Hommikune kirumine

Olen täna hommikul varajane ja Nuias juba kell seitse. Oli paar asjatoimetust. Et Lillis juba pikemat aega postkontorit ei eksisteeri, siis oli vaja ka kiri 15 km kaugusele posti sõidutada, maal elamise võlud. Ootan siis postkontori avamist veel ekstra autos pool tundi ja ukse taga selgub, et postkontor ainult valitud päevadel kuus avatud. No siis jooksis mul küll juhe kokku. Krt, niigi sõida kirja pärast 15 km ja siis ka ebaõnn. Üldiselt olen järjekordades ja ootamistega väga kannatlik ja rahulik. Aga siis küll tegi kurjaks.Aega niigi vähe ja kiire päev ees.

Õnneks on Nuias ka postijaotuspunkt ja seal vahvad naised koos. Saab ka postmarke ja ümbrikuid, mida mulgi vaja oli. Miks ma küll kohe ei taibanud sinna minna. Ennegi seal käidud. Eriti kui suurem kogus pakke vaja saata oli, siis sai alati seal käidud. Igatahes sain oma kirja ära anda.

Ma saan aru, et puhkuste aeg. Aga miks Konsum siis ülepäeviti puhkuste ajal lahti ei ole. Miks nemad saavad tagada normaalse töö. Eesti Post ise riigifirma ja selge see, et hoitakse kokku igalt poolt ja teenust normaalselt kasutada ei saa.

Nojah, sain ära õelda, mis õelda oli :D



 

Jooksvad teemad

Käisin järjekordselt toimetulekutoetust tegemas. Ikka veel ei maksta meile peretoetusi ja selline tunne on, et ei hakatagi maksma. Olen käinud ise kohal Pensioniametis ja uurinud, kaugel asjad on, aga nemad ei saavat midagi teha, asjaamine olevat kord juba välisriikidega aeganõudev. Ja niisama ei saavat nad maksma hakata, sest neil olevat niigi palju kohtuasju käimas ülemaksmiste pärast. Nojah, peame vallavaesed edasi olema. Loodetavasti saavad need asjad kunagi korda. Avalduse esitasin peretoetuste  ja vanemahüvitise saamiseks 27. detsember 2013 :D

Laupäevane Kirbuturul käik on küll igati asjaks läinud. Sealt saadud raha eest sain Kihnu reisi viiele inimesele ära maksta - 78 eurot ja täna korralikult süüa osta, nii umbes 60 euro eest. Kihnu reis lükkus muideks 8. juulile, mis mulle sobib. Mul on vaja aega, 16. juuni olekski kuidagi liiga äkki tulnud ja see ajab mu stressi jälle. Nii et väike ajavaru on väga hea, siis on aega atra seada:)

Söök sai ostetud ikka nii, et kapist pikka aega midagi võtta oleks, millest süüa teha. Paras kombineerimine on see elu, aga mulle meeldib, eriti kui kenasti välja veame:) Nüüd on vaja vaadata, kuidas arved enne toimetulekutoetuse laekumist makstud saaks, sest tähtajad on ennem, kui toetuse laekumine. Pean oma säästuarvet puistama jällegi. Hea, et on kuskilt võtta hädakorral.

Tahaks veel Kirbuturgu ka minna, arvatavasti siis juba Pärnusse. Ainuke probleem on sel nädalavahetusel lapsehoidjaga. Kõigil on omad tegemised ja kaasa võtta Stig on paras risk. Üsna ulmeline:) Temal oleks kindlasti lõbus, aga minul mitte. No vaatame, mõned päevad on veel aega otsust langetada.

Nüüd peaks koduriided selga ajama ja minema välja vaatama, äkki saab mõne peenrakese umbrohust puhtaks ja põllul oleks veel vaja maasikad läbi kõblata ja üldsegi on mul veel 4-5 tühja vagu, mis kasvatavad umbrohtu momendil. Sinna võiks ju ka ometi midagi peale külvata. Lilleseemneid on mul veel küll selle tarvis. Aga viitsimist pole. Ja need pigasugused putukad on ka nii hirmsad väljas. Olen juba üleni kuplas ja võin ennast lolliks kratsida, kui hoo sisse saan. Kõnnin ringi nagu ei tea mis. Kodust välja saab ainult pika pükstega minna. Maaelu võlud. Tulge aga maale elama)

Ideaalne elu

Olen terve oma maise õhtu sisustanud Marintsiku blogi ja Ask-i lugemisega. Huvitav lugemine oli. Blogist on kindlasti veel mõndagi lugemata, Ask sai küll 100% loetud.

Tunnen ennast üsna kehvasti, peaks ütlema. Täiesti mõttetu mutrikesena siin maailmas, kõik oma elus valesti teinuna. Ja minu blogi tundub täielik saast oma Konsumite ja Magazinidega tema disaineri ostude kõrval.

Marina on minust 10 aastat noorem, hea haridusega, abielus ideaalse mehega, on karjääri teinud, palju reisinud, omab head kinnisvara Pärnus, kindlasti ka head autot. On tark, ilus, maitsekas, hea iseloomuga. Iialgi ei pea tundma rahamuret. Respekt! Elu, millest mina pole isegi unistada osanud ja nüüdseks on minu rong juba läinud. Tähti ka pole taevas, et soovida "uut algust" .

Tootega on asi "nähvikus"

Olen täielikult pettunud As Toote Viljandi piirkonna ühes meesterahvas, kelle nimi on testavast keegi Marek. Lubadused, lubadused, lubadused ja väga hea jutt. Aga tulemusi ei ole. Selleasemel, et viisakalt ära õelda, on vaja "lolli " mängida. Täiskasvanud mees, peaks juba mõistus peas olema.Ja selline tõrvatilk rikub kogu meepoti ju ära.

Mina saadan igatahes nüüd ilma Toote hinnapakkumiseta Kredexisse paberid ära ja tuleb mis tuleb. Mina olen endast parima andnud. Õnneks on kaks pakkumist olemas, ettenägelik nagu ma olen, et mitte täiega hävineda. Saab suure mure kaelast ära ja oma eluga edasi minna. Kuhu mul muidugi niiväga ikka pressida on. Kohati on tunne, et päevast päeva üks ja seesama...korista, pese, tee süüa, rohi, kasta. Mingid loomad söövad kasvuhoones järjest tomati juurikaid ja uuristavad käike juurte alla. Külm võttis oma osa. No mida mõtet? Vahepeal on küll tunne, et lööks käega ja läheks ära mullatoidule. Üsna mõttetu on see maapealne elu.

Õnneks sai natuke vaheldust üle pika aja, käisime lastega naabertalus, sugulaste juures. Lapsed mängimas, meie täiskasvanud kohvitasime ja rääkisime Mallukat taga. Jäägu see rõõmgi:) No eks me arutasime teiste elusid ka, niipalju kui teadsime ja ette kujutada oskasime. Inimesed elavad väga huvitavalt, ise nad ei oska seda aimatagi. Kõik võik blogisi pidada, siis ei tekiks nii palju külajutte ja info tuleks otse allikast, parem veel kui koos piltidega oleks :D

Ma olen täheldanud, et kui ma seal oma sugulaste juures käin, saan ma alati mingit positiivset energiat. Äkki ma olen energia vampiir ja imen neid seal energiast tühjaks. Peaks täitsa uurima, kuidas neil tunne on peale minu käiku. Mina kodu jõudes tahaks tavaliselt kohe midagi suurt ette võtta. Täna näiteks oleks tahtnud kohe tuba ümber paigutama hakata eesotsas suure riidekapiga. Täitsa jabur ju. Aga positiivne. Ootan,äkki läheb üle :D

Kõik kuhjub

Täna pean asjalikuks hakkama. Asjadel on kombeks kuhjuda, kui nendega mitte tegeleda. Ilmad on nii viletsad olnud ja isu midagi teha ei ole olnud. Eilne saavutus oli mul ainult söögi tegemine ja pesu viisin ka hädaga välja. Kõik. Rohkemaks mul tahtmist ei olnud. Kogu kere ka valutab sellest kartulipanekust ja teeäärte koristamisest. On kohe tunda, et lihased on ka olemas. Öö läbi valutasin ja täna kindlasti ka veel takkaotsa. On mõned pakilised asjad, mida olen juba päevi edasi lükanud.

Kõige suurem murelaps on Kredexi dokumentatsioon. Ma pole veel üht tähtsat pakkumist saanud, aga tähtaeg, kui paberid peavad saadetud olema, on juba 19. mail. Aeg läheb kiirelt. Plaanin kohe helistada ja aru pärida, kui kellaaeg sündsaks muutub:) Ühe hinnapakkumise juba sain, mis kahandas kõvasti meie lootusi tagastamata laenu saada pööningu väljaehitamiseks. Summa, mille eest saaksime kaks tuba juurde, oli üle 13 000 euro. No sellist raha meil küll pole kuskilt välja võtta, isegi kui Kredexist saaksime 5000.

Raamatukogu võlgnevused on mul juba kahes raamatukogus. Need tahan ära klaarida. Kogu aeg kui linna asja on olnud, on pühad või selline aeg, kui raamatukogu kinni.

Pensioniametisse tahan helistada ja uurida, kui kaugelon minu  peretoetuste maksmise asi. Kuus kuud on kohe-kohe avalduse tegemisest möödas ja ei mingit märki, et ka meie pere hakkaks saama lasterahasid nagu kõik Eesti vabariigi kodanikud, kellel selleks õigus on. Perekooli rahavas oli selle soovi peale küll verine ja sõimas meid maksumaksja kulul elajateks jne. Siin, kui kedagi huvitab inimeste arvamus "meiesugustest".

Siis on veel vaja Tartusse arstiaeg panna, et Stigi põletushaava paranemsit näitama minna, kuigi mina sellel mõtet ei näe. See oleks ainult üks suur kulu jälle, et tartusse sõita. Kõik on parimas korras haavaga (haava tegelt pole, on ainult jälg) ja kui mitte minna, ei muutu ja ei juhtu mitte midagi. Nii et seda ma veel kaalun.

Praegu on selline aeg, kui järjest tulevad uued arved. Vaja on finantsid üle vaadata ja kokkuhoipoliitikat rakendada. Pidustused on kõik seljataga, mis olid natukene kulukamad kui meie igapäeva elu. Nüüd tuleb natuke tagasi tõmmata.

Katsun nende asjadega täna ühelepoole saada ja tean, et siis on enesetunne ka kohe parem. Päike tuleb ka välja ja loodan, et päris masendusse ei lange.

P.S. Keegi veel lisaks arvab JÄLLE Perekoolist, et minu blogi on nõmeduse tipp ja üldse võiksin ennast põlema panna, et olen julgenud 5 last omale lubada. Masendav:(

Jõudu mulle!

Rohkem majoneesi - rohkem rõõmu!

Minu siianine "favoriit"

Kuidas ma majoneesi valikuga orki lendasin...Jah, olin omaarust kaval ja ostsin mõni sent odavamat majoneesi, kuna seda oli vaja ikka hulgim ja pakend oli ka selline, et saab mugavalt kõik välja pigistada. Pudelitest annab kätte saada kogu kraami, alati peab loputama kas kurgiveega või piimaga. Mul on harjumuseks saanud kartulisalatit teha puhta majoneesiga, hapukoort ei lisa. Ja oma "firma" salatit teen ka majoneesiga.Seekord osutus valituks Jaani Kodune majonees.

Soojalt soovitan mitte osta!

Tavaliselt olen Salvesti toodangut kasutanud ja rahule jäänud. Aga see väidetavalt "eesti kaup"  pani mu salatid sõna otseses mõttes p***e. Oli kohe selline spetsiifiliselt rõve maik. Söödi küll, ise sõin ka, aga maik oli rikutud ja palju salatit on veel alles.

Millist majoneesi kasutate Teie kallid lugejad? Mida julgete soovitada ka teistele?

Vist jälle rase...

Nii...täna öösel jälle meeletu pearinglus ja iiveldus. Oleks peaaegu Stigiga pikali öösel kukkunud, sest pea käis nii meeletult ringi ja ei saanud enne arugi, kui Stigi sülle olin võtnud,et teda enda kaissu võtta. Kui pikali sain, siis tundsin kuidas maailm ümber minu tiirleb ja süda läikis. Hommikul sain niipalju, et lapsed kooli ja ise tagasi voodisse, kauss kaasas okse tarvis. Jube oli. Eriti kui väiksed lapsed majas ja sa pole lihtsalt võimeline nende eest hoolitsema.Lõunaks sain jalgele ja nüüdseks on ka olemine pigem kahtlane, kui et kontrolli all. Nii et pikka juttu täna pole, võtan kausi ja head ööd!

P.S. Nõrganärvilistele...rasedus on välistatud! :D

Mure Metega

Alguse sai asi neljapäeval. Mete kurtis, et jalad pidid hirmus valusad olema ja kõht ka.Lihased. Keka tunnist, mis oli kolmapäeval. Oli pidanud kolm staadioni ringi jooksma. Kõik klassi lapsed, mitte ainult Mete. Aga jalgu loopab ja veab järel Mete,teistel ei pidavat häda midagi olema. Õhtul pidin teda isegi voodisse aitama. Küsisin isegi, ega koolis mingit süstimist ei olnud, vaktsineerimist noh. Jube mure, ta liigutab ennast ikka nii imelikult. Hommikul täitsa jälgisin aknast, kui ta bussijaama läks ja tahtsin juba helistada, et teda kodu tagasi kutsuda. No kas saab keka tunnist nii haigeks jääda, liikuv tüdruk ka veel? Kas peaksin arsti poole pöörduma?

Naiselik kadedus

Loomulik nähtus. Ei midagi uut ja arvan, et täitsa lubatud. Mingigi edasiviiv jõud. Kellestki tahaks ju ikka parem olla, kasvõi endaarvates. Tahaks ju ikka parem, ilusam, saledam jne. olla. Loomulikult on mul palju miinuseid. Esiteks , millega ma üldse rahul ei ole ja mida enda juures muuta tahaks on hambad. Nendega ei ole ma kohe üldse rahul. Aga pean elama nendega. On muidugi ka hullemaid hambaid olemas, kui mul, nii et ei tasu jälle väga kiunuda. Vähemalt pole proteesid, vat see oleks minuarvates veel hullem. Ja on veel palju hullemaid variante, kui minu hambumus. Katsun needki niipalju korras hoida, kui minu võimuses ja üks hullemaid asju on hambavalu. See on selline asi, mis tuleb alati ootamatult ja siis mõtled, miks küll minuga sellised asjad juhtuvad.

Sellised võiks olla




Aga sellistega pean leppima :)

Juuksed võiks paremad olla. Kõhupekki võiks vähem olla, sangad võiks väiksemad olla.
Positiivset on ikka ka. Jalad on mul täitsa normaalsed endaarvates, mitte lauajalad ja mitte ka kõverad, täitsa sellised okeid. Käed on ka talutavad, kui nende eest natukene hoolitseda. Jalanumber on ka viimase piiri peal, 41, jalanõude valikut on piisavalt sellele suurusele. Tagumiku suuruse katsun ka kontrolli all hoida, see vajab ikka pingutust. Niisama ei tule midagi. Sama üleüldise kehakaaluga. Töö, töö ja veelkord töö, et vähegi inimese moodi välja näha. Meik. Õnneks võin rahumeeli ilma meigita kodust välja minna, kedagi veel ära hirmutanud ei ole vist. Peaasi, et ise rahul olen ja sellest sõltuvusest vaba olen. Kotti pähe tõmbama ei pea. Piisab päevakreemist.
Rinnad. Tunnen kaasa naistele, kel on suured rinnad. Jumal, ole tänatud rindade eest, mis mul on. Raseduste aeg olen tunda saanud, mis tunne on suurerinnaline olla ja ei, tänan, selle pärast ma kade pole. Minu kaastunne ainult.
Rahaliselt kellestki sõltuv ei ole, õnneks. Kui kitsas käes, oskan majandada küll. Mis selle jutu mõte nüüd oli, küsite. Sain südamelt ära. Õhtul tuleb parem uni võib-olla:) Lase vabaks, nagu Mare Peterson armastab õelda :D