Küsimused mulle

31. märts 2016

Reklaam vs. antireklaam

Ma tahaksin hirmsasti siin praegu ühe pildiga lehvitada ja küsida teiste inimeste arvamust, aga ma ei tea, kas see sünnis on. Riivaksin kohe kindlasti kellegi tundeid ja põgusas vestluses ei olnud töö autor nõus, et ma tema pilti kasutan. Ju siis on midagi karta või häbeneda. Millega muidu seletada avalikult postitatud pildi jagamisest keeldumisega. Pidi olema autoriõiguste rikkumine, aga polnud nõus ka sellega, et avaldan pildi juures autori nime:D

Tegu on siis ühe küünetehniku pildiga, mis jooksis läbi FB-is minu ajajoonelt. Tehtud tööst siis. Ma sain kerge šoki seda pilti nähes ja väljendasin ka ennast vastavalt. Asjaosaline ise arvab, et töö on okei ja klient rahul. Mina leian, et see on pigem antireklaam. Ma pole juba ammu midagi nii jubedat näinud.

Tal on hulgaliselt ka teisi töid ja kõik avalikult vaatamiseks. Mina pole pädev tema tööd hindama, aga kes tahab pilgu peale visata, siis andke märku. Oleks täitsa huvitatud, kas mul on mõttekaaslasi.

30. märts 2016

Sünnipäev

Täna on tegelikult Meena ja Stigi issi sünnipäev. Mul on see meeles, aga lastele ma seda maininud ekstra ei ole. Õnnitlust ma ka tõenäoliselt teele ei saada, sest ta (laste isa) ei ole kunagi eriti midagi pidanud tähtpäevadest. Sisimas ta kindlasti loodab, et me märku annaks, aga kuna tal on raske lapsepõlv olnud ja ta oma jutu järgi ei hooli meelespidamisest, siis las ta olla...

Veel enam, et ma vist vihastasin ta siin mingi aeg täiesti kogemata välja. Vaata see teises keeles enda väljendamine pole eriti ohutu. Igatahes kukkus nii välja, et kui mina olin lõpetanud, siis vastus mis tuli, oli selgelt arrogantne ja oli selgelt näha, et inimene oli ego pihta kõva löögi saanud.

Seletan lühidalt, kuidas asi oli.

Mingi paberimajanduse pärast oleks olnud vaja, et Meenal ja Stigil oleks sissekirjutus tema juures. Kuidas see aga võimalik oleks. Hooldusõigust tal laste üle ei ole, asju ta ilma minuta ajada ei saa. Ta tegi ettepaneku, et teise elukohana võiks kirjas olla tema aadress. Nojah, aga kuidas. Mina käin tööl ja Saksamaale ma minna ei plaani. Eks see ajas tal ka "sita keema", et ma nüüd tööl käin ja tulen oma eluga iga päev aina paremini toime. Saan kodust välja ja üldse kontrollin oma elu paremini.

Nii...tema igatahes ütles, et läheb järgmine päev nn. valda ja üritab lapsed enda juurde sisse kirjutada. Ma laitsin tal selle plaani kohe maha ja ütlesin, et ilma minu allkirjata ja ilma laste dokumentideta on see üritus tal üsna mõttetu, et ma ei usu selle õnnestumisse. Ma ei tea, kas mu soe soovitus kõlas sama ülbelt, kui tema mulle vastas, aga rohkem ma temast kuulnud ei ole.

Selline armas "suhe" meil hetkel käsil. 

Töö, kodu, lapsed ja kõik muu

Täna on nii hullumeelne päev olnud, et kui ma ükskord koju jõudsin, siis lihtsalt tegutsesin selle nimel, et vaid võimalikult kiiresti voodisse saada. Ei huvitanud mind enam ei söögitegu ja ammugi mitte telekas.

Lapsed oleks muidugi soovinud, et ma midagi head süüa teeksin, aga kui ma Metelt küsisin, mis see hea olla võiks, siis vastata ta mulle ei osanud. Sellest ma järeldasin, et ju siis pole asi pakiline. Vingutakse lihtsalt vingumise pärast. Varsti nad istusidki Steniga laua ääres ja olid omale ise midagi söödavat leidnud. Nii et ei tasu ikka kohe iga piiksatuse peale joosta, võib lastele harjumuseks saada. Ja ma tõesti lihtsalt ei jõua igal õhtul majapidamisega tegeleda.

Eile oli mul rohkem energiat. Sain vist ema juures paraja kofeiini laksu. Igatahes kui ma ükskord koju jõudsin, ajasin ma veel tolmuimeja kurjaks, sorteerisin Meena riidesahtlid ära, viskasin pesuresti toast välja ja jõudsin mustad nõud isegi masinasse panna. Päris produktiivne õhtu. Teleka ees istusin ka veel. Eks natukene oli oma osa sellel, et Meena sõitis iseseisvalt jalgrattaga vanaema juurde ja mul oli üks laps vähem. Kohe annab tunda, nii uskumatu kui see ka ei ole.

Täna muideks sama lugu. Koduteel juba Meena ütles, et tahab täna sama asja korrata, kui eile. Ainuke jama oli, et tal oli ratas vanaema juures. Aga see oli väike probleem. Meenal oli kohe lahendus. Ta sõidab rattaga koju ja siis sõidab omakorda uuesti vanaema juurde. Nojah, saab ka nii. Talle kohe nii väga meeldib liigelda kodu ja vanaema vahet. Nüüd on liiklushuligaane ka vähemaks jäänud (tänu tihedamale politsekontrollile) ja liiklus on üsna rahulik või siis üldse olematu. Ja keda huvitab, siis Meena on igati turvavarustusega varustatud ja võimalusel on tal isegi saatja kaasas. Ma tean, nii väike laps ei tohiks veel maanteel sõita. Aga palju asju ei tohi, ikka tehakse. Ma mõtlen ikka oma lapsepõlve peale nendel puhkudel, kuidas ma nööriga venna punnvõrri järel rattaga olin. Põlved olid mul kogu aeg verised. Päevad läbi me mõllasime millegi kallal, vanemad olid alati tööl ja no teate isegi, kuidas vene ajal need asjad olid. Tore oli igatahes. Ideaalne lapsepõlv.

Mis mu päeva täna nii väsitavaks tegi, oli palju igasugu melu. Esiteks oli meil töö juures täna tuletõrje koolitus. Õnneks oli lektor naljamees ja igav ei hakanud. Ruumi ja - õhupuudus oli aga küll. Ma sain lõpuks omale koha mõnusasse pehmesse voodisse ja no vajus silm kinni küll. Hea meelega oleks seda voodit korralikult testinud.

Samal ajal, kui meile loengut peeti, oli sealsamas meie tootmishoonete lähedal tulekahju ja päris reaalis ikka. Pärast tehti meile ka väike õppus, millest me nii mõndagi õppisime. Kui asi tõsiseks läheb, ju me siis ikka liigutame ennast tõsisemalt ja hoolitseme selle eest ka, et kaaskodanikut hoonest kõik välja saaks.

Täna lõpuks, peale kahte nädalat haiglas olemist, sai koju ka minu isa. Ma pole sellest kirjutanud, aga mainin põgusalt, et ta elas üle infarkti. Aitasin tal natukene organiseerida koju minekut. Õhtul käisin veel tema juurest läbi ja tundus, et kõik sujub. Söök oli värskelt valmis, tuli pliidi all ja telekas lõugas toas nagu "metsaline". Kõik nagu vanal heal ajal.

Pärast kogu seda melu on mõnus voodis vedeleda ja mitte millelegi mõelda. Päris tore on vahelduseks, kui Jaskar ahju kütab, Sten enda järelt söögilaua koristab ja Mete lihtsalt Stigiga üles oma tuppa läheb ja lapsed hoolitsevad, et emme puhata saaks ja mis põhiline, vaikus majas oleks. Ei jõua iga õhtu.

Täna magan ma töö juurest prügisurmast päästetud stressipadjaga, mis lõhnab lavendli järele. Mingid testpadjad ja üldsegi mitte pahad. Esmamulje on küll paljutõotav. Loodetavasti olen ma hommikul hoopis teine inimene:)

27. märts 2016

Ilma pealkirjata

Tänasega ongi lastel vaheaeg läbi. Pidid nad selle veetma üksinduses ja said tahtmist mööda igavleda. Pisemad käisid ikka lasteaias edasi, suuremate soovil, et nad rahus OLLA saaksid.

Kõik toimis. Mina läksin ikka nagu tavaliselt, hommikul vara, pisematega kodust välja ja tulime õhtul. Päeval mingit helistamist ei toimunud. Selle tegin ma oma lastele kohe selgeks, et ei mingit helistamist, kui HÄDA ei ole. Nad on sellest ilusasti aru saanud ja olen saanud selles mõttes küll täiesti südamerahus oma tööga tegeleda.

Töörindel läheb endiselt hästi. Saame ikka kiita ja teeme oma tööd huvi ja õhinaga. Neljapäeval tehti meie osakonnale ka ekskursioon tootmisesse, et meil natukene rohkem aimu oleks, mida me teeme ja kust see kõik tuleb ja kuidas tootmisprotsess välja näeb. Aukartust äratav oli, peaks ütlema. Ja vahelduseks oli tore ka kontorist välja saada, ilusas ilmas jalutada ja ennast liigutada.

Selle enda liigutamisega on mul päris suured jamad kaelas. Ma ei saa õelda, et ma liiga palju sööks, aga kaal tõuseb mühinaga. Teksad, mida ma kandnud olen, lähevad jalga veel vaid seebiga. Nüüd ma saan aru küll kleidi kandmise eelistest. See värk annab vähemalt järgi venida...no sukkpüksid ja mõni elastsem kleit siis ja laua ääres on ka mugavam istuda.

Tahan õelda seda, et olen oma kaaluga tagasi seal, kus sügisel, kui ma alustasin tõsisemalt oma isude piiramisega ja seda väga tõhusalt. Pean sama asja kordama, kui ma ei taha ennast just käest lasta. Asi on tõsine ja naljast üsna kaugel.

Et ma kogu nädala istun kinnises ruumis ja isegi välja eriti ei näe, siis täna oli ilm nii kevadine, et nii kui ma voodist tõusin, seadsin sammud kohe välja. Kohe kutsus näppe mullaseks tegema. Lumi on küll paks meil siin veel, aga päikselisemad kohad on lumevabad. Nii ma siis saingi ühe suure lillepeenra sodist puhtaks tehtud, ennast natukene liigutada ja võib-olla natukene d-vitamiini ka. Lumi sulab silmnähtavalt ja päevad on nüüd ka pikemad, soojemad ja valgemad. Saab äkki isegi peale tööd kodus midagi kasulikku tehtud. Lapsed on ka heameelega väljas kui mina aias nokitsen.

Meena sõidab juba mitmendat päeva rattaga ringi, mis on ka vaid rõõmutegev. Stig, tema on talv läbi oma jooksurattaga igal pool üssanud, temaga pole probleeme. Aga Meena liikumine oli küll minimaalne. Niipalju, kui ta lasteaias saab liikumist, niipalju oli. Koju jõudes visatakse kohe teleka ette ja kogu lugu.

Ükspäev läks ta Metega bussiga lasteaeda. Mete siis saatis teda natuke. Päeval käis ta eelkoolis ja õhtul ta oigas, kui väsinud on tema jalad, et ta on niipalju päeva jooksul kõndinud. Ühesõnaga ta kõndis kodust bussijaama, bussijaamast lasteaeda ja siis veel tiiru kooli ja ta oli omadega läbi. See on see autoga laste sõidutamine. Varsti on see lõbu läbi. Meena hakkab käima bussiga nagu koolilastele kohane.

Jalgratas on õnneks tema suurim sõber, saab liikumist piisavalt. Talv ongi selline laisem aeg. "Eks" oli ka lootustandev minu kaalutõusu osas, et küll ma kevad-suvega kõik jälle maha rahmeldan. No loodame siis.

Kirjutaksin rahast ka natukene. Ma olen täheldanud, et ajast, kui ma tööl käin, pole mul enam nii palju aega raha kulutada. Põhiline kulu on maksud, kütus ja peale tööd toidupood. Siis suudan ma kulutada keskmiselt 15 -20 eurot ja seda ka mitte iga päev. Vahest saab nädalavahetusel tiir ka Lätimaal käidud, aga siis ka ostan vaid toidukraami ja seda varuga, et kapist alati midagi võtta oleks. Raha on jätkunud isegi autoremondiks ja saab isegi paarsada eurikut kõrvale panna. Töölkäimise plussid.

Sel nädalavahetusel pole ma viitsinud aga mitte kuskile sõita. Polegi nagu tahtmist, kui iga päev saab piisavalt sõidetud. Meile tehti üks kinokülastus ettepanek, aga sel pikal nädalavahetusel ma seda küll vastu võtta ei suutnud. Tahtsin lihtsalt kodus olla ja olulisi asju teha, mis juba ammu ootasid tegemist. Sain lõpuks teisele korrusele, et seal üks suurpuhastus teha. Ma juba pikemat aega vältisin sinna minekut, sest ma teadsin, mis mind seal ees ootab. Laste koristamine on selline, et see ei kannata mingisugust kriitikat. Nad teevad midagi, aga mida, seda ma ei tea. Ja seda ka suure sõja peale ainult.

Ühesõnaga käisin ma sealt tolmuimeja ja märja lapiga üle, aknad käisin ka üle, puhtad voodipesud ja edasi peavad nad jälle ise seal majandama. Eks ma teen vahepeal jälle kurja häält, mille peale mudugi tolm ei kao kuhugile, aga pudi-padi saab vast jälle oma kohtadele.

Alumist korrust koristan ma põhjalikumalt korra nädalas, sest siin on kõige rohkem liikumist ja ma ise tihtipeale käin välisjalanõudega toas. Nüüd poriga enam ei saa, aga lumega küll. Tulen töölt, jooksen oma kiiremad jooksmised pliidi ja kraanikausi vahel ära ja alles siis tegelen jalanõudega. Pisike privileeg, ise sittan, ise koristan:)

Täna oli nii fantastiline ilm, et üle pika aja kütsime isegi sauna. Talv läbi on seal vaikus olnud. Hiired on vaid tegutsenud. Kõik võimalik oli läbi näritud. Kõige suurem kahju oli Jaskari kummikutest, aga õnneks kingiti talle sünnipäevaks uued.

Kuigi ma ise mingi saunafänn ei ole, siis nüüd oli küll selline tunne, et tahaks leilitada ja kõntsa maha pesta. Läksin isegi ekstra üksinda,hiilides, ilma lasteta, et saakisn natuke kuuma ka anda. Varsti oli Meena Stigag ukse taga, sauna värgid näpus ja lootsid, et ma nad sisse lasen. Tutkit, pidid otsa ringi keerama. Stig ise ei kannata grammigi kuuma ja Meena organiseerib niisama, nii et kindel EI oli minu poolt.

Käisin neljapäeval peale tööd juuksuris lõikusel ja sain nüüd saunas tiigi pehme veega juukseid pesta. Oi kui mõnusad ja siidised jäid. Ja lõikus oli ka hästi tehtud, jäi ilusasti hoidma soeng. Igati kasulik käik spontaanselt juuksurisse, kuhu ma naljalt juba ei satu.

Kui mina saunatasin päise päeva ajal, siis lapsed võtsin käsile õhtul. Mete, Sten ja Jaskar saavad ise hakkama. Stigi ma ei plaaninudki vannitada, tema on meil jooksvalt puhas poiss. Aga et natukene kõrvu puhata, siis tegin Meenale ettepaneku, et võtku oma Barbied ja mingu nendega vanni. Ta oli kohe nõus. Mingi aeg käisin pesin tal juuksed ära, et ta vanni rohkem vett saaks ja ikka hästi vahust. Stig oli üli pettunud, et tema sauna ei saanud. Käis ja vingus, lunis ennast igaühega kaasa, kes minemas oli, aga edutult. Mõttetu aktsioon tema poolt. Kes temaga seal kuumas ikka võitlema hakkab.

Lõpuks tegin talle ettepaneku, et ronib Meena juurde vanni. Mõeldud tehtud ja sinna ta jäi päris kauaks. Meena oli juba ammu pestud ja kammitud, kui Stig lõpuks tüdines ja ka välja tuli, vabatahtlikult. Sai tahtmist mööda sulistada ja Barbiede juukseid vees kammida.

Lõpuks käisin kõrvad ja küüned üle, kel vaja, eemaldasin Meenal jubeda sinise küünelaki, millega ta ennast kaunistanud oli, loputasin veel Mete juuksed üle, sest mulle tundus, et ta pea alles vahutas saunast ja saigi ring peale. Teleka ees istumisest võin vaid unistada. Suurim soov on vaid voodisse maanduda, et homme taas töönädalaga alustada - meie kõik.


9. märts 2016

"Pärl" teenindussfääris

Ma olen ikka aegajalt siin kirunud endist Eesti Posti, nüüdset Omnivat. Ikka sellepärast, et pakisaatmine on ülemõistuse kallis ja posti teel asjade müümine ei ole juba ammu mõtekas.

Täna oli mul jällegi uuemat laadi kogemus Omnivaga. Kuna postkontorite lahtioleku ajad on nii nagu nad on...ma ei teagi kuidas, aga mina sinna peale tööd ei jõua mitte kuidagi. Nuia siis ma mõtlen. Tavaliselt olen ma seal käinud ja alati oma asjad korda saanud. Sealsete teenindajatega olen ma rahul.

Täna pidin olude sunnil minema ühte Viljandi postkontori moodi asja. Ma ei teagi, kuidas neid asutusi nüüd nimetatakse. Polnud aega uurida ka. Igatahes lootsin ma, et saan probleemideta oma paki tagastada nagu ma seda juba varemalt ka korra Nuias teinud olen.

Panin oma paki letile, mis oli korrektselt internetist välja prinditud etiketi peale saanud ja andsin teada, millist teenust ma soovin. Teenindaja oli segaduses. Selgitasin, et olen täpselt nii ka varem pakki tagastanud ja ilma probleemideta. Paki tagastamine välismaale ja tasuta siis.

Ma saan aru, et oled võib-olla värskelt selle ameti peale hakanud ja kõiki nüansse ei tea. Arusaadav. Aga too teenindaja ei püüdnud ennast mitte kuidagi isegi aidata. Tavaliselt siis saab ju kuhugile helistada ja nõu küsida. Tema aga väitis, et tal pole sel kellaajal enam kuhugile helistada. Kell oli 16:50. Ma seisin ka nõutult ja küsisin, et mis siis saab. Ta soovitas mul sõita kesklinna postkontorisse, millega mina kohe kuidagi leppida ei saanud. Mul oli ju põhjus, miks ma selle koduteele jääva postipunkti valisin. Ei olnud minul aega ja tahtmist kuhugile seiklema minna tipptunnil.

Mingeid muid lahendusi mulle välja ei pakutud peale paki lihtsalt sinna jätmise ja äkki siis järgmisel päeval on võimalus see kuidagi ära vormistada. Aga ma ei saanud ju lihtsalt lahkuda ja pakki heauskselt ilma mingi märgi maha jätmata sinna jätta. Hakkasin siis ise pakkuma. Palusin sealse punkti telefoninumbrit, et saaksin järgmisel päeval uurida, kuidas asi lahenes. Teenindaja laiutas käsi. Et umbes kas ta peab oma isikliku numbri andma. Tundus, et seal siis ametlikku telefoni polnudki. Siis pakkusin oma numbrit, et nad helistaks, kui miski ei klapi või kui klapib, siis saaksid mulle teada anda. Suht nõme on lihtsalt küllaltki väärtuslik pakk maha jätta heauskselt, et äkki jõuab see õigesse kohta ilma mingi tõestusmaterjalita, et ma ta teele olen saatnud.

No tõesti. Kas see on normaalne. Milleks selline asutus, kui sealne töötaja ei oska oma tööd. Programm on ju ometi ees ja eestikeelne. Ta isegi ei üritanud olukorda lahendada.

Lõpuks surusin siis oma telefoninumbri ja tulin tulema, lootes, et inimene on aus ja paki tagastus saab vormistatud. Eks homme näis. Terve kojusõidu tee ei suutnud ma sellist suhtumist ära imestada. On ikka tegelased Omnivas. Lihtsalt ilu pärast pannakse inimene leti taha marke ja postkaarte müüma, keerulisema ülesande peale jookseb inimene lihtsalt kokku.

Mina aga ei heitnud meelt. Tegin kenasti oma lubatud 4,6 km ja muideks, homme on palgapäev:)



7. märts 2016

Mina oma "pisikeste" muredega jälle:)

Ma olen täna nii tubli olnud. Päev aega tööl asjalik oldud, peale tööd kiirustasin kohe Säästumarketi taarapunkti, et natukene söögiraha teenida. Aga selle taarapunktiga on mul juba mitmes halb kogemus ja ikka ma ronin sinna millegipärast.

Esimene kord oli hommikul vara, vahetult enne avamist kohal, et taara kiiresti ja muretult ära antud saaks. Aga kujutage ette, uksel oli aeg kelle 9, aga ei juhtunud mitte midagi. Ootasin, ikka vaikus. Läksin siis poodi sisse küsima, milles asi, et kellaaegadest kinni ei peeta. Ma nii muidugi päris peale ei lennanud, küsisin viisakalt nagu alati. Õeldi rahumeeli vastu, et kui teenindaja aega saab, siis tehakse lahti. Väga tore suhtumine ju.

Täna lähen siis kohale. Aeg niigi piiratud, laps vaja ju lasteaiast tuua. Võtan oma taarakompsud ja uksel tulevad inimesed poole tagastamata taaraga vastu. Automaat olevat täis saanud. Viin siis oma taara uuesti auto peale ja lähen poepersonali teavitama. Aega ei saa ju kaotada. Üks üsna nipsaka olemisega Viivi vastas, et teenindajad kuulevad küll signaali, kui automaat täis saab, et mida ma umbes jauran, et küll tullakse. Ma palusin siiski taharuumi ütlema minna, et asi liikuma saaks ja ma ootan "rõõmuga", kui ma kindlalt tean, et asjast ollakse teadlikud.

Kõmpisin siis oma taaraga jälle sinna pisikesse putkasse. Vaikus. Lõpuks tuli keegi ja hakkas meeletult taaraga kolistama. Too töötaja tegi vist nädala töö ette või isegi tagantjärgi ära, mu kannatus oleks peaaegu katkenud. Mõni nõrgema närvikavaga inimene oleks ammu käega löönud. Aga ma PIDIN sellest taarast lahti saama, sest kaua ma sõidan sellega ringi. Ma arvan, et ma mingi 20 minti lihtsalt seisin ja ootasin seal, lootuses, et see krdi masin lõpuks käima lükatakse ja ma saan hakata taarat sisestama hakata.

Lõpuks see ime juhtus. Aga mul oli tunne, et see tööline seal kiusu pärast venitas ja irvitas pihku. No igatahes sain lõpuks taarast lahti, no peaaegu. See pole ju niisama lihtne ja oli juba omaette ooper, aga see oli minu isiklik draama. Päris arvestatav osa taarast oli ilma märgistuseta ja nii ma neid siis masinasse sisestasin, sama targalt tulid välja. Terve põrand sai lõpuks kõlbmatut taarat täis, mille ma siis lõpuks kenasti kotti kraamisin, et see siis Emexi sõpradele edasi anda. Kõik ikka selle nimel, et midagi vedelema ei jääks ja meie maa puhtam oleks.

Ega ma siis veel pääsenud ei olnud. Tšekk oli ju vaja ära ka realiseerida. Mul oli kindel investeerimisplaan. See kiirendas oluliselt asja. Kahmasin ploki jahu, ploki suhkrut, paar saia, odavat taluvõid ja natuke viinereid ja oli asi lahendatud. Rahustuseks võtsin ühe "Vana Toomase" jäätise ka omale üleelamiste eest. Ma ei tea, rohkem ma sinna taarat viima ei lähe. Jube kannatus peab olema ikka.

Stig õnneks päris viimane laps ei olnud. Tavaliselt on ta hommikul esimene ja õhtul viimane. Sõidame siis rõõmsalt kodu poole, kus meid külalised ootasid. Ja siis hakkas jama pihta. Meie kodutee oli läbimatu. Ma olin täitsa unustanud, et postitädi mainis päeval, et ta oli meie teel sisse jäänud ja tagasi läinud. Jäin minagi sisse. Auto vajus lihtsalt lumest läbi, kiskus risti ja sinna ta jäi. Tari siis käe otsas oma jahu ja suhkur koju pluss lapsed. Tahaks ju kiirelt koju saada peale pikk päeva. Maaelu võlud ja vaadake ette, kui keegi julgeb vinguda.

Hakkasime siis autosid lükkama, et tee vabaks saaks, juhuks, kui äkki keegi tahab teid lükkama tulla. Jaskar tuli ka varsti koolist ja tema lükkamiseks oli meeskond juba soe. Pärast lükkasime külise autot ka veel, et tema oma pisikeste lastega koju saaks. Trenn missugune. Ja kõige lõpuks tegin ma oma õhtuse jalutuskäigu ka kiirkõnnis...ikka sama trass, 4,6 km. Kell 22:00 astusin tuppa ja olin päris läbi.

Homme on äkki kergem päev tulemas. Mure on ainult sellepärast, kuidas ma homme siit välja saan. Vaja ju õigeaegselt tööle ikkagi jõuda. Valla vastutav töötaja igatahes oli optimistlik ja lubas, et hommikuks on probleem lahenenud. Mina nii optimistlik ei ole, sest väljas on vaikus, vaid vihmasabinat on kuulda. Äkki sulab tee hommikuks puhtaks. Imesid ennegi juhtunud.

6. märts 2016

Saaks kuidagi liikuma:)

No nii. Võtsin kätte ja leidsin aega, et lõpuks ka siia midagi kirja panna. Ja just sellepärast, et ka omal hiljem mõnus lugeda oleks. Ja loomulikult mõtlen ka ikka eelkõige oma truude lugejate peale, keda ju ka alt vedada ei saa.

Midagi põrutavat juhtunud ei ole. Hommikul tööle, õhtul koju. Kõike teen rõõmuga, vähemalt siiani. Koju sõites alati mõtlen rahuolevalt, et kuidas mul küll vedas, töökoht kukkus lausa taevast alla ja ma isegi ei osanud unistada sellisest töökohast. Mõnel ikka veab:)

Ainuke asi, mis mulle muret tegema hakkab, on minu tagumik ja sealhulgas siis ka kaal. Elu on liiga hea. Istun päevad läbi arvuti taga. Ainuke liikumine on paar sammu kohvikusse, vetsu või naaberkabinetti. Mõned sammud tulevad ka autoni ja autosse. Liikumine on ühesõnaga null. Pikas perspektiivis on see üsna kahjulik nii minu tervisele kui ka figuurile.

Nädalavahetusel olid küll ilusad ilmad, aga mina kasutasin iga hetke, et ma oma heegeldamisega ikka edasi jõuaksin ja mis siin parata, mulle meeldib heegeldada. Oleks ju võinud ennast välja vedada ja midagi ete võtta nii ilusate ilmade puhul, aga näed, ei olnud motivatsiooni. Laupäeval kablutasime emaga küll mööda Valmierat, nii et jalad all valutasid väsimusest, aga sinna juurde sai saiakesi ka ikka söödud jälle. Nii et kasutegur ei olnud eriti suur.

Muideks, avastasin Valmieras uue poe, ikka tänu vihjetele. Eks neid vihjeid ole varemgi tulnud, aga pole olnud sellist aega, et see pood välja otsida. Eile siis võtsime asja ette ja vaatasime selle "vägeva" poe üle. Polnud paha. Ega mul midagi vaja ei olnud, aga kui oleks vaja olnud, siis sealt saab küll igasugust manti soodsa hinnaga. Uskumatu, milline valik. Põrandaharju oli igas värvitoonis ja harjase tugevuses. Vaadake ise..

Korruseid on poel kaks...


Igat tüüpi harju, vali ainult, millist soovid...



Lillepoti ümbriseid igas variatsioonis...



Ühekordseid nõusid. Oleks ma seda teadnud, et selline valik. Suvel oli tihti vaja suuremat kogust ja võimalikult soodsalt.



Lõhnaküünlaid terve riiulitäis...


Nööri igaks tarbeks ...


Mänguasjakaste arvestatav valik. Ikeas isegi pole nii suurt valikut :D



Laste sünnipäevaks vajalikku staffi oli igas variandis ja teemas...



Pesureste, triikimislaudu...

Tööriistu...

Võrkkotte, mida sügise poole nii väga vaja on...


Seemneid igat masti (ema lemmik nurk)...

Mänguasju...


Nõusid (minu lemmik teema). Sel korral jätsid mind nõud aga millegipäerast külmaks. Mulle tuli kohe meelde, kuidas ma hiljuti saatsin päris mitu kasti nõusid oma köögist pööningule, et natuke õhku saada. Sel puhul on hea selliseid asju meenutada. Kui ma kunagi midagi ostan ja osta tahan, siis midagi väärtuslikku. Seda saasta on piisavalt juba.


Lauahõbedat isegi leidus. Odav ja võlts, aga siiski:)



Parfümeerialett oli ka esindatud ja palju jäi silma juuksevärvi...


"Elsa" teemat oli ka üpriski palju. Pisikeste tüdrukutega on sinna üsna riskantne minna, kui pole tahtmist oma niigi Elsa teemaga üle võlli läinud elamist koormata.


Köögipotsikuid ja- totsikuid oli ka rohkem kui küll.


Algavaks grillihoojaks kõik vajalik olemas....


Hoone ise selline. Pole ju raske üles leida. Millegipärast polnud see pood varem silma hakanud, kuigi on üsna peatänava ääres. Eks seal on avastamata poode veel terve trobikond, aga ajalimiit seab omad piirid. Kogu Valmiera kaubandusega tutvumiseks on vaja vist küll tervet kuud. Päevaga ei tee seal midagi.

Ime, et see pood lõhki ei ole läinud


Kui ma kogu selle "toreduse" üle olin vaadanud oma ahhetamise ja ohhetamisega, siis ema soovitusel tegin ikka ühe ostu ka. Tema väitis, et tippsibul oli seal jummalast odav. Mina ei tea tippsibula hinnast mitte mõhkugi, aga võtsin targemat inimest kuulda ja ostsin oma varu ka ära. Mis sest, et maa alles kündmata. Praegu on paras aeg sibulseeme ahju juurde sooja panna (niikaua kuniks meil veel ahju on). Pidi miskitmoodi head tegema sibulakasvule. Ja sibulat kasvatada mulle meeldib. Kasvab hästi ja pole erilist kunsti, kõblata on ka väga mõnus. Eriti mõnus on ülesvõtmine ja tal el söömine. Poe sibul ei saa jaolegi. Korra olen poesibulaga söögi nässu keeranud, rohkem ei soovi.

2014. aasta sibulasaak

Üks avastus ka Depost, kus ma olen viimasel ajal oma kodukeemia varusi täiendanud. Kõige soodsam koht ikkagi. Ja mitte keemia, aga just ökotoodete osas. Nõudepsuvahend, millega ma juba pikka aega olen nõusid pesknud (pesenud, pesnud...kuidas keegi soovib), on saanud omale uue pudeli, pumbaga ja natukene suurema. Hinnaerinevus on vaid sentides. Rõõm missugune.



Nõudepesumasinal ja pesupesemisel kasutan sama sarjad tooteid. Arielid, Persilid ja Fairyd võivad minu pärast täiesti olemata olla. Oleks kaupluste õhk ka puhtam. Jube, kuidas nende riiulite vahel alati "haiseb".



Niipalju siis minu eelistustest ja avastustest. Tegelikult tahtsin ma rääkida ühest lubadusest, mille ma peale lõõgastavat nädalavahetust andsin. Mis juttu ma homme peale tööd räägin, on juba ise teema.

Nimelt peale päeva aega toas passimist tuli mul tahtmine üks tiir väljas teha. Et "eks" oli ka külakorda käimas, siis läksime tegime väljas mõned pakilised asjad ära - korjasin pesu kokku, viisime biojäätmed välja (komposti), panime väravad kinni jne. Mõnus oli väljas. Mõtlesime, et käime posti järel ka ära, äkki on midagi postkasti potsatanud. Vähemalt põhjus veel lisaks 200 meetrit jalutada. Liikuda ju on vaja. Ilm oli ka täitsa ok. Kahju ainult, et päikest enam ei olnud. D-vitamiin oleks ära küll kulunud.

Postkast oli tühi, nagu arvata oligi. Mõtlesime, et teeks ühe pikema tiiru veel. Aega oli, tahtmist ka ja vajadus oli ka muidugi. Peale 4,6 km ringi oli tunne nii hea, et ma lubasin homme sama korrata. Mis homme, lubasin kuu aega jutti igal õhtul sellise tiiru teha. Tavaliselt ma oma sõna pean:)

Tööinimestele ilusat töönädalat!