Küsimused mulle

10. august 2014

Millega me tegeleme...

Esiteks tahaks kõigile uudishimulikele Inkasso jama kohta infi anda. Püüdsin terve reedese päeva kontakti saada sellel numbril, millelt kummaline kõne tuli, aga tulemusteta. Ja Steni telefonile ka enam keegi ei helistanud. Suht imelik. Pereliikmed hurjutasid, et mis sa ikka helistad, äkki mingid tasulised numbrid ja pärast mingid hiigelarved. Aga kontrollisin oma saldot, kõik on normaalne. Ise mõtlesin, et kui Eestisse tulime, siis Sten sai EMT-st uue numbri. Äkki on selle numbri vana omanik asjaga kuidagi seotud ja nüüd aetakse võlglast taga, kuigi inimesel number ära antud. See oleks loogiline seletus. Igatahes oleme teadmatuses ikka veel. Aga ise olen ma juba rahunenud ja elu läheb vana radapidi edasi:)

Tegelen kõvasti saagikoristusega. Päris mõnus töö, kuigi selg on haige ja annab iga küürutamisega tunda. Ikka veel seikluspargis käimisest. Nii vanadel ikka ei maksa tervisega mängida seal kõrgustes:D

Punaseid peete keetsin reedel suure potitäie. Olen alati peedid purki õrna marinaadiga pannud, et talvel hakkliha kaste kõrvale sobiv kraam olemas oleks. Ja ega need peedid niisama keldris tavalises olekus säilida ei taha. Purgis on kõige kindlam viis. Praegu podiseb välipliidil teine laar peeti. Need panen homme purki, kui maha jahtunud on. Koor tuleb neil ka imehästi maha seekord, ainult käega vaja lükata ja tükeldamise vaev.

Porgandeid panen ka juba tasapisi sügavkülma. Koorin ja tükeldan kas siis kuubikuteks või ühepajatoidu jaoks suuremateks tükkideks, kilekotti ja sügavkülma. Talvel ei mingit jama, kui supile vaja porgandikuubikuid. Löön omale kotist paraja tüki ja panen pannile kuuma õli sisse praadima sibulatega. Väga mugav. Saksamaal tegin alati nii.
Nüüd peale vihma tulevad maa seest paremini välja ka. Reedel pidin abivahendit kasutama, et porgand maa seest kätte saada.

Sibulasaak on mul küll vägev seekord. Kolm vagu väärtuslikku kraami. Ema kurtis, et mis ta nüüd oma sibulatega teeb, mulle ka ei saa tuua:) Kakkusin sibulad üles ja panin hunnikutesse kuivama. Lõikan pealsed maha ja siis sõidutan lehtla alla kuivama. Ja siis aegajalt lasen käte vahelt läbi, et ilusad kuldsed mugulad saaks.

Peterselli kuivatasin ka veel ühe portsu. Tilli tahaks ka veel kuivatada, aga minul isiklikult on tillid selleks juba liiga vanad. Ema arvas, et temalt saaks veel sobivaid. Olen juba ühe laari peaagu tilli ära tarvitanud. Mugav ju kapist võtta kuivatatud tilli, ei pea põllule jooksma. Niigi kiire kogu aeg.


Valgeid klaare on sel aastal ka päris palju. Tegin korra mannavahtu ja suure potitäie õunakisselli. Hea on ikka oma aiast mahedat söögipoolist võtta, eriti kui pood kaugel. Midagi ikka teha leiab süüa, vaja ainult natukene ajusid liigutada ja jalad tagumiku alt välja ajada.


Ema on mulle aia äärde ühe huvitava põõsa istutanud. Nimetus peaks olema maasik-vaarikas. Väga effektne ja marjad suured  ja maitsvad. Stig maiustab nendega kohe eriti. Kui natuke üle jääb, plaanin ka sügavkülma neid panna.



Kurgid kasvavad põllul lõhki, keegi neid ei taha. Minu norm on purki tehtud. FB-is kuulutasin, et annan kurki soovijatele...huvi null.

Ja lõpuks siis meie talu uhkus...päevalilled. Tohutult ilusad ja võimsad. Kui ma neid külvasin, siis ema ikka arvas, et hull, varjab ju kõik aiavilja päikese eest ära. Aga suvi on nii ilus olnud, et kõik on piisavalt päikest saanud.



Kui sihvkad valminud, saavad õisikud talveks lindudele ja loomulikult võtan järgmiseks aastaks uue seemne ja külvan aga jälle neid päikeselilli. Siis juba rohkem:D

Stig väike abimees on alati suure huviga igal pool abiks ja naudib ka suve.


 

7. august 2014

Mis toimub?

Päev hakkas paljulubavalt. Hommikune külaskäik, mis venis pea lõunani. Spontaalselt sai ka minu palju vihatud juukselõikus Stigile tehtud, sest kodus meil juukselõikusmasinat pole, külas aga oli täitsa olemas. Kisa oli palju, aga poiss sai sonksi nagu äsja "lastekodust" laekunud laps:)

Kuna lapsed sõid külas kõhud täis, sain kodus kohe toimetuste kallale asuda. Stig käis veel "karvu" maha pesemas ja siis ta kukkus jala pealt ja magas. Väsitav hommik oli.

Olen siis oma mõtetega põllul, kui tuleb Sten ja ütleb, et temale on mingi võõras number helistanud. Ja siis selgus, et saadetud on ka mingi sõnum. Uurisin siis ise ja mida ma näen: "Teile helistati Julianus Inkassost numbrilt see ja see....." Kõigepealt pidin Stenile selgitama, millega tegu. Talle ju täitsa võõras maa inkassod, nagu tegelikult minulegi.

Kui olin esimesest ehmatusest üle saanud, tegin kohe kõne tundmatule numbrile. Vastas Julianus Inkasso kõnekeskuse neiu ja ei osanud mulle mitte midagi mõistlikku õelda. Lubas minu numbri edastada ja lubati uuesti ühendust võtta.

Mina käte värisedes jätkasin tööd ja peast lasin läbi kõikvõimalikud variandid, aga põhjust Inkassoga kokkupuuteks lihtsalt ei suutnud välja mõelda. Isegi oma eelmise kuu telefoniarve olin 20 päeva enne tähtaega tasunud.

Ei saanud ma rahu ja helistasin uuesti. Nüüd pandi nimi kirja ja võeti number. Palusin kiiret vastust, et hingerahu tagasi saada. Helistades nägin, et ka Jaskar on helistanud. Hea märk see ei olnud, sest Jasksr naljalt juba sellisel kellaajal ei helista.

Peavalu oli juba nii tugev sellest jamast. Jaskarilt ka mõistlikku vastust ei saanud, tema olevat teel kodu ja lubas kodus seletada, milles tema asi on. Inkassojamaga polevat temal mingit pistmist. Kummaline oli, et kõne ja sõnum tulid Steni telefonile, alaealisele, mitte mulle.

No jah. Istusin siis murule ja ootasin Jaskari ära. Tema saabus äsja õmbluselt ja oli kenasti sidemetesse mähitud. Väike õnnetus relakaga, 5 õmblust.

Rääkisin oma loo Inkassost ära ja oleme siiamaani teadmatuses. Õnneks on homme tööpäev ja loodan, et asi saab selguse.

Loodetavasti pole keegi kellegi nimel SMS laenu võtnud ja maja pole maha parseldatud:D

Jube lugu!

5. august 2014

Õitemeri

Pildipostitus õitest, mida praegu minu koduaias näha võib. Kõigile pole see muidugi meeltmööda, aga keda see huvitab:)














Suvi on tänavu vapustav, naudime seda terve perega ikka täiel rinnal. Meres on käidud juba rohkem kui kord, seigeldud on Valgerannas mitmel korral. Kirbuturgudel on käidud, kurke marineeritud, punaseid sõstraid mahlaks tehtud, välipliit on tihti käigus. Lapsed käivad iga päev ratastega ujumas. Saksamaal poleks me pooltki nii palju suve nautida saanud. Ja palju huvitavat on veel ees, enne kui kool algab.


Kauni suve jätku! 

26. juuli 2014

Kiire postitus



Leidsin natuke aega ja teen murelikele lugejatele kiire postituse. Olen täitsa olemas ja hästi tegus.

Nii, nii kiire on kogu aeg olnud, et pole lihtsalt hetke blogi jaoks leidnud. Momendil olen Pärnus. Plaan oli täna Kirbuturust osa saada, aga ebaõnn...täna polegi Pärnus Kirbukat. Et sõit päris tühja ei läheks, siis käin ka ise Valgeranna Seiklusrajal ära koos vanema pojaga. Tegin talle juba nädala algul ettepaneku ja ta oli kohe nõus minu plaaniga, nii et juhust oli vaja kasutada. Sellist asja iga päev ikka ei juhtu, et tema minuga midagi ette võtta aega leiab. Teiste lastega käisin sel teisipäeval ja ise ma ronida ei saanud, sest Stigi kõrvalt on see ilmselgelt võimatu. Meenat kaasas ei olnud, tema oli vanaisa juures paar päeva:)




 




Seikluspark aga avatakse alles 10:00, nii et on vaba aega. Pool kaheksa olin juba Pärnus. Ilm on ilus ja sai Rüütli tänaval üks tiir tehtud ja vanu aegu meenutatud. Käisin ma ju kunagi igal nädalal Vana-Vigalas koolis ja Pärnus sai päris palju aega busside vahepeal veedetud. See oli aastal 1994...vist:D

Vahepeal on aeg lennanud nii, et pole arugi saanud. Nädalavahetusel sai kolm päeva Nava Laval pannkooke küpsetatud. Oi, oi kui palju. Arvatavasti 300 ringis. Siis sai ööbimisega Valgerannas käidud + seikluspargi külastus. Lapsed olid ülirahul.




Kuna ema on puhkusereisil Horvaatias, siis pean ka tema taimemajandusel silma peal hoidma ja oma majapudamine veel, nii et kiire aeg.

Kuumus tapab-mõnus:D

Nautige suve!
 

18. juuli 2014

Hommikune kirumine

Olen täna hommikul varajane ja Nuias juba kell seitse. Oli paar asjatoimetust. Et Lillis juba pikemat aega postkontorit ei eksisteeri, siis oli vaja ka kiri 15 km kaugusele posti sõidutada, maal elamise võlud. Ootan siis postkontori avamist veel ekstra autos pool tundi ja ukse taga selgub, et postkontor ainult valitud päevadel kuus avatud. No siis jooksis mul küll juhe kokku. Krt, niigi sõida kirja pärast 15 km ja siis ka ebaõnn. Üldiselt olen järjekordades ja ootamistega väga kannatlik ja rahulik. Aga siis küll tegi kurjaks.Aega niigi vähe ja kiire päev ees.

Õnneks on Nuias ka postijaotuspunkt ja seal vahvad naised koos. Saab ka postmarke ja ümbrikuid, mida mulgi vaja oli. Miks ma küll kohe ei taibanud sinna minna. Ennegi seal käidud. Eriti kui suurem kogus pakke vaja saata oli, siis sai alati seal käidud. Igatahes sain oma kirja ära anda.

Ma saan aru, et puhkuste aeg. Aga miks Konsum siis ülepäeviti puhkuste ajal lahti ei ole. Miks nemad saavad tagada normaalse töö. Eesti Post ise riigifirma ja selge see, et hoitakse kokku igalt poolt ja teenust normaalselt kasutada ei saa.

Nojah, sain ära õelda, mis õelda oli :D



 

17. juuli 2014

Kirbuturu jätkuks

Meil on asi sedasi, et lapsed on kirbuturust nii vaimustuses, et korraldasid ükspäev kodus kolmekesi oma "Flohmarkt'´i". Nemad kasutavad saksa keelset nimetust, see on neile suupärasem ja me kõik mõistame üksteist. Otsisid igaüks omale sobiva koha ja lõid oma kauba letti. Ostmas käisid siis korda mööda teineteisel ja lisaks oli ka Stig suur huviline, kuigi ilma rahata. Ise nad arveldasid päris peenrahaga ja kui kellegil raha ei olnud, siis jälle müüdi midagi, et uuesti osta saaks. Ma ka siis mängisin kaasa ja tegin neile asja lõbusamaks. Päris lahe oli. Ema sattus ka sel ajal meile külla ja eks ta vaatas, et muudkui mängitakse, umbrohi aga matab lilli juba:D

Meena müügiplats

Sten veab oma tavaari

Stig ostis omale esimeseks asjaks kohe  puzzle

Mete kaup

Äri käib:)

Minu ostud

Meenal on see Flohmarktitamine natuke veres ka. Tema saksa vanaema, kes on juba üle 70 aasta vana, tegeleb väga aktiivselt täikadel müümisega. Seal on lehtedes isegi kuulutused, et müüakse suuremaid koguseid asju nendele, kes täikadel käivad iganädalaselt ja paljud inimesed saavad niiviisi omale soodsalt kauba, millega siis lisaraha teenimas käia. Ega Saksamaalgi elu kerge pole.

Kurgid purki

Hakkaski täna pihta see kurkide marineerimine. Ei tahtnud üldse põllule minna, sest arvata oli, et kohe on vaja purgid välja otsida. Ja oligi nii...Kurke korjasin niipalju, et niisama söömiseks oli neid liiga palju ja oleks raisku läinud. Nii et võtsin ennast kätte ja polnudki nii hull. Veel enam, et Stig tegi ka just sel ajal lõunauinakut-oli hea rahulik teha, keegi ei veerenud jalus. Alustuseks sain 4 liitrist purki...abiks ikka:)

Minu kurkide marineerimise retsept ka Teile. Küsin seda ikka ja jälle igal aastal ema käest uuesti. Kirja teda kuskile saanud ei ole. Nüüd siis vast jääb märk maha alatiseks:D Kurgid tulevad head ja alati ikka kiidetakse.

3 liitrisele purgile:

1 spl suhkrut
3 dessert lusikat äädikat (30%-list)
3 spl jämedat soola
ca. 12 pipratera
4-5 nelgitera
1-2 loorberilehte
tilli õisikuid
mädarõika lehti
mustsõstra lehti
küüslauku

Kurgid panen natukeseks külma vette seisma. Pesen purgid ja hakkan maitseained sisse jagama. Siis paigutan kurgid tihedasti purki. Poti veega panen tulele ja potipõhja kaaned, et purgid potipõhjaga kokku ei puutuks. Veekeetjaga panen ka vee keema, mille valan kurkidele peale, kui purgid veega täidetud potti olen asetanud. Siis panen kaaned kergelt kurgipurkidele peale, et kurgid ilusasti kuumutatud saaks. Kui kurgid õrnalt värvi muutma hakkavad, on aeg kaanetama hakata. Purgi ääred teen kuivaks ja kaane samuti ilusasti kuivaks ja sulen purgi õhukindlalt. Kurgipurgi asetan rätile põhi ülesse poole ja panene purkidele veel rätid peale kuumuse hoidmiseks.

 
 





 

15. juuli 2014

Aeg saaki nautida

Alles see oli, kui sa põllul külvatud ja istutatud. Nüüdseks olen juba oma aiast saanud mõnusaid noori kaalikaid, porgandeid, herned on söömisküpsed, suvikõrvitsad on juba parajad julgad. Neil lasen hästi suureks ja jämedaks kasvada, et üks mõnus püreesupp teha. Esimesed kurgid on põllult juba saadud. Kohe-kohe saab ka purki panema hakata. Ühe oranzhi tomati nägin ka kasvuhoones juba ära. Lõpuks saab ka PÄRIS tomateid sööma hakata. Siiamaani on ikka poe tomatid laual olnud, mida ei anna maitselt isekasvatatutega võrreldagi. Maitse on nagu öö ja päev. Kõik 200% mahe.

Marjapõõsastega on tänavu mingi jama. Punasesõstra põõsad on putukate poolt kõik rootsikuteks söödud. On küll pritsitud, aga kasu ei miskit. Emal sama lugu. Ma ei tea, kuidas teistel on?

Pilte kõigest sellest toredusest lisada ei saa, sest minu "kallis" telefon, millega ma kõik oma blogi pildid olen teinud, andis pühapäeva hilisõhtul otsad ja ei reageerinud enam minu puudutustele :( Oli teine juba kuid pragudega ja teenis mind veel laitmatult, aga olime Meenaga mänguhoos ja ma arvan, et ta haaras telefoni liiga tugevasti ja "tappis" mu telefoni :D Ju siis pidi nii minema. Saigi tõuke, et telefon parandusse viia lõpuks. Oleksin pidanud seda juba ammu tegema, aga ei suutnud tast loobuda. Nüüdseks on see siis tehtud ja EMT eeskujuliku firmana andis mulle asendustelefoni selleks ajaks. Samaväärne, kui minu oma. Kaks nädalat ja saan jälle oma vana hea telefoniga asjatada. Siis muretsen talle ka mingi kaitse, kui peaks jälle juhtuma, et betoonile kukub.

Kuna linna oli asja, siis katsusin ikka rohkem asju jutti ajada. Olen lihtsalt nii ratsionaalne. Ajasin oma jubinad kõik kokku ja käisime korraga ka ID-kaarte pikendamas. Kolmel lapsel olid need ju aegunud aprilli lõpu seisuga.

Õnneks saab nüüd pilte dokumendile kohapeal teha ja seda tasuta. Alguses tundus asi küll keeruline, aga kolmanada lapse pilte tehes sai asi juba käppa. Lapsed muidugi hakkasid juba lollitama ja üksteist pildistamise ajal naerma ajama. Kujutate ette, mis möll seal käis :D Õnneks oli igal lapsel kolm pilti võimalik teha ja kordus pilte teha vaja ei olnud. Sealne töötaja sai igalt lapselt ka standartitele vastava pildi. See suur asi sai ka siis korda. Kahe nädala pärast on dokumendid taas kehtivad ja 5 aastat jälle muretu.

Nii on meil siin lood. Mina lähen nüüd oma igapäevast ringi tegema kartulipõllule, sest mardikaid on ohtralt ja tahaks sügisel kartulit ka ikka saada:) Värsket kartult veel võtta ei malda ja vanast kartulist tangukartulipudru (kärutädipuder) on parim. Ongi täna plaanis teha:)

 

13. juuli 2014

Ma ei saa, ma kohe pean....

"Kuskil külaotsas"


...eraldi postituse selle kohta tegema. Loen mina oma postituse kommentaari meie küla elanikult ja ei jõua ära imestada, kuidas ikka tekivad arusaamatused.

Siinkohal copy ja paste koomilisema osa kohta kommentaarist...

Oo...ja siis selle kohta, et Lillis midagi ei tehta. Aga alati saab ju "Mallukaga" ühendust võtta ja teda aidata ja abistada ja suunata tegema asju, mis oleks paremad!

Ja kui kuskil külaotsas keegi räägib aiaaugust, siis teisele poole jõuab alati jutt aiast.

Tervitsutega,
Teine täiskasvanud inimene!


Erilise rõhu asetaks lausele "Ja kui kuskil külaotsas keegi räägib aiaaugust, siis teisele poole jõuab alati jutt aiast. "

Mina pidasin igatahes "Malluka" all silma tuntud staarblogijat Mariann Kaasikut ja tundub, et asi on alguse saanud sellest postitusest. Ükski täiskasvanud inimene ei hakka kohalikku kultuurimaja perenaist nimetama ju "Mallukaks", nagu nüüd välja tuleb :)) Niipalju austust peaks igal inimesel olema:D

Päeva parim nali igatahes. Järeldused võite ise teha.

Meie ringreis


Likvideerin lõpuks oma võla ja kirjutan meie väljasõidust, mis oleks äärepealt ära jäänud. Nimelt lasin mõned päevad enne plaanitavat reisi auto üle vaadata ja selgus, et mootor laseb õli läbi ja seda üsna hammasrihma lähedal, mis võib palju jama tekitada, kui midagi järgi annab. Ühesõnaga oli riskantne minna lastega nii kaugele vigase autoga.

Natukene mõttetööd ja telefonikõne ja sain kaubale "vana hea" Lessaga, kes oli nõus asja ära tegema. Muretsesin vajalikud tihendid, uue õli ja filtri ja auto sai korda plaanitaval ärasõidupäeval, lõunaks. Üsna pingeline oli juba lastel, nad kartsid, et reis jääb ära. Minema startisime kolme paiku neljapäeval ( 3.07.14). Enne seda loomulikult tangiti auto sponsorluse korras kaelani täis (aitäh issi) !

Olime 2 km sõitnud e. Eesti-Läti piiril, kui meid peatas Läti piirikontroll. Loomulikult olid meil vajalikud dokumendid ette näidata. Kontrollijateks kaks naisterahvast ja osutasid siis Mete, Steni ja Meena ID-kaardile, mis olid kehtivuse kaotanud juba 30. aprillil. Üllatus mulle ja arvasin, et ongi kogu meie resi selleks korraks:) Aga sooviti head teed ja ei tehtud sellest probleemi. Ja õnneks oli see ka kogu kontroll kogu reisi vältel.

Päev ärasõiduks oli vilets ja aeg samuti. Plaanitavasse Riia loomaaeda jõudsime õhtul kella kuueks. Piletimüüja soovitas igatahes loobuda, sest sulgemiseni oli jäänud tund ja selle ajaga poleks me midagi vaadata jõudnud. Piletirahast (ca. 17 eurot) oleks kahju olnud + veel tasuline parkimine loomaaia parklas.

Riia loomaaia hinnakiri

Loomaaeda nägime ainult plaanilt:)


Motomuusemiga sama lugu, liiga hilja ajastatud saabumine. Et aega kidagigi kasulikult sisustada, läksime lähimasse kaubanduskeskusesse, kus sai natuke ringi vaadatud ja ka mõned ostud tehtud. H&M on ju Riias ja palju teisi lahedaid poode.

Hämaras suundusime Jurmala poole. See on üks mõttetu koht. Isegi merd ei näinud oma silmaga ja kõik maksab, isegi linna sisenemine:( Sõitsime sealt ainult läbi ja järgmise peatuse tegime otse merekaldal, kus ka öö veetsime. Engure oli selle paiga nimi. Koha leidsime koba peale ja väga õnnestunult. Vaikus ja rahu, rahustavad merelained. Lapsed jooksid veel rannas ringi ja püüdsid laineid. Öö möödus kenasti, külm ei olnud ja magasime pikalt. Puhkus ikkagi ju. Kõike tegime rahulikult ja ei kiirustanud kuhugile.

Esimene ööbimiskoht

Poisid hindavad meie esimese ööbimiskoha randa
Tüdrukud püüavad laineid

Tere hommikust
 

Järgmisena võtsime suuna Ventspilsi peale. Seal veetsime terve päeva. Käisime mererannas, veepargis, laste mänguväljakul. Mere ääres oli jahe ja tuuline. Lained suured. Inimesed kõndisid niisama, üksikud käisid vees. Minu lapsed nende seas. Isegi Stig, sest üks suur laine lõi ta riietega pikali vette ja paratamatult pidin ta paljaks koorima. Lõdises küll, aga kiirelt said kuivad riided selga ja siis ta enam vette ei kippunud, mängis eemal liivaga.



14 kraadi, üsna jahe ikka


Ventspilsi rand



Veepark meeldis lastele eriti hästi.See oli sealsamas ranna lähedal kohe. Oligi vist reisi parim osa nende arvates. Minul polnud seal midagi teha, pidin Stigi kinni hoidma terve aja, et see kuskile basseini ei hüppaks. Rahvast oli seal vähe, piletid kogu meie pundile läksid maksma kuskil 11 eurot. See-eest saime seal tüdrukutel sooja vee ja shampooniga juuksed korralikult ära pesta. Ja üleüldse korralikult pesta, mis on sellisel telgiga reisil väga oluline, et ennast inimesena ikka tunda.

Mänguväljak Ventspilsis oli ka üsna omanäoline, mida mina nägin elus esimest korda. Sattusime sinna juhuslikult ja loomulikult auto seisma ja kohe kaema. Seal oli vist vähemalt kümme erinevat mänguväljakute gruppi, silt juures, mis vanuses lastele sobib. Suures pargis, pSee oli sealsamas ranna lähedal kohe.liste puude all. Palju pinke istumiseks, kSee oli sealsamas ranna lähedal kohe.iks ilus, puhas ja väviline. Lisaks veel jäätiseputka. Mõnus koht lastega peredele, kes linnas elavad.

 



 

Edasi liikusime Palanga suunas mööda mereäärt. Kuskil me pikemalt ei peatunud. Vahepeal sõiduajal tuli mul uni nii peale, sest lapsed magasid ja nii sõita on päris igav. Peatasin siis ühes bentsukas ja viskasin teki murule ja tegin ühe kiire uinaku. Lapsed mängisid sealsel mänguväljakul ja ootasid kenasti vaikselt, kuni ma magan. No ja siis tuli Sten uudisega, et emme kuule, meil on autol õliloik all. Mina muidugi ei uskunud ja arvasin, see kellegi teise oma. Parklad ju kõik tihtilugu õliplekke täis. Võtsin teadmiseks ja hakkasime edasi sõitma. Loomulikult oli mul mure ja hiljem, kui peatusime Palangas, panin ajalehe auto alla, et vaadata, kas tilgub ja kui palju. Kontrollisin loomulikult ka õli, kõik oli normis, mis oli väga oluline sel momendil. Ajaleht oli muidugi õliga ja oli selge, et autoga pole kõik päris korras. Ja mina nelja väikese lapsega kodust kaugel võõral maal.

Klaipedas linnavahel vaiksel sõidul ja teiste autode sabas ukerdamisel hakkas auto imelikult käituma ja armatuuris lõi mootoririkke märguande tuli põlema. Ema tark on mulle alati rääkinud, et kui tuli punane pole, ei ole veel hullu. Jah, oranzh oli :D Jumal tänatud. Ja gaasipedaal nagu ei reageerinud enam. Tegin järdu pöörde üle äärekivide lähimasse parklasse, et jumala eest keset liiklust auto ära ei minestaks ja jätsin auto seisma. Lapsed esitasid muidugi sada küsimust edasise tsenaariumi kohta, aga ma ei teadnud isegi, mis edasi...Ma olen üldiselt sellistes situatsioonides väga rahulik ja ei lähe paanikasse. Istusime natuke ja käivitasin uuesti auto. Liikusime edasi, kõik näis toimivat, tuli armatuuris enam ei põlenud. Sõitsime linnast välja ja hakkasime ööbimiskoha peale mõtlema.

Teepeale jäi Pajūrio rahvuspark ja tundus, et üsna populaarne. Teeääred olid autosid täis ja otsustasime ka kinni pidada ja vaatama minna, mis toimub. Inimesed käisid vett imetlemas. Nii ka meie siis...



Meena kujutas ette, et see on tema "puutekas"






Stig ronis peaaegu iseseisvalt trepist üles


Et mitte öö peale jääda oma telkimiskoha otsingutega, pidime lihtsalt kiirteelt maha keerama ja jällegi leidsime hea koha ja kui autost välja ronisime, avastasime, et oleme otse ühe järvekes kaldal. See öö oli minule küll külm magada. Lapsed ei kurtnud.

Hommik teises telkimiskohas Leedus

Kõik see mees on kohal




Hommikul pidime natukene plaani pidama, mis saab meie reisist edasi. Jällegi õli kontroll. Kõik oli normis, aga õliplekid olid alati peatumisel autol all. Otsustasime suuna Kaunasele võtta ja Vilnius jäi plaanist välja, kahjuks.

Käisime veel ühes ägedas säägikohas ja lubasime endile korraliku söömaaja. Lapsed said ringi liikuda, mängida ja veetsime mõnusalt aega.






Liumägi



Meena katab laua

Taimetoitlastele vastav söök



Aeg oli ka tankida. Paagiga olime sõitnud  juba 800 km. Kuna asi oli juba kriitiline ja kiirteel tanklat silmapiiril ei olnud, keerasime esimesel võimalusel, kus näitas teeviidaga asustatud kohta, kiirteelt maha. Sõitsime linnakese läbi (Ariogala) ja ei lõhnagi tanklast. Navi näitas õnneks kiirteele tagasi sõites, et on ikka tankla lootust küll. Pisike tankla oli, ise tankima ei pidanud. Üks mõnus asi naisterahvale. Nüüd ka numbrid huvilistele. Paak oli mul üsna tühi ja tangiti 48,98 liitrit naftat. Järeldan, et paagi maht kuskil 50 liitrit. Tasusin selle eest 209,63 (liiter 4,28 litti) leedu raha. Palju eurosid maksis üks liiter? Vastused kommentaaridesse:) Kellaaeg oli 12:44:14.

Auto tangitud ja joogid meile


Kaunases oli suurem kaubanduskeskuse Akropolis külastus, kust ostsime ka reisi esimese arbuusi. Oli ju plaani võetud suurem arbuusi söömine. Kõik läks kenasti ja oli hea vaheldus kuumale autosõidule ka jahedas kaubanduskeskuses ringi vaadata.

Kuna eesmärk oli ikkagi Poola ka jõuda ja auto oli kenasti üleval pidanud ennast, siis kõigi tungival soovil läks sõiduks Suwalkisse. Meie vana armas koht Saksamaa sõitude ajast. Jõudsime sinna laupäeva õhtul kuue paiku. Meie kasuks rääkis see, et Poolas on kell tund taga, meil oli edumaa ja aega piisavalt, et Suwalki Plazas üks tuur teha ja jõudsime veel Lidlisse ka:D Ma armastan Lidlit:)


Suwalki Plazas sees


Raha olime eelnevalt vahetanud piiri lähedal "Kantor´is", rahavahetuspunktis. Üldiselt saab ka kaardiga hakkama, isegi Lidlis saab kaardiga maksta, vastupidiselt Saksa Lidliga.  Enne ööbimiskoha otsimist tegime väikse pikniku ühes "rekkade" parklas, kus me ka alati Saksamaa sõitude ajal peatusime. Seal on see hea asi, et voolav vesi on käepärast vabalt. Mõnus süüa, pingid-lauad ja palju jooksuruumi. Lidlist ostsin vanu häid "Brötchen´id", paki viilutatud juustu, singiviilud ja meenutasime lastega vanu häid aegu Saksamaal, kui selline saiake oli meie igapäevane toit :D

Kui sellega saime ka seal ühele poole ja siis oli aeg jälle ööbimiskoht vaadata. See pidi loomulikult Poola olema. Olime Leedu piirile ca. 25 km kaugusel. Nii et palju valikut ei olnud. Leidsime ühe niidetud heinamaa, kuhu mäe künka varju oma laagri püsti lõime. Poola sellepärast, et siis olime igas riigis ühe öö veetnud - Lätis, Leedus ja Poolas.

Hommikul magasime jällegi nii kaua, kui tahtsime. Liikuma saime kuskil pool üksteist. Oli pühapäev. Suunaks kodu:)

Vahepeal tegime peatusi, sõime, kohvitasime, pissisime. Viimases laagripaigas selgus, et ka Meena ei oska meil kükitades pissida. Nõuab aga WC-d keset heinamaad. Tegin talle siis igasugu ettepanekuid, et teda kuidagigig aidata. Isegi ise näitasin ette reaalselt, kuidas asi käib :D No ei pissi. Nutab, jalad ristis. Võtsin siis püksid ära ja palusin püsti pissida. Seisis seal keset heinamaad palja alumise otsaga ja nuttis, jalad ristis. Lõpuks siis murdus ja piss tuli. Ütlesin, et ta jalad natuke harki ajaks, et piss mööda sääri alla ei jookseks, aga no ei ole oidu inimsel peas. Aga peaasi, et laps vaevast lahti sai. Meil oli kanistriga puhas vesi kaasas, nii et kõik sai pestud, kuivaks ja korda. No on tüdrukud mul, ei oska ekstreem situatsioonis käituda:D


Kõik see mees jällegi täitsa olemas

Mete sai omale kleidi

Koduteel Leedus jäi üks kruusaauk-ujumiskoht teepeale. Mõnus värskendus, et reisi jälle jätkata.


Ühest naljakast asjast räägiks veel. Juhtus see Palangas keset linna ristteel. Üks kastiga sõiduato vedas veega täidetud basseini oma kastis. Bassein oli kasti suurune,  kui ühtäkki keset tänavat tal see bassein puruks läks millegipärast ja vesi välja voolas. Vaene mees, vaatas ja hoidis pead kinni. Püüdis veel päästa mis päästa andis:)

Kodu jõudsime õhtul kaheksa-üheksa vahel ja lapsed otsustasid ka selle öö telgis veeta. Mina eelistasin ikka oma voodit.

Lapsed vist jäid päris rahule. Ma muidugi püüdsin ka kõigest väest, et neil ikka meeldejääv reis oleks. Ega me muidugi midagi kultuurset ei teinud ja ei näinud. Katsume teinekord seda asja paranadada. See oli eelreis, rohkem selline tutvumine olukorraga. Teinekord saab asja juba teise pilguga vaadata.

Kokku sõitsime 1500 km nelja päevaga. Raha kulutusega olid sellised lood, et kuna kaardiga sai makstud ja võimalust oma kulutusi näha ei olnud, siis oli kogu aeg selline tunne, et millal maksmise aeg tuleb teade, et Teie kaardil pole enam piisavalt vahendeid. See hirm oli mul reisi teises pooles pidevalt. Rahakotis oli hädaolukorraks ka mõni euro ikka varuks. Nii ma siis olin pinges kogu aeg. Kodus oli esimene asi, oma rahalise seisu kontroll ja oleks võinud veel paariks päevaks jääda, vahendeid oli:)