Küsimused mulle

30. juuli 2019

Tore elu

Et ma julgesin oma suu lahti teha ja enda eest natukene seista, tänu sellele minu osakond osaliselt eirab mind. Ja kordan veel üle. Olin selle vastu, et kui kodukontor, siis ma ei näe võimalust üle kuu aja jutti igapäevaselt Viljandisse sõita. Sellel pole lihtsalt vajadust. Mis mõtet sellel on, kui kontoris istub üks inimene põhimõtteliselt niigi käed rüpes, sest tööd lihtsalt pole piisavalt. Saaksin vajadusest kohal olla aru, kui tõesti oleks pingelised ajad. Aga nagu peaga vastu seina jooksmine, ja abi ei kuskilt.

Õnneks, rõhutan, õnneks sain niigi, et siis kaks päeva nädalas kontoris. Ka abiks, tervelt kolme päeva jagu kütuse, loodusressursi ja ajakulu kokkuhoidu. Teen sama töö kodus ära. See, et keegi peab kellast kellani kontoris passima tegevusetult, ei ole küll minu probleem. Ja minu asi on lihtsalt halva mängu juures head nägu teha. Lisaks tehti veel kitsendusi, mis annab muidugi tööd juurde ja kulub marjaks ära. Tööd pole ma kunagi kartnud. Aga see vastutöötamine ja mingi kiusu ajamine. Ei saa aru.  Aga elu läheb edasi. Kannatab ka selle eiramise ära. Keskendun positiivsematele asjadele. Ok, ega neid eriti lauale enam jäänud ei ole:)

Muul teenal. Kuu lõpp, pikk ja kallis reis selja taga, nüüd tuleb jälle leidlik olla. Kuus suud toita. Eile võtsin sügavkülmast tüki liha, tegin koduse tomati-küüslaugu-tšillikastmega riisi liharooga. Kõrvale kasvuhoonest kurgi-tomati salat.

Täna pakkus ema kukeseeni otse metsast. Võtsin rõõmuga vastu. Kartul põllult ja seenekaste kõrvale+ kurgi-tomati salat jälle. Väga maitsev oli. Veab sellise moega välja küll uude kuusse. Maiustame õhtuti teleka ees nuikapsaga, mida põllul on piisavalt. Mõnus mahlane snäkk.

Eile sain emalt kapsapea. Stigil oli sõber külas ja nad pistsid selle kahepeale nahka, ise kiitsid ja olid rahul. Sellega seoses üks nali. Taimetoitlaste pereema kutsus lapsi sööma: “Lapsed ruttu sööma, muidu toit närbub ära”.

Nojah, vana nali juba. Lastekaitse sai ka eile meil ära käidud. Hea, et oli kodukontori päev, sai külalisi vastu võtta. Kes kutsus? Hea küsimus. Esimesel juhul tulid “ühe” arsti soovitusel ja teisel juhul kutsus Meena nad. Et siis kaks keissi ühe korraga. Nad on enne ka käinud. Tol esimesel korral saime jutud väljas aetud, eile taipasin nad tuppa ka kutsuda. Ega nad ise poleks palunud. Suht leebe suhtumine. Võiks siiski põjalikumalt kontrollida. Ja lapsi ka ei viidud minema. Oleks võinud ju Meenagi natukeseks endaga kaasa viia. Teised lapsed olid natukene isegi pettunud. Ja imestasid nad küll ühe asja üle, miks meil nii vaikne oli. Küsisid, kas kedagi kodus ei olegi? Kõik lapsed olid kodus ja tegelesid oma asjadega. Meena ainult korra karjus üle maja: “Mete, tule alla, lastekaitse on siin”.

Selline tore elu meil. Teie kogemused lastekaitsega?

P.s. Palun siis mitte huumorimeelt unustada ja kõike liiga tõsiselt võtta. Elu tuleb võtta mönuga!

15 kommentaari:

  1. Sul on palju asju, mille üle rõõmus ja õnnelik olla, lihtsalt pragu oled sa väsinud ja arvatavasti on igasuguseid elulisi probleeme kokku kuhjunud, ning sa ei näe neid :)
    Juba see on suur rikkus ja varandus, et sa saad endale maal elamist lubada. Mõtle, mis sa kusagil korteris ja linnas elades süüa teeks?
    Mõtlen seda alati, kui aiamaal ja kasvuhoones käin toidu jaoks algmaterjali otsimas. Naeran ikka, et kui töötuks peaks jääma, võtan kitse ja mõned kanad :) Siis poodi ei pea minemagi. Lehma piima oleks pere jaoks liiga palju, aga ühest kitsest jätkuks parasjagu. Piimast saab nii koort, kui kohupiima ja võid teha ( neid olen ise lehmapiimast teinud) jogurtit ja juustu peaks ka saama, neid veel pole proovinud.
    Tööandjad ei ole ju lollid, ja alati on võimalik logidest järele vaadata, mida mis kell töötaja teinud on. Selles osas võivad need, kes päriselt tööd teinud, ikkagi muretud olla. Kindlasti peab enda eest seisma, sest kui ise enda eest ei seisa, kes see teine seda ikka teeks. Muidugi on taoline ussitamine nõme, aga eks see ole naiskollektiivides üsna tavaline, et räägitakse taga ikka seda, keda parasjagu kohal ei ole ja et sina oled tavaliselt kodukontoris siis on sind kõige mugavam taga rääkida.
    Küllap need lastekaitsjadki on piisavalt mõistlikud ja oskavad lugeda ka :) Samas on nad kohustatud reageerima.
    Lastel on suureks saamise perioodidel mitmed erinevad faasid ja eks see pubeka aeg on lapsevanema jaoks hirmus ja tüdrukutega on vist keerulisem kui poistega. Kõik emotsioonid on maksimumi peal, kõik arvamused on temal õiged jne.
    Kõik läheb mööda, alati on läinud, kordan ma endale tavaliselt sellistel perioodidel nagu mantrat.
    Igasugused ootamatud lahendused võivad tulla ja mis töösse puutub, siis ma arvan, et nüüd, kus sul on selline töökogemus olemas, pole sul ka probleemi kusagile mujale kandideerida. Veel selle aasta lõpus muutuvad paljud seadused kaupade kolmandatest riikidest EU-sse toomisel ja selles vallas tekib kindlasti logistika teadmisega ja keele- ning arvutioskusega inimeste põud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõik mis sa räägid, on puhas tõde ja olen sinuga igati nõus. Pea püsti ja edasi:)

      Kustuta
  2. Esimesest lausest tuleb juba vale.

    VastaKustuta
  3. Ma ei saa nüüd üldse aru, miks üks lastest endale koju lastekaitse kutsub? Kas tegu oli mingi riiu tulemusega? Ei nori ega süüdista, proovin aru saada, et millest selline olukord.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Puberteedi tujud, mida sõrmenipsu peale ei täidetud.

      Kustuta
  4. Minul kogemus lastekaitsega olemas kuna pojal oli üks probleem mis selleni viis. Väga ok kogemus, inimene käis, vaatas üle, küsis asju ja tõdes ka külastuse lõpus, et kõik on korras.

    Las need kolleegid ussitavad, eks nad on kadedad, et peavad istuma iga päev kohapeal. Aga see sügavalt nende isiklik probleem. Kui neil olemine paremaks läheb sellest õelusest siis palju õnne neile.

    Sul on suur pere, ikka tuleb probleeme ju ette. Oled tubli naine ja ema!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega see lastekaitse mingi koll ei olegi, aga nad võiks tegeleda peredega, kus tõesti nende nõu ja jõu vaja oleks. Mina ei oska neilt mingit abi saada, laste kasvuraskused ja puberteet, kasvavad vast välja.

      Kustuta
  5. Kuidas on võimalik, et laps kutsub lastekaitse? :0
    Mul oli ka tütar suht raske teismeline, aga usun, et sellise asja peale ta elus ei mõelnud. Muide, nüüd, kus ta on täiskasvanu, saame suurepäraselt läbi ja naerab isegi oma toonaste lolluste peale. Kõik läheb mööda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ise ka ei uskunud, sest ähvardusi on ennegi olnud, nüüd tegi teoks.

      Ma ise ka ikka loodan ja ega seda on praegugi, et oleme ikka parimad sõbrannad kui on paremad ajad:)

      Kustuta
  6. Mul ka sama küsimus - miks oma laps lastekaitse kutsus?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ise ka imestan, kui ettevõtlik üks 10-aastane olla oskab. Eks lained lõid pea peal kokku ja ei tulnud enam oma tunnetega toime. Minul ka aega teda lõpmatuseni kuulata ei ole ja nii ta läks.

      Kustuta
  7. Oma laps kutsub lastekaitse koju??

    VastaKustuta
  8. Tänapäeva pubekatel on liiga palju õigusi. nad on ise sellest väga teadlikud ja nähvavadki pidevalt iga asja peale, et kaeban lastekaitsesse. Nt ma ei lubanud pojal enne sööki külmikust jäätist võtta. Seepeale hakkas vinguma, et tema ei taha üldse seda suppi, tehku ma talle hoopis pannkooke. Kui ma eramenüüst keeldusin ja ütlesin, et kui suppi ei söö, siis ei saa üldse jäätist, teatas kutt, et tema kaebab lastekaitsesse. Lubas öelda, et ema näljutab teda kodus, süüa üldse ei anta.. No õnneks ta sinna siiski ei helistanud, aga eks mõni kangem võib kiusu pärast lubaduse ka täide viia.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõlab tuttavalt. Keegi võiks lastele nende kohustusi ka kõrgemalt poolt meelde tuletada, mitte ainult õigusi.

      Kustuta