Küsimused mulle

1. juuli 2018

Käbi ei kuku kännust kaugele

Lugu siis selline, et Meena meenutab J.-le üha rohkem mind (ülbe noh) ja see ajab J. jubedalt marru. Meena juba võlgu ei jää ja ei anna niisama igasugust konfidentsiaalset infot välja. Loomulikult olen ma Meenat natukene treeninud ja J. ei pea meie isiklikest asjadest kõike teadma.

Ja kui teid huvitab, kas mind tuldi eile Freibadi kontrollima, siis jah, tehtud. Tehti kontroll ära, Meena jäeti minu juurde ja lahkuti. Ja Meena jutu järgi tuli initsiatiiv J.-lt. Seega täiesti vabal käigul vang olen.

Täna külastasime Meena ja Stigi vanaema. Kui Eestis võime iga kell vanaema juurde minna, siis siin need asjad nii lihtsalt ei käi. Tuleb ikka ette helistada ja aeg kokku leppida. Hea on, et täna kohe rohelise tule saime. Nüüd on see asi ka tehtud. Vanaemal on kohe-kohe 80. sünnipäev tulemas ja saime kenasti oma kingi ka üle antud (ka kohvrisse selle arvelt palju ruumi juurde).

Mis aga kohe selge oli, et J. pidi ilmtingimata teada saama, mis pakis on. Olin ettenägelik ja ütlesin J. emale, et ta avaks selle, kui Me lahkunud oleme. Profülaktika mõttes. Nii oli.

Kahjuks aga juhtus nii, et Stig unustas oma mütsi sinna. J. arvas küll, et see müts polegi üldse enam moes (Minionidega) ja jumal tänatud, et see nõme nokats maha jäi. Maha jäi aga ka Stigi BEYBLADE mänguasi. See oli juba tõsisem värk.

Nii et kui me ükskord koju jõudsime, tegi J. pakkumise, et käib ema juures ja toob need asjad ära. Selge pilt, saab siis oma uudishimu ka rahuldatud, et mis kingipakis siis lõpuks oli. Vaja oma nina absoluutselt igale poole ju toppida.

Selle kingitusega on (oli) ka üks huvitav (masendav) seik. Avastasime Meenaga Aldist äärmiselt sarnase pleedi, millel oli nimetuseks Skandinaavia pleed ja see oli allahinnatud hinnaga €9. Ma pidin südari saama. Arvasin kohe, et too laadamüüja on neid Saksast kokku ostnud ja müüb laatadel käsitöö pähe. Olin juba kindel, et mind on petetud. Võtsin pleedi pakendist välja, et materjali uurida. Oli teine 100% sünteetiline ja selline õhuke liru. Õnneks. Ja müügil olid vaid hallid toonid. Kollast, nagu meie pleed, ei paistnud. Muster oli muidu üsna identne.

Igatahes kink oli meeldinud ja läheb vanainimese seljale igati asja ette.

Üks päev veel ja siis asume koduteele. Täitsa igatsen juba kodu ja oma kööki. Siin on nii eba see toidu tegemine. Nõusid õigesti ei ole, nõudepesu on nagu kiviajast, kõik tuleb käevahel rätiga kuivatada, ühtki musta nõud ei tohi hetkekski seisma jätta.

Ükspäev grillis J. vorsti. Kiitles veel, et tema sai sõbra käest Volkswageni tehase vorste. Aeg oli küll üle, aga kenasti sügavkülmas. Tõi siis oma elektrigrilli välja ja praadis sealt suurest pakist neli vorsti. Minu jaoks täielik huumor. Ma ei saanud maikugi suhu. Tegi siis paar vorsti lisaks. Ega siin ju midagi    raisata ei ole.

Hakkasin siis peale sööki nõusid pesema. Kohe oldi platsis, et tema ise. Selge, ma ju viljelen hoopis teistmoodi nõudepesu. Tema teeb veekeetjaga kuuma vett, kraanikausile punn ette, pesuvahendit ja siis peseb seal nõu puhtaks ja asetab ilma loputamata käterätile nõrguma. Mina ei lase mingit vett kaussi. Käin nõud pesuvahendise nuustikuga üle ja loputan jooksva vee all. Ei pea vesi soe olema. Eks tal süda tilkus verd sellist laristamist nähes. Ma olen ka üsna kokkuhoidlik, aga soe vesi on mul majas 24/7 ja veearvelt me kokku ei hoia. Mingid mugavused peavad inimesel siiski olema.

Kommentaare ei ole: