Mulle ei meeldi sellised asjad

Oeh, kust nüüd pihta hakata. Mul käed lausa värisevad. Ikka see vannitoa (ilma vannita) teema mul. Asi on veninud juba...eeee, oot, millal see jama pihta hakkas? Juuni algusest äkki avastasime, et dushisegisti ühendus lekib seina vahele. Kohe sai ka ehitusmeest teavitatud probleemist. Põhjalikuma ülevaate igasugustustest puudustest saatsime talle e-maili peale 28.06.19. Mingit vastust sellele ei tulnud, meile jäi vaid telefoni kaudne kokkulepe, et mehel on aega alles juuli lõpus asjaga tegeleda. See tundus küll natukene "ülevõlli aeg", aga ootasime kannatlikult. Töömehelt tuli ka ettepanek, ise keegi töömees otsida, kes vead likvideerib ja tema siis oleks selle "lõbu" kinni maksnud.

Kui ma ennast kogunud olin ja leidsin, et on õige hetk härjal sarvist haarata, helistasin jällegi ühel suvalisel numbril "Sakalast", kus ehitustöid pakuti. Sain kohe niikaugele, et mees tuli kohapeale asja uurima. Tegemist oli ehitsfirmaga, kes tegeleb ka ehitusjärelvalvega ja kes on neis asjus üsna pädev. Tema hindas esialgseks tööde maksumuseks alates 1000 eurost. Alates sellepärast, et üllatusi võib alati tulla. See tõmbas mu "moti" ikka täiega jälle alla. Ma ei hakanud seda pakkumist isegi mitte töömehele esitlema, sest see pole lihtsalt reaalne. Tal on odavam see jama ise isiklikult ära klaarida, tuleb natukene odavam, enda töötasu arvelt vähemalt.

Nüüd siis on juuli juba unustatud ja augustitki omajagu käidud. Meil ikka asjad seisavad ja ootame nagu jumala õnnistust, et ometi midagi liikuma hakkaks. Mul läheb silme eest lausa mustaks, kui kogu selle jama peale mõtlen. Üleeile sain lootustandva sõnumi töömehelt, et tuleb meile siia üks korralik ehitusmees, kes teeb korralikku torutööd. No tore, asjaks ikka. Ega ma midagi ei lootnud, enne kui oma silmaga näen. Ma ole suht umbusklik juba igasuguste lubaduste osas. Vähemalt tõmbas see mul pinget natukene maha, et ei pidanudki jälle ühendust ise võtma, et meelde tuletada, kuidas asjad meil siin on.

No ja täna oli meil hoovis sagimist. Aga et inimesed on mustlaste ja kahtlaste kaubikute suhtes korralikult ärevile aetud, siis nii oli ka meil. Esiteks andsin majas häire: hoovi sõitis valge kaubik, välismaise numbriga (F). Ronisin vaatlustorni, et vaadata, kas autost väljuvad tõmmud mehed. Võttis ikka natuke jahedaks küll, mine tea. Teha ka midagi ei oska, kui kamp mustlasi hoovi ilmub. Koera ka pole, keda kallale ässitada.

Kuna ma teadsin, et meile peab täna ka võõraid tulema, siis uksi lukustama ei hakanud. Kaubikust väljusid täitsa normaalse välimusega mehed, kindlalt kohe mitte mustlased. Vedas.

No ja sealtmaalt mu käed värisevadki, selline vibra on sees, et kohutav. Selgus, et need mehed teevad vaid torutööd ja ehitusega ei tegele. Ja nad nentisid fakti, et asi on halb. Seinatagune on niiske ja hallitab. Vaja on sein lahti võtta +"sada" muud asja. Ja asjaga on kiire, juba ammu. Nad imestasid, et ma asja juures üldse nii rahulik olen. Nad on näinud inimesi, kes oleks ammu mõnel mehel rihma pingutanud. Eks näeb. Kui siin paari päeva jooksul midagi liikuma ei hakka, siis mul on tagala üsna hästi kindlustatud. Kahjuks küll mitte kindlustusfirma poolt. Aga ma ütlen veel korra, mulle sellised asjad ei meeldi, kui ma pean hakkama siin kedagi avalikuks tegema ja asja ametlikuks tegema. Tahaks ikka inimese moodi asju ajada. Aga kui muud moodi ei saa, tuleb see tee jalge alla võtta.

Keegi sirutab meil siin tiibu

No nii kallid lugejad ja jälgijad. Olemegi jälle esmaspäevas, tööpäev seljataga ja jaksu isegi veel paar rida kirja panna. Lihtsalt ei viitsi õue tegutsema minna kohe. Kuigi peaks. Ma tean, kui töö juurde ära saaks, poleks enam vigagi. Ja ilm on ju imeline, ilma ühegi putukata, mõnus tuuleõhk, ei mingit meeletut kuumust. Mete muidugi tegi suurema osa karjuvatest töödest väljas juba ära, aga oleks vaja veel puid järelkärule laadida ja tasapisi kuuri vedada, enne kui ilma jamaks kisub ja sügisekseseks läheb. Praegu saab veel kuiva puu varju alla. Aga jah, ega mul praegu polegi kedagi, kes käru autole järgi paneks ja riida juurde tagurdaks. Ootan Steni ära ja siis jääb veel aega piisavalt natukene kasulik olemiseks.

Tänasest olen ma jälle omapäi nelja lapsega. Jaskar läks jällegi. On tore, kui ta käib, saab täiskasvanud inimesega omi mõtteid vahetada ja ta on ikka suureks abiks mulle ka siin. Mõistlik inimene on temast läbi raskuste siiski kasvanud. Vahepeal oli küll tunne, et enam hullemaks minna ei saa. Aga noh, nüüd on teised mured teiste inimhakatistega.

Stig hakkab meil siin vägisi tiibu sirutama. Ise alles 6 aastane ja alati minu peasmunakene olnud ja nüüd siis hakkab asju juhtuma. Ükspäev tulen mina töölt linnast ja ennäe, tema kihutab rattaga kodu poole, suure rahvusvahelise tee peal, ilma kiivri ja helkurvestita. Sõitsin tal siis vaikselt kõrval, tema ei keeranud peadki, muudkui andis valu rattale. Kui ma siis akna alla lasksin ja juttu tegin, siis ta alles vaatas mulle otsa ja sai aru, kellega tegu. Vot siis olid küll hirmul suured silmad. Ta oli nii ehmunud mind nähes, koomiline hetk oli see. Lasin tal koju sõita ja ootasin tema seletust asja kohta. Talle pole lubatud postkastist (kodu teeotsast) kaugemale minna ja nüüd sedaviisi. Kodus ei teadnud Meena midagi, et Stig kuskil ula peal on. Ja ega Stigil seletust ka eriti polnud, oli käinud mul vastas (ma ei tea kus, Viljandis?). Igatahes lugesin ma talle veel korra sõnad peale ja loodan, et ta seda ei korda. Seekord läks õnneks, aga see suur tee on üsna sõidetav, eriti suurte autode poolt. Stig oli küll õigel pool, aga noh, ilma igasuguse turvavarustuseta ja ületas ikka kiirust ka oma rattaga, millest ta on ka juba suhteliselt välja kasvanud.

Ja eks teda meelitavad ka teised lapsed, kelle kilkeid ta metsa tagant kuuleb. Igal õhtul käib tiiru ära ja lunib ennast teiste lastega mängima. Aga ega ma eriti hästi sellest ei arva. Esiteks teistele tüliks ja koos tehakse jumal teab mis lollusi. Mul on lihtsam, kui ta mul silma all on. Ma saan aru küll, et ta tahab ka omasugustega suhelda ja piire katsetada ja areneda, aga pole lihtne tal nii minna lasta.

No ja siis on tal veel külas üks sõberpoiss. Tema käib meil siin ikka külas mängimas. Üksõhtu aga hakkas neil siin ka juba igav ja siis lunisid nad, et kas Stig võiks temale omakorda külla minna. No helistasin siis vastumeelselt poisi isale. Tema arvas, et loomulikult, et võib lausa ööseks jääda. Poistel äärmiselt hea meel. Sättisid ennast teele ratastega (turvavarustatult) ja mina jäin rahus südamega põllule umbrohtu katkuma. Kui olin juba voodis õhtul, siis kuulen äkki Stigi häält väljas. No siis lõi mul küll korra silmeeest mustaks. Kui ma aknale jõudsin ja teda hõikasin, oli tema juba ajama pannud. Saatsin Meena teeotsa, et ehk saab veel poisi kätte. Meena tuli õnnetult nuttes koju. Siis viskasin ma endale riided selga, hüppasin autosse ja läksin vaatama, mis päris toimub. Sain poisid üsna kaugel kodust, metsavahel kätte. Kamandasin Stigi autosse. Kõigepealt muidugi uurisin, miks nad ei olnud läinud, kuhu nad pidid ja kolavad nii poole ööni kuskil ringi. Sõbrapoiss oli veel rattaga valel teepoolel ka. Kui Stig sai aru, et tal tuleb koju tulla ja mingit küla peal ööbimisest ei ole enam juttugi, läks ta hüsteeriasse.Rööprähkles oma rattaga keset teed ja tahtis minema sõita. No täitsa hulluke ma ütlen. Püüdsin talle siis selgitada, et nii need asjad ei käi. Kui ma neid usaldada ei saa, siis selle kohta tuleb oma õppetund ja kodu sõit. Sain siis poisi ratta seljast autosse, ratta pagasnikusse ja no eks seda seletamist oli veel pikalt talle, et ta aduks, millega nad hakkama olid saanud. Mina magan kodus rahulikult ja olen kindel, et lapsed on kindlas kohas, aga per*et Roosi. Selline tsirkus keset ööd. No ja ega see on vast alles algus. Ma ei usu, et ma nii kergelt pääsen. Väiksed lapsed - väiksed mured, suured lapsed - suured mured.