Kui nüüd mõni arvab, et ma eilses postituses oma päeva töö juures kirjeldasin, siis sorry, eksite. See oli puhas ulmekirjandus. Mina katsun endast ikka natukene rohkem anda, kui vaid enda kohale vedamine. Loodan, et “sõnum”jõudis kohale. Ma tean, et mul on lugejaid ka meie firmast ja üks kolleeg andis sellest ka täna kenasti märku. Mitte küll eriti positiiveses võtmes, aga asi seegi. Ta andis mulle teada, et minu ülemus võib ka siia ära eksida, aga no kuulge. Tal on targematki teha, kui blogisi lugeda. Nii madalale ta küll langema ei hakka.
Ja mida tal siit niiväga lugeda olekski, et mind sellega nüüd hirmutada. Igapäeva elu, mis meil kõigil olemas on. Mõnel avalikum, teisel mitte.
Sain loa homme kodus tööd teha. Jah, kujutage ette. Aga ei, ma ei saa, enne pean saama ülemuse jutule. Kodus ma temaga vaevalt kokku trehvan, suurem tõenäosus on, et see juhtub ikkagi büroos. Kuigi jah, seda kuuldes tuletas kolleeg meelde, et ta ei tarvitse enam paljut mäletada ja võimalik, et ta jah muidugi teagi enam, kes ma olen. Vanadus. Et pangu ma kohe lahkumisavaldus lauale:) Et olen seda nii pikalt juba lubanud. Tore teada, kui sinust rage takes lahti saada ja tore sellises õhkkonnas töötada. Ja lisaks muud kasulikku ingot. Aga no jällegi, seda huvitavam võib meie kohtumine ülemusega olla, saab omad tähelepanekud teha. Loodan parimat.
Mõne pisara lasin ka tööl. Mitte eriti rõõmustavad uudised arstilt + lastekaitse võtab meiega järgmisel nädalal ühendust. Ma ei tunne eriti seadusi, aga ma ei tea, kuidas nad vaatavad seda, kui väiksed lapsed hommikust õhtuni omapäi on. Oeh, pole tore.
Rõõmustav on, et viimasel ajal on lugejate arv kahekordistunud. Hapukurgihooaeg? Kirjutan sellepärast intensiivsemalt, et kirjutamine on kerge, midagi raskemat ma koju jõudes enam teha ei jaksa. Eile korjasin herneid talveks sügavkülma, see oli ka kõik. Isegi unejuttu ei jaksanud Stigile lugeda. Täna on selline tunne, et läheks mustikaid metsa vaatama. Äkki saab midagi. Viimane aeg hakata talveks pudrumarju korjama.
Hakkan liigutama. Enne söön midagi. Tunnen, kui kokku ma kuivama hakkan. Kartulid keevad, kodujuust ootab.
Ja mida tal siit niiväga lugeda olekski, et mind sellega nüüd hirmutada. Igapäeva elu, mis meil kõigil olemas on. Mõnel avalikum, teisel mitte.
Sain loa homme kodus tööd teha. Jah, kujutage ette. Aga ei, ma ei saa, enne pean saama ülemuse jutule. Kodus ma temaga vaevalt kokku trehvan, suurem tõenäosus on, et see juhtub ikkagi büroos. Kuigi jah, seda kuuldes tuletas kolleeg meelde, et ta ei tarvitse enam paljut mäletada ja võimalik, et ta jah muidugi teagi enam, kes ma olen. Vanadus. Et pangu ma kohe lahkumisavaldus lauale:) Et olen seda nii pikalt juba lubanud. Tore teada, kui sinust rage takes lahti saada ja tore sellises õhkkonnas töötada. Ja lisaks muud kasulikku ingot. Aga no jällegi, seda huvitavam võib meie kohtumine ülemusega olla, saab omad tähelepanekud teha. Loodan parimat.
Mõne pisara lasin ka tööl. Mitte eriti rõõmustavad uudised arstilt + lastekaitse võtab meiega järgmisel nädalal ühendust. Ma ei tunne eriti seadusi, aga ma ei tea, kuidas nad vaatavad seda, kui väiksed lapsed hommikust õhtuni omapäi on. Oeh, pole tore.
Rõõmustav on, et viimasel ajal on lugejate arv kahekordistunud. Hapukurgihooaeg? Kirjutan sellepärast intensiivsemalt, et kirjutamine on kerge, midagi raskemat ma koju jõudes enam teha ei jaksa. Eile korjasin herneid talveks sügavkülma, see oli ka kõik. Isegi unejuttu ei jaksanud Stigile lugeda. Täna on selline tunne, et läheks mustikaid metsa vaatama. Äkki saab midagi. Viimane aeg hakata talveks pudrumarju korjama.
Hakkan liigutama. Enne söön midagi. Tunnen, kui kokku ma kuivama hakkan. Kartulid keevad, kodujuust ootab.
