Küsimused mulle

7. juuli 2018

Kanad iga nurga peal

Issand kui rahul ma oma tänase päevaga olen. Eriti tänase toiduga. Ja sellega, et iga päev saame oma toidulauale midagi põllult. On tasumise tund. Vaev hakkab vilju kandma.

Mul juba jupp aega isutab selle toidu järgi ja täna lõpuks sain esimesed suvikõrvitsad oma põllult. Mu u kraam oli mul juba päevi varem ettenägelikult valmis varutud - kodujuust, puljongikuubik, porru, paparika, pitsapulber. Unustanud olin porgandi. Täna aga seletasin Stigile põllul, mis värgid mul seal puha kasvavad ja porgandist kuuldes tõi ta kohe rõõmuhõisatuse kuuldavale. Lubasin tal ühe porgandi lahkesti üles kakkuda, et talle veel rohkem rõõmu teha. Ja oli täitsa arvestatav söödav osa, mille palusin tal vihmaveeämbris mullast puhtaks pesta ja hea maitsta lasta. Niikuinii on mul porgandid harvendamata, seega kakkusin tänase toidu tarvis veel ühe tubli peotäie noori porgandeid ülesse. Kulusid kenasti ära ja kui magusad nad olid. Toit lõhnas magusasti.

Kuna ma olen seda quiche’i juba varem paar korda teinud, siis retseptist näpuga järge ei ajanud. Kogused said kõik silma järgi ja õnnestus perfektselt. Eriti maitsev on külmalt, söö või lõhki ennast.
Just kui toit ahjust tuli, jõudis ka Sten koju. Pakkusin ka talle lahkesti. Kirtsutas nina, aga kuna kere oli piisavalt hele, siis lubas omale ühe tillukese tüki panna. Sõi ära ja võttis krapsti veel juurdegi.


Tänasesse päeva mahtus ka põgus kohtumine minu ühe lemmiksugulasega - minu onunaisega. Lapsepõlvest on mul temast palju häid mälestusi. Kuidas ta mu kodukootud kokaraamatutesse oma ilusa käekirjaga pealkirju maalis, mida mina siis jäljendada proovisin. Mul on see kaustik siiani alles. Tema pulmapidu oli omal ajal minusugusele lapsele suur elamus ja meeles siiani. Kui ma kutsekoolis käisin, peatusin ikka aegajalt tema juures ja kui mul lapsed sündima hakkasid, siis oli ta ka alati läheduses. Nüüd on muidugi meie kõigi eluteed oma suuna võtnud ja kohtumised on harvemaks jäänud, aga on endiselt soojad ja oodatud.

Kui osa “toredaid” sugulasi lahutavad oma meelt klatšiga kaasa minnes ja nagu kanakari kaasa kaagutades, siis onunaisega saame sel teemal vabalt rääkida ja nalja visata. See on väga oluline minu jaoks ja ma saan kinnitust, et päris nupust nikastanud ma siiski veel ei ole. Minul pole probleemi, probleem on neil teistel. Ja selles veendusin ka täna, mis lisas mulle vaid enesekindlust oma eluga nii tervelt edasi minna, kui see minu võimuses on.

Muidu on päev kulgenud absoluutselt pingevabalt puhates - olen teinud täpselt seda, mida isu teha on. Küll on mõnus.


4 kommentaari:

  1. Tegin sarnast toitu täna, samuti oma aia köögiviljadest, aga ilma taignast põhjata, lihtsalt köögiviljavormi. Mingit retsepti ees ei olnud, oma peaga mõtlesin.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ka hea idee. Väärib järgiproovimist.

      Kustuta
  2. Jaanika, jaga retsepti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Palun...http://soppingq.blogspot.com/2013/09/suvikorvitsa-porgandi-quiche.html?m=1

      Kustuta