Küsimused mulle

Kuvatud on postitused sildiga tervislik liikumine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga tervislik liikumine. Kuva kõik postitused

17. mai 2016

Nädal 20 tulemused tervisespordi vallas

Kilomeetreid 44,7 ja kaloreid 3059. Kaal näitas korra isegi 65,5 kg. Tegi südame rõõmsaks küll:)

Laupäeval käisime rabamatkal. seal sai väga kergelt üks ca. 4 kilomeetrine ring tehtud. Ülejäänud päev sadas ja selle veetsime Pärnus.

Pühapäeval tegelesime kartulipanekuga, külvasin, mida külvata oli. Sain sellise mahvi, et siiani on lihased valusad. Täna on mul hea plaan, et külvan viimased seemned maha, mis ma veel viimasel minutil Maximast ostsin ja siis on ainult oodata, kui kogu see ilu tärkama hakkab. Lilli sai omajagu külvatud.

Praegult on aias nii ilus. Õunapuud on õisi täis, muru roheline, ilmad vihmast sumedad. Ilus aeg!

9. mai 2016

Läinud nädala tulemused

Nii kiire ja tegus aeg on olnud, et just praegu alles plahvatas, et kokkuvõte on ka ju vaja oma kõnninädalast teha.

Tulemused on head, võiks õelda, et isegi aegade parimad, sest mul on nüüd kompanjon ka, kes mind õhtuti kodust välja ajab ja kellega me siis uusi maid avastame. Ja muideks, täitus kolm nädalat, kui ma olen pea iga õhtu kõndimas käinud.

Käisin nädalaga kokku 47,39 km ja kulutasin 3389,39 kilokalorit. Kaal on mul stabiilselt 65,7 kg. Loodan ikka, et see ka vaikselt langema hakkab. Paar kilo oleks väga hea kaotada.




1. mai 2016

Nädala kokkuvõte

Olen nüüd teist nädalat jalgel olnud ja aeg on teha kokkuvõte.

Sihilikku käimist nädalaga on kogunenud 31,72 km, mille käigus põletasin ära 2296 kilokalorit. Püüdsin käia iga päev, vaid ühel päeval ma seda ei jõudnud. Miks, ei mäletagi. Ahjaa, siis olid mul külalised ja näotu oleks olnud lihtsalt minema kõndida.

Muidu on aga selle kõndimisega nii, et ma tunnen, et see ongi nüüd osa minu päevast. Tavaliselt jõuan ma seda teha siis, kui lapsed juba voodisse on läinud. Valgust on peale üheksat väljas veel piisavalt ja kevad õhtud on nii või naa imelised. Lust on lausa kõndida. Metegi tegi laipäeva õhtul minuga tiiru kaasa. Siis kablutasime koos üle 9 km. läbi.

Vahepeal olen saanud 40 - aastaseks. Tähistasime tagasihoidlikult pereringis ja meeles pidasid ka mõned special sõbrad, kes võtsid vaevaks isiklikult kohale tulla. Väga armas.

Põhitoit oli tort, mida oleme söönud jutti neli päeva ja praegugi on köögis laual igale tükk hommikuks. Ei mingit traditsioonilist kartulisalatit. Ma püüdsin ennast ikka tagasi hoida, aga kodutehtud Napoleoni koogiga läksin küll üle piiri - liiga hea oli, eriti teisel päeval.

Täna oli Steni 13. sünnipäev. Et ta ennast ka natukene eriliselt tunneks sel tähtsal päeval, siis tegin talle ettepaneku "pisikene"sünnipäevareis teha. Vaid mina ja tema. Pisikene sellepärast, et ma juba tean, et ega mehed eriti pikematest väljasõitudest huvitatud ei olegi. Ja saigi meie väljasõit tehtud kiirelt ja kasulikult. Sten jäi igati rahule.

Kingitustest ka põgusalt, siis teate, mida ühele viiekümnendikku käivale naisterahvale kinkida. Kõige üllatavam kink oli Polar Loop 2 aktiivsus käevõru. Ma märkasin sellist töö juures ühel naisterahval randmel. Aga mida see endast kujutas, polnud mul aimugi. Seega ei osanud ma omale sellist asja tahtagi ja veel vähem sellest unistada. Ja siis ühtäkki potsatas see minu ette lauale.

Sain kohe aru, et sellega on rohkem pusimist ja kulus päev, enne kui ma hakkasin uurima netist, mida sellega peale hakata ja kuidas talle üldse elu sisse saada. Nüüd olen ma seda pooltesit päeva kasutanud ja hakkan vaikselt aimama juba, mida see mulle näitab. Esiteks on see justkui kella eest. Jälgib mu und, samme, aktiivsust, kui jään kauemaks kui 55 minutit istuma, annab ta märku, et aeg on ennast liigutada. Minul seda veel juhtunud ei ole selle pisikese ajaga, aga homme töö juures on näha, kas toimib. Seal ma ju põhiliselt istun.



Kogu selle info saan ma arvutisse laadida ja igasugu statistikat oma tegevuste kohta vaadata ja omad järeldused teha ja oma aktiivsust reguleerida vastavalt vajadusele. Peenike värk ühesõnaga.

Veel sain ma (minu auto) kingiks ühe jooksu tutikaid suverehve koos alla panekuga. Täna tegin ka esimese sõidu ja ei ühtki paha sõna, kõik funktsioneerib.

Kujutage nüüd ette otse ahjust tulnud suitsukana, kes on kaelani küüslauku täis topitud. Vot just sellise kana sain ma ka sünnipäevaks, mille kohe kogu seltskonnaga ka ära sõime. Mõnus soolane amps magusa vahele.

Üks kõige väärtuslikum ja kasulikum kink on mul juba pikemat aega kasutuses. See on kurikuulus LUX tolmuimeja, millel just täna sai esimest korda tolmukott täis. Nüüd ma pean hoogu võtma ja ka selle vahetamisega ennast kurssi viima. Ega ei ole lihtne enam selles vanuses kaasaegsete tehnikavidinatega ennast kurssi viia. Paras pingutus juba.

Lisaks sain ma arvestatava hulga sularaha kingiks pluss kolleegide poolt kinkekaardi, mis ootavad veel realiseerimist.

Ja lilled. Niipalju lilli ma polegi vist veel kunagi sünnipäeva puhul saanud. Ühed ilusamad kui teised. Aitäh asjaosalisetele. Nüüd on see siis tehtud ja möödas.




Sünnipäeva selfi - 40:D

24. aprill 2016

Südamenädala tulemused

Nädal on läbi ja on aeg teha kokkuvõtteid. Minu südamenädala raames sadud tulemused:

Kiiret kõndi (ca. 6 km /h) tuli kokku nädalaga 23,21 km
Rattasõitu 7,34 km
Kaloreid kulutasin 1871 kcal

Lisaks sellele loomulikult igapäevane liikumine ja tegutsemine. Olen söönud tervislikult, joonud palju rohelist teed ja õhtul peale kuute ei toimunud mingit söömist, vaid tee. Maiustanud ei ole.

Kaalunumber käesoleva nädala algul oli 67,7 kg. Homme hommikul avaldan FB-i lehel uue kaalumise tulemuse. Praegu pole mõtet kaaluda.

Ise olen ma rahul oma nädalaga ja uhke oma tahtejõu üle. Kõndimine on olnud mõnus vaheldus päevale, sundinud ma ennast ei ole. Ilmu on olnud igasuguseid, aga õige riietusega pole ma ilma pärast küll tuppa istuma jäänud.

Ja nüüd preemiast. Et sama liini jätkata, premeerisin ennast uute kummikutega. Aitäh internetipoele Las kallab. Testkõndimine sai tehtud ja mulje on hea, jalad tundsid ennast neis väga mugavalt.


Uuel nädalal uue hooga! Premeerima ma ennast muidugi igal nädalal ei hakka, edaspidi on preemiaks alanev kaalunumber. Loodetavasti.

21. aprill 2016

Iga päev kogen midagi uut

Olen siin, et jällegi väike jälg maha jätta ja et oleks, mida meenutada...näiteks aasta pärast. Täna oli mul hetk aega ja ma lihtsalt kerisin vanu postitusi, et vaadata, mis olnud ja mida me kõike teinud oleme. Väga mõnus oli meenutada. Ilma üles märkimata ei mäletaks ma pooli asjugi. Seepärast olengi ma täna jälle kohal, et midagi meenutamiseks kirja panna. Ema küll arvas, et kui internett ükskord millegipärast ära kaduma peaks, siis on kõik läinud. Mina aga vastasin, et internetist ei pidavat ju midagi kaduma minema, kõik mis sa sinna riputad, jääb igaveseks sinna. Mine sa tea, kuidas tegelikult on ja mida tulevik toob. Mina loodan ikka vanas eas oma meenutusi mõne kaasaegse nutiseadme vahendusel meenutada.

On kuidas on sellega, mina jätkan.

Millest ma siis alustan. Aeg on mul tegus olnud, nagu alati. Tänu ema vastutulelikusele on mul piisavalt aega oma eraelu jaoks olnud. Ta võtab peale tööd meelsasti lapsed, et ma ei peaks otsejuttis kohe kodu kihutama vaid saaksin ka natukene enda jaoks elada. Nii ma siis olen päris tihti juhust kasutanud ja ühtteist organiseerinud ja asjalikke asju teinud. Vahest on süümekad küll, aga siis helistab jällegi ema ise ja uurib, kas lapsi poleks vaja tuua lasteaiast. See võtab vähe pinget maha ja pole probleemi, kuidas ma sedajagu vaba aega kasutada saaksin.

Nii ma olen osa saanud paberimaailma töötoast, mis toimus meil ühe sünnipäeva raames töökohas. Olin küll algul nördinud ja pika näoga, kui aru sain, mis tegelikult toimuma hakkab. Ma kujutasin ikka ette, et istume kõik ühiselt pika ja lookas laua taha, nagu traditsiooniline on sünnipäevadel. Aga ei, hakkasime hoopis paberimaailma avastama. Ja ma pean ütlema, et vägagi huvitav oli. Minu maailmapilt sai hoopis avaramaks.




Väga huvitav oli. Mida kõike saab paberist valmistada, saavad huvilised vaadata siit. Täielik uudis minu jaoks ja mina lollike pusisin Meena sünnipäeva dekoratsioonide kallal paljaste kääridega. Täiesti mõttetu aktsioon minu poolt peale seda, kui ma nägin, kuidas tegelikult asjad käivad. Saab hoopis lihtsamalt, loomingulisemalt ja kvaliteetsemalt. Aga eks me iga päev õpime midagi, mina küll vähemalt.

Üheks õhtuks tegime Metega plaanid. Leppisime kokku, et ta sõidab bussiga Viljandisse, veedab seal omapäi poolteist tundi ja siis saame kokku. See oli tal esmakordne pikem reis üksipäini ja bussiga. Mina tema vanuses sõitsin juba ammu Ruhja ja Viljandi vahet liinibussidega. Aeg temalgi natukene ilma näha. Põhiline oli see, et paar päeva varem, kui ma oma plaani talle teatavaks tegin, käis ta mul sabas ja küsis pidevalt, kas midagi aidata on vaja. Kuradi head päevad olid. Nüüd on see muidugi kõik läbi. Elu läheb vana rada pidi edasi.

Ega me siis niisama asjata ka seda õhtut ei plaaninud. Metekesele oli jalanõusid vaja. Käis mulle juba ammu peale, et millal ometi? Et see jutt juba lõppeks, oli vaja asjaga tegeleda. Saime siis linnas kokku, nagu plaanitud, Jaskar ühines ka meiega ja esimese asjana otsustasime sööma minna. Kõik olid nõus minu plaaniga.



Lapsed tellisid omale pitsad, mina kinoa salati rohelisel padjal (seda saate vaadata minu Instagramist). Ma olen juba mõned päevad rämpstoidust eemal ja püüan midagi oma lisakilodega ette võtta. Ma tean, et see ei huvita kedagi. Igal pool ainult üks kaalulangetamine ja tervislik toit. Ega see mind ka igal eluhetkel ei huvita, eriti veel teiste võitlused, aga praegu on see mul teema, nii et kannatage ära. Hood käivad ikka hooti peale.

No ja kui kõhud täis, mõtlesin ma sisimas, et sellega asi piirdub ja kodu sõit. Mete oli eelnevalt saanud poolteist tundi tahtmist mööda poodides ringi vaadata. Viljandis on teada tuntud vilets jalanõude valik ja mina ei lootnudki mingit lahendust leida. Aga ei, Metel alles siis elu sisse tuli. Talle hirmsasti meeldib poodides ringi vaadata, eriti minuga.

Jaskar aimas halba ja läks kohe rahus ära autosse ootama. Vaatasime siis kõik tähtsamad poed üle, aga jalanõusid ei leidnud. Mete aga nõudis, et Rademanni on ka vaja minna. Ahaahaa, Rademanni. Ise ei oska poe nimegi korralikult välja õelda.

Jaskar sõidutas meid siis järgmisesse kaubanduskeskusesse. Mugav oli seigelda, kui juht ees.

Rademarist me lõpuks pika valimise ja proovimise peale sobivad jalanõud leidsime. Jumal tänatud. Muidu poleks ma edasist häda jõudnud ära kuulata.

Mete jäi õhtuga igati rahule ja oh häda, palus, et me kordaks midagi sarnast jälle. Ma ei hakanud midagi lubama, muidu ta hakkab kohe mulle jälle uue hooga peale käima.

Sellega meie seiklused ei piirdunud. Jaskar otsustas äkki, et temal on vaja sõbra juurde saada ja see jäävat tee peale. Mis sest, et kruusatee. Kruusateel sõitmine tähendab, et auto on pärast ülepeakaela porine. Kõige hullem, et ta sõitis kohale, astus autost välja ja ei seletanud üldsegi, kus me asume. Pärapõrgus kuskil olime. Kuidas ma oleks pidanud kodutee üles leidma. Õnneks oli Mete mulle seltsiks ja kahepeale ruiusime välja sealt ja saime jälle õigele teele. Tol õhtul oli imeline ilm kahe vikerkaarega, mida me püüdsime ka pildile saada, aga minul see ei õnnestunudki. Hiljem oli FB aga ilusaid ülesvõtteid täis.

Ühel õhtul sain ma maniküüris käia, teisel "eksiga" söömas, kolmandal kinos, neljandal jälle söömas. Mis elul viga.

Kõige suurem töövõit on olnud Kredexi väljamakse, milleni jõudmiseks on kulunud üsna palju aega ja asjaajamist. Lõpuks oleme nii kaugel, et homme saabub osaliselt materjal, teine osa saabub juba koos potsepaga ja tööd võivad alata. Alustame uue pottahju ehitusega. Ok, enne tuleb vana lammutada, see pidi kõige hullem asi olema. Ma ei taha mõeldagi, milline apats siin jälle olema hakkab. Õnneks olen ma suurema osa ajast tööl.

Nagu te teate, siis ma alustasin enda liigutamisega. Pargin auto töökohast 1,3 km kaugusele ja jalutan tööle, et siis päev aega istuda. Vahelduseks ka süüa. Lubasin oma päeva menüüd ka näidata.

Kolmapäev nägi välja selline. Hommikul joon kodus suure kruusi rohelist teed piimaga. Kohvi ma enam ei joo. Hakkas tervisele.

Kuna töö juures oli hommikuks omlett, siis seda ma tavaliselt ei söö. See on kord nädalas nii. Ülejäänud hommikud söön putru. Õnneks on meil igal kolmapäeval puuvilja päev, peab kenasti lõunani vastu, kui saab õunu, banaane, viinamarju näksida.

Lõunasöök oli teisipäeval valitud mul praad. Tavaliselt söön suppi või mingit huvitavat salatit. Magustoitu söön haruharva.

Hakkpraad, 2.20€

Igal võimalikul hetkel püüan rohelist teed juua, kuhu lõikan sisse ingverit ja sidrunit.


Kolmapäevast reedeni on puuviljad kogu aeg vabalt saada. Kui tuleb isu midagi näksida, saab söögisaalist alati tuua.


Kõik võimalused tervislikuks toitumiseks on töö juures olemas. Nii ma siis olen hakanud ennast ka liigutama rohkem ja pean ütlema, üks võit on juba käes - ainevahetus on korras.

Samal õhtul käisin ma  veel linna peal ja kuna mul oli natukene vaba aega, mõtlesin külastada järjekordselt City Lokaali. Olin seal kinagi ammu käinud ja isegi kirjutasin sellest siin blogis. Mida ja kunas, ma ei mäleta. Aga no kesklinnas, otse Grand Hotelli kõrval selline keskpärane koht, et anna olla. Ma olen nii pettunud. Täiesti väsinud on see söögikoht. Ja millised hinnad. Tellisin värske salati feta juustuga ja lootsin, et 4€ eest peaks juba paljast salati nägemisest kõhu täis saama. See aga, mis lauda toodi,  võttis küll sõnatuks. Hiinakapsas oli ära ribastatud, paar oliivi, tomatit, sibularõngast ja juustu tükki ja vsjo.


Ma saan aru, et taldrik oleks hinna sees olnud, siis küll. Ilus taldrik oli, aga see õhuke kiht salatit taldrikul valmistas küll pettumuse.

Ütleme nii, et ega seal rahvast ka ei olnud. Teenindaja lõsutas tooli otsas kellegi tuttavaga juttu puhuda, ühed daamid olid tulnud lihtsalt kohvitassi taha sooja kohta lobisema ja oligi kõik. Menüü oli lihtsamate killast, ei midagi erilist. Aga mis ma ikka seletan, minge vaadake ise.

Meeldiv avastus Viljandis on olnud söögikoht Herr Artur, Kauba tänava nurgal. Teenimatult vähe rahvast on sealgi, aga toit on üllatavalt hea ja näeb ilus välja.

Jutt käib vaid toidu ümber, siis mainiks ära ka, et meil oli üks tööhommikusöök üllataval kombel Grand Hotelli restoranis. Kas pole mitte vahva. Sain elus esimest korda Brita torti maitsta. Inimene õpib kogu elu...


6. märts 2016

Saaks kuidagi liikuma:)

No nii. Võtsin kätte ja leidsin aega, et lõpuks ka siia midagi kirja panna. Ja just sellepärast, et ka omal hiljem mõnus lugeda oleks. Ja loomulikult mõtlen ka ikka eelkõige oma truude lugejate peale, keda ju ka alt vedada ei saa.

Midagi põrutavat juhtunud ei ole. Hommikul tööle, õhtul koju. Kõike teen rõõmuga, vähemalt siiani. Koju sõites alati mõtlen rahuolevalt, et kuidas mul küll vedas, töökoht kukkus lausa taevast alla ja ma isegi ei osanud unistada sellisest töökohast. Mõnel ikka veab:)

Ainuke asi, mis mulle muret tegema hakkab, on minu tagumik ja sealhulgas siis ka kaal. Elu on liiga hea. Istun päevad läbi arvuti taga. Ainuke liikumine on paar sammu kohvikusse, vetsu või naaberkabinetti. Mõned sammud tulevad ka autoni ja autosse. Liikumine on ühesõnaga null. Pikas perspektiivis on see üsna kahjulik nii minu tervisele kui ka figuurile.

Nädalavahetusel olid küll ilusad ilmad, aga mina kasutasin iga hetke, et ma oma heegeldamisega ikka edasi jõuaksin ja mis siin parata, mulle meeldib heegeldada. Oleks ju võinud ennast välja vedada ja midagi ete võtta nii ilusate ilmade puhul, aga näed, ei olnud motivatsiooni. Laupäeval kablutasime emaga küll mööda Valmierat, nii et jalad all valutasid väsimusest, aga sinna juurde sai saiakesi ka ikka söödud jälle. Nii et kasutegur ei olnud eriti suur.

Muideks, avastasin Valmieras uue poe, ikka tänu vihjetele. Eks neid vihjeid ole varemgi tulnud, aga pole olnud sellist aega, et see pood välja otsida. Eile siis võtsime asja ette ja vaatasime selle "vägeva" poe üle. Polnud paha. Ega mul midagi vaja ei olnud, aga kui oleks vaja olnud, siis sealt saab küll igasugust manti soodsa hinnaga. Uskumatu, milline valik. Põrandaharju oli igas värvitoonis ja harjase tugevuses. Vaadake ise..

Korruseid on poel kaks...


Igat tüüpi harju, vali ainult, millist soovid...



Lillepoti ümbriseid igas variatsioonis...



Ühekordseid nõusid. Oleks ma seda teadnud, et selline valik. Suvel oli tihti vaja suuremat kogust ja võimalikult soodsalt.



Lõhnaküünlaid terve riiulitäis...


Nööri igaks tarbeks ...


Mänguasjakaste arvestatav valik. Ikeas isegi pole nii suurt valikut :D



Laste sünnipäevaks vajalikku staffi oli igas variandis ja teemas...



Pesureste, triikimislaudu...

Tööriistu...

Võrkkotte, mida sügise poole nii väga vaja on...


Seemneid igat masti (ema lemmik nurk)...

Mänguasju...


Nõusid (minu lemmik teema). Sel korral jätsid mind nõud aga millegipäerast külmaks. Mulle tuli kohe meelde, kuidas ma hiljuti saatsin päris mitu kasti nõusid oma köögist pööningule, et natuke õhku saada. Sel puhul on hea selliseid asju meenutada. Kui ma kunagi midagi ostan ja osta tahan, siis midagi väärtuslikku. Seda saasta on piisavalt juba.


Lauahõbedat isegi leidus. Odav ja võlts, aga siiski:)



Parfümeerialett oli ka esindatud ja palju jäi silma juuksevärvi...


"Elsa" teemat oli ka üpriski palju. Pisikeste tüdrukutega on sinna üsna riskantne minna, kui pole tahtmist oma niigi Elsa teemaga üle võlli läinud elamist koormata.


Köögipotsikuid ja- totsikuid oli ka rohkem kui küll.


Algavaks grillihoojaks kõik vajalik olemas....


Hoone ise selline. Pole ju raske üles leida. Millegipärast polnud see pood varem silma hakanud, kuigi on üsna peatänava ääres. Eks seal on avastamata poode veel terve trobikond, aga ajalimiit seab omad piirid. Kogu Valmiera kaubandusega tutvumiseks on vaja vist küll tervet kuud. Päevaga ei tee seal midagi.

Ime, et see pood lõhki ei ole läinud


Kui ma kogu selle "toreduse" üle olin vaadanud oma ahhetamise ja ohhetamisega, siis ema soovitusel tegin ikka ühe ostu ka. Tema väitis, et tippsibul oli seal jummalast odav. Mina ei tea tippsibula hinnast mitte mõhkugi, aga võtsin targemat inimest kuulda ja ostsin oma varu ka ära. Mis sest, et maa alles kündmata. Praegu on paras aeg sibulseeme ahju juurde sooja panna (niikaua kuniks meil veel ahju on). Pidi miskitmoodi head tegema sibulakasvule. Ja sibulat kasvatada mulle meeldib. Kasvab hästi ja pole erilist kunsti, kõblata on ka väga mõnus. Eriti mõnus on ülesvõtmine ja tal el söömine. Poe sibul ei saa jaolegi. Korra olen poesibulaga söögi nässu keeranud, rohkem ei soovi.

2014. aasta sibulasaak

Üks avastus ka Depost, kus ma olen viimasel ajal oma kodukeemia varusi täiendanud. Kõige soodsam koht ikkagi. Ja mitte keemia, aga just ökotoodete osas. Nõudepsuvahend, millega ma juba pikka aega olen nõusid pesknud (pesenud, pesnud...kuidas keegi soovib), on saanud omale uue pudeli, pumbaga ja natukene suurema. Hinnaerinevus on vaid sentides. Rõõm missugune.



Nõudepesumasinal ja pesupesemisel kasutan sama sarjad tooteid. Arielid, Persilid ja Fairyd võivad minu pärast täiesti olemata olla. Oleks kaupluste õhk ka puhtam. Jube, kuidas nende riiulite vahel alati "haiseb".



Niipalju siis minu eelistustest ja avastustest. Tegelikult tahtsin ma rääkida ühest lubadusest, mille ma peale lõõgastavat nädalavahetust andsin. Mis juttu ma homme peale tööd räägin, on juba ise teema.

Nimelt peale päeva aega toas passimist tuli mul tahtmine üks tiir väljas teha. Et "eks" oli ka külakorda käimas, siis läksime tegime väljas mõned pakilised asjad ära - korjasin pesu kokku, viisime biojäätmed välja (komposti), panime väravad kinni jne. Mõnus oli väljas. Mõtlesime, et käime posti järel ka ära, äkki on midagi postkasti potsatanud. Vähemalt põhjus veel lisaks 200 meetrit jalutada. Liikuda ju on vaja. Ilm oli ka täitsa ok. Kahju ainult, et päikest enam ei olnud. D-vitamiin oleks ära küll kulunud.

Postkast oli tühi, nagu arvata oligi. Mõtlesime, et teeks ühe pikema tiiru veel. Aega oli, tahtmist ka ja vajadus oli ka muidugi. Peale 4,6 km ringi oli tunne nii hea, et ma lubasin homme sama korrata. Mis homme, lubasin kuu aega jutti igal õhtul sellise tiiru teha. Tavaliselt ma oma sõna pean:)

Tööinimestele ilusat töönädalat!