Küsimused mulle

11. veebruar 2015

Eksperimendi tulemused


Alusatsin 6. jaanuaril ingverivee eksperimendiga ja nüüd oleks juba ammu aeg kokkuvõtteid teha. Eesmärk oli ainevahetust ergutada, kaalulangus oleks boonuseks olnud. Mis aga juhtunud on? Kui "eks" kodus käis, siis esimene "kompliment", mis ta mulle tegi, et sa oled ümaramaks läinud. Oi kuidas see pani mind mõtlema ja olin solvunud. Enda peale, et ma nii kuradima paks olen:D Aga mul on tunne, et see on see hetk praegu, kui ma keskikka jõudma hakkan ja midagi pole teha, kaalutõus on paratamatu. Keskeakriis - selline nähtus on tegelikult ka olemas. Hakkan mutistuma. Tunnen seda ka riietumisel. Mul on suva mis mul seljas on, peaasi, et mugav oleks. Ma ei kannata neid stringe enam ja madala värvliga teksasid. Selg peab soojas olema, villane sokk jalas ja soovitavalt pikasäärega aluskad:D

Kuidas ma sellest välja tulen, sõltub nüüd kõik minust, kuidas ma seda üleminekut pöörasest noorusest rahulikumasse keskikka enda jaoks teadvustan.

Jube kurb. Läbi minu helged ajad ja noorus. Varsti olen kui trulla (olengi tegelt juba). Kaalu on mul praegu juba 65-66 kilo kanti, mis on kontrolli alt igatahes juba väljunud. Ainevahetusele mõjus see eksperiment küll hästi, aga sellega ei pressi ma kuskile, kui keskkoht enamvähem juba kadunud on:(

Kes rõõmustab, kes kurvastab koos minuga, valik on teie:D

Uus eluetapp

Olen oma eluga nüüd nii kaugel, et lapsed on kõik paigas, rinnalaste aeg on möödas. See on üks tähtis eluetapp ja nüüd jääb üle ainult edasi minna. Nii mõtlesin ma tegelikult ka siis, kui Meena oli mähkmetest väljas ja lastaias. Siis jäin aga ootamatult rasedaks ja kõik pidi otsast peale algama. Üks argument lapse isa poolt oligi tegelikult raseduse katkestamiseks see, et ma olen juba niikaugel, et saan hakata oma elu elama. Lapsed on küllaltki iseseisvad ja kas ma ikka tahan jälle titega jamama hakata. Õnneks siiski tahtsin ja nüüd olen sellega ühel pool. Stig on lasteaias. 8:00-st-16:00- ni on mul oma aeg, mil võin teha, mis mulle meeldib, käia kus tahan ja olla kuidas tahan. Mitte kellegagi ei pea arvestama. Tean, olen jah isekas, aga ma olen seda aega kaua oodanud. Ja nüüd on see käes. Kui kauaks, seda ma ei tea. Aga luban seda aega nautida:)

Eile ma juba tundsin ennast peaaegu nagu paradiisis olevat. Tulin koju, vaikus. Isegi raadiot ei märganud esialgu käima panna, niivõrd lummatud olin vaikusest. Keegi ei tahtnud midagi, kedagi ei pidanud teenendama, ainult mina olin tähtis. Tegin omale mõnusa hommikusöögi ja nautisin seda, ilma kuhugile vahepeal jooksmata.


Siis nii muuseas hakkasin oma toas korda looma, mingitki...Viisin vaibad välja, panin tolmuimeja käima, sorteerisin Stigi kummuti ära. Tal oli seal selline segadus juba, et kui midagi vaja otsida oli, siis andis vajalik üles leida. Ammu ilma ei ole tal juba mähkmeid vaja, seega on ka bodyd sahtlis täiesti mõttetu kraam, ainult võtavad niigi hinnalist ruumi. Seega kõik ebavajalik sai välja sorteeritud. Ka pikavarrukatega särgid. Kõigil juba ammuilma varrukad liiga lühikesed.

Seoses bodydega on mul üks tähelepanek noorte emade seas. Kui täpsustada, siis kahe noore ema. Ma ei tea, kas see on normaalne või olen mina millestki valesti aru saanud. Minu arust on body justkui pisikese inimese aluspesu (mähkmekandja), aga olen märganud, kuidas mähkmetega last tõstetakse ja tal on selg paljas ehk siis polegi body seljas? Ja seda talvisel-sügisesel ajal. Ma ei saa aru sellest, andke andeks:D Ma ei arva sellistest emadest midagi igatahes.






Ja no ma siis proovisin need asjad FB-i ühte gruppi müüki panna. Mõttetu aktsioon. Palju huvilisi erinevate asjade vastu, mis ka loomulikult paljusti kattusid. Kellele siis mida müüa? Lõin käega. Parem on ikkagi oma asjad võtta ja kuhugile vanakraamiturule minna. Sakala keskuses (Viljandis) midagi taolist toimub kindlatel kuupäevadel. Eks tuleb ennast selleks häälestama hakata ja üks müügipäev teha.

Ühe inimesega saime niipalju kokkuleppele, et peaksin kauba tema töö juurde viima Viljandisse...kas nii käibki, et pean oma kaltsudega ukselt-uksele kõndima? Ja mis veel peenem, tal ei pidavat "sulli" olema, aga ta saavat kassast võtta. Kummalisi inimesi on:D


Eile viidi lõpuks minema ka palgid, mis juba ammuilma ootasid oma aega. Oleksin pidanud üliõnnelik olema ja rõõmust lakke hüppama sellise suure sündmuse puhul, aga minul oli hoopiski väga närune tunne. On ju igasuguseid jutte, kuidas sul  perse lõhki tõmmatakse palgiäris. Eks ma olin nii ära hirmutatud, et püüdsin igati valvas olla. Aga mida sa oled valvas, kui sa sellest maailmast mitte midagi ei jaga. Nii ma siis põdesin, kui palke peale tõsteti. Kui õigesti need kogused lõpuks mõõdeti, mina ei tea. Pean leppima sellega, mis ülesostja välja käis. Kui keegi arvab, et metsaga võib rikkaks saada, siis ta eksib. Hinnad on nii all ja nõudlust pole. Hea, kui ise peale maksma ei pea, et su palgid keegi ära viiks:D Emotsionaalselt oli see ikka väga ränk kogemus. Rohkem metsa ei lase teha, ainult kütet oma tarbeks.



Kui see palgijama välja arvata, siis päev oli super. Täitsa märtsikuu tunne. Päike paisitis soojalt, räästad tilkusid. Pesu sai üle pika aja välja kuivama viidud. See ajendas ka oma toas vähe korda looma. Pesurest, mis on talv läbi minu tuba "ehtinud", sai välja viidud ja mina teda enam tuppa ei too. Toas on hoopis rohkem õhku ja ruumi. Sten isegi märkas. Tuli koolist ja küsis: "Miks su tuba nii korras on?" Vähemalt keegigi märkas:D

Stigile läksin lasteaeda järgi kella poole viieks. Ta oli esimest korda pikka päeva lasteaias ja tegi ka lõunaune seal. Teisel päeval juba. Kasvataja loomulikult kiitis teda jälle. Kõik olevat korras. Oli ilusasti isukalt söönud, magas tublisti, püksid olid kuivad - mis veel ühelt pisikeselt inimeselt tahta. Kui ma talle esimesel päeval järgi läksin, siis ta mind nähes jooksis kohe minu juurde nutuvõru suu ümber ja kohe sülle, siis eile jooksis ta küll mulle kohe sülle, aga nutumaiku asjal juures ei olnud. Harjub juba tasapisi.

Täna hakkas ta juba riietamisel vaikselt nutma. Aga kui rühma uksele läksime ja kasvataja teda endale sülle kutsus, sirutas Stig kohe käed ja oli valmis kasvatajaga rühma minema. Ikkagi miski teda sinna tõmbab, ei ole nii, et ta klammerduks minu külge ja nutaks lohutamatult. Seda ma küll välja ei kannataks. Hommikune kodus sättimine ja kodust lahkumine on ilma probleemideta. Kõike tehakse meelsasti. Ainult see pisikene kurb lahkumineku hetk veel. Eks see tahab veel harjumist saada.

Kuigi ma naudin praegu oma vabat aega, siis eks ma tegelen kodus rohkem söögitegemisega ka. Täna on mul juba suur hunnik kotlette tehtud ja laste lemmikuid täisterakukleid ka. Kui nad koolist tulevad, on neid ootamas maitsev söök nagu ka eilegi. Kuigi nad täna hommikul juba vaikselt küsisd, millal ma tööle kavatsen minna, siis ma ei usu, et nad tahaksid sellisest luksusest loobuda, et neid ootab alati soe kodu mõnusate söögilõhnadega. Aga eks ma olen vaikselt juba mõelnud, et peaks tööpakkumistele silma peale viskama. Aga jällegi, kas tasub seda viga teha. Kes siis majapidamist kodus juhtima hakkab?






9. veebruar 2015

Kas ma olen nüüd siis jälle paha ema?:D

Mul ei ole plaanis nüüd targutama hakata, milline oleks see õige vanus lapsel, kui teda võiks lasteaeda viima hakata. Kes olen mina, et seda teistele ette kirjutama hakata. Iga pere teab ise, millal ta seda otsustab teha ja kui valmis tema laps selleks tähtsaks sammuks on.

Minu lapsed on vist enamjagu kõik seda teinud kas enne kaheseks saamist või juba kaheselt. Mõnega on läinud kergemalt, teisega jälle natukene vaevalisemalt.

Kõige suurem probleem oli Steniga. Ta küll leppis lasteaiaga, aga ta keeldus lasteaias söömast. Ja seda septembrist kuni märtsini. Ei võtnud palagi suu sisse. Istus ja nälgis. Pika päeva. Vahepeal sai selline süsteem sisse viidud, et tulin töö juurest lõunasöögi ajaks korraks söökla ukse taha, mul oli Steniga hetkeks silmside ja ta hakkas sööma ja võisin tagasi tööle minna.  Selline taktika toimis. Aga kellel on aega seda iga jumala päev teha? Ja siis kevade poole ühtäkki käis klõps ja ta hakkas sööma.

Jaskar oli ka üsna pujään. Nii kui pikem vaheaeg lasteaias oli, siis tema enam lasteaeda maha jääda ei tahtnud. Võttis nädalaid, enne kui asi jälle korda sai.

Nüüd on siis kord Stigi käes. Arvatavasti meie pere viimane laps, kes selle tee ette võtab veel:D Täna algas tema haridustee. 7 päeva on ta olnud kahe aastane ja oli üsna julm tegu teda täiesti uude keskkonda, võõraste laste ja tädidega jätta. Päris õudne oli. Isegi minu ema tunnistas, et ikka vist liiga pisikene niimoodi võõrasse kohta jätmiseks. Tegi südame ikka korralikult härdaks:)

Hommikul on Stig meil teiste lastega samal ajal üleval, äratusega probleeme polnud. Mete ja Sten läksid enne seitset bussi peale. Siis hakkasin Stigi sättima. Kõike ikka tasapisi ja rahulikult. Ei mingit stressi. Meena sättis ennast ise korda. Kodust minema sõitsime pool kaheksa.

Lasteaias hakkab nii olema, et Meena läheb iseseisvalt oma rühma, niikaua kui mina Stigi valmis sätin. Stig valmis, annan ta üle rühma ukse (ideaalis) ja lähen ütlen Meenale "head päeva". Täna viskasin veel peale Meenat korra Stigile pilgu peale (mis oli vist viga) ja tahtsin ka talle "ilusat päeva soovida", aga siis kiskus Stigi nägu natukene kõveraks. See selleks. Kui ta jälle auto selga ronis ja sõitma hakkas, tulin ma vaikselt ära. Esialgu küll ainult ukse taha ja oli kuulda ikka pisikest pahandamist. Oli jube tunne küll ja tahtmine minna lohutama. Aga õige pea rahunes asi maha ja lahkusin.

Ja küll ma siis muretsesin. Kas ta ikka õigeaegselt potile saab, kas talle ikka õue minekuks kõik vajalik selga saab ja kuidas tal ikka üleüldse kõik sujub. Aga kasvatajad on kursis nende pisikeste inimeste asjadega, igapäevaselt asja sees, küll kõik sujub. Ei tasu ka päris üle muretseda. Nii kanaema ma ka ei ole, ei olegi tegelikult:D Tibuks ma oma last ei kutsu, kuigi ta on nüüd "tibude" rühma liige.

Leppisime kasvatajaga kokku, et Stig jääb ka lõunasöögile ja siis lähen talle järgi. Nii et esimesse päeva jäi ka õueskäik. Ja kui asi hulluks läheb, lubati helistada. Minul lubati rahulikult koju minna. Aga ma ei läinud. Olin veel tunnikese lasteaia läheduses - käisin isa juures hommikust söömas, juhuks, kui midagi peaks lasteaias kriitiliseks minema.

Kõnet ei tulnud, järelikult oli kõik korras. Ootasin huviga järgiminekut ja tagasisidet. Stig oli tubli olnud. Oli küll mõned korrad emmet küsinud, aga "anna"(kaisurätt) oli nendel hetkedel suureks abiks olnud. Potitamine käib sõimerühmas kollektiivselt ja piss oli alati potti tulnud. Sellega ei olnud muret. Hommikusööki Stig aga puutunud ei olnud. Esimene hirm oli mul kohe, et kas kordub sama asi, mis Steniga. Aga ei, lõunaks oli ta juba nii näljane olnud, et sõi kaasa. Isegi leiba oli juurde küsinud: "Palun leiba":D Igati viisakas laps. Mänginud oli kenasti ja üldsegi igati tubli poiss. Tegelikult ikka emme olevat tubli, kes nii tubli lapse on kasvatanud:D Meeldiv oli kuulda seda, selge see:)

Ootan huviga homset. Stigilt tuli ka juba pisikene tagasiside lasteaia teemal...palju autosid olevat seal. No siis peab ju homme ka kõik hästi minema, autod ju ootavad.

8. veebruar 2015

Eripakkumine Biomineratalt

Ma ei saa jätta jagamata teiega sellist suurepärast nädala eripakkumist Biomineratalt! Lugege ise...

Nädala ERIPAKKUMINE! Uue kliendi stardikomplekt


Uued asjad

Eile helistas ootamatult mulle ema ja küsis, kas ma tahaks temaga Viljandisse kaasa minna. Loomulikult tahtsin. Eriti kui lapsehoidja kodus omast käest võtta oli-Jaskar. Teised lapsed olid kenasti ema juures ja said ise hakkama. Nii et täiesti lastevaba käik.

Jaskar on selline, et ega ta kodus midagi teha ei viitsi, kui nädalavahetus on. Ja lapsehoidmisega on ta alati nõus, siis saab ta kuidagigi kasulik olla. Ja Stigile ka meeldib Jaskariga "asju" teha. Ega seda Stigi eriti raske nüüd hoida ka ei ole. Puhas rõõm:) Nii nad siis olidki päris pikalt väljas olnud-metsas käinud jalutamas, metskitsi näinud ja kelgutanud. Kui mina õhtuhakul koju jõudsin, oli Stig juba enamvähem "küpse". Ilma lõunauneta. Tegin söögi valmis, sõime ja varsti oligi magama minek. Boonuseks veel pikk õhtu, kui kodus oli ainult kolm last - üks neist magas, teine vaatas oma igalaupäevast filmi ja kolmas oli ka üsna rahulik (Jaskar). Mete ja Sten olid vanaema juures. Mõtlesin veel, et kolme lapsega on ikka lihtne küll, ei mingit raskust.

Ei saanud pikalt nautida kolmelapselise ema mugavusi. Ühtäkki oli kogukas tume kuju minu magamistoa uksel ja andis nagu aimu, et nüüd on kuskile minek. Just sain mõelda, et Jaskar nii kenasti kodus ja ei tükigi küla peale. Ei mingit südamevalu. Aga valesti mõtlesin. Sai siis kellaaeg kokku lepitud, et selleks ajaks peab poiss kodus olema. Ega ma ei lootnud, et see nii läheb. Ja ei läinudki. Kõik see asjatu ootus keeras mu öö loomulikult tuksi. Ikka ootad ja iga kõpsu peale jooksed vaatama, kas laps ikka koju jõuab ühes tükis.

Nii ma siis istusin jälle suurema osa ööst telefonis ja otsisin omale lugemist. Sattusin mõnda uut blogi suurest igavusest lugema ja minu elu ei tundunudki enam nii hirmus. On palju - palju jubedamaid asju, millega inimesed silmitsi seisma peavad ja väga hea, et on inimesi, kes seda teistele teadvustavad ja selle endast kõik välja kirjutavad. Tänuväärne töö. Sellised blogid on väga huvitavad lugeda. Keda huvitab, siis blogi, mille ma suuremalt jaolt läbi lugesin, on siin. On palju pinnapealsed blogisid, mis mind enam ei tõmbagi, isegi suurest igavusest ei vaevu ma neid enam avama. Kui ikka midagi õelda ei ole ja viibutatakse põhiliselt teistele näppu, ise asjadest aimu omamata, siis no ma ei tea....Milleks?

Varsti aga oligi ukse taga kobistamine. Teritasin kõrvu ja kui Jaskar juba tuppa astus, siis tõmbasin oma tundliku ninaga õhku, et äkki püüan kinni lennult "keelatud" lõhnasid. Ise alkoholi ja tubakat mitte tarbides on mu nina selles suhtes väga tundlik. Saan kohe aru, kui on alkoholi tarvitatud või tubakat tõmmatud. Seekord oli vist erand, minu nina midagi kahtlast ei tuvastanud. Ei hakanud voodist välja ka ronima ja lauskontrolli tegema. Nii nõid ma ka ei ole. Vähemalt oli neljaks kodus ja viitsis veel telekatki vaadata. Sain rahus magama jääda:D

Nüüd tagasi põhilise juurde - Viljandi. Tee peal panime plaani kohe paika, kust me pihta hakkama. Olime üksmeelel päris üksmeelel poodide valikuga. Alustasime "Sahtliga". Meil oli kindel siht, mida otsisime. Söögilauda toolidega. Kunagi seal oli üks kena valge komplekt, mitu kuud tagasi. Oli loll loota, et see seal veel alles on, aga vaadata tasus, äkki on midagi uut toodud. Ei olnud. Käik oli kiire, riietele viskasime peale ainult kiire pilgu, sest "kaltsu" on koduski lademetes.

Kooperatiivi mööblipoes oli just söögilaudadele -15%, aga midagi põrutavat seal jällegi meie jaoks ei olnud. Edasi tegime tiiru Anttilas. Mina otsejoones ikka nõude riilulite juurde. Sain sealt mingi aeg vägagi soodsa hinnaga hea kvaliteediga klaasid (allahinnatud, 6 klaasi 4 EUR-i) ja nii ma nüüd käin seal alati vaatamas, äkki on veel midagi soodsat. No nii igaks juhuks. Seekord ei ostnud midagi.

Edasi läksime Magaziini. Mina ikka kindla sooviga Tchibo nurgakesele pilk peale heita. Ja plaanisin ka ostu teha. Olen seal juba mitu korda käinud ühtesid kausikesi vaatamas. Seisavad seal riiulitel, keegi ei taha. No jumala ilusad asjad. Ja üldsegi seisavad seal kaubad riiulitel kuid puutumata. Nüüd on need kausid minu ja juba ka kasutust leidnud. Suvel grillihooajal ka asendamatud asjad. Ja mis põhiline, plastmassist, ei lähe katki.




Sealt sain ka Stigile lasteaiaks sisejalanõudeks nahast klassikalised sussid. 2- aastasele ja suuruse 26. Olin veel valiku ees, kas 25 või 26. 26 oli parem valik. Stig on uhkelt juba sussid sisse käinud esmaspäevaks:)

Magaziinist leidsin ka üsna ideaalilähedased lauakatted, mida ma oma laualinaga söögilauale juba mõnda aega otsinud olen. Lastega laualina on üsna ebapraktiline. Püüan seda leevendada lauakatetega. Võtsin ühe katte prooviks, et noh kuidas sobib või nii. Minu arust päris ilus. Seega on vaja nüüd kolm tükki juurde osta. Mõnus pehme silikoonitaoline materjal, mida on hea laualapiga puhastada. Ei ole vaja alati peale söömist laualina kokku pakkida ja pessu panna.



Emaga oli hea käia. Tema oli huvitatud seemnetest, mina nõudest ja kõikides poodides, kus me käisime, leidus peaaegu mõlemat.

Lõpuks kirss tordil - "Koduekstrast" sain omale allahinnatud (4 EUR-i) sinise kausi. Täpselt minu maitsele, eriti värv.



Ja täpilise melamiinist kandiku, mida ma ei saanud lihtsalt ostmata jätta. Ülinunnu. Maksis natukene üle euro.

"Koduekstra" poega seoses olen Viljandis tähele pannud, et Männimäel asuv pood on palju hubasem ja kenasti sätitud. Kutsub kohe ostma. Seevastu kesklinnas Centrumis olev on kuidagi lohakas. Kaubad virnas või pilla - palla. Müüjad kuidagi hoolitsemata ja sellised kuidagi kergekesed. Ei mingit organiseeritust. Männimäel on hoopis teine maailm selle poega. See on minu tagasihoidlik tähelepanek.

Õhtusöögi kohta tahtsin ka paar sõna õelda. Sai siis suure surma peale omale muretsetud karripasta ja mango konserv, et teha kalakarrit Selveri kalendrist, mida ma korra juba tegin, aga omaloominguga. Ilma karripastata ja kalata. Hoopis ananassi ja kanaga.

Nii, kõik asjad olid justkui olemas. Kala võtsin sügavkülmast. Jälgisin retsepti ja kõik pidi õnnestuma. Lõpuks kui mango sisse panin, tõmbas kookospiim kokku. Mis juhtus, ma ei teagi. Kas oli kookospiim halb või reageeris mango kuidagi. Eks me sõime ikka vaatamata sellele, et asi "koos oli". Ma köögis suuremat tuld põlema ei pannud, et Jaskar aru ei saaks, mis toimub. Sõi ja sõi veel tänagi. Ei õelnud midagi halba:D Õnneks:)

6. veebruar 2015

Me ei löönud käega



Nagu ma siin varemalt juba kirjutasin, siis oli Meenal korra tantsukooli keeld. Sai oma trahvi kätte ja käisime edasi. Oli küll korra mõte, et lööks käega, aga sisimas Meenale ikkagi tantsimine meeldib. Mis sest, et talle ei meeldi teiste pilli järgi tantsida, aga ta peab seda õppima vähemalt. Nii me edasi käisime. Ei löönud käega. Tundub, et ta on oma käitumist ka natukene parandanud-vähemalt õpetajalt pole mingit tagasisidet küll tulnud. Ju siis on korras sellega.

Täna toimus Karksi-Nuia Kultuurikeskuses Viljandimaa noorte tantsukonkurss "Move Your Body" ja tänu tublide juhendajate Illika ja Janely eestvedamsele võtsid konkursist osa ka "Tupsud" ehk siis Karksi-Nuia Noortekeskuse kõige pisemad tantsijad. Kohale oli tulnud 10 last oma vanematega, mis on päris arvestatav tulemus. Meena nende hulgas.

"Tupsud"
Üks esinemiskogemus oli "Tupsudel" aastalõpust olemas, aga Meena sellest osa ei saanud, sest küla küllaltki tähtis üritus kattus selle esinemisega. Meenale seega täiesti esimene lavakogemus.

Lastele on sellised üritused nii või naa suursündmus. Esinemisriided, meik, soeng. Oi kuidas neile meeldis natukene suuremate tüdrukute meik ja mingil hetkel kauplesid nad endale ka sellise meigi välja. Võtsid aga järjekorda ja olgu olla. Meena pinnis ühelt tüdrukult isegi huulepulga oma huultele. No ja rohkem pole õnneks vajagi. Said ennast pisikeste staaridena tunda kõik. Vahvad!

Illika tegeles soengutega
Ettenähtud näomaalingud...
...ja mitte nii väga ettenähtud meik:D

Ainuke poiss ja kõige vahvama soenguga

Kes küsida oskab, see ikka saab. Lota annab viimast lihvi:D

Peeglike, peeglike seina peal...
Pisikesed staarid:)
Ei olnud neil lavahirmu, ei esinemishirmu. Tuli välja nii nagu tulema pidi. Omas grupis saavutati I. koht. Igale lapsele jagus karikas ja diplom ja kamba peale kott kommi.  Nagu päris:)

Kahju, et ma ei saanud kõiki esinemisi läbi vaadata. Ainult paar esimest. Oleks olnud väga huvitav vaatamine ja Meenale paistis ka huvi pakkuvat. Istus ja vaatas üksisilmi, liigutas isegi kaasa muusika taktis.

Noortele tohutult vajalik üritus, nii vaatamiseks kui kaasa löömiseks. Meil omal ajal selliseid võimalusi ei olnud. Noortekeskuses on noortele kasutamiseks kaasaegne suur ja avar tantsusaal seinatäite peeglite ja kõige vajalikuga. Ja nagu näha, kasutatakse seda võimalust päris palju. Ja algatatud igati tänuväärne üritus, kus nad saavad oma õpitut näidata.

Karikas oli Meena jaoks päris uus asi. Küll ta uuris koduteel ikka, kas see on päris kullast. Lapsele tundus see päris raske ja ehe. Kena mälestus esimesest esinemisest Meenale.

Peaproov

Auga välja teenitud

Rahast

Täna on see päev, kui laekus peretoetus ja tavaliselt maksan ma siis kohe ka kõik kohustuslikud maksud ära. Arved tulid riburadapidi e-mailile, aga et oma tuju mitte rikkuma hakata, ma neid sel hetkel ei avanud. Tegin seda täna ja ei midagi rõõmustavat. Püüdsin küll meeletut kokkuhoiupoliitikat ajada, aga märgata pole midagi.

Lastel interneti kinni panemisest on ainult muret juurde tulnud. Esiteks uue korraga harjumine, et absoluutselt netti minna ei tohi. Muutsin küll hiljem neil seal midagi seadetes ära, aga selleks ajaks olid nad juba parajad arved tekitanud. Ei ole sellist süsteemi EMT-s, et kui oled interneti paketist loobunud, siis ka netiühndust ei ole. On päevapõhine. Lähed korra netti-kas siis kogemata või tahtlikult, maksad automaatselt päevaraha. Ja nii ta koguneb. Odavam on hoida kindlat paketti. See on minu järeldus. Telefoniarve sel kuul ca. 32 EUR-i pere peale pluss tohutu närvipinge.

Elekter. Said enamus lambid LED lampide vastu vahetatud, boiler puhastatud, küpsetanud pole ka enam nii meeletult, süüa katsun ikka puupliidil teha. Eelmisel kuul oli arve ca. 71 EUR-i, sel kuul 89 EUR-i. Masendav.

Lasteaed on stabiilselt 19-23 EUR-i vahel. Ei ütle ühtki halba sõna. Eesti soodsaim, võiks arvata. Ühikas jätkuvalt 38 EUR-i. Peretoetusest alles peale maksude tasumist 280 EUR-i.

Rohkem nagu ei oskagi midagi õelda. Peab õnnelik olema, et maksud makstud saavad ja jääb elamiseks ka. Kõik mugavused on ju tagatud selle raha eest:D



 

5. veebruar 2015

Enam huvitavamaks minna ei saa:D

Täna on juhtunud asju, mida ma poleks unes ka osanud näha. Hommikul hakkasin mõtlema, et oleks vaja päris lasteaia avaldus Stigile ära teha. Ja kui avaldust minna tegema, siis võiks juba arsti juures ka käia, lasteaiaks nii või naa arstitõendit ka vaja ja vaktsiin oli ju ka saada. Ja et ikka aeg maksimaalselt ära kasutada, otsustasin, et läheme siis lasteaaeda beebide ringi ka. See käib seal juba jupp aega, aga meie sinna veel jõudnu ei ole. Stigil kipub uneaeg sel ajal olema, seepärast on ka minemata jäänud alati.

Ja jäi seegi kord ära, sest kui me arsti juures valmis saime, jäi Stig autos kohe magama. Targem oli koju sõita, liiatigi, kui meile oli teada antud Kristi Nilovi poolt, et nad tuleksid siiski täna meid vaatama, mitte pühapäeval, nagu varem kokku lepitud oli. Minugi poolest. Mis mul selle vastu olla saab. Ikkagi suur asi ju, kui "Kodutunne" külla otsustab tulla.

Midagi ette valmistatud mul kodus ei olnud. Kõik oli nii, nagu tavaliselt on. Ei mingit meeletud koristamist, nagu tavalselt siis on, kui külalisi on oodata. Istusin köögis, vaatasin välja ja ootasin. Närv oli üsna must. Ei teadnud, ju mida oodata:D

Ja siis keerasid nad teeotsast sisse ja olidki kohal. Minul paluti kenasti tuppa tagasi minna, et nad saaksid alguse väljas ära filmida ja siis tuldi kaameratega toa poole.


Küsiti, uuriti, vaadati...filmimees muudkui filmis. Siis läksime põhikohta-pööningule. Minek oli redeliga ja üsna vaevaline. Anneli tõmbas oma seeliku puruks, mida ta pärast minu diivanil kokku õmblemas käis. Juhtub. Filmimees ronis ka oma tehnikaga ülesse-kogu meeskond tegelikult, peale Kristi. Tema ei hakanud riskima. Kedrati jällegi jupp saadet, mõõdeti, kirjutati ülesse. Ei mingit stressi, mida ma niiväga kartsin.

Minu juures olid nad umbes tund aega. Tegime mõned pildid ja jätsime hüvasti-kuni järgmise korrani. Märtsi alguses peaks midagi juba toimuma hakkama.




Kõik oli ilus ja lahe, aga üks hirmus asi jäi mul korda ajada. Pidin oma ehitusettevõttele (Kredexi raames), kes tegeles ka minu projekti koostamisega, ära ütlema. Kodutunne teeb projekti ise. Aga kuna projekt oli juba töös, siis oli üsna ebamugav alt ära hüpata. Aga see oli vaja korda ajada. Saime nii palju kokkuleppele, et mulle saadetakse kuni siiani valminud projekt, niipalju kui teda on ja mina tasun selle eest kokkulepitud summa, et asjatuks osutunud kulud mingilgi määral hüvitada. Sain selle täna korda aetud ja võin rahumeeli uude päeva minna.

Ees on huvitavad ja pingelised ajad! Peaasi, et ma ei unustaks esmaspäeva hommikul selles saginas Stigi lasteaaeda viimast:)

4. veebruar 2015

Minu kiiks

Olen suur köögitarvikute fänn, seda olen korduvalt ja korduvalt juba maininud ja kohati on see juba haiglaslikuks läinud. Võib-olla on mul kergem variant. See tähendab, et on minust veel hullemaid. Seda ma ju ei tea.

Eile lõi see mul jälle välja. Kogu aeg lööb, kui ma kuskile poodi saan. Lasen ikka silmad üle käia nõuderiiulilt, äkki on veel midagi ilusat kuskil:) Ilu-iluks, praktiline peaks ka ikka olema. Oli Ruhjas üks ilus öökulliga tass, aga ma sain selle rahulikult ostmata jätta, sest see tass ei sobinud minu eelnevate tassidega. Oli ilus küll, aga sellest ei piisanud:) Ostsin hoopis südamekujulised piparkoogivormid, et midagigi osta saaks noh. Sellest vahest täitsa piisab. Aga kui ma oleks hinda kohapeal märganud, oleks need minu poolest jällegi ostmata jäänud. Kodus avastasin, kui kallid need tegelikult olid, aga siis oli juba hilja. Õnneks. Sest vormid on armsad ja pisemat ma juba kasutasin ka köömne-juustuküpsisete tegemisel.

2.20 €/ 6 vormi
Eile, kui meena tantsukooli sai viidud, oli mul natukene aega, mis oli vaja ära sisustada. Mitte et see nüüd mingi probleem oleks olnud. Mis see pool tunnikest siis sisustada ei ole. Taarat ma kodust kaasa võtta ei viitsinud, et oleks seda masinasse toppinud. Seega mõtlesin, et hüppan üle pika aja kaubamajast läbi. Raha mul eriti ei olnud, viimased eurod ja reedeni vaja vastu pidada, aga vaadata ikka võib ju. Otsejuttis ikka vaja ju köögitarvete riiulite juurde minna. Meie kaubamajast olen ma saanud väga mõnusa malliga kuivainetopsikuid ja viimased ma ostsin eelmise aasta lõpuga kõik ära. Nii ma nüüd vaatamas käingi, kas äkki on juurde toodud. Alati. Ja ükskõik kus poes ma ka ei käik, kuivainetopsikud vaatan ka kohe üle ja nii ägedaid pole ma veel kuskil näinud-saanud, kui meie oma kohalikust kaubamajast.

Ja oh seda rõõmu. Olid täitsa olemas. Täpselt sellised, mis mulle kõige enam meeldivad. Värvid ka kenad. Hinnad Normaalsed. Pisem (0,5 l) 1.40 , keskmine (1,1 l) 1.90 , suur (2,2 l) 2.20 €. Võrreldes Tupperwarega. Ega mul Tupperware vastu ju midagi poleks, võim ei hakka peale lihtsalt. Lepin siis alternatiivvariandiga. No ja natuke üle 8 € sain raskel ajal jälle ära raisata. Täiesti süüdimatu ikka ju:D


Täna võtsin kätte ja paigutasin uued topsid ära. Kaks jäid veel tühjaks, aga küll need ka kasutust leiavad. Paistis, et riivsai on mul otsas. Sellele kulub kohe üks tops ära. Mul on PEAAEGU põhilised kuivained kõik topsides ja kappides on kord. Mingisugunegi.





Maisihelbed
Suuremates jahu ja suh


Eks mul on veel unistusi, mida kööki varuda. Mitu nädalat käivad juba mõtted, et endale Tupperware leivakast muretseda. Olen ka uurinud, kas see ennast ikka õigustab. On nii plusse kui miinuseid, seega olen seda suurt sammu veel edasi lükanud. Aga leibadele-saiadele oleks hädasti mõnd hoikohta küll vaja.

TW BreadSmart


Teiseks asjaks on pipraveski, mis võiks ka minu köögis täitsa olemas olla. Ikeas on täitsa olemas enamvähem ideaalne.

 Millistest abivahenditest köögis teie unistate?

Avokaadosõpradele-võiks ka olemas olla:)


3. veebruar 2015

Ilus ilm ja ilusad uudised

Kes oleks eile arvanud, et täna selline fantastiline ilm väljas on. Hommikune kraadiklaasinäit -5 ehmatas küll natukene ära, sest saunas jälle veed valamata, aga -5 päikesega ja -5 ilma päikseta on nagu öö ja päev. Tänast külma polnud absoluutselt tunda, niivõrd mõnus väljasolemise ilm.

Et meil täna hambaarsti aeg uues kohas oli, siis oli kodust välja minek kindel. Sten ja Mete olid järjekordselt vanaema juures, seega saime hommikul magada niikaua, kui päike segama juba hakkas ja kell pressis ka juba peale, nii et oli vaja ennast liigutama hakata, et õigeks ajaks õigesse kohta jõuda. Ettenägelikuna võtsin Meenale vatipüksid ja soojad kindad ka kaasa. Ja kelgu loomulikult.

Meena sai omale plommi, millega peame kolme nädala pärast tagasi minema. Arst tundus tore, kuigi ega ma palju temaga kokku ei puutunud. Meie Stigiga olime ukse taga, et tähtsat tööd arstikabinetis vähem segada. Meena on piisavalt suur, et ise juba hakkama saada ja kätt tal hoida vaja ei ole.

Järgmine plaan oli kelgumägi välja otsida. Olen küll Nuia laps olnud ja kõik kelgumäed tol ajal, kui mina väikene olin, olid mulle teada. Aga tänapäeval vist on kõik need kohad unustusse vajunud, kinni kasvanud või siis sisse sõitmata. Tänapäeva lastel ju targematki teha, kui hommikust õhtuni talvemõnusid nautida. Kohustuslikus korras võib - olla koolipragrammi raames viiakse lapsi mäele, vabatahtlikult ja vabast ajast ei tee seda keegi.

Meie omal ajal läksime hommikul välja ja hilja õhtuni sai väljas tänava (Lõuna) lastega mängitud. Põhiliselt sai uisutatud, kelgutatud, suusatatud, lumekindlusi ehitatud ja niisama ringi joostud. Lehvitan teile! Ja igaüks teab, millised olid tol ajal talveriided - kootud käpikud, mitu paari dressipükse, "mingid" saapad - ei mingit Huppat, Reimat ega Lennet. Toas passimist mina küll ei mäleta. Alati leiti kambakesi tegevust ja lõbus oli ka alati. Ju sellest suurest õues viibimisest ja rahmeldamisest mul ka hea silmanägemine ja hea toonus:D

Olin kunagi silmanurgast näinud, et Nuias Kitzbergi kuju juures on nõlvake, kust saab alla lasta. Ja mööda sõites olidki Meena rühma lapsed seal just uudistamas. Nii et sinna me siis läksimegi. Mägi oli koralik. Oli järsemat laskumist ja natukene sujuvamat. Stig lasi kohe pepu peal järsemast ja tegi mitu uperpalli lumes. Ei teinud teist nägugi, naeris laginal. Niivõrd meeldis talle lumi. Meena lasi nii üksi kui koos Stigiga alla. Mina vaeseke pidin Stigi mäest ülesse jälle tarima, et ta saaks aga uuesti alla lasta. Pole viga, võib ju pingutada ka natukene selle nimel, et lastel lõbus oleks. Nii ma siis jooksin üles - alla. Täitsa palav hakkas.














Sel ajal, kui me mäe peal möllasime, oli helistanud ei keegi muu kui Anneli Lahe. Kellele see nimi midagi ütleb, saavad juba aru, mis asjus. Meile on külalisi oodata...juhhhuuu!