Küsimused mulle

19. juuli 2019

Sarisigija

Kuna praegu on väga aktuaalne teema “sarisigijatest” ja mina tunnen end ses vallas väga puudutatult, olen ma päeva jooksul oma tegemiste käigus sellele teemale natukene möelnud. Üks mõte, mis mind natukene rahustab, on see, et üks minu laste isadest kvalifitseerub ka “sarisigija” alla. Ma polegi siis ju kõige hullem:) Okei, oleks võinud ju elutee natukene teise rakursiga olla, aga mis olnud, see olnud. Lapsed on saadud, raske on, aga tuleb elada. Meestest hoian eemale, et jumala eest enam mingit jama ei tuleks.

See selleks. Rõõmu teeb, kui lapsi saadakse rohkem ja ka teistel natukene raskem on, kui vaid 2-3 lapsega. Õnn on, kui teine pool kõrval on ja see raskus on jagatud, siis pole elul viga. Üksi aga pole see elu mee lakkumine.

Jõudsime paar päeva tagasi Nordkapi tripilt tagasi ja käisin eile isa juures, et matkaautosse jäänud voodipesu ära tuua. Neil oli äsja muru niidetud. Hiljem kodus sain aru, mis viga muru niita, kui on keegi, kes teeb. Mina lõpetasin alles täna õhtul asjade lahti pakkimise, pesemise, kappi panemise jne. Muruni jõuan heal juhul homme ehk kolmandal päeval. Ei ole lihtne üksi.

Sõidu osas olid mul ka suured illusioonid. Seltskond oli suur ja lootsin, et kui ikka sõita ei viitsi, keeran magama ja lasen kellegil sõita ja et pole hullu, ka kütusekulusid saab jagada, aga per*et Roosi. Vanaisaga keerasid lastelaste suhted nii kiiva, et oma jalga nad matkaautosse enamasti ei tõstnud ja olid minu sabas ja magasid sõiduautos. Stig ainukesena jäi must natukene maha ja nii me siis kogu tripi tüdrukutega läbi tegime. Lõbus oli, ei kurda, aga sellise seltskonnaga enam sellist asja ette ei võta.

Luban pühalikult, et järgmisel aastal reisime me Metega kahekesi. Temaga saab juba asju ajada, “tittedega” aga mitte.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kas töö on ikka veel alles või loobusidki sellest, et pikemale reisile minna. Loodan ikka, et alles:)
Marge

Emmeliina ütles ...

Sigida võivad kõik suguküpsed isendid. Tähtis on see, millised järeltulijad me täiskasvanuks saamise teele aitame. Kuigi kasvatasime lapsed suureks abikaasaga kahekesi oli minu ema ja vanaema abi väga vajalik. Äiast ämmast paraku meie laastele ei jätkunud. Juba 17 aastat olen vanaemana jõudumööda õla alla pannud lastelastele toeks olemisele. Kõige tähtsam on see, kui saab vastutust kellegagi jagada. Üksi pole keegi!

Anonüümne ütles ...

Just sinusugused peaksidki saama lapsi sest oled nii tubli ja hakkaja naine. Paljud paari lapsegagi ei saa pooltki nii hästi hakkama. Minu arvates oled eeskujuks paljudele. Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab!

ShoppingQ ütles ...

Töö on siiani ikka alles veel.

ShoppingQ ütles ...

Vastutust jagaks isegi kellegagi, aga pole antud kellegagi jagada:(

ShoppingQ ütles ...

Aitäh Sulle! Aga ma tunnen, et viimased aastad pole ma suutnud olla selline nagu ma tahaks, nagu ma vanasti olin, kui raha nii palju käes ei olnud ja tuli piskuga hakkama saada ja leiutada - organiseerida, et leib laual oleks. Hea elu on laisaks teinud ühest küljest, teisest jälle on natukene lihtsam.