Küsimused mulle

Kuvatud on postitused sildiga Vihane. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Vihane. Kuva kõik postitused

21. mai 2015

Kas ma olen konfliktne inimene?

Ma olen tagasihoidlikult õeldes kergelt šokis. Kas ma olen tõesti selline kiusu ajav ja konflikte otsiv inimene ja kujutan endale asju ette? Pean ennast tõsiselt analüüsima või lihtsalt tagasi tõmbama. Ma tunnen, et mind lausa tõrjutakse...seda küll seljataga. Silme ees on kõik meeldivad ja armsad inimesed. Ise püüan ma inimestega avatud ja rõõmus olla, alati abivalmis, lõõn kaasa, kui võimalik ja äkki, pauhti,  tunnen ennast petetuna ja reedetuna.

Asi siis nii...Moodustati meil siin külas külakogu, kes käivad aegajalt koos, et arutada küla asju (üritused, koostegemised jne.) Alati on kokkusaamised kokkulepitud ja osalistega läbi arutatud ja loomulikult on ka teised külainimesed alati oodatud osa võtma. Tahan seda õelda, et üsna armsalt ja personaalselt on asjale lähenetud ja kõik on teate kätte saanud ja kohale tulnud, on isegi sobivat aega passitatud, et kõik soovijad ikka kohale saaks tulla.

Seekordne kogunemine aga läks minust totaalselt mööda ja päris mitmed olid küll FB-ist teadet lugenud ja sealsamas selle ka kohe unustanud. Inimestel on ju siiski ka muud tegemised ja tööd, pered, üritused ja kõik ei seisa meeles. Elu on kiire ja hullumeelne kohati. Seepärast on alati natukene personaalsem lähenemine igati teretulnud. Nagu varem.

Sellel korral piirduti ainult FB-ga ja minul isiklikult on arvutil mitu kasutajat ja minu FB on minu pereliikmetele alati avatud. Ju siis keegi ( kindlasti kohe Jaskar sel korral) luges seda teavitust ja mulle ei lausunud sõnagi. Kuna mulle tuleb teavitusi ikka päris arvestataval hulgal päeva jooksul, siis minust läks see sel korral mööda ja ise ma tavaliselt ei tuhni erinevatel lehtedel, et äkki on kuskil midagi olulist infot.

Täna siis sattusin peale teatele eilsest koosolekust, kus tänati kohale tulnuid. Muidugi tundisn ma kohe huvi, et mis ja kus. Mulle tehti kohe selgeks, et teated olid juba nädal varem väljas ja ma olevat isegi lugenud seda. Kõik eeldasid, et sellega peaks kõik parimas korras olema. Aga miks rahvast koosolekul ei olnud, see ei huvitanud enam kedagi.

Peeti see koosolemine ära, arutati asjad ära ja mis veel haiget tegi, minu idee, et Jaanipäeval võiks DJ sel korral muusikat teha (mis sai ka külakogu toetuse), oli juba pikemat aega vastukaja leidnud, millest minul polnud aimugi. Susistati selja taga, selleasemel et kohe, kui oli selge, et keegi tegelikult DJ-d ei soovigi, mulle ka seda viisakusest mainida. Võimlusi oli ju mitmeid. Ja astuti meie vana eelkäija jälgedesse, kes alatihti tellis pidudele ikka üht ja sama bändi. Nii ka meie "uue valitsuse"ajal. Bänd, kes meid Jaanipäeval lõbustama tuleb, tegi seda ka naistepäeval. Mul pole selle vastu midagi, aga milleks siis süüdistada meie eelmist Külamaja juhatajat samas asjas, kui astutakse ise samas rütmis.



Mine siis veel oma ideid pakkuma, et külaellu natukenegi vaheldust tuua. Eriti, kui sellega veel nõus oldi. Paha maik jäi asjast ja enam ei kipugi oma nina kuhugile toppima. Võib-olla on asi minu isikus ja mulle on nõiajaht kuulutatud. Või näen ma hunti seal, kus seda tegelikult ei ole. Äkki ma reageerin üle ja võiksin oma asjadega tegeleda. Ma ei tea...

Eriti piinlik on, kuidas meie kinnises grupis asju arutatakse. Omaarust läksin heaga asja uurima ja sain vastu ainult nähvamised või üldsegi vaikiti. No nii ei saa ju asju ajada. Tuldi isegi suure žestiga avalikult minu ette vabandama, mis oli puhas mõnitamine.

Ma lähen nüüd patja nutma, ma ei suuda enam :D

16. mai 2014

Mind on reedetud

Olen praegu täitsa vihane ja solvunud, sest minu usaldust on kuritarvitatud ja tundub, et juba pikemat aega. Jaskaris on asi. Tuli juba enne lõunat koolist, trehvasin teda küla peal. Kodu ei tulnud, saatis ainult musta pesu kodu. Arusaadav mõtlesin, tahab ka sotsiaalset elu elada ja suhelda küla noortega. Helistan kuue aeg, et võiks nagu kodu poole liikuma hakata. Vastus oli selline, et kohe-kohe. Jäin siis ootama, lollike ja kergeusklik. Kaheksa paiku enam telefoni vastu ei võetud. Helistasin siis Andresele, kes tavaliselt oskab õelda, kus Jaskar on. Oli tema juures ja lubas poisi kodu tuua. Asi käis kahtlaselt kähku ja kähku pani siit minema ka. No mina vana nõid lendasin kohe uksele ja Jaskar kohmerdas kahtlaselt garaazhis. Tavaliselt ma ei nuhi ja ei viitsigi seda teha, aga seekord olin ma ikka ülivihane. Sain kohe aru, et alkohol on mängus. Ise alaealine ja ma ei saa aru ka täiskasvanud meestest, kelle käsi üldse tõuseb alaealisele alkoholi pakkuma. Kui selline minu silme all sellise teo teeks, lööksin koha peal maha. Tõsiselt kohe. Eriti, kui oma laps see alaealine oleks.

Garaazhi juurde tagasi. Panin otsejuttis sinna, vaatama, mis värk on. Poiss kohmetus kahtlaselt, kui mind nägi. Sehkendas oma "audi" akna juures. Sai enne mind oma asjad peidetud ja mõtles, et ega "mutt" naguinii midagi ei taipa. Aga täna lõpuks taipasin. Lõin poisi tuppa, sõimasin, röökisin, võtsin taskulambi ja läksin autosse nuhkima js oblaa, pakk sinist L&M- i. Mõni suits võetud ka juba. Ja, juba...kindlasti juba lugematu hulk pakke läbi topsutatud. Ai rsk, minu majas mingi salasuitsetaja, ise alles laps. Olen varemgi tähele pannud, et alati, kui ta kuskile läheb, käib garaazhist läbi. Aga ma pole nuhk ja olen lihtsalt teadmiseks võtnud.

Suitsud lendasid kohe pliidi alla, ilma pikema tseremooniata. Poisi sõimasin veel korra läbi ja homsest kodu arest. Tema ei saavat homme aega, vaja tööle minna. Aga sellepärast, et suitsu ja alkoholi osta, pole vaja küll tööl käia. Mul kodus tööd küll talle. Minu kannatustel on ka lõppude lõpuks mingi piir. Schluss mit lustig.