Küsimused mulle

Kuvatud on postitused sildiga sünnipäereis. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sünnipäereis. Kuva kõik postitused

18. november 2016

Sünnipäevareis Berliini vol 4 - kohal

Kui Berliinis maandunud olime, läksime rahvavooluga kaasa, et reisijate tsoonist välja saada ja hakkasime otsima, kust me rendiauto kätte saame. Mul oli mingi plaan ka välja trükitud ja teadsime umbes, millist terminali otsida on vaja.

Kaks pead on ikka kaks pead. Mõningase pusimise peale leidsime õige koha. Kõi rendiautofirmad (LINK) olid koondatud ühte majja, ühte ruumi, oli vaja vaid teada, kellelt meie autot rendime. Jällegi oli mul broneering välja prinditud ja mind juhatati selle põhjal kohe õigesse boksi. Põhiline on julgeda küsida ja keele teadmine tuleb ka igati kasuks, siis juba hätta ei jää.

Olime juba eesmärgile auto saada päris lähedal, kui selgus, et mu kaardi limiidid ei ole just piisavad, et deposiidisumma 1000 eurot broneerida. Kohe pakuti välja lahendus, et tasun 50 eurot ja sel juhul broneeritakse 300 eurot ja kui midagi peaks juhtuma autoga, on omavastutus 0. Eks natukene kahju oli küll 50 eurost, aga parem ikka, kui ilma autota nelja tuule poole kõndida.

Minult küsiti isikutunnistust ja kehtiv juhiluba. Olin vahetult enne reisi just oma juhiluba pikendanud. Sellega oli paras pusimine - uus arstitõend (selle tarbeks oli vaja digiloos täita tervisedeklaratsioon), siis ARK. Töö kõrvalt oli seda üsna pingeline teha, aga tehtud ta sai.

Kui paberid täidetud said, paluti meil peaukse juures oodata, auto toodi ukse ette. Vaatasime auto üle. Esimene ehmatus oli minu jaoks automaatkast. Mul on kunagi olnud automaatkastiga auto, aga tänapäeva masinad ikka natukene teistmoodi. Mitte palju muidugi. Revers, neutral ja parking on selge, aga seal oli mingi M täht veel. Sellest ma sotti ei saanudki. Saime võtmed, istusin rooli, võtsin hetke, et aru saada mis kus on, panime kaasavõetud Navi tööle ja asusime teele.


Esimeseks sihtkohaks oli hotell (LINK). No andis otsida. Lõpuks saime siiski kohale. Kuna auto oli pisike, siis parkisime ta ühe arstipraksise ukse taha kohe hotelli külje all. Oli laupäev ja seal oli vaba ruumi piisavalt. Hotelli oli vaid paar sammu ja hotelliaknast auto ilusasti näha.

Vaade hotelliaknast
Registreerisime ennast sisse ja meile ulatati ukse kaardid. Toad pidid asuma kolmandal korrusel. Siin selgus jällegi, et sakslastele ei ole 1. korrus mingi korrus. See on neile 0 korrus e. Erdgeschoss. Nii me valele korrusele maandusimegi. Aga taipasime kohe, et kui on tuba 408, siis on vaja järelikult ikkagi 4. korrusele minna.

Tuba oli ilus, kõik vajalik olemas, natukene rohkemgi. Sheiff näiteks. Minibaari kohta küsiti ka väljaregistreerimisel, aga ausaltõeldes mina tegin suured silmad ja polnud seda toas märganudki.





Toaga natukene tutvunud, asutasime ennast minekule. Enne muidugi natukene arutasime ja vaidlesime, kuidas meie kaks päeva välja nägema peaks ja kust otsast me pihta hakkame. Kuna üle tee oli kohe üks kaubanduskeskus (LINK) ja selles ka McDonald´s, siis tühjad kõhud panid asja paika. Läksime nälga kustutama. Aga ikka ja jälle ma pettun ma selles söögikohas. Nii mõttetu koht, et anna abi. Kallis ja mõttetu. Aga ok, Metele lubasin väljavalitud burgeri ja endale võtsin kananakitsad. Kui lõpetanud olime, korises kõht veelgi rohkem. Võtsime sealtsamast hoonest Schäfersist 10 Brötchen´it ja lasime ahjusoojadel saiadel hea maitsta.

Poodidest mina eriti huvitatud ei olnud, aga Mete pärast ma siiski käisin temaga mõnes spordipoes. Ikkagi tema sünnipäevareis ja tal oli oma sünnipäeva rahagi kaasas, nii et kannatasin ära. Ta küll püüdsi mulle selgeks teha, et võin rahulikult omale ka midagi vaadata, aga teate, kui ikka nii suur asi, nagu köögi uuendamine käsil on, siis ei huvita sind mitte ükski hilp. Ainuke siht silme ees on uus köök koos uue mööbliga.

Mete valis lõpuks omale ühe nokatsi ja oli rahu majas mõneks hetkeks. Saime kokkuleppele ja ühele meelele, et nüüd võtame auto ja põrutame Beuchtesse ja teeme peatuse Magdeburgi kohal ElbePark´is.

Foto internetist
Olime seal viimasel reisil suvel pikema peatuse teinud ja koht oli tuttav. Ja veel, seal oli Mete lemmikpood Nike, nii et mõeldud tehtud.

Foto internetist

16. november 2016

Sünnipäevareis Berliini vol 3 - lend

Kui me ilma viperusteta lennukile olime saanud ja kohustuslikud pildid koos lennumasinaga teinud olime, oli vaja kohad välja otsida. Pileti Chek-inimisel on võimalik omale lisatasu eest kohad valida. Mina seda pisikest kulutust tegema ei hakanud ja jumal tänatud. Meil Metega oli juba selle üle hea meel, et saime kõrvuti istuda.

Lennukis on teadaolevalt kolm kohta kõrvuti, nii et akna poolsele kohale tuli istuma meile võõras inimene Õnneks normaalset kasvu noor naisterahvas, nii et Mete oli oma vasakpoolse pinginaabriga rahul küll.

Kulus jupp aega, enne kui lennuk ennast stardirajale sõitis ja see õige sõit alata võis. Metel võttis vist see õhkutõus natukene kõhedaks küll, sest kiirused on ikka midagi muud, kui ta tavaliselt kogenud on. Kõrvad olid meil lukus mõlemil ja loksutamine ajas natuke isegi südame pahaks.

Mete pinginaaber aga sättis ennast kohe magama, kui oli kohale saanud. Nagu vana kala, keda lend absoluutselt ei erutanud. Siis aga hakkas tal läbi une nunast midagi välja pritsima. Okse. Siis hakkas suust lausa ojadena okset pritsima ja ta oli ise ka nii üllatunud ja ehmunud, et oskasime kõik ainult pealt vaadata, kõik olid teovõimetud. Märkasin siis lõpuks talle istmetaskust paberist oksekoti ulatada, aga sellest ei olnud enam tolku. Kõik juuksed ja riided olid oksesed. Mete oli saanud ennast õigeagselt kokku tõmmata ja kõige hullemast pääsenud. Tõusime siis püsti ja lasime selle õnnetu hinge välja, et ta saaks wc-sse ennast puhastama minna. Pink, aken ja seinad olid oksesed. Seisime mõne aja nõutult vahekäigus, kui stjuardess meid vabadele kohtadele suunas. Saime terve 3-se komplekti toole Metega kahepeale. Mete sättis ennast kohe akna alla istuma ja võis vabalt imetleda kõike seda ilu, mida pilvede peal näha võimalik on. Päike siras ka kenasti. Imeilus ilm oli.








Kui lennuk oli oma kõrguse saavutanud, hakkasid inimesed ringi sebima ja stjuardessid asusid toidukärudega vahekäikudes ringi sõitma. Meie tagasihoidlike eestlastena midagi ei tellinud, isegi mitte kohvi. Ei raatsinud, sest tegu oli tavalise kiirkohviga - pulbrile valati kuum vesi peale. Ei kutsunud raha kulutama.

Lend kestis ca. 1,5 tundi. Tohutu ajavõit võrreldes autosõiduga. Igatahes maandumine Berliinis oli nagu teine maailm. Riias oli lumi ja kõle tuul, Berliinis päike, ei kübetki lund, tänavad kuivad ja puhtad, mõnus tuulevaikne ilm.

Maandumisest laen ma Youtub'i ka väikse video jupi üles ja panen siia teilegi vaatamiseks (LINK)


15. november 2016

Sünnipäevareis Berliini vol 2 - teekond lennujaama

Kaua planeeritud reisi alustasime laupäeva öösel. Jubinad olime eelmisel õhtul juba ettenägelikult jätnud vanaema juurde. Reisiärevusest tingituna ei saanud ma und enne keskööd, seega jäi uneaeg üsna napiks - 03:10 helises äratuskell. Mina muidugi kohe liigutama ei hakanud, aga Mete oli üleval nagu kõpsti. Tema on meil üldse tubli ärkaja.

Reisikottidesse me midagi eriti ei pannud. Natuke puhast pesu ja sokke, hambapesu tarvikud. Palju ühel inimesel ikka paari päeva jooksul vaja on. Hotellis on ju tavaliselt rätikud ja pesuained olemas. Startisime 03:45. Plaan oli jõuda lennujaama kella kuueks. Sõita oli ca, 178 km.

Tee oli kuiv, ilm sajuta, sõit kulges probleemideta. Valmieras nägime kohutavat vaatepilti, kui ühe puidutööstuse korstnast jooksis bälja tuli. Mete haritud inimesena ütles kohe, et nagu laava. Ja kõik need sädemed maandusid sealsamas hoonete katusele. Eesti oludes oleksin ma kohe päästeteenistusse kõne võtnud, aga Lätis jäid minu käes lühikeseks. Kuidas ma ennast väljendanud oleks. Lootsin autole, kes sarnaselt minule hoo maha võttis ja asja uuris. Paha tunne jäi küll. Sa näed, et asi võib traagilise põõrde võtta, aga midagi teha ei ole.

Olime plaanitult kella kuue paiku lennujaamas. Auto parkimine läks probleemideta, puhas iseteenindus. Tuli vaid väljaprinditud paberi pealt triipkoodi lasipuu juures näidata ja võisime parklasse sõita.

Lennujaamas olime aegsasti, saime rahus süveneda ja kuna ma olin seal juba varem käinud, siis teadsin, kuhupoole suund võtta. Chek-in oli mul juba neti teel varem tehtud, seega oli jälle vaid vaja aparaadile näidata väljaprinditud triipkoode ja väravad turvakontrolli avanesid. Rahvast oli järjekorras juba hulga, nii et saime aega jälgida, kuidas protseduur välja näeb. Metele oli kõik uus ja huvitav.

Kui olime reisijate tsooni saanud, siis oli esimene pingelangus. Otsisime oma väjumisvärava üles ja asusime ootama. Aega oli piisavalt. Lennuki väljumiseni oli aega üle tunni aja. Aga mõnus oli jälgida rahvast ja mõtiskleda omaette. Mete on ka selline rahulik, et teda nagu ei märkagi. Istus oma telefonis ja oli niisama mõnus.Lust on reisida temaga.

Lennule minejate ooteruum





14. november 2016

Sünnipäevareis Berliini vol 1 - mis kui palju maksis

Oleme tagasi, elus ja terved. Õnneks, sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Õnnetus ju ei hüüa tulles. Tean seda alati oma alateadvuses ja kui juhtub, ega siis midagi teha enam ei anna. Nagu tookord, kui kits meile auto ette hüppas. Oleks võinud hullemini minna, seega olgem tänulikud, et niigi läks.

Meil siis seekord kõik sujus, mõni asi paremini, teine jälle pisikese närvikõdiga. Püüdsin ikka alati positiivseks jääda, isegi siis, kui pidime plaaniväliselt rohkem raha välja käima. Peaasi oli siiski, et asjad sujuks ja raha on ju vaid paber millegi saavutamiseks. Kasvõi siis hingerahu, kui soovite.

Kõik sai alguse enam kui kuu tagasi, kui Mete nii muuseas käis välja mõtte sünnipäevareis Berliini teha. Autoga reis ei tulnud kõne allagi, seega mõningase seedimise peale hakkasin mõtet päris heaks pidama ja viskasin pilgu lennupiletite hindadele. Peale mõningast sondeerimist oli aeg otsustada, sest kui piletid ostad, siis tagasiteed enam ei ole. Otsisin AirBalticu lehelt välja kõige soodsamad piletid, kõige optimaalsema aja (nädalavahetus), sisestasin kõik vajalikud andmed ja lõplikuks hinnaks edasi-tagasi meile kahele (mina ja Mete) kujunes ca. 178 EUR-i. Panin oma viimase raha enne palgapäeva mängu ja asi oli otsustatud.

Järgmine samm oli hotell. Seda saab väga edukalt valida ja broneerida lehel Booking.com. Mina pidasin valiku puhul silmas, et see asuks Berliini Tegel-i lennujaamal võimalikult lähedal. Valik langes hotellile Best Western Hotel am Borsigturm. Selle saime Kaval Antsu pakkumisega üheks ööks koos hommikusöögiga 91 EUR-i eest. Maksma kohe ei pidanud.

Kuidagi juhuslikult AirBalticu lehel ringi vaadates sattus mulle ette rendiauto reklaam. Sealt arenes mõte edasi, et miks mitte. Kõige pisema ja odavama linnaauto rent algab ca. 40 EUR-ist päev. Super oleks ju oma liikumistes vaba olla ja omal käel ringi kruiisida. Mõeldud tehtud. Auto kaheks päevaks läks maksma ca. 80 EUR-i. Koguneb.Summad on päris suured, aga õnneks sai see kõik hajutatud pikema aja peale ja reisiraha oli meil ka kaasas ca. 400 EUR-i. Puha pikema aja jooksul säästetud ootamatuteks väljaminekuteks.

Esimene suurem jama ja ehmatus oligi seoses autorendiga. Olin küll eelnevalt kursis, et auto rentimisel broneeritakse sinu arvelt deposiidiks 1000 EUR- ja see raha oli mul õnneks olemas kasutamiseks, aga alati on jama nende panga limiitidega. Suuremaid summasid liigutada ei saa, kui sa pole eelnevalt pangakonoris kohapeal käinud ja asju korda ajanud. Nii oli minulgi. 1000 euri ei õnnestunud kuidagi arvel kasutada. Teenindaja tegi ettepaneku maksta  kahe päeva eest 50 euri midagi kindlustuse taolist, sel juhul langes deposiidisumma 300 EUR-ile. See õnnestus. Kui auto oleks mõne kriimu saanud või hullema tsenaariumi järgi mingi jama juhtunud, poleks mina pidanud sentigi maksma.

Kui tundus, et kõik on peaaegu paigas, siis jäi veel üks mure. Kuhu jätta turvaliselt meie auto, millega me kodust Riiga lennujamma pidime saama. Olen seal kunagi ammu nädalaks tasulise parkimise võtnud ja teadsin, et see võimalus on täitsa olemas. Jällegi oli abiks AirBalticu koduleht, mis juhatas meid lehele SIIA.

Valisin välja parkla, mis jäi lennujammast vaid 0,6 km kaugusele (P3) ja vormistasin omale broneeringu otse onlainis. Maksma läks see vaid 7 EUR-i kahe päeva eest. Printisin pileti välja ja korras. Mure lahendatud. Oligi nagu kõik valmis, et pisikene trip Berliini toimuda saaks. Oli jäänud vaid kuu ootamist. Minul lendas see aeg kiirelt, sest mul on siin niigi sada asja käsil, aga Mete jaoks oli see kindlasti piin. Ootaja aeg on ju pikk. Aga ta luges päevi ja teavitas mindki. Minus tekitas see muidugi hirmujudinaid, sest ega ma ka mingi proff reisija ei ole. Ma olen selline spontaanne tüüp. Seekord oligi mul ebatavaliselt palju ette organiseeritud:) Eks ma ka õpin ja arnenen...veel. Pole ma ju nii vana midagi veel. Igatahes kuidas edasi asjad areneseid, kirjutan juba järgmises postituses.

1. mai 2016

Nädala kokkuvõte

Olen nüüd teist nädalat jalgel olnud ja aeg on teha kokkuvõte.

Sihilikku käimist nädalaga on kogunenud 31,72 km, mille käigus põletasin ära 2296 kilokalorit. Püüdsin käia iga päev, vaid ühel päeval ma seda ei jõudnud. Miks, ei mäletagi. Ahjaa, siis olid mul külalised ja näotu oleks olnud lihtsalt minema kõndida.

Muidu on aga selle kõndimisega nii, et ma tunnen, et see ongi nüüd osa minu päevast. Tavaliselt jõuan ma seda teha siis, kui lapsed juba voodisse on läinud. Valgust on peale üheksat väljas veel piisavalt ja kevad õhtud on nii või naa imelised. Lust on lausa kõndida. Metegi tegi laipäeva õhtul minuga tiiru kaasa. Siis kablutasime koos üle 9 km. läbi.

Vahepeal olen saanud 40 - aastaseks. Tähistasime tagasihoidlikult pereringis ja meeles pidasid ka mõned special sõbrad, kes võtsid vaevaks isiklikult kohale tulla. Väga armas.

Põhitoit oli tort, mida oleme söönud jutti neli päeva ja praegugi on köögis laual igale tükk hommikuks. Ei mingit traditsioonilist kartulisalatit. Ma püüdsin ennast ikka tagasi hoida, aga kodutehtud Napoleoni koogiga läksin küll üle piiri - liiga hea oli, eriti teisel päeval.

Täna oli Steni 13. sünnipäev. Et ta ennast ka natukene eriliselt tunneks sel tähtsal päeval, siis tegin talle ettepaneku "pisikene"sünnipäevareis teha. Vaid mina ja tema. Pisikene sellepärast, et ma juba tean, et ega mehed eriti pikematest väljasõitudest huvitatud ei olegi. Ja saigi meie väljasõit tehtud kiirelt ja kasulikult. Sten jäi igati rahule.

Kingitustest ka põgusalt, siis teate, mida ühele viiekümnendikku käivale naisterahvale kinkida. Kõige üllatavam kink oli Polar Loop 2 aktiivsus käevõru. Ma märkasin sellist töö juures ühel naisterahval randmel. Aga mida see endast kujutas, polnud mul aimugi. Seega ei osanud ma omale sellist asja tahtagi ja veel vähem sellest unistada. Ja siis ühtäkki potsatas see minu ette lauale.

Sain kohe aru, et sellega on rohkem pusimist ja kulus päev, enne kui ma hakkasin uurima netist, mida sellega peale hakata ja kuidas talle üldse elu sisse saada. Nüüd olen ma seda pooltesit päeva kasutanud ja hakkan vaikselt aimama juba, mida see mulle näitab. Esiteks on see justkui kella eest. Jälgib mu und, samme, aktiivsust, kui jään kauemaks kui 55 minutit istuma, annab ta märku, et aeg on ennast liigutada. Minul seda veel juhtunud ei ole selle pisikese ajaga, aga homme töö juures on näha, kas toimib. Seal ma ju põhiliselt istun.



Kogu selle info saan ma arvutisse laadida ja igasugu statistikat oma tegevuste kohta vaadata ja omad järeldused teha ja oma aktiivsust reguleerida vastavalt vajadusele. Peenike värk ühesõnaga.

Veel sain ma (minu auto) kingiks ühe jooksu tutikaid suverehve koos alla panekuga. Täna tegin ka esimese sõidu ja ei ühtki paha sõna, kõik funktsioneerib.

Kujutage nüüd ette otse ahjust tulnud suitsukana, kes on kaelani küüslauku täis topitud. Vot just sellise kana sain ma ka sünnipäevaks, mille kohe kogu seltskonnaga ka ära sõime. Mõnus soolane amps magusa vahele.

Üks kõige väärtuslikum ja kasulikum kink on mul juba pikemat aega kasutuses. See on kurikuulus LUX tolmuimeja, millel just täna sai esimest korda tolmukott täis. Nüüd ma pean hoogu võtma ja ka selle vahetamisega ennast kurssi viima. Ega ei ole lihtne enam selles vanuses kaasaegsete tehnikavidinatega ennast kurssi viia. Paras pingutus juba.

Lisaks sain ma arvestatava hulga sularaha kingiks pluss kolleegide poolt kinkekaardi, mis ootavad veel realiseerimist.

Ja lilled. Niipalju lilli ma polegi vist veel kunagi sünnipäeva puhul saanud. Ühed ilusamad kui teised. Aitäh asjaosalisetele. Nüüd on see siis tehtud ja möödas.




Sünnipäeva selfi - 40:D

27. detsember 2014

Järjekordne sünnipäevareis

Seljataga on järjekordne sünnipäevareis. Sedakorda siis Meenaga. Tema valikuks osutus "Lumekuninganna 2", mida käisime Pärnus vaatamas. Eile oli ka esimene päev, mil seda filmi hakati kinodes näitama. Mete käis oma sünnipäeva ajal Saksamaal vaatamas selle filmi esimest osa koos oma klassiõe perega. Meenal oli see elu esimene kinokülastus:)

Sõitu alustasime hommikul vara, sest piletid olid ostetud päeva esimesele seansile, 11:15. Pärnus olime enne kümmet ja pidime kuidagi oma aega veel sisustama. Sõitsime Maximasse, aga selle avamiseni oli veel üle 10 minuti aega. Ja teadagi on ootaja aeg pikk:D Et mitte külmetada, läksime Hesburgerisse ja tegime ühed latte´d, Meena sai kõrrejoogi ja friikartulid. Hea variant enne kino, et kõhus midagi oleks. Näljane laps on teadagi natukene ettearvamatu. Kuigi kodus sõi ta putru enne ärasõitu.

Õigepea tehti ka Maxima lahti. Meil oli plaan midagi käekotti osta, et filmi ajal krõbistamist oleks. Tegime siis kõiuk oma valikud, üks asi parem kui teine ja suundusime järjekorda. Olime natuke aega seisnud, kui selgus, et järjekord ei liigu mitte karvavõrdki. Seal poes on 18 kassat ja nesit töötas tol hetkel 3-4. Ja tundus ka, et sealsetel töötajatel oli aega küll, nautisid oma päeva:D Ma hakkasin kõva häälega pahandama ja sel hetkel pani üks mees oma kolm asja käest ja lihtsalt kõndis minema. Järjekorrad olid riiulite vahele ja polnud lootustki, et kuskilt kassadesse abivägesid tuleks ja ka meil pressis aeg peale. Jätsime oma ostukorvi sinnapaika ja kõndisime ka minema. Kui ikka Maximal huvi ei ole, et kliendid oma ostude eest mugavalt ja kiirelt tasuda saaks, siis milleks meilegi vaja seda "jama" seal. Tohutu kokkuhoid ja tunne oli hea. Plaanisime selle järjekorras passimise aja kino juures olevas Apollo raamatupoes veeta.

Järjekordadega seoses oli mul meeldiv kogemus neljapäeval Konsumis. Pisike pood (võrreldes Maximaga) ja kolma kassat töötas. Läksin ja maksin, ei mingit järjekorda. Ja peale mind ei olnud kedagi. Nii on lust lausa poes käia. Ega mul järjekordade vastu midagi ei ole, kui aega oleks. Päris mõnus on aeg maha võtta ja ümbritsevat silmitseda, aga igal asjal on piir.

Nii...järgneva aja veetsimegi siis raamatupoes ja mõnusasti. Meenal oli "sünnipäevalapse" õigus omale midagi poest valida. Eks ta tiirles seal omajagu ja küsis ikka minu nõu ja uuris hindasid. Sai väga hästi aru, kui Frozen´i nuku eest 40 eurot on meile ikka liig. Lõpuks märkas ta troll Zelfs´i ja asi oli lahendatud. On meilgi nüüd kodus see laste seas popp vidin.


Ma vist ei ole maininud, et meiega kaasas oli ka minu eks. Ta polnud ka ammu kinos käinud ja veel vähema Pärnus. Nii et ta tuli heameelega meiega kaasa ja nautsi päeva. Tema ostis raamatupoest vahur kersna uue raamatu, mida mina saan esimesena lugeda. Eile õhtul alustasingi ja olen juba 60- nda lehekülje juures. Esmamulje on hea ja huvitav ka omajagu. Ja väga paljude piltidega, nii et loetu saab ka kohe pildis selgeks.


Ja tuttavad näod olid ka raamatus - äratundmisrõõm oli suur:D Minu isa eksnaine ja laste ema Ave - feng shui asjatundja:)


Kuigi ma olen juba korra kaasaegses kinos käinud, siis sel korral oli jällegi midagi uut minu jaoks, 3D kino. Minu imestuseks pakuti enne kinosaali sisenemist kõigile külastajatele prillid - 3D prillid siis. Ja minu imestuseks need täitsa toimisid. Ilma oli pilt justkui laialivalguv ja udune, prillidega olime justkui ise filmis sees ja saime seiklustest osa. Lahe!:D Maalt ja hobusega:)

Mustad prillid täiskasvanutele, sinised lastele
 
Minu arust Meenale prillid täitsa sobivad

3D film

Meena vaatas filmi huviga ja okli väga rahul. Kui filmiga ühel pool olime, siis sai kohe sealsama olevast H&M-i poest läbi hüpatud ja ka mõned ostud tehtud. Meena sai omale saapad, mis algul maksid pea 25 eurot, soodushind oli 12. Ja kuna Stig enam mähkmeid ei vaja, siis oli talle kohe hädasti vaja alussärke. Bodi ju aluspükstega ei kanna ja pluusi alla on särki vaja, külm ju muidu. Nii saigi H&M-st kahene alussärkide komplekt Stigile. Ja hea, et ära ostsin. Lindexis sellist asja mina ei leidnud, kui poiste alussärk (maika). Oli küll pikka sooja pesu ja aluspükse, aga särkidest polnud lõhnagi.

Lõpuks siis kohviku külastus. Valisime harjumuspärase Da Vinci Pasta & Pizza fast casual stiilis söögikoha. Meena sõi lihtsalt pastat e. makarone, ilma mingite lisanditeta. Kurb lausa. Ja loomulikult käsitis valmistatud Itaalia jäätist.

Kodusõidule asusime kuskil viie paiku ja Meena oli päevast nii väsinud, et autos lasi tema silma kohe kinni. Meenaga saime siis ka sel aastal veel ühelepoole ja võlad klaariks:) Järgmine sünnipäevalaps on Stig. Tema traditsioonidest veel midagi ei tea. Vaatame, mida me temaga ette võtame.
 

23. november 2014

Sünnipäevareis


Sain ka lõpuks jalad maha, et aega võtta natukene blogi kirjutamiseks. Jube kiire on olnud ja kui ongi moment aega, siis olen kasutanud seda lihtsalt hinge tõmbamiseks ja jalgade sirutamiseks. Vanust ka juba ja ei jõua lihtsalt. Kuigi mul on on palju abilisi ja abikäsi. Isegi laps vannitati eile ära, pesu pandi kuivama, süüa tehti lastele, metsa tehakse. Kõik on rakkes, aga mina olen ikka hõivatud ja ei leia aega. Mis ma küll siis teeks, kui peaksin selle kõigega ise toime tulema. Mitte küll kõigega, metsa ma tegema ei hakkaks, isegi, kui mul aega oleks. Mina kardan mootorsaagi. Igatahes tänan kõiki ablisi, tänu kellele sai teoks ka Metele lubatud sünnipäevareis.

Nagu selles postituses juba mainitud sai, siis meil on ka mingid traditsioonid:D Üks neist on sünnipäevareis, mille saab laps valida, kui ta saab jällegi aasta vanemaks. Reeglid on paika pandud, Saksamaale me sõitma ei hakka - ikka vastavalt rahakotile, Läti on maksimum:) Ahhaaaa....

Mete reisi osas aitasin tal otsustada, ehk tegin enamvähem ise otsused ja plaanid, tema asi oli nõustuda ja kaasa teha. Nagu mul kombeks, käib kõik otsustamine käigu pealt. Plaane ma ei tee. Kui tuleb tuju, tuleb tegutseda, et õhin üle ei läheks. Vastu tahtmist midagi teha pole minu stiil.

Eile enne lõunat hakkaski mõte liikuma. Kõik olid ära Lätti sõitnud, Deposse ehitusmaterjalide järgi, mina lastega olin kodus ja tegelesin jällegi majapidamisega - hommikusöök, pesupesemine, nõud jne., ilma lõputa...Tavaline päevakava. Tundus, et meestel läheb tavapärasest kauem ja nad ei suuda oma shoppamisega kuidagi enne lõunat valmis saada. Lõin neti lahti ja hakkasin uurima Apollo kinokava ja piletivärki.

Kriteeriumid olin enda jaoks paika pannud - peaks sobima 10 aastasele ja mulle ka huvitav olema, soovitavalt siis seansi algus ajavaruga, et me kiirustama ei peaks, saaksime väikse ostlemisetiiru teha ja söömas käia. Leidsingi sobiva filmi, algusega 18:15. Otsustamine oli sedajagu lihtsam,, et tegu oli ka PÖFF-il sel aastal linastuva filmiga, igati kõrgelt hinnatud film "Poisipõli". Tundus hea valik. Kõik asjad ajasin hetkega neti kaudu jutti - piletid, kohad, maksmine. Tagasiteed polnud. Endal polnud mul veel lapsehoidjatki:) Aga oli selge, et kui me seda poleks eile teinud, oleks see jälle teadmata aega edasi lükkunud.

Mete oli küla peal tesite lastega mängimas ja ei teadnud plaanist midagi. Kui ma olin oma asjad ühelepoole saanud, tegin talle kõne ja ta oli nagu kõpsti kodus. Isegi väga põneva lumesõja jättis sinnapaika ja oli valmis seiklusteks:) Nii peabki!

Koduse elu korraldasin nii, et kuni kõik kodus on, peab Meena perenaine olema. Ema oli kohe - kohe saabumas ja seniajani pidi Meena toime tulema. Ja ta käskis kõik ülesanded (ahi kinni, nõud puhtad hoida jne.) paberile kirja panna, mis sest, et ta lugeda ei oska. Aga nii oli asi uhkem. Stig läks lõunaunne. Kõik oli kontrolli all.

Mete natukene tusatses, sest MINA käskisin tal selga panna tema palju vihatud jope, mille ma omal algatusel talle ostsin. Sellest kirjutasin siin. Aga oli vaja ju soojalt riidesse panna ja selleks tarbeks see jope ju oli, et teda kanda. Terve Pärnusse sõidu tee ta sajatas, et miks tema ei või valida, mida ta endale selga paneb. Jalanõud ta pani niigi need, mis tema tahtis. Pidi ikka nii nõme jope olema. Vat ei saa mina aru, kust otsast.

Pärnus olime peale kahte ja Mete arvas, et Kaubamajakas on alustuseks hea küll. Tal oli kaasa võetud kõik raha, mis ta sünnipäevaks kingiks oli saanud. Ja nagu ma varem juba kirjutanud olen - siin näiteks, siis on tal mingi eriline suhe seljakottidega. Sama jama ka sel aastal. Igal aastal uus seljakott. Seda ta siis Kaubamajakas jahtima plaaninud oligi, nagu mulle õigepea selgeks sai.

Õnneks sain mina oma shoppamisvajaduse enne hullu maratoni ära rahuldada. Esimesena astusime sisse "Ökopoodi", kust ma olin plaaninud endale soetada "sõbraliku" nõudepesuvahendi. Teadlikult otsisin ka palju kiidetud tõrvaseepi, mille ma ka leidsin. Siis vaatasin juba puht huvist ringi, mida veel selles poes leidub. Kaasasin ka Mete ja näitasin talle, mida kõike saada on...rästiku seerum, teolimaga kreemid - need olid lõbusad asjad. Vaatamist ja uurimist oleks seal palju olnud, aga Metel olid ka ju omad vajadused ja tema pärast me seal üldse ju olimegi.


Esmased muljed on väga meeldivad, peseb ja lõhnab hästi
Nahahoolduseks
Müüja seal poes oli omaette vaatamisväärsus. Ega tal eriti aega ei olnudki raha vastuvõtmisega tegeleda, nii möödaminnes muu tegevuse tuules saime ostu sooritatud. Pärast, kui me juba sealt kaubanduskeskusest minema sättisime ja taas sellest poest mööda jalutasime, oli pood rahvast tühi ja müüja naeratas meelalt omaette - loomulikult arvuti taga, ju siis sai teha oma meelepärasemat tööd, kui müümine:)

Sõrkisin Mete järel läbi kõik poed, mis teda huvitasid - Seppäla, Lindex, Cropp, Takko, Sportland. Sportlandi pidime minema veel teist korda, sest Metele ei andnud üks seljakott rahu ja siis oli tal juba valida kahe variandi vahel ja vat siis läks kriitiliseks. Küll ta siis arvutas ja kõndis peegli vahet - otsustada oli raske. Kas suurem ja kallim või väiksem ja odavam. Selleks ajaks oli mul juba kulutamiseks ettenähtud raha otsakorral, kui tema polnud raatsinud sentigi veel raisata ja siis ka ajas "kopikat" lõhki. Olin rahulik, viskasin oma kotid maha ja istusin rahulikult, kuni ta ringi marutas oma kahe variandiga. Ja kui ta siis otsuse langetas, oli ta nii rõõmus, et see möödas oli ja tal oli veel üle poole rahast alles.

Eesmärk täidetud

Mete selleaastane valik :D
Läksime sööma. Mete säras ja alustas kohe jäätisega. Ta on tuntud jäätisesõber. Tahtis aga kohe teise jäätise peale süüa. Ohjeldasin teda natuke, muidu ei jõuaks ta enam oma põhirooga süüa. Elus esimest korda sõime täistera pastat - tema siis seente ja kanalihaga, mina ruccola, päikesekuivatatud tomatite ja kanaga. Olen igati rahul nii söögikoha valikuga kui ka toiduga. Sain idee, kuidas samasugust rooga ka kodus teha ja ostan selleks tarbeks ka oma esimesed täistera makaronid. Mete söögi pidin ka lõpuni sööma, sest eks jäätis tegi oma töö.



Piisava ajavaruga jõudsime kesklinna, et ennast kino poole sättida. Teekond läks läbi H&M-i, nii et viskasime sinna ka silma peale. Mete vaatas ja uuris, nagu teaks, mida ta tahab. Hoidsin siis silmad lahti, et näha, mis krdi maitse tal siis on. Tahaks ka selle puhta päris saada. Ega talle enam ei julgegi midagi omapead osta, ei kõlba ja jääb seisma. Mahavisatud raha.



Midagi sellist?
Ega ma päris hästi ette ei kujutanud, kuhu see kino sinna Pärnu Keskusesse veel ära mahtuma pidi. Ma kujutasin ette, et kino jaoks on ikka ilmatu palju ruumi vaja ja seda leida ei tohiks raske olla - jääb kohe silma. Aga ei, pdime ikkagi juhiseid küsima ja olime sel hetkel ainult loetud sammude kaugusel õigest kohast. Uskumatu tänapäeval nende ehitiste ja asjadega.

Olime ajavaruga kohal ja saime veel Apollo raamatupoes ringi vaadata. Jällegi üks ütlemata hea pood, istuksin seal tundide kaupa. Loeks ja uuriks kohapeal, sest raamatud on nii kallid. Tahaks ju kõik kokku krahmata. Uurisin Epp Petrone lasteraamatuid. Eriti pakkus huvi raamat "Arva ära", mis on väga huvitava ja lihtsa (geniaalse) lahendusega. Esitasin sealt Metele küsimusi ja nii see aeg lendas. Tegin ka mõned ostud Meenale, jõulupakki panemiseks "50 loovat joonistuskaarti" ja kohe tegutsemiseks "Põnev värvimisraamat noorele moekunstnikule". Ja täpselt naelapea pihta. Ta hakkas kohe seda raamatut värvima, mis sest et kell oli peaaegu öö, kui ta selle kätte sai:) Lapsel silmad särasid!

Kingikotti
Kummik spetsiaalselt minule värvitud
Nüüd siis põhilise juurde, film. Ja kinosaal. Polnud mina ju veneajast saati kinos käinud. Mete oli käinud Saksamaal viimati ühe sõbranna perega sünnipäevaraames ühiskülastusel kinos. Küsisin siis tema arvamust, kas oli erinevusi. Saksamaal olevat olnud sumin ja kino olevat kihisendud laste jutust. Pärnus aga oli mõnus vaikne ja rahulik, selline hubane. Ega me polegi vist saanud rahus ühtki filmi kodus vaadata, alati keegi kakleb, karjub, sehkendab või teeb midagi, mis segab rahus keskendumist. Nüüd oli meil see võimalus - uskumatu tunne oli:D Kohad olin ka koba peale valinud ideaalsed - viimane rida, keskel ja sellised kahesed toolid (pigem siiski justkui mugav diivan), ruumi oli lahedalt ja nii me siis pocorn kaasas, alustasime filmi vaatamist. Reklaamis filmi alguses olid väga huvitavad, hästi tehtud ja köitvad - televisioonis ma selliseid näinud ei olegi. Film oli subtiitritega, mis Metet natukene kurvastas, aga ta sai pihta küll ja luges nii palju kui jõudis. Sisu oli talle arusaadav. Kuna film oli MS (mittesoovitav) alla 12 aastasetele (Mete ju 10), siis oli paar sellist äkilist kohta, kus Mete lausa võpatas ja hüppas ehmumisest. Aga talle meeldis. Igati temaatiline film tema vanusele, kui välja arvata paar kohta. Aga tundus, et ta teab neist asjust rohkem, kui mina arvata oskan :D



Film kestis 2 tundi ja 45 minutit, päris pikk film. Asusime kohe kodu poole teele peale filmi lõppu ja teepeal siis muljetasime parimatest hetkedest. Metele läks igatahes korda see film ja kogu meie pisike "reis". Ei olnud midagi eksklusiivset, aga meile meeldis.

Järg on nüüd Meena käes, et oma "sünnipäevareis" avalikuks teha. Ootame, näeme:)