Küsimused mulle

Kuvatud on postitused sildiga Jaskar. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Jaskar. Kuva kõik postitused

2. detsember 2015

Astuge sisse...

...Jaskari vastvalminud tuppa. Täna peaks esimene öö olema, kui ta ei pea kuskil hunnikute otsas elama/magama. Remondi algusjärgis sai kõik ülearune ja ettejääv tema tuppa taritud ja seal ta siis elas, ise vaevalt pääses voodisse, pisike rada läks ainult voodi juurde. Kui järg tema toa käes oli, kolis ta oma madratsiga Steni toa põrandale. Seal talle päris meeldis.

Nüüd, kui tuba valmis oli, oli Steni esimene mure, kas Jaskar läheb lõpuks ära oma tuppa. Jaskar va kuri sai kohe aru, et see on nüüd koht, kus ta saab Steni kiusata ja ütles, et ta jääb nädala lõpuni kindlasti veel ülesse. Täna aga õnneks vedas ta oma madratsi alla ja Sten võib kergemalt hingata.

Hommikul ühendas Jaskar ise oma toas viimase voolu ja võib õelda, et tuba on elamiseks valmis.








Enne...





Mis ma oskan õelda. Ma olen väsinud. Justkui oleks ise kõik teinud. Aga ei, abilisi oli palju ja aitäh neile, suur-suur aitäh!

4. mai 2015

On nii muret kui rõõmu siin ilmas

Kus ma siis pooleli jäin oma asjadega eile? "Teeme ära" talgud said oma lõpu juba enne kahte. Kiirustasin koju, sest Stig oli issiga kodus ja pidi minu andmete järgi lõunauinakut tegeme. Ega see issi hoolde lapse andmine eriti kindel ei ole, sest see issi on selline, kes pole lastega eriti harjunud. Ta küll soovib abiks olla ja vastutust jagada, aga nende sõnade tähendus ja olemus on natuke ebaselged tema jaoks. Ta võib väga pühendunult väljas lapsega tegeleda ja mängida, kuid ühtäkki võib ta ka lihtsalt minema kõndida, oma teed. Ja ta on kindel, et pole tema kohus lapse eest vastutada, pole tema rida lihtsalt. Ta ei ole mingi lapsehoidja mulle. Ma pole psühholoogias eriti tugev ja ei suuda seepärast sellist käitumist eriti mõista. Seega peab alati valvel olema, lõdvaks ennast lasta ei saa ja arvata, et laps on kindlates kätes. Seega topelt koormus, kuigi võiks ju arvata, et kui laste isa kohal on, on ka minul natukene kergem. Ei.

Päev ei piirdunud ainult talgutega. Meil käisid aiapaneku talgud kodus edasi ja õhtul oli plaan pidusse minna. Külamajja.

Seletasin kaugele külalisele ka natukene peo olemust lahti ja vastasin tema küsimustele. Et ta saaks mingigi pildi, mis toimuma hakkab. Ja ta oli väga huvitatud kaasa tulemast. Teema oli "Au tööle" ja sovitav oli ka vastav riietus. Temal muidugi arusaadavatel põhjustel kostüümi ei olnud ja tegelikult ega minulgi ei olnud. Mul oli ainult plaan, mida ma asusin täitma alles kella kuue ajal.

Emal on selline hea pööning, kus on kilomeetri paksune kiht riideid iidamast-aadamast. Sealt lootsin ma omale midagi sobivat ja teemakohast leida. Kui ma noor plika olin, oli mul päris mitu seelikut ema noorepõlve garderoobist, mida ma ka hoolega kandsin. Lootused olid suured. Aga no seal andis kaevata. Paremate paladeni oleksin jõudnud vast alles täna. Ema hakkas juba närviliseks muutuma, kui ma polnud poole tunni jooksul veel midagi sobivat leidnud. Hea, et mul taskulamp kaasas oli. Suur abi otsingutel. Ja lõpuks leidsin üsnagi ootamatult vägagi sobiva kleidi. Ema noorepõlve kleit, nii umbes 40 aastat vana, krempleenist, täpselt see, mida vaja.

Kleit oli kortsus ja plekiline. Ema aitas plekkidest kiiresti lahti saada. Pesemiseks enam aega ei olnud. Ikka vaja ju viimasel minutil selliseid asju ette võtta. Aga minu puhul oli seegi hea, et üldse nii kaugele jõudsin. Tihti mul pole sellisteks asjadeks üldse tahtmistkija aega.

Eile aga, kui olin külalisega seda nõukaaegset teemat laiemalt lahanud, oli täitsa tahtmine sellisest vahvast üritusest osa saada. Koju jõudes otsisin kapist ikka alternatiivkleidi ka välja. Juhuks, kui ma kortse välja ei saa ja kleit millegipärast ei istu. Aga oh imet, mina, viis last sünnitanuna, istusin sinna kleiti lõdvalt. Ruumi oli küll ja veel. Mis sest, et pekid (pekid jah, mitte plekid) välja paistsid rõvedalt. Ma saan aru küll, et on viimane aeg ennast käsile võtta, muidu läheb asi käest, aga praegu kiired ajad olnud. Ehk tuleb ka aeg, kui ma oma keskkoha tagasi saan :D

Ajasin värskelt triigitud kleidi selga ja jäin ootama,mida külaline asjast arvab. Ikkagi kodus isiklik arvamusliider olemas tol hetkel. Tavaliselt küsin ikka Steni arvamust :) Olevat väga hea ja sobiv kleit. Ja kui ma siis Meena ehete karbist sobivaid aksessuaare otsima hakkasin ja endale külge riputasin, kiitis külaline aina rohkem. Natukene "graezy" olevat väga hea. Mina muidugi sain hoogu juurde ja alternatiivkleit oli minevik. Minu kostüüm õhtuks oli paigas. Ja kaaslane oli ka kindlustatud.

Viimane lihv veel kummikutele. Pori maha pesta, natukene õmmelda. Nagu vanal nõuka ajal. Külaline oli nii õhinasse juba sattunud, et pakkus ennast isegi oma autoga autojuhiks mulle ja pileti lubas ka välja teha. Mul ju iial sulli ei ole, krooniline haigus. Nojah, sobis seegi teemasse. Kohale sõita nn. kastiautoga. Eriti uhke.

Kohale jõudsime õigeaegselt, parkimiskohti sai veel valida. Ma nägin välja nagu "Viru lind". Aga ma ei tundnud ennast halvasti. See ju teemapidude mõte ongi, et saad rahumeeli ringi käia nii nõmedalt kui võimalik, sealjuures häbi tundmata :)

Kui te arvate, et ma tol õhtul ühe kaaslasega piirdusin, siis eksite. "Eks" oli ka loomulikult kohal. Tema üllatas meid täiega. Oli ennast bussijaama varjule sättinud ja hüppas sealt ootamatult välja, ise nii kostüümis, kui veel võimalik. Lahe.

Kohe sõitis ette ka järgmine auto, kust astus välja veel lahedama kostüümiga daam. Kõik viimseni paigas, isegi kombinee oli seljas. Super. Pidu võis alata.


Väga huvitav oli vaadata saabuvat rahvast, kes olid viitsinud natukene kaasa mõelda ja ennasta teemakohaselt ka riietanud. Mõnusad nostalgilised ajad tulid meelde. Oli ilus aeg. Ei mingit pillamist. Mul on hea meel, et sain sel ajal elada ja tean, mida see aeg tähendas.

Kui nüüd peo juurde tagasi minna, siis nii lõbusat ja hea seltskonnaga pidu pole juba ammu olnud, kui üldse. Ajast, kui meie külla tulid uued elanikud V. Ja R. ( mina olin sel ajal Saksamaal) ja kui mina neid inimesi tundma sain, on külaelu kuidagi palju elavamaks muutunud. Alati on nad kohal, ei mingit mõkutamist, löövad kõiges kaasa, seltskondlikud ja igatepidi asjalikud. Suurim kink meie külale. Ma olen kindel, et see pole üksi minu arvamus.

Ei läinud pikalt, kui oli vaja hakata juba laudu kokku lükkama, et ikka rohkem head seltskonda ühte lauda mahuks. Pidu oli täies hoos ja päris raju meie vanuses inimeste kohta :D Tantsitud sai kõvasti, nii "eksi" kui külalisega. Muideks, see oli esimene juhus, kus ma oma kahe viimase lapse isaga sain tantsida. Eks ta oli päris koba, aga me andsime endast parima ja ta tegi isegi komplimendi. Minuga olevat hea tantsida. Üldsegi olevat ma "parim". Kahjuks on ta oma väljaütlemistega hiljaks jäänud. Mind nii odavalt enam kätte ei saa. Vabadus on liiga magus :)

Mis väga palju peole juurde andis, olid kahe mehe kommentaarid erinevatele situatsioonidele ja inimsetele, mida kogu peo vältel kohata võis. Huvitav oli teada, kuidas nemad asju näevad ja seostavad. Isiklikuks ma minema ei hakka, jätan need asjad enda teada. Aga avameelsed ja siirad inimesed mulle meeldivad, eriti kui nalja ka sealjuures mõistetakase. Ennast pilasin ka. Olin siiski kahe mehega välja tulnud ja nad jagasid mind vägagi tsentelmenlikult. Mida külarahvas arvata võis...polegi eriti oluline. Nalja peab saama :D Ja sai ka. Pidu sai külalise poolt kõige kõrgemate hinnetega hinnatud ja ma usun, et ta pole oma elus midagi nii positiivset üldse kogenud. Ta mainis, et sai kõik oma mured hetkeks unustatud ja nautis pidu täiega. Ilma alkohilta muideks. Ta olevat juba oktoobris märganud, et tal on tõsised probleemid sellega. Mina teadsin seda muidugi juba varem. Seega oli punane tuli minu poolt kohe, kui ma sellest aru sain. Aga kes mind kuulda võttis, mind naerdi välja ja kutsuti mulle politsei. Mina padurasedana tungisin ju härrale kallale ja too sai kehavigastusi, sest kukkus purjus peaga lihtsalt ilma suurema abita pikali. Nojah, sellest olen ma juba kirjutanud, vana nali :) Igatahes on probleemi endale teadvustatud ja tilkagi peo aeg vähemalt ei võetud. Respekt. Alkohol on probleem.

Natukene peavalu tegi minu äsja täisealiseks saanud pojakene, kes ka peo kulgedes nii mööda minnes meie lauda imbus. Lausa minu kõrvale kohe. Loomulikult alkoholiga juba liiale läinuna. Sain mõne nipi, mis sel puhul teha ja kuidas käituda. Ikkagi uus olukord minu jaoks ja kogemused puuduvad. Ise ma nii täis kaaninud ennast ei ole oma vanematega koos peol olles. Ja kui päris aus olla, siis polegi nii autis olnud oma elu jooksul, kui Jaskar tol õhtul.

Üks soovitus oli lasta tal juua niipalju, kui sisse mahub ja et tal koralikult halb hakkaks ja kolm päeva põeks ja hinge vaaguks. Siis pidi eluks ajaks piisama. Nii muidugi ei läinud. Ma kogu aeg püüdsin ikka aidata tal piiri pidada. See keelamine ei pidavat jälle hea olema. Võta siis kinni. Siis pidavat laps minema salaja nurga taha jooma, mis pidavat veel hullem olema. Väga raske juhus igatahes. Katsusin kuidagi normaalseks jääda ja head nägu teha.


Kui pidulised otsi kokku tõmbama hakkasid, õnnestus Jaskar esimese reisiga koju saata. Külaline Saksamaalt tegeles temaga. Ja kui mind ka lõpuks koju sõidutati, leidsin ma Jaskari voodi ees põrandal magamas. Teisele korrusele kenasti juba roninud, aga voodisse enam ei suutnud maanduda. Poolenisti alles riides. Ajasin selle kahemeetrise volaski siis püsti ja kamandasin püksid jalast. Reageeris isegi veel mingil imelisel moel. Suunasin ta voodisse ja panin kenasti teki peale.

Öö möödus rahulikult, sest mina olin surm väsinud ja pool neli voodisse saanuna ei kuulnud mina kuni hommikul kella üheksani mitte kui midagi.

Sten tuli õhinaga mulle rääkima, mis hommiku poole ööd juhtunud oli. Ise veel raius, et see ei saanud uni olla :D Jaskar olevat üles ärganud ja trepi juurde läinud, püksid maha ajanud ja ku*ele hakanud. Trepist alla. Mugav ju, kui oled ikkagi võõral korrusel ja pole harjunud, et ei ole ikka nii, et paar sammu ja oledki wc-s. Ise mitte just eriti selge peaga ka. Ja mis kõige hullem, mu puhas pesu kuivab kohe otse trepi all pesurestil. See oli nii naljakas, et me Steniga naersime kõhud kõveras. Siis poleks naljakas olnud, kui ma seda pealt näinud oleks. Mina ju magasin magusasti ja ei aimanudki, mis toimub. Ja mis veel peenem, meie kauge külaline kuivatas juba teist päeva seal restil oma teksasid, lootuses need ükskord kuivalt käte saada.

Kui Jaskar siis ükskord pihta sai, mida me all nii hirmsasti naerame ja milles asi, ronis ta alla asja uurima. Tema ei teadvat asjast midagi. Uudis tema jaoks lausa. Siis näitasin talle pisikest videojuppi, kus ta suure entusiasmiga laulab ja kui ikkagi põrand märg oli ja Sten vast ikka und päris ei näinud, hakkas ta põrandapesu agregaatidega ennast liigutama. Nalja sai palju. Nii palju, et Sten lubas lahkelt aga jälle meil peole minna. Nii lõbus olevat. Loomulikult on asi naljast kaugel. Aga see on elu ja me pole keegi selle eest kaitstud ja tuleb siiski püüda suunata niipalju kui see võimalik on ja eeskujuks olla.

Nali lõppes üsna pea. Aega peavaluks ei jäänud kellelegi. Tegime väljas vabas õhus ühe mõnusa pannkoogi hommiku koos grilliga ja hakkasime asjalikuks. Jaskar oli eriti käpp ja igati koostöö aldis. Ajas põka käima ja saime puud  metsaäärest kõik ühiselt sauna ja kuuri juurde. Ühe riida ladusime ülesse kolmekesi, ülejäänu jääb minu koduseks tööks tuleval nädalal.










Külalised on nüüdseks kõik oma teed läinud ja meie argipäevad võivad jälle alata. Oma murede ja rõõmudega :)





16. aprill 2015

Teekond ilusate hammasteni

Nüüd tahaksin ma kirjutada, mis sai meie viimasest ortodondi külastusest, kuhu ma Jaskariga lausa kaasa läksin. Ikka sellepärast, et asjadega paremini kursis olla ja otse allikatest kuulda, mis ja kuidas edasi.

Arst vaatas poisi üle. Enne olid tehtud juba pildid, et hinnata, mida edasi teha. Kirjutati vastus hambaarstile, kes ortodondi juurde suunas. Ja enne kui breketeid üldse suhu panema hakatakse, on vajalik visiit hügienisti juurde. Hügienisti elukutse tuli mulle üllatuseks. Polnud kuulnudki enne sellisest asjast. Suuhügienist teeb kõigepealt soodapesu, puhastab hambad katust, hambakivist, poleerib. Lisaks õpetab ta ka õigesti ja tõhusamalt hammaste eest hoolitsema.

Viljandis oleksime me sinna aja saanud juuniks. Kuna hügienist käib Pärnust, siis helistasime otse Pärnusse ja saime aja kohe järgmiseks päevaks. Kord pidi maksma 25€. Mõeldud, tehtud. Panime plaanid paika järgmiseks päevaks. Aja saime kella 16:15- ks.

Hommikul tiksusin niisama kodus. Võtsin rahulikult, sest ärgates oli mul taaskord rinnus valu ja üsna vilets olemine. Tegin hädavajliku ära ja püüdsin võimalikult palju pikali olla. Mingit isu ei olnud seiklema minna, aga pidin. Hiljemalt lõunaks oli vaja liigutama hakata, et Jaskarile kohe peale kooli järgi minna ja teele asuda. Enesetunne oli nii vilets, et pidin tableti võtma. Stig tuli minuga kaasa ja Meena läks vanaema juurde.

Sõit läks vaevaliselt. Vasak pool kehast oli valu täis ja rooli hoida ei jõudnud. Enne linna jõudmist aga hakkas vist tablett mõjuma ja olemine läks paremaks. Sain EMT-st oma telefoni kätte, mida ma parandada ei lasknud. Käsitlustasu pidin maksma 16€...et üldse teada saada, mis telefoniga lahti oli. Emaplaat ja remont 150€...võta või jäta. Võtsin oma katkise telefoni ja lahkusin. Viisin ühte suvalisse telefoni poodi ja pakkusin juppideks. Sain 30€ ja pidin õnnelik olema. Vahest tuleb süda kõvaks teha ja raskeid otsuseid langetada. Ega parem ei oleks olnud lastele mängida anda. Veel rohkem kahju. Oli kuidas oli, see asi sai omale lõpu.

Jaskar oli valmis kooliga ja ootas mind. Enne kui Pärnu poole saime sõitma hakata, oli veel mitmeid asju vaja korda saata. Rohi Stigile Tervisekeskusest tuua ja Jaskaril oli idee, et võiksime ka ARK- ist läbi käia ja minule võtta tunnistus mootorsõidukijuhi juhendajana. Jaskaril oli kihk juba ammu seaduslikult rooli saada. Seda võib ta teha nüüd alati, kui mina kaasas olen. Asi käis lihtsalt. 16€ riigilõivu ja minu id-kaart, 10-15 minutit ja olemas. Vastavad märgid autole ja sõit võis alata.



Pärnu linnas sai Jaskar kohe päris kõva praktika ja sõidukogemuse. Temale on see linn üsna võõras, mulle aga päris selge. Nii ma siis õpetasin ja juhendasin teda. Eks mul oli külm higi kohati peal hirmust, aga pääsesime seekord tervelt.

Hügienisti juures läks meil hästi. Vägagi. 25€ läks haigekassa arvelt, meie midagi maksma ei pidanud. Viljandis oleksime pidanud. Vedas. Ja seda kuni Jaskar 19 saab. Soovitati veel enne vanuse täis saamist juhust kasutada. Hambad said puhtaks ja laps oli rõõmus ja rahul. Nüüd jääb üle uued ajad panna ja protsessiga edasi minna. Sellist hammaste puhastus teenust soovitan kõigile, isegi endale. Kulub ära põhjalik hoolitsus aegajalt.

Jaskarit ootamas
Pärnus me kuskile rohkem ei läinud. Jaskar tund aega süüa ei tohtinud, nii et sai ots kodu poole keeratud. Jaskar jõudis Apja bussi peale täpselt, et tagasi kooli sõita.

Ma siis mõtlesin, et võtan Abja Konsumist piima koju. Stig jäi autosse ootama, turvatooli rihmade alla ja auto uksed panin ka lukku. Viisin mõne taara ka ja kui üks pudel veel anda oli, sai masin täis ja pidin ootama. Kulus aega. Ja kui ma järjekorras oma piimaga olin, sammus peauksest sisse Stig. See ehmatas küll ära. Kuidas ta autost välja sai? Hea, et ta poodi otsustas tulla ja ei läinud omapäi linna peale. Õudne.

Pärast auto juures nägin, et ta oli juhi uksest välja tulnud, uks oli halvasti kinni lükatud, see ta reetis.  Minust jäid aga autouksed lukku. Ju siis seest saab ukse lahti. Selge siis, ta oskab nüüd turvatooli rihmu avada, mis on väga halb uudis. Jaskar oskas seda juba vist 6 kuuselt. Stigiga saigi kaua hakkama. Võtan teadmiseks.

Saime harjumatult vara koju. Kütsin ahju ja pliiti. Tõin kasemahla ära, sest kohutav joogi janu oli. Sõbrannalt sain nipi, et kui kasemahla külmutada, siis muutub ta eriti magusaks ja heaks joogiks. Ja nii ongi. Esiti arvasin, et tema kase mahl on lihtsalt magusam. Aga ei, minu oma on sama magus sügavkülmast võetult.

Selline tegus päev oli meil Jaskariga ja pikk tee on veel ees, et hambad uue välimuse saaks.



15. aprill 2015

Mure mure otsa

Sõna otseses mõttes. Ma olen vist terve kuujagu töid-asjaajamisi kahe päevaga suutnud ära ajada.

Eilne hommik algas sellega, et Meena üks silm oli põletikuline. See tal igivana probleem, mida polnudki juba pikka aega olnud. Selge see, et lasteada minek oli välistatud. Nakkav asi siiski. Jäi üle ainult Stig lasteaeda viia, sest mul oli nii või naa Nuia asja. Meena suure ja tragi tüdrukuna oli nõus selle aja üksi kodus olema. Tal on oma DVD-dega piisavalt tegemist.

Viisin Stigi aeda. Nende rühmas on tuulerõuged liikvel ja lastevanematel paluti tähelepanelikud olla. See veel puuduks. Mul Stigiga piisavalt muret praegu ja see ei tahagi ära lõppeda. Iga päev annan ta rühma ja olen valmis selleks, et teda on vaja poolest päevast koju tuua.

Käisin vallas oma igakuiseid pabereid viimas, et jälle toimetulekutoetust taodelda (no ei tule ilma toime) ja ühtlasi anti teada, et meie perel on ka Euroopa Liidu toiduabi pakk saada. Kogus oli suur ja seda oli vaja tooma minna nn. laost. Vallamajas ju selliseid asju ei hoia. Paberil olid kirjas kogused ühele inimesele ja meie puhul korrutati need kuuega. Kujutate ise ette. Näiteks 48 karpi hautatud sealiha konservi 24 pudelit rapsiõli, 12 purki borši suppi, 12 tahvlit tumedat šokolaadi, 6 kilo jahu, skumbriat õlis, tatart, riisi, suhkurt, neljaviljahelbeid, rosinaid, makarone. Sai vist kõik üles loetletud. Tohutu abi igatahes ja kavatsen seda sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Sellist abi on saada kaks korda aastas. Järgmine kord on oktoobris.

Rõõmustasin, et olin Stigi lasteaeda viinud ja sain segamatult tegutseda. Kodus oli ju vaja veel kõik ära paigutada ja Jaskariga oli meil ka pisikene plaan tehtud. Seda küll õhtuks. Emale oleks jäänud taaskord Stigi transport. 
Meie murelaps
Ütleme nii, et kõik oli organiseeritud ja paigas. Tavaliselt sujub ka plaanipäraselt, aga eile tuli ootamatu muudatus. Lasteaiast helistati. Stigil olid taaskord probleemid ja kasvatajad olid murest murtud. Mina ka, kui ma last nägin. Nuttis teine õnnetult, põsed õhetasid ja paistis, et allapoole vööd olid asjad paigast ära. Taaskord probleemid pissimise ja kakamisega (juba üle kahe kuu) ja oli näha, et laps on vaevas. Pidasime kasvatajage aru ja otsustasime üheskoos, et parim võimalik käik oleks kohe otse Viljandisse haigla vastuvõttu. 

Eks ma oli sellega juba arvestanud ka, sest perearstil olime juba käinud, probleemid aga kestsid. Tee oli mul selge, nii et tegutsesin. Haiglas järjekorda ei olnud ja saime kohe jutule. Väga meeldiv personal oli. Kohe peale paberimajanduse jutti ajamist suunati meid palatisse arsti ootama. Stigil polnud üldises vaates häda midagi. Oli rõõmus ja seltsiv. Püüdsin talle natukene seletada, mis juhtuma hakkab, et ta ära ei ehmuks, kui arst tuleb teda uurima.

Õige pea astuski sisse arstionu. Stig on rohkem naiste seltskonnaga harjunud ja ehmatas kohe ära. Natuke oli nuttu ka, kui üle vaadati. Siis kutsuti järgmine arst, jälle meesterahvas. Aga kõik oskasid väga professionaalselt 2-aastase mehega ringi käia ja Stig sai sellest julgust juurde ja rahunes maha. Ega teda palju enam ei näpitud. Saadeti veel edasi kolmandagi meesarsti juurde. Sinna ta läks juba jooksuajalu ja sõita sai ka liftiga, seda lõbusam Stigil oli.

Saime näpunäited, mida kinnise kõhu puhul ette võtta. See pidi üsna levinud probleem olema selles eas lastel ja ei midagi uut. Selgus paar uut asja. Seda ma siin aga lahkama ei hakka, teise inimese haiguslugu siiski. Delikaatne värk.

Kui lapsel on kõhukinnisusega probleeme, siis abiks on vedelad supid, kliipudrud, tavalise või söömine, ploomimahl (soovitavalt 3 liitrine Maksimast), kasemahl, palju juua, ploomid, kiivid, maasikad. Need on asjad, mis mulle praegu meelde tulid ja äkki on kellelegi abiks.

Paar äärmuslikku nippi saime veel, need aga pole nii tervislikud ja neid ma ei jaga. Hoian oma teada ja kasutan, kui tõesti muud moodi enam ei saa.

Arstionu pakkus lõpetuseks meile veel oma salajasest assortiikarbist kommi ja nii me sealt haigemajast lahkusime suts targemana.

Ja nagu ikka, kui juba nii pikk sõit oli ette võetud, olin ma kodust ettenägelikult kaasa võtnud ka Steni ratta, mis vajas juba ammu täis hooldust. Meest meil majas pole, tuleb kasutada professionaalide abi. Olin hommikul juba ette helistanud ja kõik põhilised asjad järgi uurinud. Viisin ratta kohale ja nüüd jääb üle oodata, kui antakse teada, et ratas on uueks hooajaks valmis. Sten pole veel avastanud, et ratast pole. Kui ta ei avastagi, siis on see minu sünnipäeva kink talle. Vaatame, kuidas see mul välja kukub. Minu suu on igatahes lukus :D

Sellega valmis, andis Stig teada, et temal on pissihäda. Sõitsin Maavalitsuse hoone ette. Seal on soe ja puhas wc. Olin vaeva ära näinud, aga Stig keeldus pissimast. Läksime autosse tagasi. Sain ta rihmadega kinni, kui ta hakkas uuesti pihta oma hädadega. Vat selline ta probleem ongi. Tahab pissile, aga pissida ei julge ja nii ta vaevleb. Võtsin ta siis uuesti kaenlasse ja läksin uuesti üritama. Raudsed närvid mul. Stig nuttis juba haledasti ja püüdsin teda potile keelitada kabiinis. Keegi naisterahvas teistpoolt ust  juba tundis muret, kas ikka kõik korras on. Oli. See on meie igapäev juba ja tundub, et ilma lõputa. Seekord saime suure surmaga pissi tehtud ja laps oli kohe kui ümber vahetatud.

Aeg oli lõunaund teha. Küll turtvatoolis, aga kes magada tahab, saab seda teha igal pool.

Mina ajasin sel ajal oma asju EMT-ga ja nagu ikka kiidan sealseid teenindajaid. Väga positiivsed ja abivalmis, kuulavad su vingu ära ja elu läheb edasi. Koos uue telefonga muidugi. Garantiist küll loobuda ei saanud, aga lubasin kohe kohale lennata, kui probleemid pihta hakkavad :D

Aeg oli juba sealmaal, et sai Jaskariga kokkulepitud asju ka ajama hakata. Olime talle juba sada aastatat tagasi hambaarsti aja kokku leppinud. Enne seda olime juba päris mitmed arstid läbi käinud ja ikka oli meid edasi saadetud ja lõpuks vist olemegi otsaga seal, kus me ka reaalselt abi hakkame saama. See on jälle pikem jutt ja ulatub juba aastasse 2010, kui me käisime uurimas Hambakliinikus breketite võimalust. Seal aga laideti asi maha ja et polevat vaja. Siis tuli uus mure ja lõpuks Hambakliiniku töö osutus kasutuks, nii et tuli uude kohta minna.

Täna Jaskar sai ka aru ja mainis ära, milline on ikka suhtumise vahe Hambakliinikus ja nendes kohtades, kus me nüüd järjest käinud oleme (Dentes ja Ortotondiakliinik). Nagu öö ja päev. Jaskar võtab asja igatahes täie tõsidusega ja teeb tublisti koostööd, et ka breketid suhu saada. Viimane aeg. Ise tahaks ka muidugi osa saada :D


Lõpuks sõidutasin Jaskari ühikasse tagasi ja et ma juba Mustla trassil enamvähem olin, käisin tiiru sõbranna juurest ka läbi. Sain talt juba pühapäeval kutse, aga ei suutnud ennast tagant sundida, et kuhugile minna. Ilm ju oli ka sitt ja see on piisav argument minu puhul:)

Stigil oli külas tore. Sättis ennast kohe Tony masinapargi juurde ja kukkus mängima. Ime ka, kui ei tahaks mängida. Päev ju põhimõtteliselt turvatoolis veedetud. Rääkisime maast ja ilmas, mis peab ka ju tehtud saama, kui naised koos. Vahepeal tuli emalt kõne, et Meena oli trepist alla kukkunud. Aga ega see minu kohale tormamine poleks enam midagi päästnud. Olin ju kodust kaugel. Ema sai sellest aru ja andis endast parima, et Meenat lohutada ja vaadata, kas kondid terved on.

Hakkas juba hämaraks minema, kui me ennast kodu poole sättima hakkasime.


 Kodu oli omal kohal, aga kõik karjus (tegemata tööd). Eks ma Stenile selgitasin ka, milline kodu olla võiks, kui ma juhuslikult pole päev läbi koju saanud. Ja muideks, täna ma jälle olin päeva ära ja minu eilne sajatamine kandis vilja...puud olid tuppa veetud (sattusin nagu puukuuri) ja kõik oli enamvähem talutav seekord.

Tänesest tegusast päevast kirjutan kohe, kui mahti saan.





3. jaanuar 2015

Kuidas ma oma esimese lapse sain

Paneks kirja oma mälestused, mida ma veel mäletan, ajast, kui esmakordselt lapseootele jäin. Ega mul 100% kõik meeles ei ole, eriti veel aastaarvud ja muud detailid, aga püüan endast parima anda. Kes soovib ja paremini teab, võib julgelt parandada:)

Kõik sai alguse ajast, kui mul oli kool lõpetatud (tolleaegne Helme Kutsekeskkool) ja me olime emaga koos teinud OÜ. Mina noore inimesena tüdinesin sellest kiiresti ja otsisin kõrvalt omale töökoha. Seiklushimuline nagu ma olen. Kas sellel mõtet oli, on juba teine lugu. Sellega ma oma pead eriti ei vaevanud. Sel ajal oli mul juba teine oma isiklik auto (esimene oli juba selleks ajaks sodiks sõidetud) ja maailma oli valla. Töökoht oli kodust üsna kaugel, Holstres, Kurejala kohvikus. Väga selgelt on meeles, kuidas ma tegin hapukapsa - viineri praadi möödasõitjatele - soovijatele. Ülemuseks oli praegune Mustla linnapea.

Nii ma siis olin seal pisikeses kohas uus nägu ja kohalikud viskasid pilgu peale, nagu maakohtades ikka kombeks. Seal sain ma tuttavaks ka oma tulevase lapse isaga. Kui täpsem olla, siis juhtus mul tööle tulles autoga midagi ja ainuke, keda ma tundsin sealkandis ja appi kutsuda sain, oli TEMA.

Nii me ikka tihedamini suhtlema hakkasime ja eks meil oli ühiseid mälestusi ka seoses Saksamaaga, mis meid lõpuks ka kokku viis ja endalegi ootamatult jäin rasedaks. Ega ma seda kohe ei teadnudki. Olin meeletult väsinud. Kui me kuskil pikemaid otsi sõitsime, siis mäletan, kuidas ma võisin sõiduajal meeletult magada. Ja kapsas minu töökohas hakkas nii vastu, et ma enam ei suutnud. Võtsin ennast töölt lahti. Sain vist maksimum kolm kuud seal tööl olla.

Ja nagu rasedatel ikka, hakkasid ka minul arvatavasti hormoonid möllama. Sellisele järeldusele jõudsin ma ikka aastaid hiljem. Noor ja kogenematu, nagu ma olin. See viis meid ka lahku ja üksi ma oma rasedusega ka jäin.

Ega ma eriti ei kurvastanud. Sisimas lootsin muidugi ikka, kui laps juba sündinud oli, et ta tunneb huvi oma lapse vastu ja tuleb vähemalt vaatama meid. Haiglas olles püüdsin ikka helistada ka talle, aga sel ajal olid suured muudatused telefoninumbritega ja mobiile veel ei olnud, nii et see ebaõnnestus mul.

Väga hästi on mul meeles, et Jaskaril eriti riideid ei olnud, kui ta titt oli. Sel ajal ma muidugi arvasin, et on piisavalt. Olin kõik vajamineva kaltsust muretsenud ja kui meil keegi külas käis, siis ma alati näitasin neid väheseid riideid ja olin õnnelik olemasoleva üle. Ei nurisenud kunagi. Ja mõne korralikuma riide hoidsin alati puhtana, et juhul kui lapse isa peaks tulema, oleks lapsele midagi viisakamat selga panna. Aga seda ei juhtunud kunagi.


Õnneks võeti lapseuudis minu peres vastu normaalselt ja oldi abiks

Korra isegi sõitsime tema juurde, minul laps kaasas, aga ei midagi. Ja rohkem ma pole ennast peale pressinud ka.

Temal tekkis üsna kohe peale minu rasedaks jäämist uus silmarõõm - või oli see juba enne mind - seda ma ei teagi ja nemad jäid koos rõõmsalt titeootele. Tänaseks on tal peale Jaskari veel kaks last ja lasteemast elab lahus.


Eks ma siit - sealt kuulsin ikka, kui "lits" ma olen ja milliseid haigusi levitasin. Aga eks rünnak ongi parim kaitse. Mina hoidsin suu kinni ja elasin oma elu edasi nii nagu ma tol ajal oskasin. Kaotasin siis kaotasin, laps ju jäi ja edasi elada oli vaja.
 

1. jaanuar 2015

"Ära hõiska enne õhtut"

On selline vanasõna ja eks sellistel asjadel on oma tõepõhi all ka. Aga ma kohe ei saa. Minu uus aasta algas küll ilusasti. Esimene "Head uut aastat" soovija oli meesterahvas, mis on uskumuse kohaselt hea märk. Aga see on pisidetail kogu loo juures.

Jaskar on põhiteema. Tema lahkus kodust juba seitsme paiku. Kõik kenasti pestud ja lõhnatatud, ise lõbusas tujus. Võttis jalad selga ja läks. Mina ju kinni teda hoida ei saa. Ise olin hirmul, et ei tea, kas see aasta enam näebki. Ta ju viimasel ajal selliseid ootamatuid trikke teinud, mine tea, mis veel plaanis on.

Helistasin talle vahepeal, et Kaisa vihjest teda valgustada ja hoiatasin, et ta netti telefoniga ei suruks. Ja siis nii muuseas uurisin, et kuidas läheb ja mis teoksil. Kõik pidi parimas korras olema, tema olevat onu Jaanuse juures (minu vend, tema onu järelikult). Tore, vähemalt kindla koha peal, aga kui kauaks. Hirmus kontrollfriik olen küll, tean, endal ka paha lausa. Aga natuke peaks ikka huvi olema, mis toimub.

Tegin siis rahus salati valmis, lapsed vaatasid huviga lastefilmi. Kõik oli mõnusalt rahulik. Sõime siis kõhud täis. Väsimuse märki ei ilmutanud keegi. Kõik olid valmis ilutulestikku vaatama tulema. Kui mul lapsi poleks, oleksin mina parema meelega magama keeranud. Kõht oli mõnusalt täis, tuba soe ja väsimus tahtis vägisi kallale tulla. Aga kui sul on lapsed, siis sellist nõrkuse hetke endale lubada ei saa. Siis tembeldadakse sind reeturiks ja kaotad oma usalduse. Kui lubatud, siis tuleb lubadust ka täita.

Olime kenasti enne kahtteist kõik see mees kuuse all. Ja ka Jaskar ühines meiega. Täiesti tipp topp olukorras, lausa rõõm vaadata.

Valla poolt külale kingitud ilutulestik oli meie küla mastaape arvestades üpriski soliidne ja muljetavaldav. Stig - kes nägi oma elu esimest saluuti, hüppas lausa rõõmust. Talle väga meeldis ja ta nautis seda hetke. Meenale jällegi jäi arusaamatuks, miks kõik nii kiiresti lõppes ja miks lastele üldsegi süüa ei pakutud. Ja siis tahtis ta juba kiiresti oma voodisse, nii et pikalt me väljas ei olnud.

Ja mis ma kogu selle pika jutuga õelda tahan - Jaskar tuli koos meiega koju. Ei mingeid üleliigseid küsimusi, igati koostööaldis. Ta võitis oma usalduse tagasi minu silmis. Sõidu ajal uuris, mis eesmärgid mul ka uueks aastaks püstitatud on. No mis mul siin ikka püstitada. Elu tahab elamist, mehele ei plaani minna. Tema siis kuulutas, et temal on plaan 18 saada. Pole paha, või mis:D

Kodus ootas Jaskarit kausi täis salatit, televiisor ja rohkem pole õnneks vajagi. Teised pugesid kohe põhku, meid televiisor ei huvita.

Uus aasta on kohal meie peres ja alustuseks polegi väga hull. Eriti Jaskarit silmas pidades. Mina olen meeldivalt üllatunud!

Teilegi head uut aastat ja kordamunekuid, mis meele rõõmsaks teeksid!