmas ja seepärast plaanisin alustada reede õhtul. Siis aga tuli ootamatult vahele Smokie kontsert, millest ka ära õelda ei tahtnud. Kuna ma viimati üldse mingil sellisel kontserdil käisin ca. 18 aastat tagasi, siis polnud mul aimugi, kuidas asjad venivad. Arvasin, et algus on kell 19:00 ja kestab kogu palagan 1,5 tundi ja pool üheksa on koju sõit ja jõuan lahedalt oma koogiga pihta hakata. Koju jõudsin aga peale ühtteist ja siis tahtsin ma veel ainult oma voodisse. Lükkasin kõik hommiku peale ja lubasin mõne minuti varem tõusta kui tavaliselt.
Siis hakkasid taas jamad pihta. Jälgisin täpselt retsepti, aga tee mis tahad, põhjast, mille küpsetasin, ei saanud mitte kuidagi kahte lõiget teha, et tekiks kolm põhja. Tuli aga uued munad lahti lüüa ja üks põhi juurde küpsetada. Küll unustasin ma küpsetuspulbri lisada ja lõpuks pidin palju veel improviseerima, et asjast üldse asja saaks. Kui ma koogi tarvis pistaatsia pähkleid puhastama hakkasin, avastasin, et need on jumalast soolased ehk hoopis snäkiks mõeldud. Ei hakka ju soolaseid pähkleid kaunistuseks purustama. Sinna nad jäid.
Lõpuks sain koogi külma panna ja platsi puhtaks, et pannkoogi taignaga alustada ja kõik vajalik kaasa pakkid külamaja juurde. Lisaks veel kõik lapsed valmis sättida ja ka loomulikult kaasa. Mõne jaoks tundub see lapsemäng, aga minus tekitavad sellised asjad stressi.
Kokku võistles lõpuks viis kooki, mis on teie ees...
Kookidel oli numbrid ühest viieni ja rahvas siis degusteeris ja hindas.
Meena oli ka uhke ja tuli mulle rääkima, et tema olevat ka minu kooki hinnanud - viiega. Oli sedelile number 5 kirjutanud. Minu kook kandis aga numbrit 4. Läks vähe nihu, aga lapse asi. Tema tahtis ju parimat emmele:D
Ise ma degusteerida kooke ei saanud, hindamisest rääkimata, aga minu kook oli saanud auväärse teise koha.
Külapäev möödas, langes ka minul suur koorem õlult. Sai vähe kergemalt hingata. Tänaseks on meil puhkuseplaanid ka enamvähem laias laastus paigas. 24. augustil peaksime olema juba Saksamaa poole teel. Elu on ilus!
Olen päris pikalt eemal olnud. Kes Facebookis mind jälgivad, teavad, et kõik on parimas korras ja ma pole oma murede all veel murdunud. Kõige suuemad mured olid autod, mis tänaseks on sõidukorras. Ühele sai ostetud 350€ maksev elektriline roolivõimendi pump, teisele uus genekas 245€ (sponsorluse korras) ja tutikas radikas 136€. Lihtsalt kohutav, mis jupid maksavad. Aga seisma ka ei saa sellepärast autosid jätta, tuleb pingutada, nii et veri ninast väljas. Hea, et on häid inimesi, kes kaasa mõtlevad ja aitavad.
Eelmine nädal vaevasin ma oma pead seoses küla päevaga. "EI" ma õelda ei oska, seepärast lubasin lolli peaga pannkooke küpsetada ja koogivõistlusest ka veel takkaotsa osa võtta. Ma ikka püüan tavaliselt oma lubadusi pidada, kuigi mitmel korral tekkis mõte, et milleks oma elu keeruliseks teha.
Nii ma siis peas ketrasin kogu nädala oma peas, kuidas ma kõige sellega toime tulen. Koogi idee oli mul olemas, retsepti suutsin ka suure surmaga välja otsida oma tohutust retseptikogust. Olin plaanitavat kooki (torti) teinud 2012 aasta suvel meie kalli Opa sünnipäevaks. Postituse selle kohta leiab siit.
Siis aga hakkasid jamad pihta. Käisin mitmel korral linnas ja hoidsin kaubanduskeskuste juures olevatel müügikohtadel silma peal, noh et kas ikka maasikaid ka veel müüakse. Hooaeg aga oli lootusetult ümber juba. Ma ei näinud enam kuskil maasikaid. Tuli oma plaanid ümber teha, mis polnudki väga hull.
Metega koos võtsime ette ekstra metsaskäigu, et midagigi koogi jaoks kokku koguda. Lootsin veel metsmaasikaid leida, aga nende aeg oli ka siiski juba lootusetult ümber saanud. Mõne marja leidsin, lisaks metsvaarikaid ja no mustikaid oli juba rohkem kui küll. Koogi võis nimetada metsmarja koogiks.
Retsept nägi ette, et kooki oli vaja hoida mingi aja külmas ja seepärast plaanisin alustada reede õhtul. Siis aga tuli ootamatult vahele Smokie kontsert, millest ka ära õelda ei tahtnud. Kuna ma viimati üldse mingil sellisel kontserdil käisin ca. 18 aastat tagasi, siis polnud mul aimugi, kuidas asjad venivad. Arvasin, et algus on kell 19:00 ja kestab kogu palagan 1,5 tundi ja pool üheksa on koju sõit ja jõuan lahedalt oma koogiga pihta hakata. Koju jõudsin aga peale ühtteist ja siis tahtsin ma veel ainult oma voodisse. Lükkasin kõik hommiku peale ja lubasin mõne minuti varem tõusta kui tavaliselt.
Siis hakkasid taas jamad pihta. Jälgisin täpselt retsepti, aga tee mis tahad, põhjast, mille küpsetasin, ei saanud mitte kuidagi kahte lõiget teha, et tekiks kolm põhja. Tuli aga uued munad lahti lüüa ja üks põhi juurde küpsetada. Küll unustasin ma küpsetuspulbri lisada ja lõpuks pidin palju veel improviseerima, et asjast üldse asja saaks. Kui ma koogi tarvis pistaatsia pähkleid puhastama hakkasin, avastasin, et need on jumalast soolased ehk hoopis snäkiks mõeldud. Ei hakka ju soolaseid pähkleid kaunistuseks purustama. Sinna nad jäid.
Lõpuks sain koogi külma panna ja platsi puhtaks, et pannkoogi taignaga alustada ja kõik vajalik kaasa pakkid külamaja juurde. Lisaks veel kõik lapsed valmis sättida ja ka loomulikult kaasa. Mõne jaoks tundub see lapsemäng, aga minus tekitavad sellised asjad stressi.
Kokku võistles lõpuks viis kooki, mis on teie ees...
 |
| I. koht |
 |
| II. koht |
Kookidel oli numbrid ühest viieni ja rahvas siis degusteeris ja hindas.
Ise ma degusteerida kooke ei saanud, hindamisest rääkimata, aga minu kook oli saanud auväärse teise koha.
Külapäev möödas, langes ka minul suur koorem õlult. Sai vähe kergemalt hingata. Tänaseks on meil puhkuseplaanid ka enamvähem laias laastus paigas. 24. augustil peaksime olema juba Saksamaa poole teel. Elu on ilus!
