Küsimused mulle

11. detsember 2017

Rõõm ja mure käsikäes...pigem ikka mure

Ma siin löön arvutis aega surnuks, loen oma blogipostitusi, meenutan vanu aegu ja pean ütlema, et mul on täitsa lahe blogi. Ma ikka kuradima naljakalt kirjutan ja ise ka loen huviga. Ei mäletakski muidu, kus käidud,mida tehtud ja kuidas asjadest mõeldud. Silma jäi pidev raha probleem. Ei tea kas ainult minul on see probleem või on teistel inimestel samad probleemid? Võrreldes eelmise aastaga saame raha ikka kõvasti rohkem, aga ikka on vähe. Ma saan aru, et kulutused on kasvanud, aga rahaga ümber käimine on ka ikka alla arvestuse. No ei oska elada. Vigu on ka muidugi sees, parandan ikka ära, mis silma jäävad, aga jah...

Vahepealsel ajal, kui blogi kõigile suletud oli, olen ma põrgust läbi käinud. Mõni nõrgem isend oleks juba alla andnud, aga mina veel eksisteerin.

November on olnud kohutav kuu. Ma mõtlesin eelmise aasta selle aja peale, kui meil siin sajaga remont käis, külm tuul puhus sisse, maja oli paksu ehitustolmu täis, tegin tööd kasukas seljas. See oli kõik kuke pea võrreldes sellega, mis selle aasta novembris kõik juhtunud on. Iga kell oleks veel ühe kapitaalremondi ära kannatanud.

Mis siis nii hullu juhtunud on. Eks kõige rohkem lähevad igale emale korda tema lapsed. Väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. See ütlemine peab täitsa paika. Jutt siis kõige vanemast. Keegi ei märganud tema appikarjet enne, kui asi juba hull oli ja ta soovis ise, et teda Jämejalga pannakse. Sain minagi seal paaril korral külastusel käia ja no on kurb koht. Omaette kogemus sellisesesse kinnisesesse asutusse sattuda. Mis elu inimesed elavad.

Nüüd on asjad muidugi nii kaugel, et töö juures ütles ta oma töösuhte erakorraliselt ülesse, palgad-lõpparved on kätte saamata ja tuleb minna vaidlema töövaidluskomisjoni. Päris pingeline on kõik see olukord, eriti kui pean ise normaalseks jääma ja oma tööd hästi tegema, et asi veel hullemaks ei läheks. Eks minu töö juures tekkisid ka just sel ajal, kui ma niigi viimasel piiril juba olin, mõningased nägelemised minu aadressil, mis mulle eriti õõvastavalt mõjusid. Olin ma ju päris kergesti haavatav. Aga neelasin kõik alla ja teen oma tööd sama tublilt ja usinalt edasi, sest see pole koht ja aeg, kus veel mingeid jamasid tekitada.

Kirss tordil oli, kui ma Tartu Tööinspektsiooni maja juures parklas oma auto ära mõlkisin. Võin ainult jumalat tänada, et selleks ajaks oli mul juba Kasko paar kuud peal olnud ja omavastutus on 190 eurot. Isale on see nii hirmsasti mõjunud, et pole teda juba paar nädalat näinud. Ta ju iga kord, kui siin käis, vaatas ikka auto garaazhis üle, nagu oleks see tema ainumas lapsuke:) Ja nüüd siis mina rikkusin autol ajaloo puha ära. Mida iganes see tähendab. Ah, juhtub, midagi pole teha. Peaasi, et pereliikmetega kõik enam vähem korras on ja loodame, et asjad lähevad paremuse poole.

Muidugi paneb mind veel nördima, kuidas Meena kehalises kasvatuses lihtsalt kahe saab, huppenööriga hüppamise eest. Ma ei kujuta seda asja ette. Krt, meie lastena kasvasime üles hüppenööride ja kummikeksudega. Et Sten niikuinii jõuludeks omale hüppenööri soovis, ostsin kohe Meenale ka ühe, aga ta ei tunne selle vastu mingit huvi. Ei, ärge arvake, et ta ainult nutiseadmetes istuks. Need on kõik juba ammuilma kokku korjatud ja kindlas kohas. Jah, on küll lapse ahistamine, aga igal asjal on mingi piir.

Üks rõõmu tegev asi on ka. Stig on enda jaoks avastanud Lego klotsid. Meil on neid juba Jaskari ajast kogunenud ja päris palju. Toa põrandad on Lego kihi all, aga peaasi, et laps ehitab kogu aeg. Äärmiselt teretulnud tegevus.

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kõlab lamedalt, aga - iga pilve tagant tuleb kord päike välja! katsu veel vastu pidada, päeva kaupa, hakkab paremaks minema, usu ja looda. ja terviseid, nii sulle kui lastele!
üks lugeja

Kris ütles ...

Hoian teie tegemistele pöialt, tubli oled! :)

Triin ütles ...

Pai sulle, oles tubli. On jah väikeste laste mured väga. Väiksed suurtega võrreldes:(

Silja ütles ...

Oled vapper ja tugev. Hoian pöialt teile. Paid, kallid.

Anonüümne ütles ...

Meil,siinpool ekraani on lihtsalt põnev lugeda teiste elust.Muredest ja rõõmudest.Elame kaasa,kes rohkem,kes vähem.Isiklikult olen tänulik blogilugeja,kes ka peale nii mõnegi blogi ja postituse lugemist veel pikalt loetule mõtleb,vahest harva ka kommenteerib.Ega neid blogisid ei loegi,mis ei meeldi.Seega aitäh killukesi oma elust jagamast! Omal nahal kogen praegu,et mured käivad ikka karjana.Kui lajatab,siis ikka jutti ja valusalt.Vahest on küll tunne,et no ei jaksa enam...aga näed,inimeseloom ikka jaksab.Ütlust:”Antakse nii palju,kui jaksad kanda” ma tegelikult vihkan.Elu põrguline aga läheb edasi ja hea ju ongi.Kui on alati võimalus sitemaks minna,on ka ju variant,et kõik pöördub paremuse poole.See on küll oluline ühele emale,et lastel hästi läheks! Plekimõlkimised,see on puha köömes selle kõrval.Ja hea ema sa oled! Perekond on üks võimas üksus! Kui seal valitseb ühtehoid ja tingimusteta armastus,saab kõigega hakkama.Rahulikku jõulukuud ja kannatlikku meelt! Lugeja.

Kylli ütles ...

Tead, Jämejala pole üldse nii kurb koht, kui seal pikemalt viibida :) Eks praegu hilissügisel on muidugi park pime ja puud raagus ja kõik tundub trööstitu, aga tegelikult on seal patsientidele palju kõiksugu tegevusi ning nalja ja naeru jagub igasse päeva. Praegusel ajal on ilmselt kohe-kohe tulekul kliiniku patsientide jõulupidu vanas kultuurimajas, täitsa legendaarne üritus. Usun, et Su poeg on heades kätes ja saab vajalikku abi, et värvid maailma tagasi tuua.

Anonüümne ütles ...

Praegu on seda vast raske kuulda, aga ka kõige hullem läheb üle ja pilve tagant tuleb jälle päike välja. Lihtsalt... tuleb kinni hoida kuniks see päike jälle välja saab tulla.

Raske on muidugi ja keegi teine ei saagi seda raskusetunnet mõista, isegi kui ise sarnases olukorras on oldud.

Auto puhul - tead, auto on tarbeese. Jah, kahju muidugi, et uus ja uhke, aga sellise mõlgi oleks võinud keegi teine ka sulle parklas teha ja lihtsalt niisama minema kihutada (elu "parim" kogemus oli see kui üks jalgrattur otsustas, et tema pereautot "ei näe" (autol oli eesõigus) ja lihtsalt täislaksuga külje pealt sisse sõitis, mõlgi tekitas ja siis minema väntas - täitsa suure mõlgi tekitas). Ja mis ajaloo ära rikkumine see ka on - tead, vanad mehed oma autodega :D

tegelinski ütles ...

Minu meelest ka... jumalast lahe blogi sul ;) Jaksu sulle blogida ja eluga edasi minna!

Anonüümne ütles ...

Meil oli just hiljuti see hüppenööriga hüppamise teema, no ei oska laps hüpata, kahte veel ei pandud, anti aega kodus harjutada. Lego teema samuti tuttav, mina olen teinud nii, et legod kallatakse suure teki peale, õhtul tõstan koos tekiga kasti ära. Hea lihtne koristada ja transportida.
Eks kõigil ole mured, raha mured, lastega mure, aga kõik on mööduv.
Ole tubli ja tore, et blogi jälle lahti!

Anonüümne ütles ...

Tore blogi Sul, alati on soe tunne lugedes. Loeks nagu vana lemmikraamatut lapsepõlvest.

Anonüümne ütles ...

Tead, ole tänulik, et laps ise soovis haiglasse minna. See on hea märk. Ma nimelt osaliselt Sinuga ühes klubis, ainult et minu oma juba vabatahtlikult ravile ei lähe. Olukord on päris hull vahel, aga ta ei anna endale sellest aru. Nii et Sul on põhjust rõõmu tunda - teie olukord on lootusrikas.
Oi, kuidas ma ennast ära tunnen, kui Sinu postitusest loen, et ise peab normaalseks jääma. Ja see "neelasin kõik alla" on mulle ka väga tuttav tunne. Aitäh, et seda meiega jagasid - ehk hakkas nii mõnelgi peale minu veel kergem.
Soovin teie perele rahulikumat tulevikku. Ükskord peab ju ka hull olukord mööda minema!