Muljetan ka siin oma tänast käiku massööri juurde. Ise ma poleks iial teed sellisesse kohta leidnud, aga kuna tegu oli sünnipäeva kingiga, siis miks mitte järgi proovida. Olin põnevil.
Minu jaoks oli see täitsa uus maailm, seepärast ma püüdsin natukene maad uurida, mis mind ees ootab. Tegin seda viimasel hetkel töö juures lõunalauas.
Minu põhiline mure oli, kui palju riideid ma pean seljast võtma. Seltskonnas oli päris mitu inimest, kes oskasid asjast lähemalt rääkida ja rahustasid, et karta pole midagi. Üks rahustajatest aga oli nii kondine, et ma ei mõistnud, mida seal niiväga masseerida oli. "Easy money" massöörile igatahes, arvas üks vahva korpulentne daam (lehva, lehva, Mari:), kes on juba staažikas massööri külastaja.
Esialgu oli kinkija välja valinud massööri meie oma väikesest linnast, kus tegutseb minu teada tervelt kaks massööri. Aga kui ma kuulsin, kelle juurde ta mind saata tahtis, siis vastasin ma ausalt, mida ma sellest inimesest arvan. Ta jätab küll võõrale inimesele petlikult sümpaatse mulje, aga ta oskab ka kohe oma tõelist palet näidata. Nii juhtuski. Peale minu selgitusi läks tark ja arukas inimene tolle inimesega uuesti kõnelema ja juttu jätkus kauemaks. Mingit diskreetust küll sellelt inimeselt loota ei olnud ja asi oli otsustatud. Tuli valida kodukandist kaugemalt massaažisalong.
Täna ma siis olingi kohal, nagu kokku lepitud. Koht, kus tegevus toimuma hakkas, oli tehtud õdusaks - vaikne muusika, soe ruum. Läksime kohe "sina" peale ja mul paluti ennast lahti riietada. Vaid püksikesed jäid jalga. Paluti kõhuli massaažilauale heita ja kaeti kohe linaga. Et vähem ebamugav oleks.
Õli asemel kasutati kehapiima. Pidavat vähem poore ummistama. Algus tundus kuidagi nagu "hane selga vesi", aga see oligi vaid soojenduseks. Ma olen üsna hea valu lävega, kui ema muljed tema massaaži kogemusest kuulsin. Tema olevat iga puuduse peale karjatanud. Võib olla on see meeldiv tagasiside massöörile, ei tea. Mina olin vist kahtlaselt vaikselt, sest ma tõesti arvasin, et võiks tugevamini.
Mingi aeg läks asi intensiivsemaks. Kohati ma juba mõtlesin,et lõpeks see piin juba ära, aga sis võetigi juba uued kohad ette. Nii et sain ikka vatti ka natuke. Kõige mõnusam oli, kui juuksed lahti võeti ja seal siis sahmiti. Nagu juuksuris peapesu ajal. Väga mõnus.
Ma mäletan, et kui me vennaga pisikesed olime, siis me kordamööda sahmisime teine teise juustes ja kasutasime seda teenust ka millegi vastutasuna.
Kui selg ja kael sai muditud, oli aeg ennast selili keerata. Seda lasti mul rahus omaette teha ja jällegi visati kohe lina üle. Muditi käed läbi, siis jalad. Jalgadega on ka jälle nii, et tavaliselt pediküüris käies tehakse ka jala massaaži, mis on üks mõnus osa. Nii et väga tundmatu maa kogu protseduur mulle ei olnudki. Aga huvitav oli siiski jälgida, mis järgmiseks ja kuidas asjad kulgevad. Tavaliselt on ju erinevate maniküüride juures käies ka huvitav jälgida, kes kuida ja millises järjekorras oma tööd teeb. Igal oma tehnika ja rutiin.
Kuna mul kästi tungivalt protseduuri nautida, siis ma tegin seda. Väljaarvatud mõned karmimad võtted, kus ma kohati tundsin, et hingamine pannakse kinni. Kupumassaaži sain ka seljal tunda ja kui natukene läks ka kannika pihta, siis kujutan ette kui valus on oma probleemseid kohti kuppudega üle käia, mida tseluliidi hävitamiseks kasutatakse. Kannid olid mul üldse kõige valulikumad kohad. Vist sellespärast, et ma päevad läbi oma tagumikku laiaks istun.
Kui tunni jagu klassikalist massaaži läbi oli, lahkus massöör toast ja palus mul end riidesse panna, et siis edasi seljavenitustoolil jätkata.
Minu ettekujutus oli natukene teine. Ma arvasin, et mind hakatakse julmalt venitama nii kätest kui jalgadest, aga ei. Istusin tooli, mille seljatugi oli rullikutega. Mind kinnitati reite kohalt rihmaga ja lasti seljatugi nii alla, nagu oleksin pea alaspidi. Olingi vist. Ja nii mind seal siis hoiti ja käidi iga natukese aja tagant sikutamas. Ei midagi valusat ega õudsat. Nii pea 15 minutit. Ja oligi kogu lugu. Sain hetkeks oma pikkusele sentimeetri juurde...äkki.
Kui ma lahkusin, oli mul tunne, nagu viibiksin teisel plaanedil. Pidin pingutama, et "orbiidil" olla. Olen niigi ajameelne, aga tol hetkel oli eriti kummaline tunne. Kael poleks nagu jõudnud pead hoida ja silm kippus seisma ja vajusin mõttesse. Sõitsin rahulikult, aga Nuias leidsin ennast ikkagi ühtäkki peateel teisel autol nina all. Õnneks on inimesed mõistvad ja rahulikud ja sain edukalt koju laste juurde. Koos suure jäätisega, et lõpuks kooliaasta kokku võtta ja tähistada suvevaheaja algust.
Olen nüüd kogemuse võrra jälle rikkam. Minu soov on minna veel oma naabrinaise juurde massaaži, kes tegeleb samuti juba pikka aega selle ametiga, et oleks võrdlusmoment. Temal ei tohiks diskreetsusega probleeme olla, mis mõne puhul on lausa hälve.
 |
| Julgen soovitada! |
Minu põhiline mure oli, kui palju riideid ma pean seljast võtma. Seltskonnas oli päris mitu inimest, kes oskasid asjast lähemalt rääkida ja rahustasid, et karta pole midagi. Üks rahustajatest aga oli nii kondine, et ma ei mõistnud, mida seal niiväga masseerida oli. "Easy money" massöörile igatahes, arvas üks vahva korpulentne daam (lehva, lehva, Mari:), kes on juba staažikas massööri külastaja.
Esialgu oli kinkija välja valinud massööri meie oma väikesest linnast, kus tegutseb minu teada tervelt kaks massööri. Aga kui ma kuulsin, kelle juurde ta mind saata tahtis, siis vastasin ma ausalt, mida ma sellest inimesest arvan. Ta jätab küll võõrale inimesele petlikult sümpaatse mulje, aga ta oskab ka kohe oma tõelist palet näidata. Nii juhtuski. Peale minu selgitusi läks tark ja arukas inimene tolle inimesega uuesti kõnelema ja juttu jätkus kauemaks. Mingit diskreetust küll sellelt inimeselt loota ei olnud ja asi oli otsustatud. Tuli valida kodukandist kaugemalt massaažisalong.
Täna ma siis olingi kohal, nagu kokku lepitud. Koht, kus tegevus toimuma hakkas, oli tehtud õdusaks - vaikne muusika, soe ruum. Läksime kohe "sina" peale ja mul paluti ennast lahti riietada. Vaid püksikesed jäid jalga. Paluti kõhuli massaažilauale heita ja kaeti kohe linaga. Et vähem ebamugav oleks.
Õli asemel kasutati kehapiima. Pidavat vähem poore ummistama. Algus tundus kuidagi nagu "hane selga vesi", aga see oligi vaid soojenduseks. Ma olen üsna hea valu lävega, kui ema muljed tema massaaži kogemusest kuulsin. Tema olevat iga puuduse peale karjatanud. Võib olla on see meeldiv tagasiside massöörile, ei tea. Mina olin vist kahtlaselt vaikselt, sest ma tõesti arvasin, et võiks tugevamini.
Mingi aeg läks asi intensiivsemaks. Kohati ma juba mõtlesin,et lõpeks see piin juba ära, aga sis võetigi juba uued kohad ette. Nii et sain ikka vatti ka natuke. Kõige mõnusam oli, kui juuksed lahti võeti ja seal siis sahmiti. Nagu juuksuris peapesu ajal. Väga mõnus.
Ma mäletan, et kui me vennaga pisikesed olime, siis me kordamööda sahmisime teine teise juustes ja kasutasime seda teenust ka millegi vastutasuna.
Kui selg ja kael sai muditud, oli aeg ennast selili keerata. Seda lasti mul rahus omaette teha ja jällegi visati kohe lina üle. Muditi käed läbi, siis jalad. Jalgadega on ka jälle nii, et tavaliselt pediküüris käies tehakse ka jala massaaži, mis on üks mõnus osa. Nii et väga tundmatu maa kogu protseduur mulle ei olnudki. Aga huvitav oli siiski jälgida, mis järgmiseks ja kuidas asjad kulgevad. Tavaliselt on ju erinevate maniküüride juures käies ka huvitav jälgida, kes kuida ja millises järjekorras oma tööd teeb. Igal oma tehnika ja rutiin.
Kuna mul kästi tungivalt protseduuri nautida, siis ma tegin seda. Väljaarvatud mõned karmimad võtted, kus ma kohati tundsin, et hingamine pannakse kinni. Kupumassaaži sain ka seljal tunda ja kui natukene läks ka kannika pihta, siis kujutan ette kui valus on oma probleemseid kohti kuppudega üle käia, mida tseluliidi hävitamiseks kasutatakse. Kannid olid mul üldse kõige valulikumad kohad. Vist sellespärast, et ma päevad läbi oma tagumikku laiaks istun.
Kui tunni jagu klassikalist massaaži läbi oli, lahkus massöör toast ja palus mul end riidesse panna, et siis edasi seljavenitustoolil jätkata.
Minu ettekujutus oli natukene teine. Ma arvasin, et mind hakatakse julmalt venitama nii kätest kui jalgadest, aga ei. Istusin tooli, mille seljatugi oli rullikutega. Mind kinnitati reite kohalt rihmaga ja lasti seljatugi nii alla, nagu oleksin pea alaspidi. Olingi vist. Ja nii mind seal siis hoiti ja käidi iga natukese aja tagant sikutamas. Ei midagi valusat ega õudsat. Nii pea 15 minutit. Ja oligi kogu lugu. Sain hetkeks oma pikkusele sentimeetri juurde...äkki.
Kui ma lahkusin, oli mul tunne, nagu viibiksin teisel plaanedil. Pidin pingutama, et "orbiidil" olla. Olen niigi ajameelne, aga tol hetkel oli eriti kummaline tunne. Kael poleks nagu jõudnud pead hoida ja silm kippus seisma ja vajusin mõttesse. Sõitsin rahulikult, aga Nuias leidsin ennast ikkagi ühtäkki peateel teisel autol nina all. Õnneks on inimesed mõistvad ja rahulikud ja sain edukalt koju laste juurde. Koos suure jäätisega, et lõpuks kooliaasta kokku võtta ja tähistada suvevaheaja algust.
Olen nüüd kogemuse võrra jälle rikkam. Minu soov on minna veel oma naabrinaise juurde massaaži, kes tegeleb samuti juba pikka aega selle ametiga, et oleks võrdlusmoment. Temal ei tohiks diskreetsusega probleeme olla, mis mõne puhul on lausa hälve.
