Küsimused mulle

Kuvatud on postitused sildiga lapsed. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga lapsed. Kuva kõik postitused

18. detsember 2017

No ei saa ilma kingitusteta

Alustuseks tahaksin ma tänada kõiki kommenteerijaid, kes kolme viimase postituse all sõna võtsid -  nõua andsid, lohutasid, kaasa mõtlesid ja olid muidu äärmiselt positiivsed. Ma ei hakka seal kellegile eraldi vastama, see on kuidagi imal kõigile tänulik olla. Teen seda siin kokkuvõtvalt ja uskuge mind, iga teie kommentaar rõõmustab mind ja annab mulle justkui jõudu juurde. Lausa nii, et asi ei tundugi nii jube ja tumedates värvides. Elu on ju tegelikult ilus. Nii et pea püsti ja edasi.

Ma olen nii motiveeritud olnud, et mu krediitkaart on ka üsna lõhki laenatud. Kui ma siin vahepael mõtlesin, et võlgu ei ela, siis suuremate lastega linnas käies lõin kõigile oma lubadustele käega. Raha tuleb ja läheb, aga laste silmis rõõmu näha on rohkem väärt kui raha. Nii ma siis nende jõulusoovid täitsin.

Nad on mul üle ootuste mõistlikud, tõesõna. Kui Sten oli siin kuu paar tagasi kuskilt kraamimise käigus käekella leidnud ja soovis, et ma selle remonti viiks (metallrihmal oli üks detail puudu), siis kellassepa juures selgus, et sellise laiusega juppi pole ja enne seda korda ei saa, kui jupp üles leitakse. See oli aga üsna võimatu missioon ja nii see käekell minuga käekotis kaasas käib, et äkki kuskilt kellasepa juures veel uurida võimalusi. Siis ma salamisi mõtlesingi, et ostan Stenile jõuludeks uue käekella. Kui ma netis ringi vaatasin, siis jäid mulle teele ette vaid üle 100 euro maksvad kellad ja põhiliselt nutikellad. Tundus üsna riskantne ost ilma Steni heakskiiduta.

Asi lahenes sellega, et Gold Time´i poest mööda jalutades käekelli märgates astusime poodi sisse. Koos Steniga. Talle jäi kohe üks kell silma. Hinnasilt oli peidus ja loetamatu, palusime müüja abi. Hoidsin hinge kinni, et hind ikka mulle vastuvõetav ka oleks. Mul polnud selliste tavaliste seieritega kellade hindadest õrna aimugi. Täiesti tume maa. Ja kuidas ma ütlesn Stenile, et sorry, aga ma ei saa sellises hinnaklassis kella lubada. Muidugi ega ta saab ise ka rahanumbritest väga hästi aru ja ma usun, et kui see oleks hingehinda maksnud, oleks ta loobunud. Aga minu meeldivaks üllatuseks maksis kell 37 eurot. Ok, kassas makstes selgus, et tegelikul 39, aga täiesti okei hind ja Steni üks unistus oli täidetud.

Järgmine pood, mis Metele meeltmööda oli, oli Apollo. Tema soovis raamatut. Lahkusime me sealt poest nelja raamatuga. Mete valis endale kaks sporditeemalist raamatut- Kaia Kanepi "Reketiga tüdruk" ja Ott Kiivikase "Visa hing". Sten valis raamatu, mis mulle oli juba ammu Maksimarketis silma jäänud ja ma kohe arvasin, et Stenile võiks see raamat meeldida. Tol korral ma seda osta ei raatsinud, nüüd aga ostsin ma selle Steni heakskiidul ära. "Sportlase toitumise käsiraamat" oli see. Ma olen ikka natuke uhke ka oma laste valikute üle:) Ja mis eriti head meelt teeb, nad loevad neid raamatuid:D

Hüppenöörid said ka kõik endale - Sten ja Meena juba nädala eest, nüüd ka Mete. Jaskarile ja teistele suurematele pereliikmetele saab kingituseks elamuskink. Turvalisuse huvides sellest ma praegu ei iitsata, hiljem, kui asi juba toimunud on ja oleme "jäljed" teinud:D

Ja nii see raha pudeneb. Aga jõulud on ju korra aastas ja eks siis ongi kulutused suuremad. Vaevalt keegi suudab vastu panna kinkide tegemisele kallitele inimestele. Ja kui ma tõesti tahan südames neid kinke teha, siis ei saa küll kätt ette panna. Lihtsalt tegemise pärast ärgu neid kinke parem olgu.

Kingiteema on meil peres praegu väga aktuaalne. Meena näiteks oli täna väga solvunud, et talle kingid eile ja juba varem kätte on jagatud. Tal on täna nimelt sünnipäev ja ainuke kink, mis ta reaalselt täna sai, oli issilt. See oli juba varem pakina kohale tulnud ja hoidsin seda tänaseks. Minu kink Meenale tänase seisu jutuga üldsegi ei meeldinud. Teda juba elamustega ei võlu, tema on selline materiaalne. Suvest saati käib tal üks iPhone´i jutt. Kõigil on ja temal peab ka siis olema. Selline loogika on tal. Elamused võivad olla, aga iPhone peab ka lisaks olema. Õudneee...

Tänaseks on meil fotograafilt pildid ka käes, millest mõnda ma tänase tähtsa päeva puhul näitan ka. Head vaatamist!

Fotod: Kati Märdimäe Photography; MakeUp & Hair Liisi Mokrik







Õe-venna pilt ka:)



11. detsember 2017

Rõõm ja mure käsikäes...pigem ikka mure

Ma siin löön arvutis aega surnuks, loen oma blogipostitusi, meenutan vanu aegu ja pean ütlema, et mul on täitsa lahe blogi. Ma ikka kuradima naljakalt kirjutan ja ise ka loen huviga. Ei mäletakski muidu, kus käidud,mida tehtud ja kuidas asjadest mõeldud. Silma jäi pidev raha probleem. Ei tea kas ainult minul on see probleem või on teistel inimestel samad probleemid? Võrreldes eelmise aastaga saame raha ikka kõvasti rohkem, aga ikka on vähe. Ma saan aru, et kulutused on kasvanud, aga rahaga ümber käimine on ka ikka alla arvestuse. No ei oska elada. Vigu on ka muidugi sees, parandan ikka ära, mis silma jäävad, aga jah...

Vahepealsel ajal, kui blogi kõigile suletud oli, olen ma põrgust läbi käinud. Mõni nõrgem isend oleks juba alla andnud, aga mina veel eksisteerin.

November on olnud kohutav kuu. Ma mõtlesin eelmise aasta selle aja peale, kui meil siin sajaga remont käis, külm tuul puhus sisse, maja oli paksu ehitustolmu täis, tegin tööd kasukas seljas. See oli kõik kuke pea võrreldes sellega, mis selle aasta novembris kõik juhtunud on. Iga kell oleks veel ühe kapitaalremondi ära kannatanud.

Mis siis nii hullu juhtunud on. Eks kõige rohkem lähevad igale emale korda tema lapsed. Väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. See ütlemine peab täitsa paika. Jutt siis kõige vanemast. Keegi ei märganud tema appikarjet enne, kui asi juba hull oli ja ta soovis ise, et teda Jämejalga pannakse. Sain minagi seal paaril korral külastusel käia ja no on kurb koht. Omaette kogemus sellisesesse kinnisesesse asutusse sattuda. Mis elu inimesed elavad.

Nüüd on asjad muidugi nii kaugel, et töö juures ütles ta oma töösuhte erakorraliselt ülesse, palgad-lõpparved on kätte saamata ja tuleb minna vaidlema töövaidluskomisjoni. Päris pingeline on kõik see olukord, eriti kui pean ise normaalseks jääma ja oma tööd hästi tegema, et asi veel hullemaks ei läheks. Eks minu töö juures tekkisid ka just sel ajal, kui ma niigi viimasel piiril juba olin, mõningased nägelemised minu aadressil, mis mulle eriti õõvastavalt mõjusid. Olin ma ju päris kergesti haavatav. Aga neelasin kõik alla ja teen oma tööd sama tublilt ja usinalt edasi, sest see pole koht ja aeg, kus veel mingeid jamasid tekitada.

Kirss tordil oli, kui ma Tartu Tööinspektsiooni maja juures parklas oma auto ära mõlkisin. Võin ainult jumalat tänada, et selleks ajaks oli mul juba Kasko paar kuud peal olnud ja omavastutus on 190 eurot. Isale on see nii hirmsasti mõjunud, et pole teda juba paar nädalat näinud. Ta ju iga kord, kui siin käis, vaatas ikka auto garaazhis üle, nagu oleks see tema ainumas lapsuke:) Ja nüüd siis mina rikkusin autol ajaloo puha ära. Mida iganes see tähendab. Ah, juhtub, midagi pole teha. Peaasi, et pereliikmetega kõik enam vähem korras on ja loodame, et asjad lähevad paremuse poole.

Muidugi paneb mind veel nördima, kuidas Meena kehalises kasvatuses lihtsalt kahe saab, huppenööriga hüppamise eest. Ma ei kujuta seda asja ette. Krt, meie lastena kasvasime üles hüppenööride ja kummikeksudega. Et Sten niikuinii jõuludeks omale hüppenööri soovis, ostsin kohe Meenale ka ühe, aga ta ei tunne selle vastu mingit huvi. Ei, ärge arvake, et ta ainult nutiseadmetes istuks. Need on kõik juba ammuilma kokku korjatud ja kindlas kohas. Jah, on küll lapse ahistamine, aga igal asjal on mingi piir.

Üks rõõmu tegev asi on ka. Stig on enda jaoks avastanud Lego klotsid. Meil on neid juba Jaskari ajast kogunenud ja päris palju. Toa põrandad on Lego kihi all, aga peaasi, et laps ehitab kogu aeg. Äärmiselt teretulnud tegevus.

13. juuni 2017

Pere pisematega reisile

Olen jälle oma elu keerulisemaks teinud ja lubanud puhkuse ajal Meena ja Stigiga Saksamaale kruiisida (autoga). Oleks muidugi mugavam jällegi kodus lõsutada, aga kui sul on lapsed, siis tuleb pingutada ja oma tahtmised tagaplaanile jätta. Kohati olen ma tegelikult ise ka üsna elevil selle reisi pärast, siis aga tuleb selline pisikene õud peale, et issand ca. 1700 km. üksinda pisikeste lastega. Ja siis jälle mõtlen, et ise käin laste isaga kohut elatise pärast ja ronin veel sinna ussipessa ka.

Ma muidugi mainisin ka juba laste isale, et kui elatise asi jutti saab, siis tulen lastega talle külla. Ta oli ütlemata rõõmus selle üle (et lapsi näeb) ja palus teada anda, millal tuleme (seda ta veel täpselt ei tea), et aknad majal puhtaks pesta (sakslased noh) ja terve teine korrus pidi meie päralt olema. See muidugi julgustab natuke. Peavari on kindlustatud ja kui jalgealune tuliseks läheb, pakin oma jubinad kokku ja lahkume.

Aga jah, see pikk sõit...Olen püüdnud selle pika teekonna jagada kolmeks. Esimese raksuga ca. 500 km., siis ööbime hotellis kuhu kuulub ka rikkalik hommikusöök. Siis jälle ca. 500 km. ja ööbimine hottelis (koos hommikusöögiga) ja siis viimane ca. 500 km ja peaksime sihtkohas olema.

Kuiva sõitu me harrastama ei hakka, teeme niipalju peatusi, kui ise soovime, ostan kõike söödavat, mida lapsed himustavad, joon niipalju Lattet, kui isu on.

Viga, mille ma juba tegin, on see, et lapsed on plaaniga kursis ja jällegi igapäev käib üks kõva häälega unistamine meie tulevast reisist. Oleks siis, et unistatakse ilma hääleta, vaikselt ja silmad kinni. Aga ei, pean nüüd iga jumala päev aru andma, mitu päeva on jäänud, kuhu me kõik läheme jne.

Stigil on kindel soov madusid vaatama minna. See on meie sihtkohast vaid paar kilomeetrit - Schlangenfarmis. Stig on seal korra käinud (2013), aga ta oli siis titt ja tea ööd ega ilma enam. Mine siis tittedega kuskile. Meena tahab freibad´i minna, millest minagi ära ei ütleks. Peesitaks küll ühe päeva. Stig loomulikult ka veest ära ei ütleks.

Ühte miniloomaeda tahaks minna, kus me kunagi käisime ja üks ahv vabalt puide otsas ringi tuuseldas, aga selle asukohta ma täpselt ei tea. Aga see pole mingi probleem. Keegi ikka teab.

Kui te nüüd teada tahate, kuhu suuremad lapsed jäävad ja miks nemad kaasa ei saa, siis nii lihtsalt on sel korral. Mul on palju lihtsam väiksema koosseisuga reisida ja ööbida ja vahest tuleb lihtsalt valikuid teha. Ma kompenseerin suurematele selle kuidagi. Üks plaan on kruiis Rootsi, aga praegu ei saa me midagi kindlalt otsustada, sest Metel on sprdikooli laager ees ja siis tuleb kohe Jaanipäev jne.

Enne suurt reisi peab Meena veel laulu-ja tansupeol ära käima, mina saan breketid suhu ja siis hakkame kohvreid pakkima.

12. juuni 2017

Teeks õige midagi - mis sellest välja tuli?

Viskasin eelmisel nädalal lolli peaga välja lubaduse, et iga laps võib ühel päeval valida koha, kuhu ta minna tahab. No et vaheaeg ja et lastel kodus istumisest villand ei saaks - vahelduseks või nii.

Katsetasin kohe oma hiilgavat ideed nii Mete peal (LINK) kui ka Steni peal (LINK). Pisemate peal ma ei riskinud seda teha, sest nemad veel maailma eriti hästi ei taju ja see oleks neid liiga üles erutanud. Seda veel vaja, nad niigi käivad mulle piisavalt ajudele. Mete ja Steni katse tegin ka võimalikult diskreetselt, et pisemad haisu ninna ei saaks. Aga ega siin ei õnnestu midagi salatseda, seintel on ka kõrvad.

Juhtuski nii, et info levis kulutulena ja esimesena tegi hoopis oma valiku Meena. Õhinas nagu ta oli, endale sekunditki järelemõtlemise aega võtmata, oli asi otsustatud - kinno. Ta ei tea, et peale kino on veel miljon kohta, mida avastada. Aga noh, mis ma ikka hakkan enda ideid peale suruma. Otsisin netist kino kava välja ja ega midagi eriti valida ei olnud. Oli vaid üks lastele mõeldud multikas "Veealune seiklus". Meena, heasüdamlik nagu ta meil on, tegi Stigile pakkumise, et ka tema võib kaasa tulla. Tutvustas talle filmi treilerit ja moosis päris kõvasti. Stig käis hiljuti Smurfe vaatamas ja see talle eriti meeltööda ei olnud ja ta juba aimas, mis teda järjekordselt ees ootab - igav istumine ühe koha peal e. paras enesepiinamine. Aga õige pea ta murdus ja oli Meenaga nõus kino reisi kaasa tegema.

Oli selge, et Pärnusse ma sõitma ei hakka kino pärast. Õnneks on nüüd Viljandis ka kino ja päris õdus teine. Väga hea mulje jäi. Filmi ajal istusin mina kohvikus ja tegin aega parajaks. Kino kõrval on kohe päris peen söögikoht ettekandjate ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Üks korralik ja viisakas söögikoht.

Et mu tervis äkitselt täiesti ära keeras, haarasin lapsed kohe pärast filmi lõppu sleppi, juhtisin nad kiirelt ja ohutult Juku mänguasjapoest mööda, otse autosse ja vaatasin, kuidas kiirelt koju saada. Natuke ebaaus Meena suhtes, aga mis sa hädaga teed. Eks ta oli pettunud küll, et poodi ei saanudki, aga ma olen selle vingumisega juba üsna harjunud. Igatahes sai Meena oma linnukese kirja - tehtud!

Järgmisel päeval oli Steni käes kord. Tema on viisakas, küsis, kas mul tööd on palju ja et võiks tema soovi täna täita. Ma pidin ikka kõvasti pingutama, et ennast motiveerida. Kodus ju ka tööd palju ja niisama teleka ees ka hea vedeleda. Aga selge see, et ma ju olin lubanud ja lapse lootusi ei saa purustada. Sten tuli mulle vastu ja lubas seebikad ära vaadata, nii et startisime õhtul peale seitset. Stig sai jällegi kaasa, juba teist korda. Ta on lihtsalt nii nunnu, et ta pole üldsegi tüliks, teeb vaid rõõmu. Ema koer oli ka meil hoiul, nii et tema sai ka kaasa.

Steni soov oli RMK lõkkekohtadesse sõita. Neid on meil siin ümbruskonnas järve äärtes kolm. Kõik käisime läbi ja kõigis oli ka rahvast. Väärt kohad. Pole ma veel sinna sattunud, kui ühtki hinge kohal ei oleks. Mõni veel nii ülbe, et auto pargitakse risti sissesõiduteele ja kogu maa-ala on hõivatud, nagu privaatrand juba. Lükka siis külg ees ennast, et veele ligi saada ja ka natukene rabajärvede õhku hingata. Meil olid vorstikesed ka kaasas, aga grill oli loomulikult hõivatud, ei suru ju oma sardellidega teiste shashlõki juurde. Stig sulistas oma paljaid varbaid vees, nii palju nahaalsed me ikka olime. Sten istus seni kannatlikult autos, tema oli natukene pettunud, et nii laiutatakse.

Aga sõitsime järgmisesse kohta, mõnisada meetrit edasi.Seal oli juba suurem palagan lahti. Autosid hulgim, järelveetavate suvilatega. Inimesed linnast tahavad loodusesse, meil kohalikel maakatel pole mingit võimalust.

Lasin Steni rooli, et tal natukenegi rõõmu oleks. Metsavahel lubati mind lahkesti piibelehti korjama. Minu hingele ka ikka midagi. Sõitsime siis kolmandasse kohta - jälle rahvas, telgiga otse kaldale maandutud. Ei saa ju teiste ukse taha ronida, et vettki katsuda. Grill oli küll selles kohas vaba, aga puud olid liiga suures tükis. Lõhkumissüsteem oli küll olemas, aga see millega puule peale põrutada, seda ei olnud. Nii me siis külmalt need sardellid ära sõime - Stig tegelikult, tema oli kõige näljasem, mina olen dieedil ja Sten on ka tervislikku toitu hindama hakanud(minu eeskujul).

Lõppkokkuvõttes Stenile tema valitud trass meeldis ja ta oli rahul. Õppis meie metsavaheteid paremini tundma ja ühe uue järveäärse koha avastasime ka.

Laupäeval oli järg Mete käes. Imbus mulle vaikselt külje alla ja hakkas ääri-veeri juttu tegema. Tema omast arust tuhlaks vaid spordipoodides ja ma juba aimasin, et Pärnus. Ennetasin ja ütlesin kohe konkreetselt ära, et Pärnu jääb mängust välja, mina nii kaugele ei viitsi sõita. Kuidagi jäi nii, et OK, lähme siis Ruhja sööma. 16 km - polnud väga hull. Saab korra kirja ja kaelast ära.

Tellisime suure hädaga toidud ära - menüü ju võõrkeelne. Õnneks tellisin omale tagasihoidlikult (sest ikka jätkuvalt dieedil), sest Mete nokkis praest friikartulid välja ja kõik muu lükati kõrvale. Mul ei olnud südant lihatükki alles jätta, nii et pidin Mete toidust ka osa ära sööma. Kõhud said meil nii täis, et mingit poodides kolamist ei tulnud kõne allagi. Koju oli ka vara minna. Mõtlesime, et toitu oleks hea seedida sõiduga Valmierasse.

Kui me kodust lahkusime ca. kella kahe paiku, siis koju jõudsime kella 10-ks õhtul. Sellised tüdrukud oleme. Ja ma pean mainima, et Metega kahekesi on päris hea poodides kolada ja vaadata ja arutleda. Ta on päris mõistlik. Lõpuks kui ta omale kõik vajaliku saanud oli, siis nagu ikka, palus ta mul ka endale midagi vaadata. Ise oli ta kannatlikult mul kannul, andis nõu, hindas, tõi proovikabiini sobivamaid suurusi. No igati lahe tüüp. Mõnus päev oli, isegi ilm soosis meid. Ja kohvisõbrad oleme ka mõlemad:)

Aga nüüd on see mäng läbi - lõpuks.

Kes pilti tahab jutu kõrvale, siis Instagramist saate pildid ka.


6. juuli 2016

Kauksi puhkeküla

Vahelduseks Valgerannale, kus me iga jumala aasta mererõõme nautimas käime, võtsin ma reedel töö juures lahti palju kiidetud Kauksi puhkeküla kodulehe ja hakkasin asja uurima. Tavaliselt ma töö juures muidugi netis ringi ei lenda, tööd on piisavalt palju ja huvitav on ka, aga vahepeal on vaja rutiinist välja tulla ja ennast tuulutada ka teistel lehekülgedel.

Ja ega aega raisata ei olnud. Oli tundide küsimus, kus oli vaja asi ära otsustada. Teada oli, et laupäeval tuleb imeilus ilma, ideaalne rannapuhkuseks ja see asi ole meil ju veel tegemata. Lubatud oli lastele ammu, et mereäärde me läheme ja kindlasti ööbimisega.

Viimasel Poola tripil sai aga Steni telk paraja põntsu, nii et ma ei kujutanud hästi ette, kuida me ele ööbimise korraldanud oleks selles räbalas. Viskasin pilgu peale internetis müüdavatel telkidel. Tohutud soodukad igalpool, nagu alati. Õ neks ei olnud mul ühel kontol korraga eriti palju raha, vaid igal natukene, nii et telgi ost langes plaanist välja. Palju soodsam ja mugavam oli võtta Kauksis kämpingud kogu meie seltskonnale.

Mõeldud tehtud. Tegin broneeringu ja sain välkkiirelt vastuse, et meie viieliikmelisele seltskonnale on kohad täitsa olemas. Tööpäeva tegin rahulikult lõpuni ja kihutasin koju laste ja ujumisriiete järele. Lapsed muidugi arvasid, et ma teen nalja. Nad ei suutnud oma õnne uskudagi esiti. Ma teen nalja küll üsna tihti (või siis valetan, kuidas soovite), aga sel korral oli mul omal ka tahtmine päris üks päev päikese käes peesitada ja miks mitte ka sel suvel esimest korda vette minna. Ma armastan päikest liiga palju ja sel suvel pole mul eriti võimalust olnud enda nahka kõrvetada. Mõnes mõttes olin ma sellega rahul, sest nahavähist räägitakse liigagi palju viimasel ajal ja sünnimärke on mul ka liiga palju ja imelikke. Ei oleks üldse hullu olnud, kui ma kontoris edasi kopitanud oleks.

Aga asi oli otsustatud selleks korraks. Mis tehtud, see tehtud. Sättisime Navi kodus paika ja meie teekond ca. 200 km võis alata. Aeg oli meil piiratud, pidime õhtul hiljemalt kella 9-ks kohal olema, et kämpingu võtmed ja voodipesud saada.

Mul polnud aimugi, kust kaudu meie tee kulgeb - kas läbi Viljandi või Tartu. Nii tuhm olen ma küll Eesti koha pealt. Minu reisid jäid kõik aega, kui ma veel plika olin või olen ma sõitnud vaid Pärnu suunal.

Minu rõõm oli piiritu, kui teekond kulges otse läbi Rõngu. Rõngu Pagar ju seal. Ma tean küll ja teadvustan endale, et iga amps saiakest on mulle liig, aga ma astusin sinna sisse, laste pärast. Nad olid ka ju söömata ja reis läheb ikka lõbusamalt, kui sõidu ajal süüa. Korjasin suulised tellimused kokku ja läksime Meenaga asja uurima. Ma pean ütlema, et sel kellaajal oli valik üsna kesine ja nende saiakeste kvaliteet on kõvasti langenud. Kivi Pagar on pikalt ees. Minu õnneks muidugi. Lapsed said oma soovid, mina leppisin pätsi leivaga. Tuli oli meil kogu aeg takus, aega molutada ei olnud.

Trass oli uus ja huvitav. Lastel oli muidugi palju äratundmisrõõmu, sest nemad on kooliga ka ikka ühes ja teises kohas käinud. Tee viis otse läbi Tartu linna ja see vimane ots Tartust oli ikka kõvasti muutunud. Uued korterelamud ja puha modernne värk. Väga ilus.

Maastik oli hoopis midagi muud, kui meie kandis. Eriti Peipsi kanti jõudes. Pikad sirged maanteed. Lase nagu siidi. Kalaputkad teede ääres, kohanimed naljakad, ühtki Maximat ega Konsumit teeääres näha ei olnud. Ainult harvad küla poekesed ja paar tanklat. Selline üsna mahajäetud kant.

Kauksi leidsime ilma suuremate sekeldusteta kohe üles. Olime 15 minutit enne üheksat kohal. Saime oma pesud, võtmed ja paar näpunäidet, kuidas asi seal toimib ja läksime oma majakesi uurima. Minul oli mingi pisike aim kämpingutest lapsepõlvest juba olemas, aga lapsed nägid midagi sellist küll esimest korda elus. Aga neile meeldis. Stenile oli sõna "kämping" täitsa uus, tema kasutas alguses lihtsamat sõna, "vagun". Hiljem hakkas talle juba uus sõna ka kinnistuma.


Seadsime endeid sisse - Mete ja Sten läksid kahesesse, meie Stigi ja Meenaga kolmesesse majja. See asi lahenes ootamatult valutult.

Esimese asjana tegime tiiru randa, et kindel olla, mis meid järgmine päev ikka päris ees ootab. Ilus oli, väga ilus. Kõik oli olemas - liiv, vesi ja üsna kindlalt ka kuum ilm ees ootaval päeval.




Lapsed solberdasid jalgupidi vees, Stig oli kaelani märg juba. Vägisi tahtsid vette ronida. Ma soovitasin neil kiiresti magama minna, tuleb uus päev kiiremini ja saavad randa nagu kord ja kohus. Sellega oldi nõus. Lapsed olid üldse kuidagi sõnakuulelikud ja taltsad, vist sellepärast, et ma nii hirmsasti pingutan nende pärast. Tahavad teinekordki minuga midagi ette võtta, neil ju autojuhti vaja, kes neid mööda ilma ringi sõidutaks :D

Tegime enne magama minekut pisikese eine asjadest, mis me endale kaasa krabanud olime ja läksime magama. Pisikene action korraldati ka kämpingu naabrite poolt - nende isiklik peretüli või midagi sellist - liigsest alkoholist. Aga see käis asja juurde. Meena oli nii õhinas, jooksis ukse juurest akna juurde, et ikka kuidagi pilti ka näha. Ainult hääl ei olevat piisav tema jaoks. Aga alles hommikul nägi ta pilti ehk siis kes osatäitjad olid. Vat mis last huvitab, ikka seebikad. Metest ja Stenist ma üldse ei räägigi, nende kämpingu aken näitas lausa otsepilti. Igav igatahes ei olnud meie esimene õhtu.

Hommikul magasime niikaua kui tahtsime. Kuskil 11 ajasime endid randa. Selleks ajaks olime pestud, kammitud ja hommikusöögi ka sööklas söönud. Viiele inimesele kulus kergeks hommikusöögiks pea 20 eurot. Kui võrrelda nüüd minu töökoha toitu ja sealset, siis ma ausalt ütlen, et tatraputru see Kauksi kokk küll elus näinud ei ole. Oli keedetud lihtsalt tatar. Minu silmis on tatrapudru ikka piimaga keedetud. See selleks. Võileivad oli see eest täitsa söödavad. Aga kallis krt. Üksi veel kannatab ära, aga kui sa pead sellisele armeele kõhud täis saama, siis peab rahakott ikka puuga seljas olema. Õnneks lapsed olid arusaajad ja keegi midagi ulmelist ei nõudnud.

Päeva peale lubasin neile veel "kallid" jäätised ka (eriti rammus jäätis koonuses maksis 2€), sest kui juba kodust välja on tuldud, siis las lapsed saavad vähemalt jäätist. Suvi ju. Arbuus oli meil omal kaasas. Sellest ei saa vist isu iialgi täis.

Kui juba laristamiseks läks, siis rentisime päevitustoolid ka, 3€ päev tükil, kolm tooli. Oi kui mõnus oli seal päevitada, kõhuli või selili, ei mingit liiva külje all. Jagasime toole sõbralikult ja suurem osa lastest oli niikuinii kogu aeg vees. Isegi mina sain enne õhtut vette ja tõesti oli soe.






Kahjuks suure rutuga ei tulnud keegi selle peale, et kodust mõni kühvel ja ämber kaasa võtta. Peamine, et telefonilaadijad kaasa said :D Ujumisrõngastest ja madratsitest tundsid ka lapsed puudust. Õnneks oli jalgpall kaasas ja lõpuks avastasime, et Sprite pudeliga saab ka vees mõnusasti mängida ja vett vedada. Teinekord oleme targemad ja Meena valis Handymannist juba mingi 4 eurise madratsi ka välja. Ei tea, kas nad plaanivad jälle kuhugile suvitama minna?

Päev oli super mõnus. Põlesime kenasti ära, mina siiamaani oigan ja kui aus olla, siis Stig on ka üsna õnnetus olukorras. Ta küll ei kurda, aga tema turi on jube.

Rannas lõpetasime seitsme paiku. Pesime endid rannaliivast sooja duši all puhtaks ja ronisime valgete linade vahele. Grillimiseks olid meil vorstid ka kaasas, aga grillimisalusele ei mõelnud keegi. Seega sõime vorste külmalt ketšupiga. Polnud ka viga näljaga. Kõhud täis, kustusid Meena ja Stig üsna kohe. Päev ikka väsitas korralikult ära.



Järgmine hommik plaanisime asju pakkima ja koju sõitma hakata. Mete ja Sten magasid hommikusöögi maha, mida ma ka rahumeeli teha lasin. Oligi kergem nii mulle kui rahakotile kohvikus käia...vaid kahe lapsega. Nautisime terrassil hommikukohvi ja putru. Pudru oli jällegi vägagi si*tasti tehtud. Kõige lihtsama neljaviljahelbepudru keetmisega ei saanud isegi sealne kokk hakkama. No ma ei tea. Pole sõnu. Ainuke miinus selle Kauksi puhkeküla kohta.

Metele ja Stenile võtsime paar võileiba ja moosipalli hommikusöögiks ja hakkasime otsi kokku tõmbama. Viisime voodiriided ja võtmed ära. Kahe ööbimise eest maksime kokku 82 eurot, milles oli ka auto parkimine. Sellise rahvahulga juures polnudki väga hull, ega odavamalt polegi võimalik. Jäi ära telgi mure, voodiriiete kaasa vedamine ja ebamugav magamine lageda taeva all. Äge oli, väga äge.

Sten ei saa aru, miks neid klassiekskursioonide aeg muusemitesse veetakse, võiks ka sellisesse ägedasse kohta ju ekskursioonitada. See on muidugi puhtalt Steni emotsioon. Talle ikka väga meeldis ja loomulikult oleks klassikaaslastega veel eriti lahe. Aga kas õpetajal ka lahe on, on juba iseküsimus. Ega see lihtne aktsioon poleks.

Et kohe otse mitte koju minna kui juba kodust välja tuldud sai, põikasime ka Suurele-Munamäele. Jällegi, minu lapsed olid seal esmakordselt ja ahhetasid küll. Läks asja ette. Lisaks nägime veel tormikahjustusi Kuldre kandis, aga päästemasinad olid juba suuremad kahjud ära likvideerinud. Põhitormi ajal olime meie teel Munamäele ja jäime kõige hullemast õnneks puutumata. Seiklus missugune:)


12. juuni 2016

Peale vihma

Nüüdseks on siis suur vihmasadu möödas. Oli hea ja vajalik. Maa sai korralikult kastetud, isegi keldrisse tuli meil vesi, mis tegi vaid rõõmu (ei tasu muretseda, pump pumpas selle kohe automaatselt välja). Riskisin siis lõpuks ka pesu pesta masinaga. Nõud said igatahes masinaga pestud, vett kaevus jätkus.

Pesumasinaga aga nii hästi ei läinud. Algus olu paljulubav, aga lõppu tulla ei tahtnud. Masin muudkui pumpas endasse vett ja siis jälle pumpas välja, kuidagi ei tahtnud tsentrifuugini jõuda. Minu mõistus sai otsa. Keerasin veekraani kinni ja nii mu pesu masinas lõksus ongi.

Täna võtsin mustapesukoti ja tulin ema juurde. Vaja ju homseks mõningaid puhtaid riideid, nii minul kui lastel. Mured ei lõpe meil siin elus iialgi.

Enne kodust lahkumist käisin kaameraga tiiru aias ja vaatasin puukuuri ka oma silmaga üle. Eile ei pistnud ma ninagi välja., sest tõesti, kogu päeva ladistas vihma. Täna on kõik mõnusalt niiske ja värske õues.

Kõigepealt puukuur. Meie ajutine trepp, mille Kodutunde Alex mängleva kergusega kokku lõi, leidis kasutust puukuuris. Sobib perfektselt ja on mõnus üles-alla voorida.


Rahulolevad kiisukesed pärast kosutavat hommikusööki





Meena emadepäevakingitus. Kasvatajate abiga kasvatati emadele tomatitaim. Iga-aastane traditsioon.

Värsket tilli on kasvuhoones piisavalt, sest eelmisest aastast on tilliseemet mulda jäänud ja on toimunud isekülv.



Valgeklaari beebi, millest kasvab suur õun.





Tunnete jasmiini lõhna - vanade majade põhitegija.





Lehise käbid



Selle põõsa taimekese sain ma pisikeses lillepotis ca. 8 aastat tagasi oma töökaaslaselt, kes oli selle seemnest kasvatanud.


Maasikad katteloori all, et öökülm õisi ära ei võtaks.


Sibulakasvatus










Mädarõigas kurgihooaja tarbeks







Lapsed tegutsevad veel toas, sest väljas pole päris see ilm veel, mis õue kutsuks.