Ilm on ilus, koksimine (Sten ehitab) muudkui käib, Meena on Steni alluvuses rakkes. Mete ja Stig toimetavad toa juures. Keegi pole veel minu kadumist märganudki. Ronisin kase otsa, et natukene omaette olla ja mõned read kirjutada.
Mõtted on meil juba planeeritava reisi juures. Isa iga natukese aja eest helistab ja annab juhtnööre,a kuidas kõik välja näha võiks. Kõige naljakam mure on tal telgi pärast. Tal on vist sügavast veneajast mingisugused halvad kogemused telkidega. Igatahes usutles ta, kas ikka on kõik jupid telgi üles panekuks olemas, et ebameeldivusi ei tuleks. Mul on tunne, et ta pole oma silmaga tänapäevaseid telke üldsegi näinud. Ma ütlesin talle, et telgi üles panek on lapsemäng ja Sten saab sellega lõdvalt hakkama. Aga ta palus ikka üle kontrollida...igaks juhuks:D Aga no uus telk, pole olemas, et see mingi probleem oleks.
Nagu te aru saite, siis reisiseltskond on otsustatud - Mete, Sten, Stig, mina ja isa. Sõiduvahendiks isa üliökonoomne auto koos katuseboksiga. Sinna mahutame kogu oma telgivarustuse. Kaasa võtame minimaalselt asju, ainult ülivajaliku. See on sohvri käsk. Kuidas välja kukub, on juba iseasi. Mina küll ei kavatse ühtede aluskate ja paari sokkidega kodust lahkuda:D Ja lapsed on kodu peegel, nii et...
Marsuudist. Isa arvas kohe, et ei ole mõtet sama teed sõita, nagu me juba aastaid teinud olema. Võtame uue sihi, Augustowist hakkame sõitma Gdanski peale. See peaks meid mere äärt pidi juhatama. Uurisin ka Klaipedast või Liepajast laevaga üleminekut, aga tundus natukene krõbe kogu meie seltskonnale ja ajakulu ca. 22 tundi laevas on ka natukene hirmuäratav.
Isa soov oli veel Berliinis peatuda, alati on ta pidanud sealt suure kaarega mööda sõitma. Siis võiksime juba Berliini loomaeda ka külastada, lapse pilet on seal 6.50€ ja kogu meie suure pere pilet maksaks 35€, mis ka ei tapa.
Kiirteid püüame vältida ja palju pisikestes kohtades peatuda ja kolada. Mina sisimas unistan ka Baierimaale jõuda, Chiemsee ääres telkida ja türkiissiniseid järvi imetleda (Tegernsee, Schliersee), sealt Austriasse põigata ja hirmuäratavates mägedes seigelda ja lõpuks Tsehhi kaudu kursi kodu poole võtta. See on muidugi paras ulme, kooliajaks on vaja ju tagasi olla. Pluss on see, et meil on kaks tugevat juhti, saame vahetustega sõita ja mina saan ka kõrvalistmel vedeleda ja ringi vaadata tahtmist mööda.
Unistused said nüüd kirja, aga keelatud see ju ei ole.
Loomulikult on nüüdseks lapsed mind juba ammu avastanud ja suruvad külje alla. No ei lasta olla.
Hea uudis ka. Kredexist sain teate, et taotlus on vastu võetud, puudusi ei esinenud ja otsust on oodata detsembri alguses.
Mõtted on meil juba planeeritava reisi juures. Isa iga natukese aja eest helistab ja annab juhtnööre,a kuidas kõik välja näha võiks. Kõige naljakam mure on tal telgi pärast. Tal on vist sügavast veneajast mingisugused halvad kogemused telkidega. Igatahes usutles ta, kas ikka on kõik jupid telgi üles panekuks olemas, et ebameeldivusi ei tuleks. Mul on tunne, et ta pole oma silmaga tänapäevaseid telke üldsegi näinud. Ma ütlesin talle, et telgi üles panek on lapsemäng ja Sten saab sellega lõdvalt hakkama. Aga ta palus ikka üle kontrollida...igaks juhuks:D Aga no uus telk, pole olemas, et see mingi probleem oleks.
Nagu te aru saite, siis reisiseltskond on otsustatud - Mete, Sten, Stig, mina ja isa. Sõiduvahendiks isa üliökonoomne auto koos katuseboksiga. Sinna mahutame kogu oma telgivarustuse. Kaasa võtame minimaalselt asju, ainult ülivajaliku. See on sohvri käsk. Kuidas välja kukub, on juba iseasi. Mina küll ei kavatse ühtede aluskate ja paari sokkidega kodust lahkuda:D Ja lapsed on kodu peegel, nii et...
Marsuudist. Isa arvas kohe, et ei ole mõtet sama teed sõita, nagu me juba aastaid teinud olema. Võtame uue sihi, Augustowist hakkame sõitma Gdanski peale. See peaks meid mere äärt pidi juhatama. Uurisin ka Klaipedast või Liepajast laevaga üleminekut, aga tundus natukene krõbe kogu meie seltskonnale ja ajakulu ca. 22 tundi laevas on ka natukene hirmuäratav.
Isa soov oli veel Berliinis peatuda, alati on ta pidanud sealt suure kaarega mööda sõitma. Siis võiksime juba Berliini loomaeda ka külastada, lapse pilet on seal 6.50€ ja kogu meie suure pere pilet maksaks 35€, mis ka ei tapa.
Kiirteid püüame vältida ja palju pisikestes kohtades peatuda ja kolada. Mina sisimas unistan ka Baierimaale jõuda, Chiemsee ääres telkida ja türkiissiniseid järvi imetleda (Tegernsee, Schliersee), sealt Austriasse põigata ja hirmuäratavates mägedes seigelda ja lõpuks Tsehhi kaudu kursi kodu poole võtta. See on muidugi paras ulme, kooliajaks on vaja ju tagasi olla. Pluss on see, et meil on kaks tugevat juhti, saame vahetustega sõita ja mina saan ka kõrvalistmel vedeleda ja ringi vaadata tahtmist mööda.
Unistused said nüüd kirja, aga keelatud see ju ei ole.
Loomulikult on nüüdseks lapsed mind juba ammu avastanud ja suruvad külje alla. No ei lasta olla.
Hea uudis ka. Kredexist sain teate, et taotlus on vastu võetud, puudusi ei esinenud ja otsust on oodata detsembri alguses.
