Küsimused mulle

Kuvatud on postitused sildiga üritus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga üritus. Kuva kõik postitused

15. detsember 2015

Kodutunde jõulupidu


Jõulupidude hooaeg on avatud. Iseenesest mõistetavalt saime ka meie sel aastal kutse Kodutunde jõulupeole. Kuigi rahaline seis polnud kiita, leidsime võimaluse kohale minna. Pere toetusel ikka. Viimase otsustava tõuke andis minu isa, kes oli lahkelt nõus meiega selle seikluse kaasa tegema vaatamata sellele, et ta on üsna palju räsida saanud viimasel nädalal.

Igatahes andsin Kodutunde assistendile 6 inimest kirja - mina nelja lapsega ja isa. Autos said kohad täidetud ja sõitu alustasime kella 11- ne paiku. Enne aitasime veel isal riided selga, sest tal on tõsised raskused enda riietamisega. Lõpuks paistis ta nii hea välja, et võõras silm ei oska aimatagi, et kõik pole päris nii nagu võiks.

Lapsed sel päeval kooli ja lasteaeda ei läinud, et välida liigset stressi. Nad on väga tublid kohalkäijad alati olnud, seega ma loodan, et suurt muret sellega ei olnudki.

Suuna võtsime Pärnu peale, sest Pärnu poolt Tallinnasse sisenemine soovitud linnaossa (Mustamäe) oli kõige lühema trassiga, 200 km. Pärnus tegime Kaubamajakas peatuse, kust me ostsime teepeale kaasa natukene näksimist. Selle peale kulus ca. 20 eurot ja sinna sisse mahtus ka 5 eurone jõulukink Mete klassiõele (klassisisene loosipakk).

Kasutasin soodsat juhust ja hüppasin tüdrukutega läbi ka Kaubamajaka Ökopoest. Mul on juba jupp aega põhi peal kookosrasval, mida ma igal hommikul omale näkku määrin ja päris tüütu on purgipõhja kaapida. Pooeliirisest purgist on jätkunud üle aasta. Tegin  ca. 10 eurose kulutuse ja ostsin uue värske kookosrasva. Tikrile jätsin poodi ka pisikese pakikese, mis peaks tema perele natukene jõulurõõmu pakkuma, vahelduseks ökopiparkoogitaignale ka niiõelda klassikalist varianti :)

Hakkasime siis autos kohe kaasaostetud pitsat sööma, aga teenindaja oli pitsa vaid neljaks lõikunud. Lootsin kindalaekast ühe noa leida, aga oh üllatust, mis vaatepilt meile sealt hoopis avanes. Saime kõva kõhutäie naerda, nuga me otsima sealt hiirepesast ei hakanud. Õnneks olid auto dokumendid puutumata jäänud. Seal need kaks kinnipüütud hiirt siis elasidki:)


Teeolud muutusid peale Pärnut päris hirmsaks. Ainuke pluss oli veel, et väljas oli valge. Sadas lõrtsi ja väga palju liiklust oli. Õnneks ei olnud meil kuhugile kiiret ja sõitsime vastavalt võimetele ja väga hoolikalt. Kuigi tihti sellest ei piisa, kui kuulata, mis liikluses toimub. Keegi jobu võib iga kell su sandiks sõita...heal juhul.

Happy-Fly Batuudikeskuses olime aegsasti, enne poolt nelja. Ürituse algusajaks oli 16:00. Enne meid olid juba mõned pered kohal, tuttavad näod. Kõik tundus rahulik. Lapsed hakkasid kohe atraktsioonidega pihta. Stigi terve õhtu möödus lükatava auto seljas, millest ta hetkekski ei loobunud. Keskus oli kaetud vaipkattega ja välisjalanõud jäeti koridori. Enamus rahvast liikus ringi sukkis - sokkis. Kui meie omi riideid-jalanõusid ära võtsime, olid kõik nagid ja nurgad veel vabad. Vahepeal oli aga rahvast niipalju kogunenud, et koridor paistis välja juba hoopis teistmoodi, kui alguses. Kusjuures see ei olnud ainukene sissepääs ja võimalus riideid riputada. Kuuldavasti oli kohal ca. 800 inimest. Ühendatud oli nii Kodutunde kui ka Nõmme Kalju jõuluüritus. Jalgpallipoisse oli iga nuka peal.


Edasi ma rohkem ei kirjutaks, vaid lisan pildid. Televisioonist tuleb põhjalikum saade sellest üritusest ja keda huvitab, vaatab-kuulab edasi sealt.















Keskusest lahkusime enne üheksat. Parklas lasti veel üks mõnus sahmakas ilutulestikku õhku, mida me ka veel enne lahkumist imetlesime. Ilus oli.

Stig oli vapper. Ilma silmatäitki magamata, vahetpidamata ringi sebides, pidas ta väga eeskujulikult ennast üleval. Lapsed liikusid Batuudikeskuse ruumides vabalt ringi, mingit hirmu, et keegi tänavale satub, ei olnud. Selline oma maailm oli ja lapsed orienteerusid väga hästi. Kui me silmist kadusimegi, siis midagi hullu sellest ei jutunud. Päris iseseisvalt tegutseti.

Tagasiteel olid ilmaolud super head. Liiklus peaaegu olematu ja kodus olime natukene enne keskööd. Tuba oli soe (aitäh Jaskar) ja pikka juttu ei olnud. Järgmine päev oli vaja vara tõusta ja kooli/lasteaeda jõuda.

Lapsed olid väga rahul oma päevaga...järjekordselt:) Isa ka loomulikult. Mulle tundub, et talle meeldib meiega seigelda.

6. detsember 2015

Mis meil juhtunud on vahepeal

Alustaks laupäevaga. Üle pika aja olime jälle vooluta. Ettevalmistusi ma teinud ei olnud, sest oli raske uskuda, et vool ära kaob. Õnneks on meil kaevus vesi ja toas puidega kütmise võimalus. Sooja oli, kohvivee sai puupliidil valmis. Ema oli ettenägelikult kohvipuru ka kaasa toonud. Mul ju kodus vaid kohvipadjad, milledest ma juba ühe tassi valmis olin leotanud. Kehval ajal käib küll:)

Eelmisel päeval vormistati meie telekate ost. Kõik suuresti tänu Kaisale, kes minu ühele postitusele koheselt reageeris ja pakkus head diili. Telekate ses mõttes, et ema otsustas ka detsembrikuu puhul omale kingituse teha ja muretses natukene kaasaegsema "pilli". Tellimus sai tehtud eelmisel päeval enne tööpäeva lõppu ja kuller oli telekatega kohal järgmisel hommikul üheksa paiku. Laitmatu ja kiire teenindus.

Tänu uuele telekale on meil justkui uus elukvaliteet. Väga rahul oleme nii teleka suuruse (32"), kui uue pildi ja soundiga. Välimus on ka päris soliidne.


Kui kuller oli autogrammi kätte saanud, lõpetasime oma kohvid ja siis oli juba aeg varane tiir Nuia teha. Ühendasin jällegi kaks asja. Mete oli vaja bussi peale viia(Tv10 olümpiastarti)  ja minule oli Omnivas pisikene salajane pakike. Eks ma aimasin ikka ka kellelt. Jällegi pean ma Kaisat kiitma. Ta saatis mulle imarmsad soojad sokid, mis on tema kätetöö. See on tänukink, millega ta ühe tähtsa fondi liikmeid meeles peab. Ja nagu selgeltnägija, oli ta pakki pistnud ka mulle väga vajaliku vidina - ripsmetušši. Oligi mu eelmine juba vana ja enamvähem kuiv. Rõõmu kui palju:)

Kas pole ilusad? Nagu masinaga kootud:)
Kui me Metega hommikul autosse läksime, oli meil sealt ka üllatus. Ma nimelt siin just paar päeva tagasi tagasihoidlikult parastasin neid, kellel hiired autos on. Noh et auto on räpane ja toidujäätmed kindlasti vedelevad (emal oli hiir kassatšekid pulbriks jahvatanud). Hiirtel mõnus ennast sisse seada. Ja siis vahetult pärast kiitlemist, et mul küll hiiri ei ole, avastasin puruks näritud kilekoti. Siis juba tundsin hiirte virtsa haisu ka. Koheselt sai lõks ülesse seatud ja järgmine hommik oli paras volask kätte saadud. Jälle minu poolne rõõm.

Hommikusöök kassile
Ma ei saa aru ainult, miks mina pean kassidele hiiri püüdma. Täna panin igaksjuhuks veel korra lõksu üles. Ei saa lasta ju autot ära rüüstata.

Tänane päev oli ka kenasti sisustatud. Külas toimus meil jõululaat ja sinna saatsin ma Steni, et ta saaks piparkoogitaignaga natukene äri teha. Ise ma aega ei saanud, sest pidin Meenale saatjaks olema ühel heategevuslikul esinemisel, kus nad oma lauluringiga esinesid. Mulle ei tulnud mõttesegi, et ma seda kutset eiraks. Teeb ju lauluõpetaja nendega tööd selle nimel, et ka esinemas käia ja kui siis kedagi kohale ei tule on üsna näotu ja tänamatu. Viis last oli kohal ja esinemine sai ilusasti tehtud.

Pisikene proov enne õiget esinemist

Esinetud ja luba piparkooke maitsta
Enne minekut tegime Meenal juuksed korda, mis oli vaja nii või naa juba teha. Tänu mi ekule sai see lihtsalt kätte võetud ja tehtud. Saime isegi aega natukene rohkem teha. Püüdsin Meena juukseid sirgendada. Tal on nad üsna karmid ja hoiavad õrnalt lokki. Sirgendajaga saime nad eriti siledaks ja ühtlasi ka kiiresti kuivaks. Vahest ju võib - nii korra 7 aasta jooksul:)

Peegel leiab kasutust 


Eks me Meenaga olime enne juba natukene suuremad plaanid paika pannud. Põhieesmärk oli laulmine, aga selle tuules plaanisime ka ühise kohviku külastuse teha ja Meenaga seda teha on puhas rõõm. Avastasime ühe päris hea söögikoha otse Kauba tänaval. Nime ma ei teagi ja tšekki ka ei võtnud, kust seda lugeda. Igatahes hea oli - nii söök, miljöö, parkimine kui hinnatase. Teine kordki.

Tellisime omale liiga palju süüa, sest kõht oli nii tühi, et ei tea mida ära söönud oleks. Aga söögikoha poolt tehti kohe ettepanek praad kaasa pakkida. Seda võimalust me ka kasutasime. Meena soovis peale söömist vaid pikali visata ja silma kinni lasta. Kojusõidu aja ta maha magaski.

Nagu tavaks, otse koju ei lähe me kunagi, ikka enne ema juurest läbi. Temalt siis kuulsime, et Steni piparkoogitaigna äri lõppes üsna kiirelt. Sten lihtsalt otsustas, et tema läheb koju ja vanaema võttis tema ülesanded üle. Laat oli uhke olnud, müüjaid palju. Ainuke mure oli olnud ostjate puudumine. Kui me külamajast kiirelt hommikul läbi lipsasime, jäid Meenale kohe silma Elsa teemalised riided. Tema oma aruga oleks kõiki neid omale tahtnud. Jumala õnn, et ma ta sealt kiirelt minema sain, mulle tervislikum. Seletasin talle, et me oskame ise ka Hiinast neid tellida, kui vajadus peaks olema. Kõige hullem, et meil ei ole vajadust. Aga laste asi. Ma rahustasin Meenat, et ma mäletan veel väga hästi, kui ma ise väike olin ja kuidas ma ka omale ühtteist tahtsin. Läheb üle.

Selline nädalavahetus meil. Homme uue hooga.




20. november 2015

Pinge hakkab langema

Oh kui mõnus on peale väsitavat päeva oma voodisse pugeda ja teada, et hommikul ei ole kuhugile kiiret ja tõusma ei pea kella peale.

Tänane päev oli üldsegi kuidagi mõnus. Üks pikaajaline projekt sai täna enamvähem kokku võetud. Homme veel üks pisike töö, ülehomme teine ja saab arved ära klaaritud. Ja mis põhiline, meie elamisse on  nüüd kolm ilusat ja sooja tuba lisandunud. Mis võiks veel parem olla.

Lapsed olid ka lasteiast kodus ja see tähendas mulle täiesti stressivaba päeva. Ma ei pidanud oma päeva tükeldama, et pidevalt kuhugile sõita ja oma aega planeerida. Olime lihtsalt mõnusalt kodus ja kogu lugu. Sain heegeldada ja remondiga tegeleda ja õhtul rahus ennast teatriks valmis sättida.

Teatrist natukene pikemalt, sest asi on seda väärt.

Mul õnnestus tänu imelisele Kaile saada teatripiletid esietendusele "Pervert juhuse tahtel", kus tema kallis abikaasa peaosa mängis. Ok, oligi monoetendus ja väga hästi mängitud muuseas. Ma naersin isegi siis, kui naerukohta ei olnud, sest ma ei saanud aru, kuidas sai nii tõsiseks jääda sellist perverdi juttu suust välja ajades. Super õhtu oli ja elamus missugune. Lisaks veel väga mõttega tükk. Väga julge abikaasa on Kail igatahes peaks mainima, ei murdunud kordagi.

Keskel Andres Oja, paremal Kai Oja
Foto: sotsiaalmeediast



Soovitan kõigil minna seda etendust vaatama, sest see on täpselt see, mida me oma halli novembrikuusse vajama, natukene meelelahutust.

Meeli käis kontrolletendusel ja mida tema sellest tükist arvab, saate lugeda siit.

Millega täpselt tegu, kus etendused toimuvad, palju piletid maksavad, selle info ma kopeerisin Just Meelelahutuse FB-i lehelt...


PERVERT JUHUSE TAHTEL

Autor: Andrew Goffman
Tõlkija: Triin Sinissaar 
Kunstnik: Marion Undusk
Laval: Andres Oja

Kui oma vanemate lahutusega leppida püüdev varateismeline poiss leiab riidekapist isa salajase pornokassettide kogu, näib talle, et viimaks ometi on tema ees avanenud laegas kõigi universumi saladustega. Aastate möödudes selgub aga paraku, et videotest kätteõpitud ootused ja käitumismustrid ei paku vastuseid noore mehe elu põhiküsimustele, näiteks kuidas luua toimivat suhet tõelise naisega.

„Pervert juhuse tahtel" on avameelne monokomöödia sellest, kuidas poisist kasvab mees.

Etendused:
20.nov – Viljandi Gümnaasiumi aula
24.nov – Rannu Rahvamaja
26.nov – Kärdla Kultuurikeskus
27.nov – Haapsalu Kultuurikeskuse rõdusaal
28.nov – Põltsamaa Kultuurikeskus
2.dets – Räpina Aianduskooli saal
11.dets – Abja Kultuurimaja
14.jaan – Kilingi-Nõmme Klubi
15.jaan – Kuressaare Linnateater
19.jaan – Rõuge Rahvamaja
21.jaan – Türi Kultuurikeskus
22.jaan – Aruküla Rahvamaja
26.jaan – Värska Kultuurikeskus
27.jaan – Vändra Kultuurimaja
28.jaan – Avinurme Kultuurikeskus

Algus kõikjal kell 19
Etenduse kestvus ca 80 min ilma vaheajata

Etendus on soovitatav alates 16. eluaastast

Pilet 12€ etenduse päeval ja 9€ eelmüügis Piletilevis (Kuressaare etenduse piletid on müügil ka Piletimaailmas)


Cherry kaudu on võimalik pilet lunastada -30% odavamalt. Pakkumist vaata siit.

Soovin kõigile ilusat nädalavahetust ja kui meie peres oodatakse juba suure "uhaaga" lund, siis mina küll veel lund ei igatse. Eks ikka ohutuse pärast. Siis on ju vaja hakata mõtlema rehvivahetuse peale. 


6. september 2015

Filmielamus: "Pahupidi"

Meie laste lemmik tegelane Kurbus
Tänu ühele heale inimesele, kes arvas, et meie pere peaks kindlasti seda filmi vaatama minema, sai meile osaks ühine perekeskne kinoskäik.


Valisime omale sobiva aja välja ja piletid saadeti mugavalt e-mailile. Meie asi oli ainult kohale minna ja filmielamus saada. Koosseis oli järgmine: Sten, Mete, Meena ja mina. Stig jäi lasteaeda ja vanaema viis ta sealt peale tööd enda juurde.

Enne kino ostsin kõigile pisikesed popkornid (a' 2.80) ja igaüks valis omale ka joogi. Käib ikkagi kinovaatamise juutde, arvaku teised, mis tahavad. Olen nimelt kuulnud, et mõnele pidi jubedalt närvidele käima, kui kinos süüakse. Mind see ei häiri, nii läbi mu närvid veel ei ole.


Filmiks oli kogupere 3D animatsioon "Pahupidi", mis oli puhtas eesti keeles ja mind kõitsid veel filmis kõlanud laulud. Oli ka üks ehmatav koht, kui kõik võpatasid üksmeelselt, vulkaan tõusis ookeanist:D

Mind oli hoiatatud, et võtaksin ka midagi pisarate kuivatamiseks kaasa, et lõpp pidi vesiseks minema. Minu imestuseks vesistasin ma juba enne pealkirja ekraanile ilmumist, niivõrd liigutav oli see algus minu jaoks. Eks omad mälestused tulid meelde.

Filmi keskel jällegi hakkasin ma hirmu surma ees tundma. Mind on surm alati kohutanud, et mis siis küll saab, kui mind enam ei ole. Mitte et mind kegi nüüd nii hirmsalt igatseks, aga noh, et mis jube tunne see on, kui mind ei ole enam. LõPP. See on hirmsaim asi maailmas ja vahest ma selle peale õudusega mõtlen. Selle filmi ajal meenus see mulle jälle ja see oli kohutav.

Minu lastele film meeldis ja kui ma alguses kartsin, et Meena võib- olla kõike ei mõista ja talle jääb äkki film natukene arusaamatuks, siis minu kahtlused hajusid varsti. Ta vaatas huviga ja elas filmile kaasa. Ja kui me eile raamatukogus käisime, siis hetkega oli tal raamat leitud. Kuidas ta seda tegi, ma ei tea, aga ta tuli, raamat "Pahupidi" näpus. Nüüd me siis seda loeme õhtuti veel filmile lisaks.




Kel vähegi võimalik, soovitan filmi koos lastega vaatama minna, elamus on garanteeritud!

22. juuli 2015

Pool ilma sai läbi käidud

Ma ei hakka kohe soiguma, et pole nagu tahtmist ja tuhinat siin enam eriti oma elu lahata. Kellegil jääb ikka midagi ette ja et seda vältida, olen parem vait ja elan oma elu. Saan aru kül, et kui ikkagi avalikult kõigest kirjutan, siis pean ka leppima sellega, et inimesed ja arvamused on erinevad. Seega jätan paljust huvitavast parem kirjutamata ja kirjutan vaid ilusatest asjadest...siis paistan mina ja minu elu ka ilusam. Ma tean, et see on igav, aga enamus ju nii teevad. Ja kes kõik letti laoavad, on pahad.

Seega tuleb igav postitus meie ilusast elust, kus probleeme ei ole ja kõik on päikesepaisteline.

Alustaks siis neist kolmest päevast, kui käisime kogu perega pannkooke küpsetamas. Jällegi üsna vana traditsioon meie peres. Võtame oma välipliidi ja taigna ja käime vähemalt aastas korra kuskil üritusel kooke küpsetamas ja müümas. Seekord oli ema ka abiks ja tegime asja natukene suuremalt - värskelt küpsetatud lihapirukate, kaneelirullide, kohvi ja morsiga. Äri läks hästi ja ajasime kolme päevaga kokku üle 600€. Kulu oli minimaalne, rohkem oli ikka oma tööd. Lapsed olid meelsasti abiks ja järgmisel aastal lubati jälle platsisi olla. Tore, mulle sobib.


Tänu sellele ootamatule otsale on meil nüüd ka lahedamalt raha käes. Ma ei tea, aga alati, kui näpud põhjas on, siis kuskilt ikka abi tuleb. Päris hätta pole me veel jäänud. Mete ja Sten said kumbki taskurahaks oma panuse eest 25€ ja olid sellega rahul. Siis pidasime natukene nõu ja leppisime kokku, et ostame ka uue muruniiduki.

Sel puhul käisime eile Valmieras Depos. Ema sai sealt möödunud aastal ca. 140 € eest "vägagi" muruniiduki ja niidab sellega siiamaani ja ainult kiidab oma masinat. Kahjuks meie eelarvesse ühtki muruniidukit eilsel retkel ei jäänud ehk siis nii odavat varianti ei olnud. Vaatame veel ringi, äkki näkkab.

See eest saime Läti metsas mustikaid korjata ja Sten ostis omale taskuraha eest lõpuks kauaihaldatud telgi, eriti soodsalt, 4- kohaline 24€. Ta oli väga rahul oma ostuga. Täna pani ta selle aeda üles ja seal ta praegu ka on. Voolu vedas sisse ja naudib pilkast vaikust, vaid öö hääled on temaga.


Muidu on meil päev olnud mõnus ja rahulik. Süüa ma ei tee ja seega on aega rohkem oma huvidega tegeleda. Ma ei suuda süüa teha, sest olen kolm päeva kuuma pliidi taga seisnud. Aga see on miju puhul täitsa normaalne. Mul käib see söögitegemine tuhinatega. Kui teen, siis korralikult ja kui ikka isu midagi teha ei ole, siis sööme, mida kätte saame. Praegu on see eelis, et kui tiiru aias ära teeme, on suurem nälg kustutatud. Aeg on saaki nautida ja kasutame seda võimalust päris agaralt. Eriline hitt on herned ja maasikad. Meenale meeldivad ka porgandid.




Jõudumööda korjan talveks ka tilli, et seda siis kuivatada. Till hakkab õitsema minema juba, mis on ka omamoodi hea. Kurki ju vaja kohe kohe marineerima hakata. Kõik asjad on selleks operatsiooniks juba aegsasti varutud  - purgid, sool, pipar, äädikas, kaaned. Isegi mädarõigast olen muruniiduki eest püüdnud päästa. Küll omatehtud kurgid on ikka head, poe omad ei saa jaolegi, igavesti äädikased.

Maitserohelisest kuivatan veel kindlasti peterselli ja sügavkülma panen nii tilli, peterselli kui läiklehist peterselli. Talvel hea kraam toidutegemisel tarvitamiseks.




Mardikate (kartuli) korjamine käib meil ka ikka täies hoos. See on Mete meelistegevus juba eelnevatest aastatetst. Ta nii väga ootas neid:D Väga hulusti neid ei ole, aga kui nii kolme päeva tagant vaadata, siis ikka leiab  - nii lendureid, kui pisikesi.

Kui kõigest sellest siin küll saab, siis on meil vaba voli teha, mis me parajasti tahame. Nii hea on nii. Täielik vabadus. Ja eks raha teeb ka natukene vabaks ikka. Ei mingit muret küttega. Tangime ja sõidame. Võtame poest igale jäätise ja läheme kolama.

Täna plaanisime minna ühe ilusa järve äärde, kus me eelmisel aastal käisime ratastega. Elu on nii palju mugavaks läinud, et sel korral ei tulnud mõttessegi, et see tohutu ring ratastega jälle teha. Autoga on ikka igatepidi mugavam ja kergem. Ja eks ma vaikselt plaanisin ikka mustikaid ka piiluda.

Alustasime siis Konsumiga ja võtsime jäätised, tankisime ja põrutasime Taagepera poole. Näitasin lastele, kus ma maasikal käisin ja põikasime ka Taagepera lossi vaatama, korraga seal kandis ikkagi. See oli midagi Meenale. Ta juba kujutles, kuidas ta seal lossipreili oleks ja pargis ringi ilutseks vastavates riietes. Temale oli see elamus ja sealt saab ta nüüd edasi fanatseerida. Kustumatu mulje taaskord.  Uuris ka juba, et ei tea kui palju see loss maksta võiks:) Ma pakkusin jumalast võhikuna, et miljon kindlasti:D



Üsna Taagepera külje all hakkavad tohutud mustikametsad. Jätsingi sobivas kohas auto lihtsalt seisma ja astusin metsa. Lapsed ei saanud aega isegi mitte protesteerima hakata. Nad juba teavad, et kui mina metsa lähen, siis sinna ma ka jään...pikemaks ajaks. Ja neil on ju siis igav. Aga mustikaid on meeletult. Ma juba kujutan ette, kui ma ükspäev üksi metsa saan. Vaikus ja rahu ja muudkui ainult korja. Paradiis lausa. Homme peaks see juhtuma ka minu plaanide kohaselt:)




Sel ajal kui mina mustikaid sõin (korjamisnõu oli koju jäänud), oli Sten nõuks võtnud natukene autoasjandust uurida. Tal hakkab vaikselt juba huvi tekkima autosõidu vastu ja ka kapotialuse vastu. Aeg sealmaal ka juba ju. Mina sõitsin juba agaralt 13 aastaselt. Harjutasin, sõiduks seda nimetada ei saanud. Ja ma tean omast käest, kui raske see algus oli.

Seal nad siis Metega uurisid ja leppisime kokku, et kumbki saab ka rooli. Metsatee ja liiklus puudub, võib ju harjutada.



Kui Sten oma osa ära sõitis, siis Metel oli tahtmine juba üle läinud. Niivõrd pinges oli ta, kui Sten sõitis. Nojah. Teinekord siis Mete.


Järv ei olnud enam kaugel ja lapsed ootasid seda kõige magusamat osa. Isegi rätikud olid igaks juhuks kaasa võetud. Aga jällegi olid seal juba suvitajad ees, nii et jäi üle ainult järve ilu silmaga imetleda.










Kui olime kõigele pilgu peale heitnud ja ei tahtnud enam teisi inimesi tülitada, asusime uuesti teele. Sedapuhku siis kohta, kus ka ujuda saaks - Ruhijärve. Lapsed olid sellega vägagi päri, nii et mingeid probleeme ei tekkinud. Teepeal näitasin ma lastele veel maja paksus metsas, mis müügis on ja eks me siis arutlesime ka teemal, kui mõttekas see maja kellegil soetada omale on. Palun väga, kes soovib eraklikult elada LINK.

Siis sõitsime me mööda veel maasikalangist, kust me tohutud maasikad saime. Tahtsin seal korra ka peatuda ja silma peale visata, aga kisakoor läks suureks. Ei mingil juhul ei mingit peatust, otse järve äärde ikka. Vaene mina:)

Järve ääres oli ka uudistamist. Me polnud veel oma silmaga näinud, aga küla poisid tegid ranna ilusasti korda. Kaevasid mättaid minema ja vedasid hulga uut liiva. Väga kiiduväärt ettevõtmine. Aga rahvast seal pole. Sel suvel pole me seal veel kedagi trehvanud, aga kõrvalistes kohtades on alati inimesi. Kummaline. Inimesed on ujumisest võõrdunud. Saan aru, ilm on ka siiski vilu, aga ikkagi...




Vette läksid  vaid suuremad. Stig oleks ka oma aruga läinud, aga minul oli kõhe ja ma ei maldanud Stigi märjaks teha lasta. Mängisid Meenaga niisama kaldal. Mete igatahes kiitis vett ja oli väga rahul, et lõpuks ujuma sai. Päevast päeva käib peale, et tema tahab ujuma. Aga ma ei viitsi temaga ekstra sõita, kui temal tuju ujuda tuleb. Ujugu tiigis, kui nii suur häda on. Aga ta kardab konna kahjuks...:D Ja tiigis on konnad.

Koju jõudsime üsna hilja. Päris mitme tunnine väljasõit oli. Andis peaaegu meie suvise reisi mõõdu välja küll, mis meil veel tegemata on.

Keegi tark oli maja ukse pärani jätnud ja tuba tundus üsna kõle. Panin kohe pliidi alla tule, et sooja saada. Sten pesi hambad ja läks oma telki testima. Mete pakkis asjad ja läks rattaga vanaema juurde, et hommikul  Setomaale küla ekskursioonile vanaemaga minna. Nii me siis üsna hõredalt täna kodus oleme. Telekas isegi vaikib. Mõnus vaikne. Meena ja Stig kustusid ka üsna kiiresti. Ju oli siis väsitav (kosutav) päev.

Stigi päeva mahtus ka veel pisikene rattaremont. Mäng on lapse töö!