Küsimused mulle

12. juuni 2017

Teeks õige midagi - mis sellest välja tuli?

Viskasin eelmisel nädalal lolli peaga välja lubaduse, et iga laps võib ühel päeval valida koha, kuhu ta minna tahab. No et vaheaeg ja et lastel kodus istumisest villand ei saaks - vahelduseks või nii.

Katsetasin kohe oma hiilgavat ideed nii Mete peal (LINK) kui ka Steni peal (LINK). Pisemate peal ma ei riskinud seda teha, sest nemad veel maailma eriti hästi ei taju ja see oleks neid liiga üles erutanud. Seda veel vaja, nad niigi käivad mulle piisavalt ajudele. Mete ja Steni katse tegin ka võimalikult diskreetselt, et pisemad haisu ninna ei saaks. Aga ega siin ei õnnestu midagi salatseda, seintel on ka kõrvad.

Juhtuski nii, et info levis kulutulena ja esimesena tegi hoopis oma valiku Meena. Õhinas nagu ta oli, endale sekunditki järelemõtlemise aega võtmata, oli asi otsustatud - kinno. Ta ei tea, et peale kino on veel miljon kohta, mida avastada. Aga noh, mis ma ikka hakkan enda ideid peale suruma. Otsisin netist kino kava välja ja ega midagi eriti valida ei olnud. Oli vaid üks lastele mõeldud multikas "Veealune seiklus". Meena, heasüdamlik nagu ta meil on, tegi Stigile pakkumise, et ka tema võib kaasa tulla. Tutvustas talle filmi treilerit ja moosis päris kõvasti. Stig käis hiljuti Smurfe vaatamas ja see talle eriti meeltööda ei olnud ja ta juba aimas, mis teda järjekordselt ees ootab - igav istumine ühe koha peal e. paras enesepiinamine. Aga õige pea ta murdus ja oli Meenaga nõus kino reisi kaasa tegema.

Oli selge, et Pärnusse ma sõitma ei hakka kino pärast. Õnneks on nüüd Viljandis ka kino ja päris õdus teine. Väga hea mulje jäi. Filmi ajal istusin mina kohvikus ja tegin aega parajaks. Kino kõrval on kohe päris peen söögikoht ettekandjate ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Üks korralik ja viisakas söögikoht.

Et mu tervis äkitselt täiesti ära keeras, haarasin lapsed kohe pärast filmi lõppu sleppi, juhtisin nad kiirelt ja ohutult Juku mänguasjapoest mööda, otse autosse ja vaatasin, kuidas kiirelt koju saada. Natuke ebaaus Meena suhtes, aga mis sa hädaga teed. Eks ta oli pettunud küll, et poodi ei saanudki, aga ma olen selle vingumisega juba üsna harjunud. Igatahes sai Meena oma linnukese kirja - tehtud!

Järgmisel päeval oli Steni käes kord. Tema on viisakas, küsis, kas mul tööd on palju ja et võiks tema soovi täna täita. Ma pidin ikka kõvasti pingutama, et ennast motiveerida. Kodus ju ka tööd palju ja niisama teleka ees ka hea vedeleda. Aga selge see, et ma ju olin lubanud ja lapse lootusi ei saa purustada. Sten tuli mulle vastu ja lubas seebikad ära vaadata, nii et startisime õhtul peale seitset. Stig sai jällegi kaasa, juba teist korda. Ta on lihtsalt nii nunnu, et ta pole üldsegi tüliks, teeb vaid rõõmu. Ema koer oli ka meil hoiul, nii et tema sai ka kaasa.

Steni soov oli RMK lõkkekohtadesse sõita. Neid on meil siin ümbruskonnas järve äärtes kolm. Kõik käisime läbi ja kõigis oli ka rahvast. Väärt kohad. Pole ma veel sinna sattunud, kui ühtki hinge kohal ei oleks. Mõni veel nii ülbe, et auto pargitakse risti sissesõiduteele ja kogu maa-ala on hõivatud, nagu privaatrand juba. Lükka siis külg ees ennast, et veele ligi saada ja ka natukene rabajärvede õhku hingata. Meil olid vorstikesed ka kaasas, aga grill oli loomulikult hõivatud, ei suru ju oma sardellidega teiste shashlõki juurde. Stig sulistas oma paljaid varbaid vees, nii palju nahaalsed me ikka olime. Sten istus seni kannatlikult autos, tema oli natukene pettunud, et nii laiutatakse.

Aga sõitsime järgmisesse kohta, mõnisada meetrit edasi.Seal oli juba suurem palagan lahti. Autosid hulgim, järelveetavate suvilatega. Inimesed linnast tahavad loodusesse, meil kohalikel maakatel pole mingit võimalust.

Lasin Steni rooli, et tal natukenegi rõõmu oleks. Metsavahel lubati mind lahkesti piibelehti korjama. Minu hingele ka ikka midagi. Sõitsime siis kolmandasse kohta - jälle rahvas, telgiga otse kaldale maandutud. Ei saa ju teiste ukse taha ronida, et vettki katsuda. Grill oli küll selles kohas vaba, aga puud olid liiga suures tükis. Lõhkumissüsteem oli küll olemas, aga see millega puule peale põrutada, seda ei olnud. Nii me siis külmalt need sardellid ära sõime - Stig tegelikult, tema oli kõige näljasem, mina olen dieedil ja Sten on ka tervislikku toitu hindama hakanud(minu eeskujul).

Lõppkokkuvõttes Stenile tema valitud trass meeldis ja ta oli rahul. Õppis meie metsavaheteid paremini tundma ja ühe uue järveäärse koha avastasime ka.

Laupäeval oli järg Mete käes. Imbus mulle vaikselt külje alla ja hakkas ääri-veeri juttu tegema. Tema omast arust tuhlaks vaid spordipoodides ja ma juba aimasin, et Pärnus. Ennetasin ja ütlesin kohe konkreetselt ära, et Pärnu jääb mängust välja, mina nii kaugele ei viitsi sõita. Kuidagi jäi nii, et OK, lähme siis Ruhja sööma. 16 km - polnud väga hull. Saab korra kirja ja kaelast ära.

Tellisime suure hädaga toidud ära - menüü ju võõrkeelne. Õnneks tellisin omale tagasihoidlikult (sest ikka jätkuvalt dieedil), sest Mete nokkis praest friikartulid välja ja kõik muu lükati kõrvale. Mul ei olnud südant lihatükki alles jätta, nii et pidin Mete toidust ka osa ära sööma. Kõhud said meil nii täis, et mingit poodides kolamist ei tulnud kõne allagi. Koju oli ka vara minna. Mõtlesime, et toitu oleks hea seedida sõiduga Valmierasse.

Kui me kodust lahkusime ca. kella kahe paiku, siis koju jõudsime kella 10-ks õhtul. Sellised tüdrukud oleme. Ja ma pean mainima, et Metega kahekesi on päris hea poodides kolada ja vaadata ja arutleda. Ta on päris mõistlik. Lõpuks kui ta omale kõik vajaliku saanud oli, siis nagu ikka, palus ta mul ka endale midagi vaadata. Ise oli ta kannatlikult mul kannul, andis nõu, hindas, tõi proovikabiini sobivamaid suurusi. No igati lahe tüüp. Mõnus päev oli, isegi ilm soosis meid. Ja kohvisõbrad oleme ka mõlemad:)

Aga nüüd on see mäng läbi - lõpuks.

Kes pilti tahab jutu kõrvale, siis Instagramist saate pildid ka.


EBA 2017 distantsilt

Kuna eilne päev läks enamvähem kõik EBA nahka, siis täna võtaks asja kokku. Suur tahtmine oli seda juba öösel teha, sest lihtsalt ei saanud sõba silmale - elamused oli laes, nagu oleks ise suur asjapulk ja kohal ka veel käinud.

Hakkasin juba hommikul EBA kohta infot otsima, aga ega see kerge ei olnud, sest eks osalised puhkasid ennast üritusest välja. Aga mingi aeg hakkas muljeid tilkuma kuni hilisõhtuni välja.

Iseennast ma sellise ürituse vääriliseks ei pea ja sel aastal ei esitanud oma kandidatuuri ka mitte üles. Postituste kommentaaridest on selgelt näha, et ega kedagi eriti ei huvita minu eksisteerimine. Kui vaja sõimata, siis on märgata pisukest elavnemist kommentaariumis. Need ongi põhilised kõrghetked. Muidu on siin vaikne ja teen märkmeid põhiliselt enda jaoks, et aastate pärast oleks midagi meenutada.

Minu muljed siis. Kui paljud teevad maha kõike Mari-Leenu tehtut, siis minu arust küll respekt talle, et ta asjaga tegeleb. Ta teeb ju seda lihtsalt hobikorras ja vabatahtlikult ja tundub, et plaanib veel pikalt edasi teha, sest 5-ndat Galat tahab ta juba stabiilsena näha, ühtse kontseptsiooniga.

Kui paljud olid probleemi ees, mida selga panna, siis minu lemmik oli jällegi Mari-Leen. Ma olen alati rõhutanud, et tüsedatele istuvad riided kuidagi paremini seljas. Punane kleit, punased huuled ja soeng sinna juurde nägi väga pro välja. Ja kui jalad varjatud, siis väga OK ju. Keegi mainis, et ta võiks oma käsivarred kinni katta, aga mina küll selleks vajadust ei näe. Jane (LINK) käsivarred aga hakkasid kohe silma.

Foto: Kalev Lilleorg
Jane Almers; foto Jane blogist
Galeriist jäi silma veel üks kiitsakas naisterahvas väga ebatavalise soenguga. Nägu tundus kiirel sirvimisel tuttav ja hiljem selguski, et see oli Tikker (LINK). Tõesti hästi tehtud ja hoopis midagi muud, kui tema igapäevane välimus.

Tikker; foto Tikri blogist
Vaatasin õige vähe ka Anu Saagimi intervjueerimisi. Jutuajamised olid huvitavad ja Anu kohe oskab küsida asju, mis huvi pakuvad. Intervjuu Fotoraadiga vaatasin ära, rohkem lihtsalt ei raatsinud aega kulutada. Kohati tundus, et Anu tahab oma pika koibadega kaamerasse ronida. Küll pingutas, et ta jalad ilusad saledad välja näeks:D Mida nad muidugi nägid ka.

Fokini ettastet ma kommenteerida ei oska, sest pole silpigi sellest näinud. Olen ainult kriitikat selle kohta lugenud. Sisismas ma muidugi ei taha uskuda, et asi nii hull oli.

Üks Marleen (LINK)kurtis oma blogis, et tema olevat vaid tooli auhinnaks soovinud. Tundus, et ta arvas, et ta on kõva blogija ja oleks ka tunnustust väärinud. Noor inimene, väsis seismisest nii ära, lisaks veel pettumus, et nii kõvasti enda ja oma kaaslase välimuse peale panustas ja 0 tunnustust. Naljakad inimesed.

Ja muidugi minu hingesugulane (ma olen muidugi kordades hullem) - blogija (LINK), kes igal võimalusel rõhutab oma üksikemadust, kõrget haridust ja ettevõtte omamist. Tema olevat saanud (vaid) 47 häält ja ma ei saanudki aru, kas ta oli selle üle uhke või oli ka tema pettunud. Tõesti ei saanud aru.

Foto: Pille Väljataga ja Gätlini blogist
Mallukat peaks ka kommenteerima, aga ma ei tea, kas julgen. Lendab parv heitereid kohale kohe:) Igatahes oli näha, et ta polnud grammigi pingutanud, et glamuurne välja näha. Väga ladnalt oli kindla peale musta kleidiga välja tulnud ja arvanud, et pisikene must kleit on kindla peale minek. Ei soengut (uusi juukseid) ega midagi. Eelmise aasta outfit mulle aga meeldis. Võtan Malluka enda sõnadega lühidalt kokku: "Üks tavaline eit Männikult..."

Foto: Kalev Lilleorg
Need olid vähesed blogijad, keda ma nägupidi tundsin - lisaks muidugi Maris (LINK), kes nägi väga loomulik ja armas välja. Ülejäänud rahvas ja blogijad jäid mulle täiesti tundmatuteks.

Foto: Pille Väljataga ja pärit Marise blogist
Blogid, keda mina loen ja kellelt ootan igapäevaselt uusi postitusi, EBA2017-l suuresti ei osalenud, aga tunnustan neid siin. Pingeritta ei pane, sest kõik on minu silmis head ja alati on uued postitused oodatud:

Miiu
Kuussidrunit
Kaisa Lood
Merje
Britt
Tikker
Hundi Ulg
Seiklused ja jutud
Elu Berliinis
Serverisirvija
Superwoman
Eveliis
Jaanika
Pille blogi

Vahva üritus igatahes, mulle nagu Eurovisioon ja ootan alati huviga. Mitte küll tulemusi, aga seda mõnusat melu, mis selle ürituse ümber toimub! Jõudu tegijatele:)