Küsimused mulle

13. juuni 2017

Lõpp enesehävitamisele

Sattusin lugema Manjana postitust(LINK) teemal, mis ka mind väga lähedalt puudutab. See on üks ütlemata mõnus sõltuvus, millest loobuda on väga keeruline. Olen mitmeid kordi üritanud ennast piirata ja isegi päris ilma olen saanud mõnda aega olla. Aga ikka murdun. Nõrk olen. Kuigi ma näen oma silmaga, kuidas see mind hävitab.

Kui ma EBA piltidel Manjanat nägin, siis pidin tõdema, et ma näen sama jube välja. Selline äraaetud näoga, väsinud olemisega, kõik elumured näkku kirjutatud. Ma päris kindlalt ei tea, aga me oleme vist enamvähem samas vanuseklassis naised.

Nüüd on siis kindel, üks põhjusest on kohe kindlasti kohvi. Ma olen selles kindel. Ja ma kavatsen päästa, mis päästa annab. Homsest ma enam kohvi ei joo, luban. Aitäh Manajana probleemile tähelepanu juhtimast.

Blogija Manjana; foto Manjana blogist

Lahinguväljal

Sirvisin vanu postitusi ja sattusin päris huvitava lugemise peale (LINK). See on ajast, kui Meena ja Stigi issi viimati meil siin Eestis külas käis. Hiljem veel kirjutas ja küsis, kas mu ema on väga vihane, et ta õuntega nii tegi ja et ta võib Bio Marketist õunad asmele osta, kui me nii väga soovime. Tore, kui keegi usub, et Bio Marketi õunad on sama puhtad ja maitsvad kui koduaia õunad. Mina seda küll ei usu, puhas jama.

Nojah, see oli igatahes viimane kord, kui lapsed issit nägid. Ja mis on muutunud? Ikkagi andsin elatisraha asja kohtusse, kuigi lubasin, et ei hakka oma närve kulutama. Polnudki asi väga hull, kohtud on suurema osa tööst ise ära teinud, minu mure on olnud ainult õiged andmed anda ja allkirjastada paberid. Tõuke sain kogu see jama läbi teha jaanuarist kehtima hakkavast seadusest, kus riik maksab täitevmenetluse ajal laspse kohta 100 eurot lapsevanema eest, kes oma kohust ei täida ja hiljem nõuab selle vastaspoolelt välja.

Veebruaris võtsin asja käsile. Alustasin maksekäsu kiirmenetlusega, kus soovisin miinimumist madalamat summat. Kuna tegemist oli Saksamaa kodanikuga, oli vaja kõiksugu paberikraami tõlkida lasta, sest härra ju ei saanud aru, mida temalt oodatakse:D See sai kõik tehtud riigi abiga ja sujus väga kiirelt.

Siis tuli temapoolne vastuväide, mida oli rohkem kui üks, mis oli juba ette  aimata + veel kõiksugu minu pangakontod välja toodud ja kohad, kust mulle kõiksugu raha laekub,  nagu see võtaks maha kohustuse omi lapsi üleval pidada. Lisaks hunnik pabereid - tema kontojäägid, sissetulekud, haigused. Täpselt nagu siis, kui ma Saksamaal asja ajama hakkasin. Tol korral pidin ma kõik vajalikud paberid laskma tõlkida saksa keelde ja nüüd, Eestis, sama pull. Kus see õiglus on? Eesti kohtus peaks ikka eesti keelega hakkama saama ja Kostja hoolitseb, et ta asjad endale arusaadavasse keelde tõlgiks.

Aga õnneks, kui ma nüüd asja edasi kohtu arutada andsin, sest kiirmenetlusele vaieldi vastu, hakkas kohus Kostjalt ikka eesti keeles pabereid soovima. Ja see ajas vastaspoolel juhtme kokku. Vaja ju tõlkekulud kanda, advokaat palgata - pole eriti odav lõbu. Ja milleks vastu punnida, kui seadus oleks olnud nii või naa minu poolel. Tuligi varsti ettepanek ilma kohtuta kokku leppida. Milleks maksta võõrastele, kui saab ju oma lastele hakata normaalselt elatisraha maksma. Tuli inimene mõistusele:)

Kokkulepe on meil paberil, allkirjastatud ja ootab kohtusse toimetamist, kus kohus selle kinnitab. Ja mille üle ma uhke olen, teine pool maksab tagasiulatuvalt ajast, mil asjaga tegelema hakkasin. Pole paha!Ise ta määris mulle kogu aeg nina alla aega, kui Mete ja Steni isa oma lapsi ei toetanud, et tuleb nõuda, mis seadusega lastele ette nähtud on. Eks see mõlkus mul kogu aeg mõttes.




Pere pisematega reisile

Olen jälle oma elu keerulisemaks teinud ja lubanud puhkuse ajal Meena ja Stigiga Saksamaale kruiisida (autoga). Oleks muidugi mugavam jällegi kodus lõsutada, aga kui sul on lapsed, siis tuleb pingutada ja oma tahtmised tagaplaanile jätta. Kohati olen ma tegelikult ise ka üsna elevil selle reisi pärast, siis aga tuleb selline pisikene õud peale, et issand ca. 1700 km. üksinda pisikeste lastega. Ja siis jälle mõtlen, et ise käin laste isaga kohut elatise pärast ja ronin veel sinna ussipessa ka.

Ma muidugi mainisin ka juba laste isale, et kui elatise asi jutti saab, siis tulen lastega talle külla. Ta oli ütlemata rõõmus selle üle (et lapsi näeb) ja palus teada anda, millal tuleme (seda ta veel täpselt ei tea), et aknad majal puhtaks pesta (sakslased noh) ja terve teine korrus pidi meie päralt olema. See muidugi julgustab natuke. Peavari on kindlustatud ja kui jalgealune tuliseks läheb, pakin oma jubinad kokku ja lahkume.

Aga jah, see pikk sõit...Olen püüdnud selle pika teekonna jagada kolmeks. Esimese raksuga ca. 500 km., siis ööbime hotellis kuhu kuulub ka rikkalik hommikusöök. Siis jälle ca. 500 km. ja ööbimine hottelis (koos hommikusöögiga) ja siis viimane ca. 500 km ja peaksime sihtkohas olema.

Kuiva sõitu me harrastama ei hakka, teeme niipalju peatusi, kui ise soovime, ostan kõike söödavat, mida lapsed himustavad, joon niipalju Lattet, kui isu on.

Viga, mille ma juba tegin, on see, et lapsed on plaaniga kursis ja jällegi igapäev käib üks kõva häälega unistamine meie tulevast reisist. Oleks siis, et unistatakse ilma hääleta, vaikselt ja silmad kinni. Aga ei, pean nüüd iga jumala päev aru andma, mitu päeva on jäänud, kuhu me kõik läheme jne.

Stigil on kindel soov madusid vaatama minna. See on meie sihtkohast vaid paar kilomeetrit - Schlangenfarmis. Stig on seal korra käinud (2013), aga ta oli siis titt ja tea ööd ega ilma enam. Mine siis tittedega kuskile. Meena tahab freibad´i minna, millest minagi ära ei ütleks. Peesitaks küll ühe päeva. Stig loomulikult ka veest ära ei ütleks.

Ühte miniloomaeda tahaks minna, kus me kunagi käisime ja üks ahv vabalt puide otsas ringi tuuseldas, aga selle asukohta ma täpselt ei tea. Aga see pole mingi probleem. Keegi ikka teab.

Kui te nüüd teada tahate, kuhu suuremad lapsed jäävad ja miks nemad kaasa ei saa, siis nii lihtsalt on sel korral. Mul on palju lihtsam väiksema koosseisuga reisida ja ööbida ja vahest tuleb lihtsalt valikuid teha. Ma kompenseerin suurematele selle kuidagi. Üks plaan on kruiis Rootsi, aga praegu ei saa me midagi kindlalt otsustada, sest Metel on sprdikooli laager ees ja siis tuleb kohe Jaanipäev jne.

Enne suurt reisi peab Meena veel laulu-ja tansupeol ära käima, mina saan breketid suhu ja siis hakkame kohvreid pakkima.