Küsimused mulle

21. jaanuar 2017

Pere keskmised

Kuni pesumasin käib ja ahi köeb, saan tänasest päevast natukene muljetada. Kõiki kindlasti huvitab, millega me tegeleme.

Pere pisemad said eile vanaema juurde viidud ja nagu arvata, siis oli meil õhtul majas vaikus. Kohe annab tunda. Isegi siis annab tunda, kui üks laps vähem on. Ei loe siin isegi vanus mitte, sest ka Steni mitte kohalolu annab kohe tunda.

Igatahes ma andsin eile pere keskmistele nii vihjamisi teada, et kasutame tänast päeva kuhugile kodust välja minemiseks. Kuhu, polnud ma veel kindel. Valikut palju ei olnud - Pärnu või Tartu. Sten viskas muidugi "kildu" ja pakkus Valm(i)erat ka, aga ausaltõeldes ära hakkab juba tüütama ja kui Deposse ka asja ei ole, mis sinna siis ikka minna.

Hommikul, kui mina veel magasin, kuulsin Steni majandamas. See pole mingi tavaline asi. Tavaliselt tuleb tema alla alles lõuna paiku ja sedagi vaid nälja pärast. Igatahes oli näha, kui motiveeritud ta oli ja kuidas ta ootas, et saaks ka kord kodust välja. Kui ta oma ringid ära teinud ja ma üles tõusin, oli tuli juba pliidi alla tehtud ja solk väljas. Selline suurepärane žest laupäva hommikusse.

Likvideerisin eelmise päeva segadused ära, tegin kohvi ja palusin Stenil ka Mete üles ajada, et liikuma saada. Pool päeva oli peaaegu juba käes. Aega meil küll oli, aga õhtu peale polnud ju ka mõtet jääda.

Sihtkoha otsustasime kamba peale ja valituks osutus Tartu. Mete arvates pidi Pärnu H&M jama olema. Mete lootis omale paari teksasid saada ja juba jõuludest on ta unistanud natukene toekamatest jalanõudest, kui tal momendil kanda on. Asi pole üldsegi raha taga olnud, aga tema maitse on lihtsalt nii võimatu, et see oli minu jaoks juba paras peavalu. Päris tihti saatis ta mulle õhtuti messengeri linke igasugustest välismaistest netilehekülgedest, kust ma võiks talle ühed tema favoriidid tellida, aga ma ei hakanud üldse süvenemagi. Esiteks juba sellepärast, et no mina ei kujutanud oma vaimusilmas küll toekamaid jalanõusid sellistena. Panen siia kaks stiilinäidet...

Stiilinäide 1

Stiilinäide 2


Ja niimoodi ilma proovimata sellise hinnaga jalanõusid kuskilt pärapõrgust tellida - ei. Küll ma olen teda Valmierasse kaasa võtnud, et saaks proovida ja oma silmaga vaadata, aga kõik pidi jama olema. Jube raske ja laps lippab tennistega pakases ringi. Mina oleksin talle heameelega korralikud kummikud ostnud, hea mudas ja poris liigelda. Kui jahedam, paneb soojema soki jalga ja asi lahendatud. Aga kummikutest ei lasta üldse rääkidagi. Korra pani minu Hunterid Teringi rappa jalga, seda ka suure surma ja meelitamisega. On plika, ma ütlen.

Täna oli see päev, kui ma lootsin, et see saapajaht ükskord oma lõpu leiab. Sten tsentelmenina lubas Metel isegi ees istuda. Tavaliselt käib selle esikoha pärast võitlus.

Esimese peatuse tegime paar kilomeetrit kodust eemal, Metskonna allika juures. Vaja oli pudelid allikaveega täita, sest mu lapsed on tublid veejoojad. Võiksin neist eekuju võtta, aga ei suuda. Joon alles siis, kui janu on ja siis on keha veegavarustatus juba kriisis. Sten kartis küll, et äkki vesi on külmunud, aga ta vist seda nalja veel ei tea, et allika vesi ei külmu kunagi:) Nõukogude ajal, kui tosooli põllumajandumasinates eriti ei kasutatud, soovitati ikka külmumise vastast allika vett kasutada. Omal vastutusel muidugi:)

Vesi olemas, võtsime suuna Taagepera peale. Mina eelistan ikka mööda metsateid sõita, seal kiirused väiksemad, liiklust vähem ja lastele nii mõnigi mälestus jutustada. Ja neil on ka nende metsateedega juba omajagu mälestusi kogunenud, mida me siis üksteise võidu meenutame.

Ja oh jama, ühtäkki oli keelumärk ees ja edasi minna enam ei saanudki, teeehitus kuni 1. septembrini 2017. Vaatasin veel korra aastaarvu, et asjas kindel olla. Ei olnud 2016. Tuli plaane muuta ja pisikene ring sisse teha. Õnneks on mul seal metsateede rägastikus iga sopp tuttav ja probleeme eksimisega ei olnud. Saimegi natukene rohkem vanu aegu meenutada ja uuest suvest unistada, kuidas me metsas mustikaid sööme või kevadel piibelehti otsima läheme. Et kütuse tuli juba endast märku andis, mind üldsegi ei heidutanud. Ennegi aurudega sõidetud.

Mõningase seiklemisega jõudsime lõpuks suurele trassile. Jällegi mälestused kooliajast kuni Tõrvani välja. Minu kool, esimene auto, esimene avarii. Lapsed on seda kõike juba võib-olla kuulnud, aga igaks juhuks rääkisin korra veel. Keegi ei hakanud vahele kaagutama, et me oleme seda juba kuulnud:D

Tankida kavatsesime Pikassillas ja jumala õnn. Võrreldes Tõrvaga oli seal liitri hind ikka silmaga nähtavalt odavam. Mulle ei meeldi kallimat diislit tankida ja täishinnaga asjad ka ei meeldi. See jäi mulle silma saatest "Mnu pere ja muud loomad". Sarnased vaated elule mul Heidiga. Äratundmisrõõm. Mida Tartu poole, seda odavamaks hind muutus, aga meil oli viimane piir ja olime sunnitud tegutsema.

Pikassilla tankla on päris sümpaatne koht. Kiire ja meeldiv teenindus, väga õdus ja igasugu manti ka kohapeal. Isegi hamburgerit oli, päris neid koduseid, mitte mingeid mäki omi. Võtsin kummalegi lapsele meeleheaks ühe purgeri ja vaatasin heldimusega, kuidas nad seda mugisid. On asi, mida mina ei taha, aga las nemad siis söövad.


Kohe varsti ületasime Purtsi jõe ja siis oli nalja kui palju, sest Sten luges esiti, et tegu Purksi jõega:)

Järgmine kohustuslik peatus oli Rõngu Pagar. Aga nagu selgus, siis Mete ja Sten sinna oma jalga veel tõstnud ei olnud. Olid vaid ukse taga autos saanud olla, kui me suvel Kauksile sõitsime. Täna oli neil au oma silmaga näha, mis asi see Rõngu Pagar on. Nendel oli natukene teine ettekujutus olnud. Ma arvan, et nad kujutasid oma vaimusilmas ette klassikalist Saksa pagaripoodi, aga seal avanes neil pilt tavalisest toidupoest, kust sai ka pagarite poolt tehtud saia - leiba osta. Sten valis omale kaks rammusat Moorapead, Mete jäi ikka oma Milka šokolaadile truuks. See on ta viimaseaja lemmik, see Oreo küpsistega. Jällegi, mina ei arvanud sellest imalmagusast šoksist midagi. Võtsin omale täidetud mune hoopis teepeale näksimiseks ja paneeritud krevette.


Koju ostsime vürtsiseid krõbedaid pikki saiu, leiba ja saia. Need on nii head taluvõiga süüa.

Ma nämmutan ja nämmutan siin, lõpu teen kiiresti. Muidu juhtub jälle nii, et postitus kisub kaheosaliseks ja siis seda teist osa ei ilmu mitte kunagi:D

Jõudsime kenasti Tartusse, linn on mulle tuttav. Sõitsime kohe Kvartali alla parklasse, kus 3 tundi parkimist on laupäeval tasuta ja ruum soe. Saime lõpuks keskluku ka lahti sulatatud. Parkisime seal tunnikese kauem, nii et maksin euro juurde. Mete sai H&M- ist perfektselt istuvad super skinny musta värvi teksad ja paar meelepärast hilpu veel, Meenale ostsin ka mõned vajalikud asjad, Zarasse viskasime ka pilgu peale.

Nägime Hannes Hermaküla, kes hiljuti just ajakirjanduses oma Downi sündroomiga pojast pikemalt pajatas. Ja sel hetkel, kui ma taipasin, kes ta on, oli ta just oma poega otsimas, kes lipsas ühes jalanõude poes personali tagaruumi. Sai tal just "sabast" kinni. Selline juhus.

Sten tundus juba päris tüdinenud olema ja kirus hetke, kui ta pidi meiega kaasa tulema. Keegi teda ei sundinud, aga ju ta oli juba unustanud, kui hull on naistega kuhugile minna. Polnud ta ju juba ammu seda teinud. Nüüd talle meenus see õudusunenägu.

Kesklinnast suundusime Lõunakeskusesse. Mete lootused olid kõik sealse Sportlandi peale panustatud. Ja väga hästi panustas. Riiulis olid täpselt sellised jalanõud, mida ta mulle eBayst mitmeid kordi näidanud oli. Kirjade järgi olid need tiba soojemad, kui tavalised tennised, aga üs a niru olemisega ikkagi. Aga kui me juba seal olime, siis Mete proovis neid jalga, oli üliõnnelik, et ta poest oma unistuste jalanõud leidis, lisaks veel tema suuruse ja kirsiks tordil oli hind. Need olid pea poole odavamad, kui eBays.



Minu piinad olid lõpetatud, oli vaja vaid ost vormistada ja Mete õnn oli piiritu. Isegi nii piiritu, et ta palus mul hakata nüüd endale asju vaatama. Aga ma olen tõesti juba sellises eas, et mulle pole eriti midagi vaja. Peaasi, et lapsed õnnelikud ja rahul oleks, kaetud ja kõhud täis. Küll mina oma riietega toime tulen. Nii ma siis Rimist omale ilmale süümepiinadeta Aloe Vera joogi valisngi, võtsin 10 piima ja hakkasime koju sõitma.

Kuna lund nagu ei olegi eriti enam ja ilm oli täna eriti kevadine, siis suuskade ostu lükkasime teadmatusse aega edasi.

Ilus päev oli. Võtsin ema juurest pere pisemad ja oleme täies koosseisus jälle kodus.


1 kommentaar:

Madli ütles ...

☺ nii armas postitus ☺