Küsimused mulle

7. juuni 2018

Probleem pidulikkusega

Ma olen täna lõunast neljalapseline. Kohe on erinevus tunda. Sten läks klassiga reisile ja tagasi tuleb alles homme. Neil on ikka nii vahva klass ja klassijuhataja. Sten paistab ka ülirahul olevat, on alati motiveeritud, õppimises pingutab ja muidu igati kohusetundlik ja kraps poiss. Eks tal vahest viskab ära ka, aga kuna mul alati üsna kiire ja palju tegemist, siis pole nagu mahti eriti solvuda. Ja sealsamas on ta jälle endine arusaaja ja tore.

Kunagi Mete klassi koosolekul rääkis õpetaja, et tal on klassis ka sellised vahelduvad tuuled - kord on lasts a tore ja lahe ja siis pidid ära pöörama. Pidavat pubekate puhul normaalne olema. Nüüd oskan ise ka oma laste puhul seda täheldada ja võtan asju lihtsamalt. Ega nad sinna midagi parata Ei saa kui lained peakohal kokku löövad. Tuleb arusaaja olla.

Teise pubekaga meie peres käisime koos Valmieras. Tal on nimelt selline probleem, et kool saab kohe läbi ja lõpuaktusel on nõutud pidulik riietus - mida iganes see siis tähendab ja kui karmid on sanktsioonid, kui sa piisavalt pidulik välja ei näe - no ei tea ju, mis juhtuda võib.

Metega on sellised lood, et tal on viimane kui üks riideese “ Nike” märgistusega. Tõesti, tal polegi normaalseid riideid, mida siin veel pidulikkusest rääkida. Ja ta ei himusta ega kannakski parema meelega midagi muud. Raske saab olema, kui ükskord üheksanda klassi lõpukleiti on vaja valida. Ta ei pane kleiti selga, ei oska kleidi - seelikuga istuda ega astuda. Seega praegune mure on veel  tilluke võrreldes sellega, mis ees ootamas on.

Tal on olemas ühed chino laadsed vähe viisakamad püksid. Sinna juurde plaanis ta mõnda pluusi,  ööpidega, triiksärgi moodi asja. Vaimusilmas kujutas ta seda endale täitsa ette, aga meie kaubanduses sellist ei ole. Täna kammisime Valmiera läbi. Lindexis üks enamvähem plus oli, aga kui Mete seda selga proovis, siis ta ütles, et see pole ikka see. Maksis pea 30€ ja kui pole ikka see, siis ehku peale ja üheks korraks nii kallist asja ju ei osta. Vahepeal põikasime Sportlandi sisse ja vot sealt jäi Metele kohe midagi meeldivat silma. Tuletasin talle siis meelde, et selle  Nike’i märgi pärast me siin praegu ringi jooksemegi. Mete sai kenasti aru, aga kripeldas tal see südamel ikkagi.

Lõpuks leidis ta Lindexist juhuslikult ühe täiesti tagasihoidliku t-särgi laadse tote, ilma pildi, mustri ja logodeta. Hinnaks natuke üle 10 euro ja oligi otsustatud. Kui pidulik see nüüd olema saab, aga vähemalt pole Nike. Vast kannatab ära paar tundi:)

Blogi sünnipäev

Eile sai mu blogi 6- aastaseks. Igal aastal läheb see päev märkamatult mööda. Ja nagu nüüdki, eile mul see meeles ei olnud, aga täna märgin selle ära. Esimene postitus on siin.

Sel puhul teeks väikse ülesrivistuse, et näha, palju teis siia kogunenud on, kes viitsivad meie tegemistele kaasa elada. Palun kommentaaridesse endast märk maha jätta - vabal valikul ja klikkige ikka reklaamidel ka. 5% veel ja siis teeb Google mulle väljamakse.

Kõik, kes endast jälje maha jätavad, nende vahel loosin välja...ma ei teagi mida. Aga midagi kindlasti. Mida te sooviksite?

NB!..olete nii tublid olnud! Mõne tunniga juba üle 8 euro reklaamiraha kogunenud:)

See pidev söögimure

Ma ei tea, kuidas teistes peredes on, aga seoses soojade ilmadega on söögitegemine täitsa soiku jäänud. Kas pole isu või on ideed otsas - ei oskagi öelda. Möödub päevi, kui ma absoluutselt mingit kokkamist ei korralda. Süüakse, mida kätte saadakse ja on. Kui on. Mina ikka hoolitsen, et meil kamamaterjali kodus oleks. Kui midagi enam ei ole, millega kõhtu täita, saab kama teha. Tihtipeale pole meil enam leiba-saiagi kapis. Siis saab ikka poes käidud, aga poeriiulite vahel olen ikka nõutu, midagi mõistlikku osta ei oska. Ja kui midagi ostangi, siis koju jõudes konstateerin fakti, ei süüa pole ikka millestki teha. Nüüd on meil õnneks munegi kodus, neist saab alati midagi valmistada.

Eks ma olen selline ka, et kui on selge, et kodus juust otsas ja seda on vaja kindlasti osta, siis riiuli juures selgub, et soodushinnaga seda ei ole, siis minu käsi ei tõuse, et kalli hinnaga osta. Enamasti ostangi ainult asju, mis on soodushinnaga. Nii ma siis koju jõuangi järjekordselt ilma juustuta, mida meie peres tegelikult väga armastatakse. Eriti seda Eesti juustu, millel ümmargused viilud. Ostan ma alati 500 grammiseid pakendeid ja kui on, siis ka kilost ja ikka viilutatud. Väiksemat kogust pakendit ma üldse ei vaatagi.

Viimasel ajal on hakatud tahtma ka sulatatud juustu. Nende pakendid on aga imepisikesed ja hind krõbe. Kui juhtub olema soodushind, siis võtan kohe mitu karpi. Nüüd ongi Coopis sulatatud juustud -35%, tuleb ka juhust kasutada.

Ükspäev käisime Ruhjas süüa ostmas. Mis süüa nüüd, rohkem ikka maiustusi ja snäkke. Oli kohe selline tuju, et tahaks midagi head ka. Korv oli kuhjas igat maitsvat saasta täis - halvaad, juustuvahvleid, maisikeppe, popcorni, Selga küpsiseid jne. Ema lõpuks märkas küsida, kas ma midagi süüa ei ostagi:D

Suundusin siis lihaleti juurde ja lõpuks sai korvi 6 toorest kanakintsu ja 2 kanafilee tükki. Kodus viskasin ma need kohe sügavkülma, sest jumal seda teab, millal mul vaim peale tuleb, et süüa teha.

Vaim oli aga järgmise päeva hommikul vara platsis. Võtsin kanakintsud ja panin keema. Märgin kohe ära, et kuue kanakintsu hind oli natukene üle 3 euro. Sellest tegin ma suure poti täie kana-riisisuppi, mis maitses ülihea. Ma ütlen, kätte võtmise asi ainult ja natukene tahtmist peab ka olema. Ja suurim tänu kokale on, kui kuuled potikaane kergitamist ja lapsed söövad isuga. See teeb rõõmu.

Ja seda magusat jama sõime ka kõik õhtul. Oi kui viletsa tunde see tekitas, aga pidama ka enne ei saanud, kui kaelani täis olin. Vahest on kohe selline isu ja piirid kaovad.

Üks äärmiselt taunitav toit, mida meil armastatakse, on nuudliroog. Valmiera Promost saab neid 17 senti pakk. Kui need on kapis, siis keegi ei vingu, et midagi süüa ei ole. Isegi Meena sööb neid. Nende pärast meil isegi kakeldakse, kui otsa hakkavad saama.

Üks lemmikuid magusaid asju on puuviljasalat. Seda olen ma viimasel ajal väga tihti teinud. Kui arbuus on ikka soodsa hinnaga, siis on kindel, et tuleb osta ka banaane, pirne, ananassikonserv, vahest ka granaatõun, viinamarju, õun, kiivisid - ja mõnus kausitäis salatit olemas.

Maikuus kulus meil toidule enamvähem täpselt 472 eurot. Pean ikka eelarvetabelit hoolega. Tegelikult tahaks tehakodus vahest ka erinevaid pastasid. Teen ka, aga mitte nii tihti kui tahaks. Asi sellest, et siis on vaja kookospiima (või vahukoort), mis on natukene liiga krõbeda hinnaga. Lisaks päikesekuivatatud tomateid - jällegi luksuskaup, parmesani juustu, krevette - kõik selline kallimast hinnaklassist kaup. Seega jääb ära. Vahest võib.

Kui väljas söömas käime, siis Mete tellib alati kanapastat, mina kreveti-lõhepastat. Siis saame oma isusid rahuldada:)

Stig on praegu sellises eas, et sööb täitsa mehe eest. Lõpetab söömise ja kui mina omale mõne muna praen, et see siis vaikselt koorkleivaga ära süüa, on tema platsis ja tahab ka muna. Ma olen isegi mures, et ma ei söö hommikusööki, nagu peaks ja pingutan, et midagigi kõhtu saaks ja siis tuleb tema ja arvab, et on kõige näljasem. Palusin tal siis oodata, kuni ma söön ja lubasin talle ekstra kolm muna praadida. Saime kaubale. Aga küll mahub palju ühele väikesele poisile kõhtu:)

Eile olid Stig ja Mete mul põllu peal. Meil on sel aastal ütlemata ilus aiamaa - isegi Stig mainis, et siin on nagu mere ääres. Tema arusaam ilust. Nad sõid esimesi maasikaid ja kui maasikad otsa said, sõid sibulapealseid. Varsti saab herneid. Nii tore on, kui lastel on koht, kust värsket kraami süüa. Minul on see võimalus alati olemas olnud ja niikaua kui võimalik, on minu lastel ka. Puhas hindamatu kraam ja väga tervislik.

Sten ootab värsket kurki ja salatit. Meenutab, kuidas ta eelmisel aastal võileibu salatilehtedega sõi.

Ilusad tervislikud kuud on ees. Saaks vaid veel kuidagi sügavkülma mure lahendatud, siis oleks lausa lust elada ka talvekuudel:)