Olen "kodutu"

Mõned read minu kirjust elust. Alustaks sellest, et fantastiline sügis ja fantastilised ilmad on meil praegu. Püsiks see kaunidus ometigi kauem.

Nädalavahetus oli mul töine. Laupäeva veetsin isa juures koos lastega, kus sai kõik õunad ja pirnid mahlaks tehtud, kohe ka kuumutatud ja purkidesse/pudelitesse pandud ja lõpuks ka keldrisse veetud.

Mahl oli imehea. Stig istus muudkui kannu juures ja kaanis. Sama palju pidin ma teda kiire töö kõrvalt ka muudkui pissitama, sest kerest käis tal see hea kraam kiiresti läbi. Mis ma õelda oskan. Oleme isaga hea tiim, kõik sujus õlitatult mõnusas õhkkonnas.

Olin päev aega värske mahla peal, kui hommikune pudru välja arvata. Füüsilist trenni sai kõvasti tehtud, niiet kaks kärbest ühe hoobiga - toitumine ja trenn. Rohkem kärbseid tegelikult. Mahl sai ka tehtud ja lapsed said päeva värskes õhus veeta.

Eile sai suurem hulk muru niidetud ja peale väsitavat päeva ka saunas käidud. Mis sa hing veel ihkad. Ma olen ülirahul oma nädalavahetusega. Ja uue nädalaga olen veel rohkem rahul - see on justkui puhkus minu jaoks. Teen, mida soovin ja kui palju soovin.

Tegelikult tulin ma üldsegi rääkima, kuidas meie kassikestel läheb. Nagu ma varem juba mainisin, siis kassiema viis oma pojad metsa aohunniku alla turvalisemasse kohta. Eile, 4. oktoobril, said kassipojad 1-kuuseks ja täpselt sel hetkel plaanis kassiema oma pojad tagasi kolida. Mitte küll samasse kohta, aga garaazi peale pööningule. Viimase poja ma aitasin tal ise kohale transportida.

Poegadel on silmad peas ja nad on kenadeks pallikesteks kosunud. Vaene kassiema. Ta on oma kuue pojaga nii kinni kui kinni. Hea, kui saab tiiru söömas käia, et siis jälle poegade päralt olla. Tuttav tunne, kui ise last imetasin.

Kõiki ühele pildile ei õnnestunud saada, sest nad on päris kartlikud. Tuleb tasapisi harjutada inimestega. Eks ma käin ja silitan neid igal võimalusel ja Meenale lubasin ka täna peale lasteaeda ekskursiooni teha. Ega Stigki maha ei jää:)

Ehitusest kirjutan ka õige pea, kui juba midagi kirjutada on. Tegelikult tunnen ma tohutult puudust OMA toast, kuhu vahest minna ja omaette olla.

Kassikesed

Kellegi tundmatu soovil kirjutan natukene meie kassidest. Kui me nad jaokaupa suve lõpul võtsime, siis oli palju kurja vastukaja, et miks ometi võtta kassid, kui kasse tuppa elama ei lastagi. Küll omistati mulle "südamet" inimese nimi ja seda ilkumist oli natuke isegi liiga palju kohati. Hakkas juba ära tüütama.

Elavadki minu kassid väljas. Uskumatu ju küll, aga maakohas on see täitsa normaalne nähtus. Ja pole siiani lasknud neid tuppa. Elavad ilusasti lehtla all, söögi saavad alati kindla koha peale ja mänguruumi on õues küllalt. Eriti meeldib neile õunapuu otstes ronida. Ja eks nad "rallivad" hoovis ka, kui enam magada ei jõua. Päris huvitav on aknast vahest jälgida, kuidas nad hüppavad ja puide otse kõik kolmekesi kihutavad.

Söömisega on nüüd nii, et olen saanud nad niikaugele, et konserve enam ostma ei pea. Muidu olid ainult konservi peal. Nüüd olen hakanud otsma latiga "Nimeta" vorsti. Seda söövad nad meelsasti. Reedeti on neil räimepäev. Ostan alati euro eest ja sellest piisab pühapäevani vaheldumisi muu toiduga. Kodu toitu nad eriti ei söö. Söögijääke ma mõtlen. Vahest mõnda lihasemat kastet teen neile piimaga segi. Soe piim on igal söögikorral ja kuivtoit on ka nüüd alati ees ja tundub, et nad söövad päris edukalt seda.

Olen neid ka paaril korral tuppa uudistama lasknud, kui ahjupuid vean, aga ega nad eriti huvitatud ei ole ja kui veel Stig üleval juhtub olema, siis jooksevad kohe hirmust ukse pealt tagasi. Tuppa surumist kui niisugust üldsegi ei ole. Nende territoorium on lehtla ja selle ümbrus.

Hiired on nad kenasti kõik kinni püüdnud. Toas mürgid seisavad puutumatult - järelikult hiiri ei ole. Ükspäev oli ka priske mutt maha murtud ja mängukanniks võetud. Seda siis visatakse väiksematele ja nii nad mängivad omavahel. Mõnus seltskond on nad kõik kolmekesi. Pole kordagi kahetsenud, et ma nii hulgi nad kohe meile tõin, kuigi ma olin suur kassivastane. Lapsed käivad neid ka ikka aegajalt silitamas, et nad väga metsikuks ei muutuks.

Nii on meil kassikestega. Kasvanud on nad kõvasti, kenad prisked karvapallid:)

Nimed on ka neil vist ikka endised - kollane on Kõuts, must Muurik, valgekirju Kiti-Kiti-Miisu. Mina kutsun neid kiisudeks:D

Tänased pisikesed seiklused

Täna lõpuks võtsin kätte ja täitsin oma lubaduse Meenale. Ta oli saanud oma karu lasteaiast nädalavahetuseks kodu kaasa ja karu vajas hädasti riideid. Ükskord varem me juba üritasime teda riietada, aga ainult käepäraste Barbie riietega. Ja no tüsedale karule sihvaka Barbie riided selga ajada - kujutate ise ette seda vaatepilti. Meena kakkus need üsna kohe seljast ja nii see karuke paljas olnud ongi.

Karust lähemalt ka. Lasteaias on käimas Lastekaitse Liidu projekt „Kiusamisest vaba lasteaed“. Lasteaias toimuvad "karukoosolekud", kus lapsed saavad siis oma muresid kurta e. siis karule kurdetud mured saavad lapsed südamelt ära. Umbes midagi sellist. Ja kui karu kodu saab, siis lasteaeda tagasi minnes peab karu jutustama, mida kuulis ja nägi. Või siis mina lapsevanema jutustama lasteaias, mida karu ka rääkis. Natukene keeruline, aga lapsed mõistavad seda asja paremini.

Nii siis Meena telliski spetsiaalselt punased riided oma karule. Ei kõlvanud ükski teine toon ja lõpuks juhuse tahtel leidsime sobivad kaks väikseks jäänud punast sokikest. Nendest sai karu spetsiaalselt temale  disainitud jõuluteemalise riietuse. Ei midagi rasket, kätte võtmise asi, mis tavaliselt kõige raskem ongi :D

Stigile meeldib karu riideid ära kakkuda...küll on lõbus.

Ja nagu ma siin varem juba selles postituses kirjutasin, et Stig sel talvel uusi talveriideid ei vaja, siis nüüd paar kuud hiljem selgus ikkagi, et talvepüksid on talle liiga lühikesed. 80 suurus ka, ise ta kannab juba 92 suurust. Aga sel ajal kui proovisime, tundus, et saab veel ühe tave. Aga ta on väga jõudsalt kasvanud viimastel kuudel. Tuli mõelda uuele komplektile. Alustasin Perekooli Laadaga ja edasi vaadata ei saanudki. Leidsin üsna ruttu sobiva komplekti täpselt meile vajaliku suurusega ja nüüd on meil see käes. Hinnaks oli 38 eurot koos postiga. Eile meil kiire elu tõttu seda proovida aega ei olnud, aga täna sai ka väljas juba käidud. Komplekt sobis ideaalselt ja plaanime selle talve läbi saada ja siis jällegi edasi müüa. Stigi väikseks jäänud komplekt sai müüki pandud. Nagu uus, korra vaid pestud. Kel huvi, tehke mulle seda rõõmu ja ostke ära:)

Saadaval! Suurus 80, ReimaTec talvekomplekt

Uus komplekt

Nagu reedel ikka, käime me juba ajast, mil meil kassid on, kalaauto peal räime ostmas. Algul piisas, kui ostsime euro eest. Nüüdseks on kassid kasvanud ja ostan 1,5 kilo räime. Sellega saame pühapäevani läbi ja räim ei jõua "käest ära" minna. Räime kilo on muideks meil siin 1.50 €, keda huvitab:)

Donna (koer) on kõige tähtsam kalaauto klient:D

Küla kihiseb:) Elu käib!

Ühtlasin olen ka Metel ja Stenil bussi vastus, sest muidu peaksid nad jala kõndima 2,5 km, et koju jõuda. Buss lihtsalt teatud aegadel meie poole ei sõida. See on üsna suur probleem ja on vaja tegelikult asja ajada, et buss sõidaks siiski Läti piirini, kus on veel kaks peatust ja lapsi on minemas teisigi. Alati on vanemad autodega vastus. Kui peaksin tööl käima, siis jääksid lapsed lihtsalt "ilma" peale ja jõuaksid koju puruväsinuna ja kui ilm vilets, siis ka läbi külmunult.

Kassikestest ka mõned pildid...Nad on nii liikuvad, et raske on neid pildile püüda. Eraldi veel kuidagi saab, koos aga küll mitte.

Kassid läinud - hiirtel pidu

Hiired vaevalt veel pidutsema hakata jõudsid, aga kassid olid meil kaks päeva "lennus" või siis jahil. Aga ma ei usu, mis jahil nad olla said, söök kogu aeg ees.

Eile hommikust saati oli meil siin nagu välja surnud ja selline leina meeleolu. Lapsed kooliminnes olid veel kasse näinud ja mina neile süüa viima minnes enam kasse ei näinud. Vaikus. Kutsusin, otsisin. Läksin tuppa ja mõtlesin, et äkki kuskil eemal ja ei kuule. Läksin siis jälle. Söök puutumata, kasse pole. No olgu, õhtuks on ikka tagasi. Ei, täielik vaikus. Siis hakkas juba mure tekkima, et mis küll juhtuda sai. Lasin peast igasugu õudusi läbi - alustades rebastega ja lõpetades kanakullidega. Aga kolm kassi korraga - tundus natukene utoopia.

Hommik algas jällegi kasside kutsumisega. Ei midagi. Ikka veel. Mete oli ikka väga kurb juba. Me kõik. Päev aega hoidsin lehtlal silma peal ja lootsin kasse näha. Lõpuks olime lootus juba maha matnud ja arvasime, et ju mõni metsloom on käinud ja meie kassid on hukka saanud. Kuigi ma polnud mingit võitlemist, kisa ega kära kuulnud. Kassid olid lihtsalt õhku haihtunud. Kurb tunne oli, tühjus. Ei lootnud mina neid enam näha. Kõndisin isegi krundi piiril, et mingitki märki näha, kas karvatutte või mis iganes. Ei midagi. Mete helistas isegi koolist ja uuris, kas kassidest on märki.

Tulen mina täna juba üsna pimedas kodu Meenaga ja lehtla alt kõnnib vastu Kõuts (kollane). Viskasin kotid kohe maha hoovi peale, küsisin toast taskulambi ja jooksin vaatama. Tuli ka teine vastu ja kolmas. Kõik kohal. Söögikarbid tühjaks söödud, elus ja terved:) Rõõmu kui palju. Metel oli pisar silmas lausa. Täielik pinge langus meil kõigil.

Viisime siis uued söögid, sooja piima ja loodame, et nad meid nii ei hirmuta enam:D

 

Veel kasse

"Parim treening kassi jaoks on teine kass" - Jo ja Paul Loeb
"Üks kass viib teiseni." - Ernest Hemingway

Seega tõin veel kaks kassi lisaks eile külast. Jah, kuulsite õigesti. Tundub, et ma olen lolliks läinud või minemas. Mina, kui tuntud kassivihkaja ja vean omale kasse kokku. Aga siin nad nüüd on ja harjuvad oma uue elupaigaga. Laupäeval toodud kass tunneb ennast juba päris koduselt ja mõllab hoolega ringi ja püüab teisi ka kaasa haarata. Pisem on täitsa nõus temaga mängima, aga ta on arake alles. Kõige suurem kõuts- kollane, tema on eilsest siin ja vanuselt kõige vanem. Seega arvab ta üsna kindlalt, et tema ülesanne on pisemate üle korda hoida ja nii ta siis manitseb neid korrale oma urinaga ja on kohe platsis, kui väiksemad mõllutama hakkavad.

Mänguhoos

Ja siis on veel ühel anonüümsel ask.fm-i külastajal arvamus, et kasse ei tohiks üldsegi väljas pidada. Eriti ema juurest värskelt toodud kassipoegi. Ma pidin ikka kohe eriliselt südametu inimene olema. No küsisin siis nagu ikka selle kohta oma ema arvamust. Jah, pidin südametu küll olema :D Las jääda igale ühele oma arvamus ja võimalus ise otsustada, kas ta ikka tahab loomadega ühes elada või on ikkagi väljas loomadel kohati isegi paremad võimalused liikumiseks, ronimiseks ja küüniste teritamiseks. Eriti kui elame maal ja naabrid kaugel. Sest päris rõve on, kui küla kassid käivad sinu peenardes kaapimas ja kakamas. Omal läbi elatud selline asi Saksamaal. Sai isegi spetsiaalne spray ostetud, mis kasse oleks pidanud eemale peletama, aga ei aidanud seegi. Lõpuks panin metall võrgu peenardele, aga siis otsiti jälle uus koht. Ja muideks on mul kassikuse hais ka kogu aeg ninas, närvid vist:) Eks näis, kuidas meil see asi lahenema hakkab, kas on vaja liivakastid väljas kinni katta. Kassidele on ekstra kast liivaga lehtla alla pandud, aga mul on tunne, et nad kasutavad seda mänguks pigem.

Stigile on see kassimajandus ka juba mõju avaldanud. Nimelt kõnnib tema meil nüüd neljakäpukil söögilaua all ja muudkui njäub:) Õnneks ei aja ta karva:D