Küsimused mulle

7. juuni 2018

See pidev söögimure

Ma ei tea, kuidas teistes peredes on, aga seoses soojade ilmadega on söögitegemine täitsa soiku jäänud. Kas pole isu või on ideed otsas - ei oskagi öelda. Möödub päevi, kui ma absoluutselt mingit kokkamist ei korralda. Süüakse, mida kätte saadakse ja on. Kui on. Mina ikka hoolitsen, et meil kamamaterjali kodus oleks. Kui midagi enam ei ole, millega kõhtu täita, saab kama teha. Tihtipeale pole meil enam leiba-saiagi kapis. Siis saab ikka poes käidud, aga poeriiulite vahel olen ikka nõutu, midagi mõistlikku osta ei oska. Ja kui midagi ostangi, siis koju jõudes konstateerin fakti, ei süüa pole ikka millestki teha. Nüüd on meil õnneks munegi kodus, neist saab alati midagi valmistada.

Eks ma olen selline ka, et kui on selge, et kodus juust otsas ja seda on vaja kindlasti osta, siis riiuli juures selgub, et soodushinnaga seda ei ole, siis minu käsi ei tõuse, et kalli hinnaga osta. Enamasti ostangi ainult asju, mis on soodushinnaga. Nii ma siis koju jõuangi järjekordselt ilma juustuta, mida meie peres tegelikult väga armastatakse. Eriti seda Eesti juustu, millel ümmargused viilud. Ostan ma alati 500 grammiseid pakendeid ja kui on, siis ka kilost ja ikka viilutatud. Väiksemat kogust pakendit ma üldse ei vaatagi.

Viimasel ajal on hakatud tahtma ka sulatatud juustu. Nende pakendid on aga imepisikesed ja hind krõbe. Kui juhtub olema soodushind, siis võtan kohe mitu karpi. Nüüd ongi Coopis sulatatud juustud -35%, tuleb ka juhust kasutada.

Ükspäev käisime Ruhjas süüa ostmas. Mis süüa nüüd, rohkem ikka maiustusi ja snäkke. Oli kohe selline tuju, et tahaks midagi head ka. Korv oli kuhjas igat maitsvat saasta täis - halvaad, juustuvahvleid, maisikeppe, popcorni, Selga küpsiseid jne. Ema lõpuks märkas küsida, kas ma midagi süüa ei ostagi:D

Suundusin siis lihaleti juurde ja lõpuks sai korvi 6 toorest kanakintsu ja 2 kanafilee tükki. Kodus viskasin ma need kohe sügavkülma, sest jumal seda teab, millal mul vaim peale tuleb, et süüa teha.

Vaim oli aga järgmise päeva hommikul vara platsis. Võtsin kanakintsud ja panin keema. Märgin kohe ära, et kuue kanakintsu hind oli natukene üle 3 euro. Sellest tegin ma suure poti täie kana-riisisuppi, mis maitses ülihea. Ma ütlen, kätte võtmise asi ainult ja natukene tahtmist peab ka olema. Ja suurim tänu kokale on, kui kuuled potikaane kergitamist ja lapsed söövad isuga. See teeb rõõmu.

Ja seda magusat jama sõime ka kõik õhtul. Oi kui viletsa tunde see tekitas, aga pidama ka enne ei saanud, kui kaelani täis olin. Vahest on kohe selline isu ja piirid kaovad.

Üks äärmiselt taunitav toit, mida meil armastatakse, on nuudliroog. Valmiera Promost saab neid 17 senti pakk. Kui need on kapis, siis keegi ei vingu, et midagi süüa ei ole. Isegi Meena sööb neid. Nende pärast meil isegi kakeldakse, kui otsa hakkavad saama.

Üks lemmikuid magusaid asju on puuviljasalat. Seda olen ma viimasel ajal väga tihti teinud. Kui arbuus on ikka soodsa hinnaga, siis on kindel, et tuleb osta ka banaane, pirne, ananassikonserv, vahest ka granaatõun, viinamarju, õun, kiivisid - ja mõnus kausitäis salatit olemas.

Maikuus kulus meil toidule enamvähem täpselt 472 eurot. Pean ikka eelarvetabelit hoolega. Tegelikult tahaks tehakodus vahest ka erinevaid pastasid. Teen ka, aga mitte nii tihti kui tahaks. Asi sellest, et siis on vaja kookospiima (või vahukoort), mis on natukene liiga krõbeda hinnaga. Lisaks päikesekuivatatud tomateid - jällegi luksuskaup, parmesani juustu, krevette - kõik selline kallimast hinnaklassist kaup. Seega jääb ära. Vahest võib.

Kui väljas söömas käime, siis Mete tellib alati kanapastat, mina kreveti-lõhepastat. Siis saame oma isusid rahuldada:)

Stig on praegu sellises eas, et sööb täitsa mehe eest. Lõpetab söömise ja kui mina omale mõne muna praen, et see siis vaikselt koorkleivaga ära süüa, on tema platsis ja tahab ka muna. Ma olen isegi mures, et ma ei söö hommikusööki, nagu peaks ja pingutan, et midagigi kõhtu saaks ja siis tuleb tema ja arvab, et on kõige näljasem. Palusin tal siis oodata, kuni ma söön ja lubasin talle ekstra kolm muna praadida. Saime kaubale. Aga küll mahub palju ühele väikesele poisile kõhtu:)

Eile olid Stig ja Mete mul põllu peal. Meil on sel aastal ütlemata ilus aiamaa - isegi Stig mainis, et siin on nagu mere ääres. Tema arusaam ilust. Nad sõid esimesi maasikaid ja kui maasikad otsa said, sõid sibulapealseid. Varsti saab herneid. Nii tore on, kui lastel on koht, kust värsket kraami süüa. Minul on see võimalus alati olemas olnud ja niikaua kui võimalik, on minu lastel ka. Puhas hindamatu kraam ja väga tervislik.

Sten ootab värsket kurki ja salatit. Meenutab, kuidas ta eelmisel aastal võileibu salatilehtedega sõi.

Ilusad tervislikud kuud on ees. Saaks vaid veel kuidagi sügavkülma mure lahendatud, siis oleks lausa lust elada ka talvekuudel:)

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

oojaa, see söögi tegemine! Ma üritan ikka korra päevas mingi söögi teha, aga kui tüütu see on, kui tuled õuest tööd tegemast ja tuleb kohe kokkama hakata.
Mul on sinu Stigiga sama vana poiss ja meil söömisega just vastupidi, sööb lihtsalt nii vähe.

ShoppingQ ütles ...

Mul on nii, et kui teen süüa, siis õue tööle ei jõua ja kui plaanin õues olla, siis ei tule söögitegemisest midagi välja.
Kahte head korraga ei saa.

Stigil ma kahtlustan paelussi. Sööb, aga on sale poiss. Ju siis paeluss nõuab oma ja ilma lõputa.

kitty ütles ...

eesti juustu andunud austajana selline salanipp, et alati on mõtet vaadata neid väiksemaid pakke ka, sest jumala tihti on kõige parem soodushind just 250g pakil - kilohind palju madalam kui 500g ja 1kg pakkidel, ja viilutatu on ALATI odavam kui viilutamata (kuidas see loogiline on?). olen ostnud konkreetselt nt 12 250g pakki korraga, sest sääst on märkimisväärne ja no mul ikka läheb seda juustu.

ShoppingQ ütles ...

Väga hea näpunäide. Järgmine kord uurin kohe asja, kui poodi satun:)
Küll Sten rõõmustaks, kui kapis oleks 10 250 grammist juustupakki. Küll temale meeldib alati uusi asju külmikust avada:D

Tikker ütles ...

Mul on sama lugu. Suvel kaob see vähenegi söögi tegemise soov. No lihtsalt ei viiiiiitsi. Ise söökski seda, mis kätte juhtub, aga emana tunnen ikka moraalset kohustust lastele sooja sööki teha.

Juustu ma ka ei osta, kui soodukat pole :D Pärnu suuruses linnas elamise eelis on see, et kuskil alati on ja mul on poed lähestikku ka, ei pea teise linna otsa järele sõitma, kuskil ikka jääb mõni 4-5€/kg ette. Mina vaatan alati ainult kilo hinda, mitte pakendi suurust, sest vahel on väikestel pakkidel kõige soodsam kilohind.

No ja see eelnev ei käinud ainult juustu kohta, vaid paljude muude asjade kohta ka. Käsi ei tõuse, kui soodukaga ei saa :D Meil on näiteks Rimi külmutatud pitsa see, mis hädaolukordades sügavkülmas alati olemas ja ma ostan seda ainult 30+% soodukaga. Rimis on selles mõttes super hea soodukate süsteem, et nad reaalselt pakuvad mulle iga nädal soodusega tooteid, mida ma olen palju ostnud. I love eco sarja tooteid, mu lemmikmajoneesi (ainus, kus pole säilitusaineid), noidsamu ülalmainitud pitsasid, datleid (mida kasutan leiba küpsetades suhkru asemel) jne. Kogu aeg säästan :D

No ja viimati sattusin just 50% allahinnatud ökokohvi peale, mida ma tavaliselt ka ainult soodukaga ostan, aga mitte nii suurega. Aegub juulis, aga mis mul sellest, halvaks ju ei lähe, ostsin neli pakki varuks, mõtlen, et äkki võiks veel rohkem varuda :P

Uue töökoha tõttu on mul "kodupood" nüüd Kanpoli hulgiladu - seal on hinnad niigi keskmisest soodsamad, lisaks tavapoodidest tunduvalt rohkem poole hinnaga asju. Rimi kaotas mingi hetk ära poole hinnaga lihatoodete nurgakese, kust tulid varem pooled mu õhtusöögiideed - Kanpolis on see valik veel parem :P Tänanegi õhtusöök on sealt pärit.

Nele ütles ...

Meie pere ka juustu kunagi täishinnaga ei osta, mõni ikka sooduses on ja kui piisavalt hea hinnaga siis võtame mitu pakki külmikusse ootele.
Aga mis soojal ajal söögitegemisse puutub siis meie majas kokkamine ei vähene. Kui ikka laua ääres on mehemoodi sööv poisiklutt ja füüsilist tööd tegev meesterahvas siis kama ja puuviljadega kaua läbi ei vea. Õnneks mees ei ole köögis kasutu ning saab õhtusöögi ka ise valmis tehtud. Kõige keerulisem on hoopis välja mõelda, et mida valmistada.

Anonüümne ütles ...

Meie pere laisainimese toit on. Tatra peedihakkliha roog.
Praen hakkliha sibulaga läbi. Pesen tatar puhtaks, riivin peeti ja kõik kokku potti. Aeg ajalr segan, kohe kui tatar valmis ongi aeg söömiseks. Teen u nii, et 1:1:1 meil väike pere ja kulub kõike 400gr jagu.

Teine laisunimese toit on panni-riisiroog. Kui on liha panen seda ka kui ei ole siis kikerherned v punased läätsed. Pannile kott külmutatud köögivilju, kui need valmis siis kas läätsed ja riis v ainult riis. Ja vett nii palju kui vaja. Riis valmis siis segan pulka kikerperned v punased oad (chickpeas v red ots konserv). Lõpetuseks purk kookuspiima, olihea söök.

Rohelisele salatile usan tihti riisipasta, riisi v natuke keedukartulit ja salat kohe palju toitvam, maapähklid (kooreta ja natuke pannil röstitud) on ka hea lsand rohelisele salatile.