Kodutunde jõulupidu

Jõulupidude hooaeg on avatud. Iseenesest mõistetavalt saime ka meie sel aastal kutse Kodutunde jõulupeole. Kuigi rahaline seis polnud kiita, leidsime võimaluse kohale minna. Pere toetusel ikka. Viimase otsustava tõuke andis minu isa, kes oli lahkelt nõus meiega selle seikluse kaasa tegema vaatamata sellele, et ta on üsna palju räsida saanud viimasel nädalal.

Igatahes andsin Kodutunde assistendile 6 inimest kirja - mina nelja lapsega ja isa. Autos said kohad täidetud ja sõitu alustasime kella 11- ne paiku. Enne aitasime veel isal riided selga, sest tal on tõsised raskused enda riietamisega. Lõpuks paistis ta nii hea välja, et võõras silm ei oska aimatagi, et kõik pole päris nii nagu võiks.

Lapsed sel päeval kooli ja lasteaeda ei läinud, et välida liigset stressi. Nad on väga tublid kohalkäijad alati olnud, seega ma loodan, et suurt muret sellega ei olnudki.

Suuna võtsime Pärnu peale, sest Pärnu poolt Tallinnasse sisenemine soovitud linnaossa (Mustamäe) oli kõige lühema trassiga, 200 km. Pärnus tegime Kaubamajakas peatuse, kust me ostsime teepeale kaasa natukene näksimist. Selle peale kulus ca. 20 eurot ja sinna sisse mahtus ka 5 eurone jõulukink Mete klassiõele (klassisisene loosipakk).

Kasutasin soodsat juhust ja hüppasin tüdrukutega läbi ka Kaubamajaka Ökopoest. Mul on juba jupp aega põhi peal kookosrasval, mida ma igal hommikul omale näkku määrin ja päris tüütu on purgipõhja kaapida. Pooeliirisest purgist on jätkunud üle aasta. Tegin  ca. 10 eurose kulutuse ja ostsin uue värske kookosrasva. Tikrile jätsin poodi ka pisikese pakikese, mis peaks tema perele natukene jõulurõõmu pakkuma, vahelduseks ökopiparkoogitaignale ka niiõelda klassikalist varianti :)

Hakkasime siis autos kohe kaasaostetud pitsat sööma, aga teenindaja oli pitsa vaid neljaks lõikunud. Lootsin kindalaekast ühe noa leida, aga oh üllatust, mis vaatepilt meile sealt hoopis avanes. Saime kõva kõhutäie naerda, nuga me otsima sealt hiirepesast ei hakanud. Õnneks olid auto dokumendid puutumata jäänud. Seal need kaks kinnipüütud hiirt siis elasidki:)

Teeolud muutusid peale Pärnut päris hirmsaks. Ainuke pluss oli veel, et väljas oli valge. Sadas lõrtsi ja väga palju liiklust oli. Õnneks ei olnud meil kuhugile kiiret ja sõitsime vastavalt võimetele ja väga hoolikalt. Kuigi tihti sellest ei piisa, kui kuulata, mis liikluses toimub. Keegi jobu võib iga kell su sandiks sõita...heal juhul.

Happy-Fly Batuudikeskuses olime aegsasti, enne poolt nelja. Ürituse algusajaks oli 16:00. Enne meid olid juba mõned pered kohal, tuttavad näod. Kõik tundus rahulik. Lapsed hakkasid kohe atraktsioonidega pihta. Stigi terve õhtu möödus lükatava auto seljas, millest ta hetkekski ei loobunud. Keskus oli kaetud vaipkattega ja välisjalanõud jäeti koridori. Enamus rahvast liikus ringi sukkis - sokkis. Kui meie omi riideid-jalanõusid ära võtsime, olid kõik nagid ja nurgad veel vabad. Vahepeal oli aga rahvast niipalju kogunenud, et koridor paistis välja juba hoopis teistmoodi, kui alguses. Kusjuures see ei olnud ainukene sissepääs ja võimalus riideid riputada. Kuuldavasti oli kohal ca. 800 inimest. Ühendatud oli nii Kodutunde kui ka Nõmme Kalju jõuluüritus. Jalgpallipoisse oli iga nuka peal.

Edasi ma rohkem ei kirjutaks, vaid lisan pildid. Televisioonist tuleb põhjalikum saade sellest üritusest ja keda huvitab, vaatab-kuulab edasi sealt.

Keskusest lahkusime enne üheksat. Parklas lasti veel üks mõnus sahmakas ilutulestikku õhku, mida me ka veel enne lahkumist imetlesime. Ilus oli.

Stig oli vapper. Ilma silmatäitki magamata, vahetpidamata ringi sebides, pidas ta väga eeskujulikult ennast üleval. Lapsed liikusid Batuudikeskuse ruumides vabalt ringi, mingit hirmu, et keegi tänavale satub, ei olnud. Selline oma maailm oli ja lapsed orienteerusid väga hästi. Kui me silmist kadusimegi, siis midagi hullu sellest ei jutunud. Päris iseseisvalt tegutseti.

Tagasiteel olid ilmaolud super head. Liiklus peaaegu olematu ja kodus olime natukene enne keskööd. Tuba oli soe (aitäh Jaskar) ja pikka juttu ei olnud. Järgmine päev oli vaja vara tõusta ja kooli/lasteaeda jõuda.

Lapsed olid väga rahul oma päevaga...järjekordselt:) Isa ka loomulikult. Mulle tundub, et talle meeldib meiega seigelda.

Uus päev, uued tuuled

Kasutan aega ratsionaalselt ja teen teie rõõmuks ühe postituse. Kes mind FB-is jälgivad (SIIN), teavad juba, et täna alustati uue toa remondiga - elutoa käes on järg. Kui mul algselt oli plaanis vaid laminaat maha panna ja seinad sirgeks teha, siis pisukesel konsulteerimisel lähedastema inimestega jõudsime konsensuseni, et kui teha, siis ikka korralikult ehk siis ikkagi koos soojustusega.

Saigi hommikul ehitajale plaanist teada antud ja läbirääkimised olid edukad. Mis seal tegelikult mitteedukat olla saabki. Tööd on ju ikka vaja inimestel ja mis viga siin meie juures ehitada. Ühe toa näol asi juba käpas ka ja mina jäin kvaliteediga väga rahule.

Nii siis tulebki jälle minna ehitusmaterjalide järgi, et saaks ka põrand nii nagu kord ja kohus, soojustatud ja tasaseks. Algse plaani kohaselt oleks vanale linoleumile lihtsalt isevalguv segu peale valatud ja laminaat sinna peale laotatud. Natuke nagu kahju. Nüüd saab põrand aga soojustatud, peale 18mm OSB plaat ja siis alles laminaat. Loomulikult saavad ka seinad korda. Osaliselt puhastati palkseina välja, välisseina saab vill ja kips ja loodetavasti taas imekaunis tapeet:D

Magamistoa tapeet sai küll superluks. Kuna viimistlus jäi minu õlgadele (et ikka raha säästa), siis ehitaja tapeeti enne ei näinud, kui täna hommikul. Ja sealt kõlas küll täiesti kuuldav ahhetus. Ega keegi pole veel tapeedi valikut laitnudki, kui aus olla, vaid kiidusõnad.

Pilk uude tuppa (mitte originaalversioon)

Isegi krohvitud osa töötlemise osas olid ehitajad üllatunud ja tulemusega väga rahul. Kasutasime seal struktuurvärvi, mille kandsin peale pahtlilabidaga ja töötlesime täitsa tavalise õueharjaga (jutiliseks) ja värvisime üle dekoratiivvärviga (metall effekt).

Ega see värvide valimine poes lihtne ei ole. Saab küll müüjatelt nõu küsida, aga kui sa ikka nii remondikauge inimene oled, siis müüjatel on päris häda selliste klientidega. Mingi aimu me poes juba saime, kuidas mida kasutada, aga töökäigus selgus ikkagi midagi muud ja nüüd oleme sammuvõrra targemad jälle. Sein sai igatahes oma töötluse ja loodetavasti kogu see kirju-mirju ka kokku sobib mingil viisil lõpuks.

Suureks abiks oli mulle kodumail käimas olnud eks. Ma ei tea, mida ma ilma temata teinud oleks. Esiteks oli tapeetimisel juba esimese paani paika saamisega tükk tegemist. Kaks päeva tapeetisime. Mina olin rohkem seltsiks, nagu ikka. Põrandaliistudega alustas Jaskar. Mööblit aitasid vedada kõik vähegi tugevamad, kes silmapiirile ilmusid. Lae värvimise ja pragude täitmisega alustas eks. See töö on vaja nüüd meie poolt lõpule viia, kui akrüüli juurde saame. Loodan Jaskari peale, kes on parajalt pikk ja tundus, et ta sai selle tööga hakkama küll.

Kui vuugitud ja värvitud, saab paigaldada ka laeliistuks ettenähtud köie. Selle tarbeks on jällegi vaja poest õiged naelapüstoli naelad osta. Paras väljakutse mulle jälle.

Lõpetuseks siis niipalju, et kui kõik see toredus lõpuks valmis saab, olen ma arvatavasti laostunud ja võlgades. Aga asi on seda väärt. Kes ei tahaks ilusas soojas kodus elada.

Arvake ära, kes nüüd pidevalt minu toas sohval istuvad. Kes muud, kui minu lapsed. Meelispaik neil momendil. Õnneks täna õhtul võttis ema nad enda juurde kaasa, kõik kolm, telekat vaatama. Meil ju televiisorit tänase seisuga enam ei ole mõneks ajaks. Stig on palavikus ja sehkendab siin minu kõrval voodis. Karm vaheaeg lastel.

Tänane ainukene atraktsioon oli sibitraktor, mida ma isegi koos lastega huviga uudistasin. Saime enne talve oma virtsakaevud tühjaks ja traktorist ei olnud kade ka lastele kõike pikalt laialt seletamast pluss veel soovijatele traktorisõit. Normaalne ju maalastele:D

Mina hakkan nüüd vaikust nautima ja raamatukogust kaasa antud Evelin Ilvese "Kirjut" sirvima. Mul on kahtlane tunne, et mind ei huvita tema jutt eriti, aga mine tea...

Filmielamus: "Pahupidi"

Meie laste lemmik tegelane Kurbus

Tänu ühele heale inimesele, kes arvas, et meie pere peaks kindlasti seda filmi vaatama minema, sai meile osaks ühine perekeskne kinoskäik.

Valisime omale sobiva aja välja ja piletid saadeti mugavalt e-mailile. Meie asi oli ainult kohale minna ja filmielamus saada. Koosseis oli järgmine: Sten, Mete, Meena ja mina. Stig jäi lasteaeda ja vanaema viis ta sealt peale tööd enda juurde.

Enne kino ostsin kõigile pisikesed popkornid (a' 2.80) ja igaüks valis omale ka joogi. Käib ikkagi kinovaatamise juutde, arvaku teised, mis tahavad. Olen nimelt kuulnud, et mõnele pidi jubedalt närvidele käima, kui kinos süüakse. Mind see ei häiri, nii läbi mu närvid veel ei ole.

Filmiks oli kogupere 3D animatsioon "Pahupidi", mis oli puhtas eesti keeles ja mind kõitsid veel filmis kõlanud laulud. Oli ka üks ehmatav koht, kui kõik võpatasid üksmeelselt, vulkaan tõusis ookeanist:D

Mind oli hoiatatud, et võtaksin ka midagi pisarate kuivatamiseks kaasa, et lõpp pidi vesiseks minema. Minu imestuseks vesistasin ma juba enne pealkirja ekraanile ilmumist, niivõrd liigutav oli see algus minu jaoks. Eks omad mälestused tulid meelde.

Filmi keskel jällegi hakkasin ma hirmu surma ees tundma. Mind on surm alati kohutanud, et mis siis küll saab, kui mind enam ei ole. Mitte et mind kegi nüüd nii hirmsalt igatseks, aga noh, et mis jube tunne see on, kui mind ei ole enam. LõPP. See on hirmsaim asi maailmas ja vahest ma selle peale õudusega mõtlen. Selle filmi ajal meenus see mulle jälle ja see oli kohutav.

Minu lastele film meeldis ja kui ma alguses kartsin, et Meena võib- olla kõike ei mõista ja talle jääb äkki film natukene arusaamatuks, siis minu kahtlused hajusid varsti. Ta vaatas huviga ja elas filmile kaasa. Ja kui me eile raamatukogus käisime, siis hetkega oli tal raamat leitud. Kuidas ta seda tegi, ma ei tea, aga ta tuli, raamat "Pahupidi" näpus. Nüüd me siis seda loeme õhtuti veel filmile lisaks.

Kel vähegi võimalik, soovitan filmi koos lastega vaatama minna, elamus on garanteeritud!

Laste sisejalanõudest

Miks mind küll üldse enam imestama ei pane, et kui midagi vaja, siis ärgatakse alati viimasel minutil.

Nimelt eile ärkasid Mete ja Sten, et neil on koolis siseajalatseid ka ikka  vaja, eelmise aasta omad pidid mõlemil väiksed olema. Arusaadav. Need eelmise aasta rihmikud mõlemil on kandmiseks olnud juba Saksamaa ajast ehk siis umbes kolm aastat ikka on nad nendega juba käia saanud. Tohutu sääst ju:D

Nüüd on nendega igatahes ühelpool ja vaja on uusi. Aga mitte enam rihmikuid/sandaale. Tänapäeval on hoopis teised suunad sisejalatsite maailmas. Kui ma eile Shu jalanõu poes ringi vaatasin, siis üks noormees oma isaga valis just neid samu asju, mida mina otsima läksin. Ma siis jälgisin, mis maitse noorel on. Ikka teniselaadsed asjad ja soovitavalt ilma paelteta, mida oleks kerge jalga tõmmata. Värvid võivad kirevad olla, see on popp.

Kahjuks olid poes alles vaid mõned üksikud suurused, ni et pidin lahkuma tühjade kätega. Ka see noormees ei leidnud oma suurust. Ja Viljandi nende jalanõu poodidega ka eriti ei hiilga.

Meenaga sain eile enamvähem kaubale, et tema hakkab kandma lasteaias sandaale, mis ma juba aasta tagasi vist Anttilast 12 euriga ostsin. Sel ajal olid nad talle suured, nüüd sobivad aga ideaalselt. Tema omaaruga kannaks kõrge kontsaga ja hästi nõmedaid kingi. Teda on vaja natukene suunata ja maapeale tuua:D

Stigil on ka juba ammusest ajast jalanõud ootamas, mis peaksid ka parajad olema tänaseks.

Stigi olemasolevad sisejalanõud selleks hooajaks

Meena peab neid rihmikuid kandma, kuigi mitte eriti meelsasti

Jaskaril on ka suur jalanõu probleem. Märtsis, kui me Saksamaal käisime ja ma talle esimesed ettejuhtuvad enamvähem kenad 47 suuruse jalanõud ära ostsin ca. 20 euroga, siis keegi siin kommentaariumis imestas, et ma niimoodi raha pillun ja umbropsu jalanõusid kokku ostan. Kellel peres nii suure jalaga inimene on, teab, et see on õnne asi üldse midagi nii suurt poest leida ja nii soodsalt veel.

Sel korral reisil olles ei näinud ma ühtki soodsat jalanõud suuruses 47, jällegi tulin koju tühjade kätega. Jaskar on neid märtsis saadud jalanõusid hoolega kandnud ja oleks hädasti uusi vaja.

Mõtlesingi, et mina ei viitsi mööda poode otsida, eriti kui poode pole ka lähedal ja vaatan oma lemmikust Amazon buyvip'ist midagi soodsat ja sobivat. Leidsin kõigile midagi...

Metele

Stenile

Jaskarile

Mida kannavad teie lapsed koolis sisejalatsitena, kes enam rihmiku ealised ei ole?

Puhkus algab

Teen reisipostituste vahele ühe argipäeva postituse ka. Homme on 1. september ja meie perest on kooliminejaid kaks - Mete ja Sten. Vanaema ülesandeks oli lastele kooli raamatukogust kogu õpikute ja töövihikute laadung koju tarida sel ajal kui meie reisil olime. See oli nii oluline lastele, et kui ema helistas vahetevahel, siis oli vaja see asi esimeseks kohe üle küsida.

Nüüd ma siin jälle seadistan ennast, et oma tegemiste vahelt aega leida kogu sellele raamatute kuhilale paberid ümber panna.

Mul on tunne, et ma ei jõua ja vast homseks veel vaja ka ei ole.

Mete õpikud said täna tehtud, homme Steni omad

Meena ja Stig veel lasteaeda ei lähe, nii et hommikul kihutamist mul veel kuhugile ei ole. Pikendame oma suve, sest meil on veel mõned tähtsad toimetused teha. Kui nendega ühele poole same, hakkab minu puhkus.

Kogu suve olen ma laste päralt olnud. Nüüd tuleb see aeg, kui ma endale ka saan aega näpistada. Viin lapsed lasteaeda ja olen oma aja peremees...mingil määral. Eks lõunaks on süüa ikka vaja teha, kui Mete ja Sten tulevad.

Kui ma selle nädalakese veel üle elan, mis on üsna tihe, siis võin hinge tõmmata.

Ilusat kooli algust kõigile!

Päevad ei ole vennad

Ma ei ole kunagi ühegi postituse kirjutamist niipalju kaalunud, kui praegust. Aga ma lubasin midagi (tihedamini kirjutada) ja kui ma praegu ei kirjutaks, siis veaksin ma teid alt.

Ma olen tegelikult surmväsinud (jälle!?) ja parema meelega hakkaks unenägusid vaatama. Aga päevast oleks ka jällegi palju kirjutada ja ega sest magamisest kohe midagi välja niikuinii ei tule, kui peas kõik leierdab.

Seega...kohe läheb jälle kiitmiseks lahti, kui tubli ma ikka olen. Kannatage ära või otsige muud lugemist.

No tõesti olen ma täna tubli olnud, ise ka ei usu. Kui ma iga päev nii tööd raiuks teha, siis mul kõik läigiks siin ja oleks piinlik kord, väljas ma pean silmas. Toas püüan ma elemntaarset korda hoida, läikimist ei saa siin vist kunagi olema. Nii puhtuse hull ma ei ole.

Läksin hommikul kindla plaaniga välja, et hakkan trimmerdama. Juba pika aega olen ennast selleks häälestanud. Panin kummikindad kätte, siis veel ühed kummeeritud töökindad, et käekesed ikka kaitstud oleks:D Kaitseprillid, trimmeri traksid, loomulikult kummikud...ja mida krdit, trimmer ei läinudki käima. Mina nii vormis kui veel olla saa aga tee või tina, mina masinat käima tõmmata ei suutnud. Kahju. Nii kahju oli, et tuppa ka ei läinud tagasi. Tööpuudust meil väljas ei ole, seega hakkasin kuskilt otsast pihta.

Lapsed olid loomulikult kogu aeg sabas või siis vähemalt silmapiiril. Mõnes mõttes on see hea ka, saab kedagi aegajalt kamandada. Vaja ikka aiakäru tuua või on siis koorem umbrohtu jälle komposti vaja viia või kasta midagi. Nad teevad hea meelega kaasa, anna ainult käsklusi.

Tänu sellele, et ma ennast välja vedasin, sai tehtud kaua planeeritud lavendli peenar, piparmünt sai omale koha ja ka mulda, põllu pealt sai vanaks läinud salat välja kakutud, kurgid said veel  enne purki minekut väetiseks nõgeseleotise vett ja natuke sai ukse esist ka koristatud. Ahjaa, kõige olulisem...Meena sai liivakasti juurde omale kaks tagetese puhmast, mis ma talle muru sisse istutasin. Tal ka siis rõõmsam ja kohustus millegi eest hoolitseda - kasta.

Vahepeal sai toas käidud kohvitamas ja hommikuputru keetmas, sest mina hommikul vara kohe süüa ei suuda. Ja siis mingi aeg tunnen, et on vaja minna sööma. Õnneks ema tuli parajal ajal, sai väike paus tehtud.

Muideks, ma olen kohviga omale juba piirangud teinud, nagu lubasin. Kolm nädalat vist saab juba, kui joon ainult hommikul tassi kohvi. Päeval katsun midagi muud juua. Loetud korrad olen ka teise tassi joonud, aga siis juba pisikese. Algul, kui sai alustatud piiramisega, tegin päeval uinakuid. Väsimus oli peal. Nüüd on juba parem, ei olegi nii hullu vajadust, ajab taimetee ka asja ära.

Saia ostmisest olen ka loobunud, nädalapäevad vist juba. Ostan Südamesepikut või Kaerasepikut, mis parajasti sooduses on. Mete täna arvas, et ära ostagi enam saia, sepik on väga hea. Kõik arvavad nii, miks siis mitte. Suts kallim tuleb, aga see - eest tervislikum. Saiakestest olen ka loobunud. Nagu te vist taipate juba, siis hoian ma mingit viisi oma kaalu kontrolli all. Kes meist seda teinud ei ole, kes siis kuidas. Mina olen otsustanud õgimise lõpetada, lastel saia sepikuga asendanud ja mitte niipalju kohvi sisse larpida ja füüsilist tööd teen trenniks.

Kui ma siis ükskord taipasin, et Stig peaks hakkama lõunaunele sättima ja nagu ikka, omad kasud mängus, ehk saan ka pikali visata, läksime kõik see mees tuppa. Plaanisin puhata, kuni Jaskar tuleb ja trimmeri käima paneb, et trimmerdamiseks kenasti välja puhata.

Köögis toimetades plahvatas mulle, et mis magama, süüa ju ka ometi vaja teha. Ja millal ma seda ikka teen, kui mitte kohe. Kriips peal minu magamise plaanidel. See on see, kui kahel rindel on vaja tegutseda. Mis viga oleks vaid tubaste asjadega tegeleda või siis ainult välitöödega. Mina pean mõlemat suutma ja laste kapriise ka veel täitma, kisast ja kaklemisest rääkimata. Päris läbi võtab. Seepärast ma eriti aias tegutseda ei jõua ja tegelikult ei tahagi. Täna oli see päev, kui hoog jälle peale tuli.

Kõige hullem on see hetk, kui pole mingit plaani, mida söögiks teha. Kõik tundub nii keeruline ja aeganõudev. Tõstsin liha sügavkülmast mikrosse sulama ja lotsin, et küll asi laheneb. Midagi ikka lihast saab. Kartulitega ma mässama ei viitsinud hakata. Alati, kui ma kartuli järgi põllule lähen, hakkan ma sujuvalt mardikaid korjama ja siis jään ma sinna kolmeks tunniks. Seega mõtlesin tatart teha. Kiire ja lihtne. Tükeldasin liha ära, viskasin kuuma õli sisse potti, lisasin tükeldatud sibula (seda toob Meena alati põllult, tema töö), maitsestasin, valasin vee peale ja lisasin pestud tatra. Lasin keema, keerasin pliidi kinni ja keerasin magama. Söök sai ise kaane all valmis mingi aeg. Easy. Sama lihtne on minu arust ploffiga. Sellised söögid mind vahest pääsatavad suuremast  vaaritamisest.

Sai söök tehtud ja silma sain ka hetkeks kinni lasta, niipalju, kui laste kisa kõralt kannatas. Sellest piisas. Stig jäi minust magama, kui ema jälle helistas (alati keegi helistab, kui ma magada püüan) ja oma küpsetatud imekoogiga kohale sadas. Vat siis lubasin omale pisikese tassi head kohvi magusa koogi kõrvale. Jumalik. Seda mul just vaja oligi, et siis jälle õue tööle asuda.

Sain vanad raberberid üles kakutud, klaari aluse õuntest puhtaks korjatud ja põõsaaluseid ka heinast puhtaks kakkuda.

Varsti tuli Jaskar ja sain lõpuks trimmerdama hakkama. Jube kuumus oli, isegi silmad higistasid. Kaitseprillid olid ees ja vesi jooksis muudkui silma ja pidin aga klaase puhastama. Päris palju pekki põletasin maha ja käed said ka oma koormuse, kindlasti efektiivsem, kui jõusaal. Lisaks veel ilus maja ümbrus boonusena. Ja kõige olulisem, Meena ei saanud minuga mulliseda. Ta teeb seda vahetpidamata ja nõrkemiseni. Ma ei suuda teda enam kuulata vahest. Seega oli vahelduseks päris hea motori müras oma mõtteid mõlgutada. Sabas ka keegi ei tolgendanud, sest trimmerist hoiavad kõik vabatahtlikult eemale. Mina mitte. Mõnus lõõgastus.

Väljas oli juba hämar, kui ma lõpetasin. Päris mitu tundu jutti sai müristatud. Stig oli vahepeal ärganud ja õue tulnud. Lapsed mängisid, kes siis mille ja kellega. Aga sellistel puhkudel on nad päris sõbralikud ja hoolitsevad ikka teineteise eest ja mängivad mänge, mida saab hulgakesi teha. Üks neist oli õunasõda, mille ma kohe, kui ma avastasin, mis toimub, ära lõpetasin. Jalgpall ja tagaajamine on okei.

Tavaliselt, kui ma peale väsitavat päeva tuppa lähen, pean ma hakkama kööki koristama laste järelt. See on selline tülgastav tunne ja tundub, et tööd ei lõpe kunagi.

Täna oli teisiti. Lapsed olid juba uksel rõõmsate nägudega vastas (väljaarvatud Meena) ja teatasid, et nad oli toad oorda teinud...eks ikka oma järelt. Hea seegi. Kraanikauss oli küll kuhjas musti nõusid täis tõstetud, aga minu pärast olgu. Meil nõusid on ja küll ma hommikul nad masinasse tõstan. Ei pea kogu aeg piinlik kord meil olema.

Meena ulus oma igemevalu ja kuna tal oli vaja kellegi peale oma valu välja valada, siis võttis ta Mete ette. Mete olevat kunagi "sada aastat" tagasi lubanud talle oma telefoni anda, kui Meena talle küpsiseid annab. Ja nüüd tuli talle meelde, et Mete küpsiseid oli saanud, aga telefon jäi Meenal saamata tol ammusel ajal. Jumal küll. Juhtub. Ma püüdsin siis Meena tähelepanu mujale tõmmata ja lubasin tal aidata hambad ilusasti puhtaks harjata.

Ta peseb oma hambaid selle krdi Monster High hambapastaga, mis on minu arust täiesti saatanast. See on magusam kui šokolaad. Meelitatakse lapsi poppide tegelaskujudega, oleks siis sisugi normaalne. Hinnast ei hakka rääkimagi. See oli hiljuti Konsumis sooduses (soodus, aga pisikese tuubi hind oli üle 2€) ja Meena reklaamlehest viskas kohe silma peale ja tema peab selle saama. Tal hakkas eelmine just tühjaks ka saama.

No ja see hambapesu on tal rohkem selle hambapastaga maiustamine. Muideks, kas on reaalne, et 6- aastasel lapsel hakkab tagant igemest tarkuse hammas tulema? Ma kahtlustan küll, kust muidu lapsel igemevalu. Võimalik, et suurest tomati söömisest, hapu asi...krt seda teab.

Hambad puhtad, sai kiirelt Stig ka duši alt läbi lastud, siis Meena. Ja siis Meena ilmus uue uudisega lagedale. Temal pidi pissimine valus olema. Olevat päeval lausa nutnud pissime ajal. No on laatsaret.

Ega midagi, jutustasin talle loo, kui Metel kunagi ammu põiepõletik oli ja läksin põllule peterselli järele. Tegin talle teed ja täpselt selle häda jaoks. Võtku või jätku. Tegin suurema koguse, et ise ka peale duši all käiku üks mõnus tee juua ja magama minna. Vahet pole, et põiehädade vastu. Meena tee jäigi puutumatult seisma. Vahest piisab vaid millegi tegemisest (mitte millegist). Lapsed, lapsed.

Head ööd!

Valmistume tasapisi kooliks/lasteaiaks

Ma püüan natuke kirjutada oma viimastest tegemistest. Eile sain siis suure hädaga Viljandis ära käidud. Hädaga sellepärast, et minna soov oli suur, iseeasi, millega minna. Ega ma eriti oma pead sellega ei vaeva ja nii need hädada tulevad. Loodan alati, et küll asjad lahenevad jooksvalt. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - see on minu moto:D

Lasin veepudelid veet täis, istusin autosse ja hakkasin siis liikuma. Vesi oli juhuks, kui peaks temperatuur tõusma ja radikas vett väheks jääma hakkab. Tundus, et keema ei läinud kuni Nuiani midagi. Siis aga, kui tänavate vahel tiitutama hakkasin, viskas temperatuuri jälle üle lubatud piri ja mina selle autoga enam edasi sõita ei julenud. Panin isa juures pea kolm liitrit vett sisse. Kuskilt pidi vesi välja keema. Kapoti alune oli kõik märg. Aga kust? Minul seda ega uurida ei olnud ja ega see mind eriti ei huvitanud ka. Mul oli küünetehniku juurde aeg pandud ja see oli hetkel olulisem.

Võtsin isa auto (loomulikult enne mainisin ka seda ikka isale) ja asi oli selleks korraks lahendatud. Linna jõudsin mõnusa ajavaruga, mida kasutasin kohe kenasti Magaziini külastuseks.

Valmistun juba aegsasti laste kooli minekuks. Olen internetis juba kõvasti eeltööd teinud ja hindadega kursis. MyToysis on ilusad kvaliteetsed asjad, aga hinnad on ka vastavad. Näiteks tüdrukute bokserid on seal ca. 6 eurot. Otsustasin Magaziinist kummalegi tüdrukule 3 paari uusi boksereid osta, paari hind 2 eurot ja need on nende lemmiklõikega. Metele oli vaja softshell jakki ja olin arvestanud ca. 30 euroga. Magaziinist sain täpselt sama jaki, nagu ta oli varematel aastatel kandnud, aga mis hakkas talle väikseks jääma. Selle saab nüüd Meena ja Metele kulutasin jaki jaoks vaid 19 eurot. Saavad jälle "ühtekad" olla:)

Jalanõud sain Shu'st 12 euroga ja kaks paari teksasid H&M-ist on juba varasemast ette valmis ostetud. Metega on asi peaaegu lahendatud. Ujumistrikood soovib ta sel aastal uut. Eelmise sain talle mingist Viljandi kaltsukast 1 euroga ja sellega sai ta paar aastat kooli ujumistundides käia. Seekord soovis ta uut, aga seal kloori vees on uus natuke kahju lõrtsida. Vaatame, kuidas sellega saab.

Meenale midagi eriti vaja ei ole. Kui, siis ainult sukkpükse, mida ma ka Magaziinist sain kaks paari (sisse kootud mustriga) hinnaga 8 eurot. Tema on ju suur seelikute/kleitide fänn ja sukkpüksid on asendamatud asjad.  Jällegi hea ost. Ilusa ja paraja paksusega mütsi (5.30€) sain ka talle lasteaia jaoks. Nemad ju palja peaga õues olla ei tohi ja sellises vanuses lapsele on raske mingit suvalist kaabulotut pähe suruda. See müts talle igatahes meeldis.

Kiire ostutiir tehtud, oli aeg käed korda saada. Sinnamaani traavisin hirmsate kätega ringi.

Seekord sattus mulle teine tehnik ja ma püüdsin teda juba aegsasti ette valmistada, et ma pole mitte tavaline klient tavalise hooldusega. Mul oli ikka seis jube. Lakk maha koorunud, küüned murdunud ja kihilised ja lisaks veel käed-küüned parkinud. Ta olevat igasugu kliente näinud, nii et see tõmbas mu muret vähe tagasi ja lasin tal oma tööd teha. Kulus tunnike ja mu käed said korda. Seekord valisin küüntele musta värvi, ilma igasuguse tilu liluta. 10 eurot ja olin tulemusega väga rahul.

Söögi ostsin seekord Maksimarketist, sest olin koju saanud reklaamlehe, et seal on suur koolikaupade müük ja miks mitte natukene odavamate hindadega midagi juba ära osta. Vaja on ju nii kui nii. Vihikupaberid said ostetud, mõned ruudulised ja joonelised vihikud valmis varutud ja põhiline - päevik Metele. Eelmine aasta tahtsin teda ka üllatada ja ostsin imearmsa roosa, liblikatega päeviku talle. Ta oli nii pettunud ja nõudis omale uut. Ja minu ostetud jäigi kasutult seisma.

Seekord valisin hoolikamalt. Ta hoidis juba ammu aega silma peal, kuna päevikud müüki tulevad, aga ikka tulid nad siis, kui Metet kaasas ei juhtunud olema. Olin eelmisest aastast õppust võtnud ja valisin talle liblikate ja lillede asemel trikirataste ja ruladega päeviku. Täppi panin. Mete käis ja tänas mind kuni tänase lõunani. Nüüd on juba maha rahunenud:D

Võtsin oma kaheksa piima ja hakkasin kodupoole sõitma. Aeg oli mõtlema hakata, mis edasi saab - autoga. Kas riskida ja sõita koju? Isa arvas, et äkki on plokikaane tihend puruks, et nii meeletult vett välja lahmab. Selle diagnoosi pani ta telefonikõne põhjal. Ja see hirmutas mind natukene.

Jõudsin siis auto juurde ja mida ma näen, autol kapott üleval. Ehmatasin ära, et kas ma tõesti jätsin ennist ise kapoti üles kadusin. Hakkasin juba mõtlema, et on vaja vist arstile aeg kinni panna. Helistasin jälle isale, et edasisi plaane arutada ja uurida, kas ta on oma töö vahepealt käinud autot vaatamas ja kas peaksin äkki siiski tema autoga edasi sõitma...nii igaks juhuks. Õnneks oli ta kodus ja ma olin ikka kapoti kinni pannud. Sain kinnitust, et ei hakanudki  veel hulluks minema. Helistasin sõna otseses mõttes talle tema enda kodu ukse taga:) Mul oli hea meel, et ei pidanud üksi edasi jamama.

Lõpuks viis isa mu siiski ise koju ja auto jäi tema juurde paremaid aegu ootama. Radikas laseb siiski läbi ja seda on vaja kas liimida või ma ei tea...auk on vaja kinni saada kuidagi.

Jaskar oli suurest igavusest teise auto kodus juba käima saanud. Oli lihtsalt ühe toimiva aku autole peale pannud. Vana aku olevat läbi, ei olegi geneka ega süüteluku viga:) Sellised asjad pididki lihtsalt lambist juhtuma. Tänase seisuga on mul seega veel üks auto kasutada...õnneks.

Tegelikult tulin ma siia sellest kirjutama, et kuidas te oma hooldatud küüntega kodus süüa teete, muust ei hakka rääkimagi. Hommikul panin mina igatahes nõud masinasse, et käsi säästa. Söögitegemisega venitasin kuni viieni. Rohkem edasi lükata ei kannatanud. Siis tõmbasin suure hädaga kummikindad kätte ja hakkasin süüa tegema - ilma mingisuguse naudinguta, sest kummikindad olid käes ja need ahistavad mind. Kõik ju lõhub käsi, kas siis sibula ja porgandi toomine põllu pealt, nende puhastamine ja tükeldamine, kartuli koorimine. Kes teil kodus süüa teeb? Kuidas te oma hooldatud käsi hoiate? Õpetage mind ka...:D