Küsimused mulle

26. aprill 2019

Koomiline

Kisub koomiliseks meil siin. Õnneks mitte veel tragikoomiliseks. Eile ma töömeest ei näinudki. Õnneks sain sõnumi vabandusega ja olin rahulik. Juhtub ikka. Lootus pole mul veel päris kustunud, et vannitoa ehitus ikka edasi läheks.

Poisid tõid eile keevitatud detailid kohale nagu kokku lepitud. Nüüd peaks kõik enamvähem olemas olema põhiasjadest.

Ma natukene kahtlen, kas ma peaks vannitoa puidust ukse ja tööpinna ikka valget tooni saunavahaga üle pintseldama. Tundub kuidagi läila, kui plaadid seina saavad ka valged. Äkki peaksin mingi tumedama vahendi valima, mis natukene särtsu annaks. Peab poes sellise pilguga ringi vaatama, kui sinna asja. Ja asja peaks sinna olema, sest mõni kanalisatsiooni toru jupp on veel kindlasti vaja ja WC poti tihend pidi ka omadega läbi olema. Imelik, aasta vana pott ja tihend juba õhtal.

Täna tuleb Jaskar ka koju. Konsulteerisin temaga veetorude asjus telefoni teel, kui Depos olime. Tema arvates ei tohiks mitte mingeid torusid jätkata, eriti kui nad seina taha jäävad. Tuleks kõik ühes tükis vedada kollektorist, et hiljem mingeid jamasid ei oleks. Ma nii ootan, et Jaskar tuleks. Meil on hoov ehitusprahti otsast lõpuni täis ja ma ei oska sellega mitte midagi peale hakata, veelvähem jõuan ma mingeid prügikotte liigutada. Tema suur ja tugev mees - kõik lootused on tema peal, et siin plats puhtaks saaks ja silmale vähe ilusam vaadata oleks. Õunapuud said ka eilsega kõik kärbitud ja kuna saag oli uus ja hea, siis andsin lahkelt minna. Päris julmalt, sügisel seda sodi puide all vähem. Oma tarbeks jätkub õunu küll ja veel.

Mete oli ka mulle jõudumööda abiks. Tema värvis poiste keevitatud keldriaugu ja kandurid. Talle tundus see töö huvitav, sest värv oli spreipudelis. Ja kui ta nägi, et mul saagimine nii libedalt läheb, tahtis temaga vahelduseks saagida. Ta ennegi mul aidanud jämedamaid oksi nüsida. Üks puu on meil plaanis päris maha võtta - täiesti kasutu puu. Aga käsisaega ei tasu vist üritama hakata.

Juhtus ka midagi äärmiselt nõmedat. Mete ja Stig on veepüsside lainel. Neil on kindel plaan endile korralikus Nerfi veepüssid osta, aga kaubanduses pole praegu hooaeg - Lätis vähemalt mitte. On ainult nooltega püssid. Spetsiaalsetes mänguasjapoodides võib-olla on olemas, aga sinna pole sattunud. Oleme ju ehituspoodide lainel praegu. Igatahes tahavad nad hirmsasti veesõda mängida. Isegi vihma oodatakase seks puhuks, pidi veel mõnusam olema sõjamäng.

No ja eile läks siis Mete oma üht olemasolevat püssi tiigi äärde täitma, et kukele koht kätte näidata. Ja mis juhtus? Taskus olev telefon libises sulpsti tiiki. Uus telefon. Ok, jõuludeks sai, mõned kuud ikka vana, aga ikkagi. Ja siis seisab seal tükkaega, enne kui sõna suust välja sai, mis juhtus. Õnneks olin lähedal. Kargasin toolilt püsti ja kargasin sokkis tiiki ja haarasin kiirelt telefon. Mina Mete asemele oleks kohe peakat hüpanud, aga mis tema tegi:) Igatahes telefon töötas. Hiljem, kui ma teda kanade juures filmisin ja filmi üle vaatama hakkasin, selgus, et häält ei ole. Läbi klappide pidi olema. No ei tea, mis niiskus teeb. Kindlasti seda sattus telefoni. Ah nii kurb on selline asi.

Üks õnnehetk oli ka. Mul oli autol antenn maha keeratud, sest vedasime katusel ehitusmaterjali ja antenn jäi segama. Ja siis panin ma selle antenni auto peale, et kui koorem saab maha veetud, keeran kohe peale tagasi. Aga ma unustasin, nagu ikka. Ja üleeile, kui ma autoga sõitma läksin, kuulsin mingit krabinat. Vaatsin, et kellelegi selga ei sõitnud, korras. Teel olle aga hakkasin mõtlema, et see võis antenn olla. Jäin rahulikuks, sest kui kukkus maha, siis kodu hoovi, tagasitulles korjan maast üles. Mida aga ei olnud, oli antenn. Mitte kuskil ei olnud. Siis oli küll natukene kurb, aga mitte nii kurb, et edasi elada poleks mõtet olnud. Rääkisin lastele ka muret ja palusin silmad lahti hoida.

Sten läks rattaga trenni ja temal palusin kohe eriti valvas olla. Minnes polnud ta midagi leidnud. Tagasi tulles aga naabrite teeotsas oli antenni üles leidnud. Kas mul oli hea meel? Muidugi oli. Nagu jõulud:)

25. aprill 2019

Tasa ja targu

Asjad liiguvad. Töömees jõudis eile objektile natukene peale kümmet. Tänaseks on tehtud seinte soojustamine, elektrijuhtmed on veetud kuhu vaja, lagi on soojustatud. Plaaniväliseid töid on ka olnud. Esialgu oli planeeritud uus põrand valada vana peale, aga et kõik kvaliteetne ja korrektne välja nägema hakkaks, otsustasime siiski vana põranda täielikult lammutada (piikamise teel). Ma räägin, nagu oleks ise kõva lammutaja ja otsustaja. Tegelikult ei tea ma ehitusest eriti midagi ja usaldan asjatundjaid. Lisaks selgus eile, et keldrisse minev luuk on vaja ka ümber teha. Natukene väiksemaks (ca. 60x60) ja natukene teise disainiga. See oli ka koht, kust talvel palju külma sisse tuli. Kuidas asi lõpuks välja nägema hakkab, on pärast näha.

Kutsusin eile meie oma kohalikud poisid (mehed) siia, et nad täpsed juhised, kuidas mida teha ja keevitada. Täna õhtuks lubati uus luugi rakes kohale tuua. Nii tublid mehed. Lisaks tellisin postelt veel tööpinnale kandurid. Poes on üsna niru valik ja tunduvad üsna nõrga konstruktsiooniga.

Tänu sellele luugi muutusele tuleb ka põrandat natukene ümber valada, et keldriauk väiksemaks saada. Kas ma sealt august ka tulevikus keldrisse ronima mahun, on juba teine teema. Ega ma seal tihti ei käi - kevadel ja sügisel, kui kartuli võtt või panek on ja vahepealsel ajal ka minimaalselt. Viimasel ajal pole kartuli söömine meil peres enam nii popp. Ja need harvad korrad, kui vaja midagi tuua keldrist ja ma juhtumisi sinna ronima ei mahu, siis meil on peres peenemaid inimesi ka.

Ise ma nokitsen siin vaikselt töö kallal. Üsna rahulik aeg on. Kohe hakkab puhkus ka nädala jagu. Oi kuidas ma seda ootan, kuigi arvatakse, et ma ju kogu aeg niikuinii puhkan, kui kodus töötamine. Aga päris puhkus on ikka teistmoodi, ei mingeid töökohustusi, arvutit ei puutu ka mitte, saan ennast täieleikult tööst välja lülitada. Niipalju, kui see nädalaga võimalik on. Aga on. Isegi eelmise nädala neli järjestikku vaba päeva jutti aitas akusid laadida.

Päevad on ka nii pikad, et kui ma töö lõpetan 16:30, siis on veel pikk õhtu ees. Jõuab palju teha, kui mitte vahepeal istuma jääda. Siis ei saa enam töö juurde. Olen aias õunapuid kärpinud ja üsna julmalt, et muruniitmisel okste rägastikus seiklema ei peaks ja kõndida ka aias normaalselt saaks ja et õhku ikka rohkem oleks. Palju neid õunu ikka vaja on, ainult nuhtluseks sügisel, kui õunapuude alused õunu täis on.

Eilsest peame hakkama saama ka ilma WC potita. Muidu pandi see meile ajutiselt üles, kui tööd ei tehtud, aga nüüd on järg põranda käes ja on läbi see lõbu. Kaugele aianurka on mul selleks puhuks auk kaevatud. Ja no pole paha värskes õhus vabas looduses keha kergendada. Lastega on muidugi teine asi, nendele käivad mugavad transfeerid vanaema juurde, kus nad siis omi asju ajavad. Õnneks on vaheaeg. Mis kooliajal saama hakkab, ma ei tea. Eks mul jälle jooksmist rohkem, et saunas ikka jooksvalt soe vesi oleks ja kõik oma hädad tehtud saaks.


24. aprill 2019

Kuidas leida õiget töömeest?

Remondi tegemisega on alati nii, et sul võib tahtmist ja mõtteid olla, isegi raha suudad sebida, aga kõige raskem osa asja juures on, kuidas õiget töömeest leida. Sellist, kes teab, mis teeb, on kiire, ei vingu, kellega saab asju arutada ja kes teostab iga su hullumeelse idee. Ja kes teeb ilusat tööd, mitte mingit käkerdist.

Minul on siiani õnneks läinud. Aga kui sa kuuled, kuidas inimesi üle lastakse, siis tekib väike kõhedus ja eks sellepärast olen minagi asju edasi lükanud. On selge, et head töömehed on kõik hõivatud ja neil tööpuudust ei ole.

Ma võin öelda, et mina sattusin sel korral vägagi hea töömehe otsa, sisestunne ütleb seda. Ta pole kordagi ütelnud, et midagi ei saa või see pole võimalik. Pigem ta ütleb, mida veel teha võiks, et lõpptulemus ikka parem tuleks. Saematerjal sattus meil sel korral selline mõõdust väljas ja koorega, aga ei..probleemi pole. Ei keeldunud töötamast sellise materjaliga.

Esimesel päeval pidas lubatud kellaajast ka kinni, aga nüüd kipub olema raskusi töö juurde saamisega. Kuna ma inimest isiklikult ei tunne, siis võib-olla tõesti oma elu vajab ka elamist ja olen silma kinni pigistanud. Meil ei ole ajatöö. Väikse ettemaksu tegin, aga selle eest on siin tööriistu juba maa ja ilm, need katavad lõdvalt ettemaksu ära. Aga lastele on juba imelik seletada ja aru anda, kus töömees on. Tahaks ju ikka kiiresti selle tähtsa ruumi valmis saada, kaua me ikka põõsa all käime. Nii hull asi muidugi ei ole. Poti on ta meile ikka paika pannud kasutamiseks, kui ta lahkub, aga vannituba on ilma ukseta:)

Igatahes ootame me nagu ilma imet, et töö jälle jätkuks. Eks näis, mis tänane päev toob:)

23. aprill 2019

Projekt "Vannituba"

Väljas on 19 kraadi sooja. Ometigi on see pikk ja masendav pime aeg möödas. Sel aastal oli küll üllatavalt palju ilusat talveilma, aga ikkagi. Eestlasele on see pime aeg üsna masendav, mis väljendub ka enamuse eetlaste nägudes ja olemuses. See-eest on kevad, päike ja rohkem valgust on eriti ilus aeg, minu jaoks küll. Võin öelda, et kevad on minu lemmik aastaaeg. Sel korral ei olnud eriti porist aega ka, üsna kiirelt muutus kõik kuivaks ja talutavaks.

Isiklikus elus oli (on) küll raskeid aegu, aga täna tundub kõik juba natukene positiivsem. Korjasin ennast kokku ja võtsin lõpuks kätte ühe suure murekoha meie elamises - vannitoa (ilma vannita vannituba). Vannitoal polnud iseenesest häda midagi, ainuke suur miinus oli, et seal oli külm. Kohe väga külm. Puudus igasugune küte. Lasin küll mingi aeg põrandakütte uuesti paigaldada, aga tolku ei olnud sellest midagi.

Asi käis kiiresti. Mõttest teostuseni kulus vist ööpäev. Esmaspäeval otsustasin asja käsile võtta. Otsisin "Sakalast" kuulutuse, helistasin, saime jutule ja kui hakkasime objekti ülevaatamist kokku leppima, siis selgus, et mees remondib vannitubasid ainult Viljandi ümbruses. Lootused purunesid. Lohutuseks soovitas too töömees mul "Sakalasse" ise kuulutus panna. See tundus üsna tüütu ja aeganõudev. Kartsin, et mul läheb selleks ajaks "hoog" üle.

Õnneks mõningase mõtlemise järel taipasin veel kord "Sakala" kuulutustele silma peale visata. Võtsin esimese ettejuhtuva kuulutuse, kus pakuti ehitus-remondi teenust ja helistasin. Küsisin kohe, kas ikka vannitubade remondiga ka tegeletakse. Ikkagi üsna spetsiifiline töö. Mul vedas ja järgmine päev oli töömees juba kohal vaatamas, mis meie vannitoaga teha annab ja kas ta tahab selle töö ette võtta. Sama päeva õhtuks sain juba hinnapakkumise.

Kui aus olla, siis selleks ajaks polnud mul isegi finantse selle töö jaoks. Aga ma lootsin isa peale, kes on mind ennegi ses suhtes toetanud. Olin üsna kindel, et ta mulle selleks raha laenab. Pank ei tulnud kõne allagi. Ja minust raha korjajat ei ole, ei suuda mina iga kuu kõrvale panne, et siis midagi suurt ette võtta. Mulle sobib laen, siis ma tean, et mul on midagi kasulikku tehtud ja ma maksan rõõmuga iga kuu kokkulepitud summat tagasi.

Aga kui palju laenu võtta? Oma peas olin ma arvestanud 7000-ga. Kellelegi ma seda summat ei nimetanud, aga olin valmis seda paari aasta jooksul tagasi maksma. Läksin siis lootusrikkalt isa juurde oma saadud hinnapakkumisega ja rääkisin oma plaanidest. Summast ma vaikisin. Siis kuulsin tarkusetera, et tavaliselt on kulud sama suured kui remondimehe eelarve. Et siis kui töömees soovib tehtud tööde eest 1000 eurot, siis tuleb teine 1000 eurot arvestada materjalidele. Ja mina oma peas plaanisin eelarveks 7000. Ega ma ei teadnud tõesti, pole ju kogemusi selles vallas. Igatahes sain isalt 2000 eurot ja ütlesin ehitusmehele "jah" sõna.

Esimene samm (või siis teine) oli astutud. Lapsed ei teadnud sel hetkel veel midagi. Ei hakanud ära sõnuma, enne kui kõik kindel on.

Kui esmaspäeval sai asjaga alustatud, siis kolmapäeval, kui lapsed koolist tulid, oli vannituba juba tühjaks lõhutud. Kolmapäeva õhtul käisime Mete ja Steniga vanaisa saekaatris lauamaterjali muretsemas ja lõikamas. Korraga sai järelkäruga kogu vajaminev materjal kohale toimetatud ja hommikul sama käruga muid materjale hankima mindud. Võtsin töölt päeva vabaks, muidu ei oleks mitte kuidagi välja mänginud. Õnneks oli mul võtta abimees kaasa, üksi oleks päris keeruliseks läinud kipsi, peno, igasuguste segudega jne. Ja kõige hullem järelkäruga sõitmine. Alustasime Viljandist ja õhtul lõpetasime Valmieras Depos. Eks lihtsam on selliseid keerukamaidasju muidugi eestikeelses keelekeskkonnas osta. Kui palju ma rahaliselt vastu pükse sain, ei hakka arvutama. Depost saime ainult vannitoavalamu. Selle ostmiseks erilist annet vaja ei ole.

Kui suurem osa materjali oli olemas, siis puudu oli ka veel üksjagu. Glasuurplaadid näiteks. Väga raske otsustada, mida võtta, mida jätta. Valgustid, tööpind, silikonid, vuugisegud, dushisein - need olid kõik veel puudu.

Suurel Reedel läksime Metega uuesti Viljandisse, et Bauhofist plaadid ära osta - nii maha, kui seina. Ja valgustid saime ka. Saime emakeeles kõike küsida ja teenindus oli super. Müüja oli natukene mures, et me kaks naisterahvast, kas saame ikka koorma laadimisega hakkama ja kas meile see pea pool tonni plaate autosse ikka ära mahub. Soovitas hajutada raskust. Saime Metega hakkama ja olime uhked enda üle. Kodus laadisime kõik kahekesi maha ka. Ja olime plaadivalikuga rahul. Mete käis mitu korda ekstra imetlemas plaate ja kiitis aga takka, kui hea maitse tal on. Mina oleks teise valiku teinud, aga ega  Mete valik ka paha ei olnud. Seinas on üldmulje näha hiljem.

Laupäeva õhtul võtsin omale aja, et lõpuks leida koht, kust dushisein saada. Olin plaaninud selle kasvõi e-poest kuskilt tellida ja olin arvestanud pea 200 eurose väljaminekuga. Siis aga lõi ette reklaam Ehituse ABC-lt, et neil 20. ja 21. aprill kõik kaubad -25%. E-poes oli väga kliendisõbralik otsingusüsteem ja päris kiirelt leidsin vajaminevas möödus seina ja seda ainult ca. 70 euro eest. Siis aga selgus, et e-poes see toode otsas ja saadavus 1 tk ainult kaupluses, mis asus Rakveres. See viis selleni, et järgmisel hommikul oli meil plaanis Depost läbi käia ja suund Rakverre võtta. Ühesõnaga palju sõitu oli ees ootamas.

Deposse oli vaja minna sellepärast, et eelmisel õhtul, kui Metega jälle ostetud asju imetlesime, siis avastasime, et valamu on sattunud defektiga. Välimisel äärel jooksid suured pragunenud vaod. Poes kassas keegi valamut kastist välja ei võtnud ja meie võtsime riiulilt kinnise kasti, avasime selle ainult sisse piilumiseks, et veenduda kauba õigsuses. Ei osanud arvatagi, et valamu katkine olla võiks.

Depo ette sõites selgus aga, et õhk on kahtlaselt puhas. Ja oligi, pood oli kinni. Pühade puhul. Oli teisigi pettunud kliente, kes oleks hea meelega poodi tahtnud. Nii me siis tühja sõitsime. Oi kui valus laks oli. Natukene leevendas Ruhja Top, kus olid letid lookas värsketest soojadest saiakestest (vaatamata pühadele) ja kirsiks tordil oli paagi silmini tankimine natukenegi odavama kütusega, kui Eestis see võimalik on.

Viisime ülearused asjad koju, korjasime isa peale ja võtsime suuna Rakverre. Ja et sõit väga üksluine ei ole, põikasime Vao külla pagulaste elu-olu vaatama ja Väike-Maarjasse Lurichi värske ausamba juurde. Rakveres käisime linnuses väikse tiiru ja härja nägime ka päevavalges ära.

Ehituse ABC-sse olin eelnevalt helistanud ja dushiseina broneerinud, et mingit üllatust jälle ei oleks. Seal sujus kõik plaanipäraselt. Lisaks saime veel täispuidust tööpinna ja veel nipet-näpet ehituseks vajalikku.

Tagasiteel vaatasime Grossi valdused ka üle. Ega midagi eriti näha ei olnud võimase tara taha, aga aimu saime ikka, kus ja mis. Esnasse sõitsime ka peateelt 10 km sisse, kui juba sealkandis olime. Paide linn jäi teepeale ja Türilt sõitsime ka läbi. Selline päris mõnus väljasõit oli.

Valamu saime eile Depos välja vahetatud. Ilma probleemideta. Aga ma olen täheldanud, et sealsed töötajad on osaliselt eestlastest väsinud. Mitte kõik, osad. Umbkeelsetest eriti, nagu meie metega eile näiteks. Meil oli vaja veetoru osta ja liiteid ja vannitoa uks jne. Arvate, et ma tean milline on veetoru? Millised näevad välja liited, et veetoru ühendada. Ei teadnud. Ja hinnasiltidel kõik puhtas läti keeles. Google transleidiga saime niipalju siiski aru, et tegu veetoruga, mitte küttetoruga. Aega võttis, aga asja sai. Natukene vene keelt ma oskan, saime teenindajalt isegi torule vastavad liiteid välja pinnitud. Ukse saime, lengid oskasime ka paluda kuidagi, ukselingid-lukud. Aga unustasin hinged uksele. Laeliistud suutsime leida täitsa iseseisvalt. Mete on ehituse vallas täitsa haritud juba tänu meie ehitusele ja eks see viib mõtted ka mujale ja on meil natukenegi rõõmu. Eks jama on ka palju, aga keegi peab ju tegema, et saaksime tuleval talvel sooja vannituba nautida. See tundub juba praegu uskumatu, et meie vannituba võib ka äkki soe olla. Äkki, ega midagi kindlat veel ei ole.