Küsimused mulle

14. jaanuar 2017

Asjad, asjad, asjad

Ma olen ülimalt rahul oma tänase päevaga, seepärast otsustasin, et võin natukene arvuti lahti küll teha ja mõned read kirjutada. Lapsed on teisel korrusel ja vaatavad arvatavasti midagi telekast. Nii et mõnus rammestus on kontides ja siin ma nüüd olen.

Hommik algas mul Stigi küsimusega:"Emme, väljas on juba valge, kas me tõusma ei peaks?" Mina siis ehmunult haarasin telefoni, et kella vaadata - kohe-kohe hakkas kaheksa saama. Ehmusin ära, et jumal, lapsed on nüüd sisse maganud ja mul oli äratus eelmisel õhtul peale panemata jäänud. Siis taipasin, et laupäev on ju:) Seekord läks hästi. Ega mul selliseid asju tegelikult ei juhtu. Korra aastas võib-olla. Närvid ikka nii läbi, ei saa enam ööd ega ilma aru. Tööd on ka palju olnud, mis teeb loomulikult ainult rõõmu. Aga eile tegin oma töö nii kaugele, et nädalavahetusel puhkan 100%. Muidu põlen läbi ka veel:D

Sellise kerge ehmatusega algas mul tänane päev, aga see eest oli väga produktiivne. Mul on nii hea meel asjade üle, mis täna tehtud said. Ja kõik tänu imelisele ilmale, mis lausa meelitas õue. Lapsed läksid kohe peale hommikusööki. Stig oli ühte jutti 4 tundi väljas, sest püüdsime kogu aeg nii hoida, et keegi oleks samal ajal temaga ja ta ei saanud üldse aegagi mõelda, et tuppa tulla. Kui Meena tüdines, oli ta Jaskariga tegutsemas. Siis läks Mete ja siis lõpuks mina ja olime veel pikalt väljas toimetamas.

Eelevalt olin toas kuuse ehetest tühjaks korjanud ja veel sada muud asja kokku pakkinud, mis sai ära garaazhi pööningule viidud. Kuusk sai ka siis täna lõpuks välja. Selle tükeldas Jaskar hoovi peal ära ja oksad said kõik lillepeendarde jaoks, tüvi läks lõkkesse. Ilus kuusk oli meil sel aastal ja sobis väga hästi, meie uus palksein taustaks.

Siis tõmbasin ühe soojaga alumise korruse puhtaks tolmuimejaga, niiske lapiga põrandada ka üle, vaibad lasin kloppida ja kohe mõnusam on puhtas kodus. Mõnus on koristada, kui põrandad on ilusad ja korras.

Meena tahtis hirmsasti pannkooki ja käis mulle peale nagu uni. Aga et midagi tegema hakata, on esiti vaja pannid leida. Meil ju kõik köögikraam garaazhis ja tuppa on kogunenud vaid need asjad, mida vaja. Panne polnud veel vaja läinud ja oli vaja neid otsima minna. Aga nagu ikka, üks asi viib teiseni ja nii ma pikemaks ajaks õue jäingi. Sain lehtla aluse korda tehtud. Nende pidevate remontide tegemistega on majast tohutud asjad välja viidud ja kuhu siis mujale, kui ikka lehtla alla. Tegelikult oli seal vist asju veel sellest ajast, kui me Saksamaalt kolisime. Vist. Kes seda enam teab ja mäletab.

Igatahes täna tegin ma seal suurema koristuse ja väga palju prahti sai lihtsalt lõkkesse viidud. Mis ära see ära. Kui pole aastaid asju liigutatud, järelikult pole vaja. Ja mis ikka juba koledad olid ja kopitanud ja no milleks hoida mingeid vanu kasutatud plastikust põrandaliiste, et äkki on vaja? Väga vabastav tunne oli igatahes.

Pluss oli sellele koristamisel veel see, et leidsin päris mitu asja üles, millest puudust tundsime. Süntesaatori voolujuhe näiteks. Mälupulgad, mida ma meelehetlikult otsinud olin. Päris mitu uut, pakendis kummiga voodilina. Aeg vanad eest ära visata. Mõned tekid tõin tuppa ja leidsin neile uue hoikoha juhuks, kui keegi külla ööbima satub, siis hea võtta. Ja siis veel mõned asjad. Aga see asjade hullus on jube. Ma luban, et ma ei osta enam mitte midagi, mida eluliselt vaja ei lähe ja viskan iga päev midagi ära, mis on oma elu juba ära elanud.

Lastel hakkab koolis suusatamaine ja selleks tarbeks palus kehalise õpetaja suusad välja otsida. Kunagi ammu sai Stenile Rademarist korralikud suusad koos kõige vajalikuga ostetud ja need sobivad nüüd ideaalselt Meenale. Metegi sai neid kasutada. Olid omalajal kallid küll, aga on end igati ära tasunud.

Lubasin nüüd Metele uue komplekti osta, et siis hiljem saab jälle Meena ja jätkub Stigilegi. Aga nagu ikka, mitte enne, kui köögiga on kõik ühel pool ja makstud. Metel vajus nägu muidugi pikaks, et selleks ajaks on lumi juba läinud. Ok, saan ise ka aru. Aga tõesti, praegu on kõige tähtsam köök, ikka veel. Alles veebruaris läheb lahedamaks. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, nii et vaatab seda asja:)

Pannid, mille pärast ma välja toast sain, jäidki leidmata. Meena muudkui hõikus iga natukese aja tagant, millal ma tuppa tulen kooki tegema. Peab ikka inimesel kannatus olema, nii mul kui tal. Mina pean seda tagapiitsutamist taluma ja tema peab oma kooke pool päeva ootama. Kui ma lõpuks tuppa sain, istusin ma maha ja juhendasin tal taigna tegemist. Ja tegigi omal käel taigna valmis, mis talle palju rõõmu valmistas. Küpsetasin mina ja mingi pisikese panniga, aga koogid olid head.

Kui ma oma tuppa astusin, avastasin, et olin hommikul mõningate asjade likvideerimisega alustanud ja ma ei saanudki veel ühele poole oma töödega. Olin juba üsna läbi omadega. Aga said ka need asjad korda, iga asi sai oma koha. Mulle meeldib, kui ma tean kust leida käsitöö asjad, kust meisterdamisasjad, kust uute vihikute varu, kust raamatute paberid, kust kingikotid. Igal asjal peab olema oma koht. Teha on veel palju, aga teinekord jälle. Loodan, et ükskord saabub see aeg, kui kõik saab olema nii nagu peab.

Kui Sten nägi, et mul oli väljas nii mõnus, tuli ta mult tööd küsima. Et no tuli talgi tahtmine midagi teha. Käskisin tal tema omaenda väikseks jäänud riided kastides pööningule viia, mis kohe varsti peaks juba Stigile selga sobima. Ta võttis töö rõõmuga vastu ja mul jälle lihtsam.

Mete tegi ka pisikese eksperimendi ja viis solgi komposti hunnikusse. Ei midagi erilist, ongi tavaliselt tema töö, aga ta tegi seda paljalt ja paljajalu. Nagu välk käis ära:)

Meena peseb praegu treppi vabatahtlikult. Kõik on oma panuse andnud. Pisikesed süümekad on, et ma pole teisele korrusele koristama jõudnud, aga lihtsalt füüsiliselt ei jõua. Lapsed peavad oma jõududega hakkama saama. Kui paar korda aastas saan põrandad niiske lapiga üle tõmmatud, on ka hea.