Ja ongi käes

Olemegi jälle jõuluajas. Aasta tagasi pakkisime juba hoolega, et lastega tagasi Eestisse pöörduda. See aasta Eestis on möödunud kiiresti ja märkamatult. Kõike uuesti läbi teha tundub tänasel päeval hullumeelsus ja nii lihrsalt ma enam selliseid seiklusi vist ette ei võtaks. Eks kõik, mis on seljataha jäänud, tundub mulle endalegi lausa uskumatuna, kõrvaltvaatajatele võib-olla isegi kohati lausa hullusena.

Tundub, et olen oma jooksmised ära jooksnud ja jään paikseks. Vanus teeb ka oma töö loomulikult. Pole enam seda nooruse uljust ja liikumapanevat jõudu, et jälle kuskil nullist alustada. Vähemalt tänase päeva seisuga küll mitte. Homse kohta ei julge ma midagi lubada :D

Nädalavahetus on jällegi kiire olnud, nagu kõik eelmisedki viimasel ajal. Elu meil siin külas on nii aktiivseks muutunud, et ei tule kõne allagi kuskilt puududa. Iga pühapäevased
kooskäimised on juba rutiiniks saanud. Sellega on kogu päev sisustatud. Hommik kulub kaasa küpsetamisele ja õhtul koju jõudes on vaja kogu päev kiiresti tasa teha - ahi kütta, lapsed pesta, ja sada muud toimetust. Eks see kodune elu kannatab ja mitte ainult minul, aga külamajas on ka tore.

Täna käis näiteks külamajast läbi päeva jooksul umbes 50 inimest. Pea 40 neist olid kuuseavamisel 1. adventi tähistamas. Kui rahvas väljast majja suundus, siis oli võimas tunne - nii palju rahvast oli võtnud vaevaks, et tulla kokku ja ühiselt maha istuda, kuuma teed ja kohvi rüübata, kaasa võetuga keha kinnitada.

Kogu ilu, mis väljas külarahvast rõõmustamas on, on suurelt tänu minu eksile, kes vist enamuse oma kahenädalasest puhkusest kulutas küla kuusele ja sokukesele. Tänu temale ja tema abilistele oli meil täna üldse midagi süüdata. Kummardus külarahva poolt!

Ja juba on ka läbisõitjatele silma jäänud jõulusokk saaniga, mida hoolega pildistatakse. Olen kahel korral huvilistele peale sattunud. Kord sõitis üks "rekka" tasasel hool, aken avatud, ise pildistas sokku ja siis lausa hilisõhtul tuli üks paarike Valmierast, jäid ekstra seisma külavahel, et sokku pildistada.

Homme tuleb jällegi vastu astuda uuele nädalale, mis on täis huvitavaid tegemisi. Katsun kõigest osa saada ja ka siin huvitamatest seikadest kirjutada. Pilti teen ka. Ja siia lisan homme mõne pildi. Täna lihtsalt mina teki alt välja tulema nõus ei ole, nii külm on. Väljas - 11, toas samapalju plusse. Soomest sain enne kõne, kraad oli 0-i juures ja 0 lund ka, väga kevadine. Ebaaus!

 

Tänased pisikesed seiklused

Täna lõpuks võtsin kätte ja täitsin oma lubaduse Meenale. Ta oli saanud oma karu lasteaiast nädalavahetuseks kodu kaasa ja karu vajas hädasti riideid. Ükskord varem me juba üritasime teda riietada, aga ainult käepäraste Barbie riietega. Ja no tüsedale karule sihvaka Barbie riided selga ajada - kujutate ise ette seda vaatepilti. Meena kakkus need üsna kohe seljast ja nii see karuke paljas olnud ongi.

Karust lähemalt ka. Lasteaias on käimas Lastekaitse Liidu projekt „Kiusamisest vaba lasteaed“. Lasteaias toimuvad "karukoosolekud", kus lapsed saavad siis oma muresid kurta e. siis karule kurdetud mured saavad lapsed südamelt ära. Umbes midagi sellist. Ja kui karu kodu saab, siis lasteaeda tagasi minnes peab karu jutustama, mida kuulis ja nägi. Või siis mina lapsevanema jutustama lasteaias, mida karu ka rääkis. Natukene keeruline, aga lapsed mõistavad seda asja paremini.

Nii siis Meena telliski spetsiaalselt punased riided oma karule. Ei kõlvanud ükski teine toon ja lõpuks juhuse tahtel leidsime sobivad kaks väikseks jäänud punast sokikest. Nendest sai karu spetsiaalselt temale  disainitud jõuluteemalise riietuse. Ei midagi rasket, kätte võtmise asi, mis tavaliselt kõige raskem ongi :D

Stigile meeldib karu riideid ära kakkuda...küll on lõbus.

Ja nagu ma siin varem juba selles postituses kirjutasin, et Stig sel talvel uusi talveriideid ei vaja, siis nüüd paar kuud hiljem selgus ikkagi, et talvepüksid on talle liiga lühikesed. 80 suurus ka, ise ta kannab juba 92 suurust. Aga sel ajal kui proovisime, tundus, et saab veel ühe tave. Aga ta on väga jõudsalt kasvanud viimastel kuudel. Tuli mõelda uuele komplektile. Alustasin Perekooli Laadaga ja edasi vaadata ei saanudki. Leidsin üsna ruttu sobiva komplekti täpselt meile vajaliku suurusega ja nüüd on meil see käes. Hinnaks oli 38 eurot koos postiga. Eile meil kiire elu tõttu seda proovida aega ei olnud, aga täna sai ka väljas juba käidud. Komplekt sobis ideaalselt ja plaanime selle talve läbi saada ja siis jällegi edasi müüa. Stigi väikseks jäänud komplekt sai müüki pandud. Nagu uus, korra vaid pestud. Kel huvi, tehke mulle seda rõõmu ja ostke ära:)

Saadaval! Suurus 80, ReimaTec talvekomplekt

Uus komplekt

Nagu reedel ikka, käime me juba ajast, mil meil kassid on, kalaauto peal räime ostmas. Algul piisas, kui ostsime euro eest. Nüüdseks on kassid kasvanud ja ostan 1,5 kilo räime. Sellega saame pühapäevani läbi ja räim ei jõua "käest ära" minna. Räime kilo on muideks meil siin 1.50 €, keda huvitab:)

Donna (koer) on kõige tähtsam kalaauto klient:D

Küla kihiseb:) Elu käib!

Ühtlasin olen ka Metel ja Stenil bussi vastus, sest muidu peaksid nad jala kõndima 2,5 km, et koju jõuda. Buss lihtsalt teatud aegadel meie poole ei sõida. See on üsna suur probleem ja on vaja tegelikult asja ajada, et buss sõidaks siiski Läti piirini, kus on veel kaks peatust ja lapsi on minemas teisigi. Alati on vanemad autodega vastus. Kui peaksin tööl käima, siis jääksid lapsed lihtsalt "ilma" peale ja jõuaksid koju puruväsinuna ja kui ilm vilets, siis ka läbi külmunult.

Kassikestest ka mõned pildid...Nad on nii liikuvad, et raske on neid pildile püüda. Eraldi veel kuidagi saab, koos aga küll mitte.

Jõuluaskeldused

See eilne nõme postitus, mida te võib-olla juba lugenud olete...andke andeks. Juhtub. Ma loodan, et pigistasite silma kinni ja saite aru, ma olen ka ainult inimene ja juhtub ka selliseid nõmedusi sisse. Aga see olen mina. Mis teha:D Katsun normaalne olla edaspidi, niipalju kui võimalik. Pidin täna tiiru koolis käima ja no ausaltõeldes päris häbi oli. Tegin kiirelt ja katsusin nii nähtamatu olla kui see võimalik oli. Ma arvan, et planeeritud postituse elust Soomes jätan ära, keda see ikka huvitab. Nõus?

Nüüd siis tõsisemate asjade juurde...
Sel nädalal on kindlasti kõigil eesmärgiks jõulukaunistustega ühele poole saada. Minul kodus pole peale kolme lumehelbe aknal veel eriti midagi. Advendiküünlad tõstame akendele, lehtla all põlevad eelmisest aastast välja jäänud jõulutuled, et kassidelegi natukene jõulutunnet tekitada. Need ma panin järgi juba paar nädalat tagasi. Siis on ka meil sellel pimedal ajal rõõmsam kodu tulla ja ei pea pimedas koperdama. Kohati on ikka nagu kotis see ilm, ja seda juba kella viiest õhtul alates. Ei ole nagu linnas, alati valge.

Külapeal on aga asi hoopis parem. Kuusk on üleval ja ootab tulesid. Bussijaama katusele meisterdasid meie küla vahvad naised jõulusoku. Karkass valmis minu juures jällegi minu eksi käe all, mina olin rohkem moraalseks toeks ja jahvatasin niisama. Põhuse kasuka sai sokk teises külaotsas ja pühapäeval tõsteti ta aukohale, bussijaama katusele:) Tuled küljes ja puha. Väga efektne.
Tulede süütamine on planeeritud pühapäevale, siis peaks kohal olema ka enamus külainimesi koos lastega. Eelmisel pühapäeval käis juba kõva lumesõda ja lapsi oli kohal päris suur hulk ja neil oli üheskoos väga lõbus. Lahe on nii lastel kui vanematel, kui külalapsed ikka omavahel suhtlevad. ja suhtlemine on palju aktiivsemaks läinud selle lühikese ajaga ja lapsed käivad omavahel rohkem läbi.

Kondikava

Valmistoode

Kas pole mitte ilus vaatepilt?

Homme on lõpuks see kauaoodatud päev, mil perega teatrisse läheme. Ugalasse "Printsess Luluud ja Härra Keret" vaatama. Eks näis mis sest välja tuleb ja kuidas Meena ennast talitseda suudab ja üldsegi - kõik kolm last koos. Kindlasti tuleb ette nääklemisi ja nügimisi. Stig jääb seekord maha, temal pole seal midagi teha. Logistika on mul juba läbi mõeldud, et kõik õigel ajal õiges kohas oleks ja soovitavalt "pidulikult". Tõotab üks pikk ja väsitav õhtu tulla. See-eest jääb Meena reedel lasteaiast kodu, mis leevendab natukene kogu stressi.

Jaskaril on ka esimene koolinädal peale praktikat. Pole teda eriti näinudki. Tal on kogu aeg midagi teoksl ja kui tal hetk aega on, siis olen mina kuskil ära. Nii me distantsilt suhtleme, põhiliselt FB-is:)

Oma ärakolimise päevast on ta  0 ööd kodus ööbinud. Vist ongi jäädavalt lahkunud. Ma ikka lootsin, et tal läheb see vaimustus üle, aga ei. Ta on pool elamist omal maha lammutanud ja rakendab kõvasti oma teadmisi, mis ta koolis omandanud on. Teeb kõik õpitu reaalis läbi. Loodetavasti oskab ta pärast midagi normaalset ka üles ehitada.

Lammutama on kõik kõvad mehed:)

Lõpuks veel pilt Meenast. Erilist tähelepanu pöörake patsidele. Need oli teinud Nora Meena rühmast ja Meena palus erilist tänu avaldada Norale nii ilusa töö eest. Vahvad patsid tõesti 6 aastaselt tüdrukutirtsult.

Nagu pisikene venelanna:)

 

Järjekordne elamus

Jällegi tihe päev, jalad löövad tuld välja. Teinud nagu midagi ei olegi...kasulikku ma mõtlen, aga näe, niisama tsillimisest väsib ka ära. Viskasin korraks isegi pikali, enne kui arvuti taha ennast vedasin. Ja oh imet, nõud viskasin ka nõudepesumasinasse, sest neid oli täna ikka päris hulga ja ma pole juba suvest saati ühtki masinatäit pesknud. Viimati sai kurgipurke pestud. Olen lihtsalt ses suhtes ise nii agar olnud, et käsitsi suutnu nõud puhtad hoida:D

Stig magab juba magusasti. Meena joonistab päkapiku raamatust üht pilti järgi ja on päris ametis sellega. Ise aga laulab igasuguseid huvitavaid laule, mida ta lasteaias on õppinud. Mete ja Sten on täna vanaema juures ja lähevad hommikul ka sealt kooli. Mis Meenaga hommikul saab, ma veel ei tea. Oleneb kõik olukorrast. Kui Stig veel magab, saan ta ise bussi peale saata ja siis edasi tegeleb temaga Sten, sest ta on sama bussi peal. Kui Stig on üleval, lähen teda äkki ise lasteaeda viima koos Stigag. Eks näis, kuidas kõik sujuma hakkab töö käigus:) Koju ei tahaks ka teda jätta, sest tal on homseks juba lasteaiakott pakitud - ikkagi mänguasja päev ju homme:)

Meie Stigiga käisime täna jõulukuuse teekonda jälgimas ja pildistamas, vanad reporterid nagu me oleme:D Jäime küll teravamatest hetkedest ilma, aga saime ikka päris palju aimu, kui keeruline, ohtlik ja raske töö see suure jõulukuuse kohale toimetamine on. Ja loomulikult palju - palju pilte.

Enne minekut tegin veel kodus kiiremad toimetused ära ja küpsetasin ka kringlid, et pärast rasket tööd kuusetiimile kehakinnitust saaks pakkuda. Seepärast jäime langetamise hetkest ilma. Ega mul polnud täpset aimuga ka, kust see kuusk täpselt tuuakse. Kant oli teada ja võtsime siis jälje üles ja jõudsime pärapõrgusse. Poolel teel oli üks auto, sumbutaja kõrval maas. Kartsin, et tee on nii hull, et äkki kaob mul ka autol alt midagi ära. Põllutee siiski ja olin väikse autoga. Aga saime üpriski lähedale. Paar sammu jala ja olimegi kohal.

Ütleme nii, et kuusk oli suurem kui traktor. Kui see kuusk lõpuks peale saadi rihmade abiga, siis traktor oli nagu puhmas. Vaevalt sai kohapealt liikuma.

Tööd tehti "Kirega"

 

Meie Stigiga tegime vahepeal seal imeilusas looduses fotosooth´i. Ilm oli imeline, miks mitte, kui kodust juba niikaugele on tuldud:D

See kuusk olevat väga kiire kasvuga olnud, kui eluringe vaadata - rammus maa järelikult.

Külla sissesõit

Enne kohale jõudmist kukkus tüvi ripakile. Vasemal on 80 - 100 cm metallauk, kuhu tüvi on vaja saada.



Võtab jumet:)

Konsiilium on kohal, nagu külale kohane:)

Viimane lihv...

Kiilud sisse...

Kord majja...

....ja kuumale teele,soojale õunakissellile ja kringlile

Külamaja perenaise KT oli nii lahke ja keetis meile teed ja saime väikse istumise soojas majas teha peale rasket tööd. Aitäh!

Kui mina ükskord kodu jõudsin, käis vilgas tegevus juba ja palgi hunnik on oma alguse juba saanud. Stig magas kodus õndsat lõunaund, nii et ma sain veel tiiru külapeal käia ja söögi ka valmis.

Söögiga on meil naljakas asi. Minu panus oli ainult valmistamine täna. "Eks" tõi lõhe ja ema tõi keedetud peedi ja toob nii või naa mulle ühtteist alati söögiks. Nii oli mul täna kokku pea kaheksa sööjat, kes kõik on omamoodi söögi valmimisse oma panuse andnud ja söögi igati välja teeninud. Kõigile kasulik ja kõik olid ka sellise asjade käiguga rahul.

Ahjulõhe kartulipudruga

Magustoit

Tänasime siis üksteise võidu kõiki "kuningliku" õhtusöögi eest, kiitsime päeva ja läksime laiali:D Viisakas värk.

Ilus päev jällegi seljataga.

P.S. Meena on nüüdseks juba kogu minu toa tolmulapiga üle käinud ja on järjega ehteid ja patsikumme - klambreid sorteerimas. Talle kohe istub "üksiklapse" roll. Siis ei tunne teda äragi. Rahulik, töökas, asjalik - nagu ümber vahetatud:) Täitsa minusse :D

Kartsin hullemat

Eile olin ma nii erutunud ja ülevas meeleolus, et und lihtsalt ei tulnud. Kirjutasin öösel isegi ühe postituse. Öösel ja hilisõhtul mul tegelikult paremad mõtted tulevadki. Siis on vaikne ja pinge langus kogu päevast, hea oma mõtteid korrastada ja miks mitte ka kirja panna. Kustusin vist lõpuks kuskil peale kahte. Ja hommikul tõusmine ei olnud kerge.

Kõigel omad tagajärjed. Ega mul suurt valikut ei olnud, uuesti magama keerata polnud võimalik. Tuli tegutseda. Vaja oli paar tähtsat dokumenti saata ja kella ühetesitkümneks olin lubanud minna külamajja ühe projekti raames appi. Mõtlesin, kuidas ma küll kõigega toime tulen. Isa oli ka veel meile tulemas, et metsaga natukene tegeleda ja mina vedelesin küla peal. Aga ta on arusaaja. Käis külamajas, uuris maad ja läks iseseisvalt tegutsema. Nii mööda minnes värbasime ta ka jõulukuuse transportijaks, millega ta ka kohe nõusse jäi. Sellega hakkame homme hommikul tegelema.

Külamajas oli vahva. Sai juttu ajada, nokitseda, teisi inimesi näha ja suhelda. Polegi ammu niimoodi vahetult külainimestega juttu ajada saanud. Külmaja olen vältinud nagu tuld. Nüüd aga puhuvad uued tuuled ja tuleb ka uusi ideid, mida ette võtta eriti vanemate külaelanikega, et nemad ka nooremate tegemistest osa saaksid. Vanematel inimestel on rääkida palju huvitavaid lugusid nii ühe kui teise kohta. Ja nad ei tunne küla noorimaid asukaid, mida tuleks kiiremas korras parandada.

Stig oli ka minuga mingi osa päevast kaasas ja oli üsna tüütu mitme asjaga korraga tegeleda. Siis aga tuli tal uneaeg ja saime suure töö tehtud. Nüüd veel vormistamise küsimus ja tsipake veel tööd. Merikesel loomulikult on nokitsemist küllaga.

Seda lubaduse täitmist ma tänase päeva juures kõige rohkem kartsingi. Tahaks ju kõiges kaasa lüüa, aga laste kõrvalt on seda päris pingeline teha. Aga täna küll õnnestus kõik üle ootuste hästi. Ilmaasjata põdesin. Lubadus sai täidetud.

1. advendini pole enam palju aega jäänud. Külas peaks küll kõik asjad jutti saama selleks ajaks. Meil on siin palju tublisi inimesi, kes tahavad käed külge lüüa, kui midagi teoksil. Tuleb osata ainult küsida :D

Täna lähen natukene varem voodisse, muidu põlen läbi. Uni on ikka ülitähtis, et uus päev saaks selgelt alata rõõmsa tujuga. Palju plaane vaja täide viia. Korra mõtlesin isegi kuusetoomist natukene suuremalt tähistada ja kuuma tee kaasa võtta töö juurde. Miks mitte siis ka juba üks soe värske kringel kaasa küpsetada, et lõbusam oleks. Kaua seda siis tehakse:D

Homseni!

 

Nõiajaht on lõppenud

Täna oli taas selline vahva pühapäev, kui külamaja rõkkas laste kilgetest. Tegime üheskoos mardimaske, lapsed laulsid tädi Alli klaveri mängu saatel. Keegi keetis teed, keegi oli piparkooke kaasa toonud, maitsti Liia pihlakasiirupit - selline mõnus "kõigile midagi" pärastlõuna. Kohal oli hulk rahvast - nii suuri kui väikseid.

Loomulikult oli päevakorras ka "eriti kuum" teema soses külamaja juhatajaga, kes oli pimeduse varjus pesumasinaga jalga lasknud:D Täielik ulme ja loodetavasti teadis ta, mida ta korda saatis ja vastutab oma tegude eest. Isegi pikendusjuhet pole enam võtta, makist ja võimendusest rääkimata. Kohal oli ka IT spetsailist, kes nii mõndagi huvitavat ette kandis, mis külamaja juhataja ametieetikaga päris hästi kokku ei sobi. Ma ei hakka siinkohal detailidesse laskuma. Mis see ikka minu asi on, las sellega tegelevad vastavad isikud ja instantsid. Kuidagi kiirelt ja kergelt tuli see lõpp ja viimane allaandmine, mis oleks võinud tegelikul juba kahe aasta eest palju viisakama lõpu saada.

Ilusate asjade juurde tagasi...Lastele jagati jõuluetenduse osad kätte. Homme hakkame lastega süvenema ja läbi mängima. Tundub huvitav. Meenast saab trollilaps, Metest tähetüdruk ja Stenist päkapikk.

Peale koosolemist läksid tublimad Marti jooksma. Mete tuli koju vägagi rahulolevalt, omal nägu nõgine. Nemad olid sõbrannaga küla peal igatahes tiiru ära teinud ja said suud magusaks.

Sellega on kiire nädal jällegi möödas. Mul siin kodus on päris palju teoksil, millest veel turvalisuse kaalutlustel rääkida ei tahaks. On igasuguseid "õeluskotte", kes kaebamisest ja õelutsemisest ainult oma igapäevast jõudu ammutavad. Seega - tuleb aeg, siis räägin.

Uus nädal tuleb natukene rahulikum loodetavasti, sest isal on töönädal ja siis saab aega atra seada. Isadepäeva raames lahendasime kõik koos ühe Kivi Pagari "Trühvli" tordi ära, sõime ühte korralikku klassikalist isetehtud kartulisalatit ja tundsime rõõmu, et meil selline tubli "vanaisa" on, kes lapselapsi hüpitab ja neile ikka tööharjumust sisse harjutab ja kui aus olla, siis meid ikka väga - väga palju aidanud on. Ilma oma ema ja isa toeta poleks ma täna see, kes ma olen.

Toredat isadepäeva lõppu!
 

Külamajas taas elu

Peale tormilist ja viljakat külakoosolekut Lilli Külamajas on hakanud asjad külaeluga paremuse poole liikuma. Külamaja perenaine on siiamaani rivist väljas ja võttis haiguslehe, et oma mõtteid paberile koondada, neid levitada ja mõelda jäerele, kuidas edasi...

Külaelu on aga käima läinud. Moodustatud küla kogu on koos käinud ja tuleviku plaanid paika pannud. Ka minul on au seal kogus olla ja seega saan ka nii nõu kui jõuga abiks olla, et külarahavas oma peredega taas tee külamajja leiaksid ja maja oleks külarahvale alati kättesaadav ja et oleks tunne, et sind oodatakase sinna.

Mõõdunud pühapäeval saigi teoks kokkusaamine ja ühistegemine. Maja oli laste kilkeid taas täis. Kohale oli tulnu ca. 15 suurt ja väikset last pluss veel täiskasvanud inimesed. Süütasime üheskoos küünlad kadunud hingede mälestuseks, rüüpasime Viiri korjatud piparmünditeed ja meisterdasime helkureid Merikese juhendamisel. Kes tahtis sai ristsõnu teha ja värvida. Mina mängisin Aule, Rivo, Steni ja Metega lauamängu. Kaks kasti klotse oli lastele arutamiseks ja mängimiseks.

Poisid vajusid sujuvalt ruumi, kust unustuse hõlma vajunud jõumasinad välja kaevati ja järele prooviti. Huvi nende vastu oli poistel nii suur, et nädala sees lepiti kokku ja mindi taas külamajja. Selles ju asja mõte ongi, et oleks tahtmine taas ja taas külamajja minna, ilma hirmuta.

Meena avastas enda jaoks raamatukogu ja tegi omal algatusel kohe ka ühe raamatulaenutuse. Ja ta oli imestunud, et maksma ei peagi :D Ootab juba, et jälle midagi välja valida, mida talle siis ette loen nädala sees.

Meie küla "õied"

Poisid jõumasinate ruumis

Ema on mul taimedega sina peal ja rookis nii mööda minnes lille ilusaks:)

Jane-Ly andis suurema osa ajast kääridele valu, ikkagi rätsepmeistri lapselaps:)

Merje ja Daisy meisterdavad helkurit

Rõõm oli ka suuri poisse kohal näha:)

Tehakse plaane ja unistatakse

Tee ja küpsise nurk

Ilus vaadata, kui lapsed mängivad

Mina olin sel korral rohkem vaatleja rollis, helkurini ma ei jõudnudki. Ma lihtsalt nautisin kohaletulnud inimesi, seda melu, teed ja laste rahulolu. Ma olin nii pilvedes, et ei saanud isegi aru, kust ilmusid võluväel pirukad, mida Viiri jagama kukkus. Järgmisel päeval alles jõudis minuni, kes selle taga oli.

Ma olen viimasel ajal üldse jube pika taipamisega. Näiteid võib palju tuua, palun arvestada minu eripäraga. Loodame, et ajutise juhmusega on tegu. Täna näiteks istusin diivanil ja suuda otsustada, millest pihta hakata. Tegemist on nii palju ja mina lihtsalt istun ja ootan ei tea mida.

Hakkasin siis saabunud printeri tinte vahetama. Printer on seisnud juba üle aasta ja mina talle hääli enam sisse ei saa. Tuled vilguvad, uus tint sees ja minu mõistus on otsas.

Võtsin siis uue vidina käsile. Kohvimasina puhastamine. Olen ema masinat korra puhastanud juhendi järgi ja lendasin uhkelt peale. Käkitegu ju. Aga no ükski asi juhendis lubatuga ei klappinud ja lõpuks hakkas kõrbe haisu tulema. Hea, et see kupatus õhku ei lennanud. Masin oli juba päris kuum, hais juba üleval, kui lõpuks taipasin rahule asja jätta. Tõmbasin veel voolust ka välja ja lasin jahtuda. Õnneks võtab veel elu sisse, päris p____e ei keeranud. JUHMUS on minu  diagnoos. Peab ikka mehe majja tooma, kes osa kohustusi üle võtaks. Mina enam toime ei tule!

Jutt läks nüüd jälle minu isikliku elu peale. Aga pühapäeval saame taas külamajas kokku ja hakkame sanditama. Enne muidugi mukime ja maskeerume, Alli õpetab kombeid ja siis LOS!
 

Teatrielamus

Eile sai jälle küpsetatud. Küla nõu kojas panime paika edasised plaanid ja esimene neist sai eile teoks. Nimelt otsustasime üheskoos, et küpsetame igaüks kodus midagi laupäevaõhtuseks teatrietenduseks, kutsume kohale ka kohvi pakkuja ja küpsetsitest saadud sümboolne tasu läheb heategevuseks küla ürituste korraldamiseks mõeldud ühiskassasse. Ja tundub, et asi õnnestus päris hästi ja võeti külainimeste poolt hästi vastu.

Kõik heategevuse korras. Kogusime külale ca. 24 eurot.

Nüüd siis etendusest. Algus oli kell 18:00, pilet 4 eurot

Ettekandel oli Hermann Bahr´i "Mees, naine ja kontsert" (Das Konzert), 1909, komöödia kolmes vaatuses Võhma näiteringi Rassijad esitlusel.

Lugu elumehest klaverikunstnikust, kes muuhulgas juhendab igavlevate kõrgklassidaamide klaveriõpinguid. Teadagi viib see ka romantiliste suheteni. Klaveritunnid jäävad ära - maestrol on kontsert! Täiesti ootamatult. Kogu linn teab, et maestro käib ikka mägedes, oma suvemajas, kui tal järjekordne "kontsert" on. Idüllile lisab vürtsi petetud abikaasade efektne sekkumine. Nädalalõpp kujuneb...huvitavaks.

Iga pott leiab lõpuks kaane ja elu pöörab jälle oma tavapärasesse rööpasse.

Lavakujundus

Tükk oli väga õpetlik, naerda sai ja näitlejad olid ka tasemel. Kokku oli 10 osatäitjat, üks neist täitis kahte osa ja oli üksnes ka minu lemmik. Tegu oli vene päritolu naisega nime järgi vaadates ( Natalja Remmer), kes väga vahva aktsendiga oma osa ette kandis ja mängis ka meest, mis kukkus igati lahedalt välja.

Eemal seisab kepiga härra Pollinger, kes oli minu lemmik osatäitja

Etendust oli vaatama tulnud 43 inimest, mis meie küla kohta on super tulemus. Enamus olid meie enda küla elanikud, aga oli ka naaberküladest kohale tulnuid. Mina sain kaasa võtta kaks last, nende seas ka 5-aastane Meena. Natukene mures olin küll, kuidas ta selle pika etenduse vastu peab, eriti, kui tegu ikkagi täiskasvanute tükiga ja päris raske tükk lapse jaoks. Sten näiteks ütles, et talle oli igav. Meena jällegi oli vaimustuses, sest kostüümid olid ilusad, kõrged kontsad, ehted, soengud - kõik, mis Meenale väga korda läheb. Tema silmad igatahes särasid:) Sisu võis talle arusaamatuks jääda, aga kõik muu kompenseeris selle. Ja selline kogemus lapsel saada oma külas meie väikeses külamajas on alustuseks väga hea. Oli teisigi tema vanuseid lapsi.

Meena lemmik näitleja Delfine (Siret Koitmäe) rollis

Vaheaegu oli kaks ja sel ajal said siis inimesed omavahel suhelda, kohvi juua, saiakesi maitsta ja ka erinevaid napse proovida. Eneli oli kaasa toonud Tikri likööri, millel oli ikka äratuntav ehe tikri maitse ja maitses väga hea.

Vehaeg - kohvipaus

Etenduse lõppedes jagati osalejatele lilli, õeldi tänusõnu nii külainimeste poolt kui näitlejate poolt. Neil ei olevat veel nii head publikut olnud kui meie. Kompliment missugune:)

Saalis oli märgata rahuolevaid pilke ja nii siit kui sealt oli kuulda, et tükk oli väga hea, hästi mängitud ja tasus tulla. Tore.

Aitäh kõigile ja järgmise ürituseni!

P.S. Piltide kvaliteet on nagu ta on, vabandan!