Küsimused mulle

23. märts 2015

Me oleme tagasi

Nüüdseks on kiiremad asjad lahendatud ja on aega teile ka mõned read kirjutada. Liiatigi, kui mul on siin metsatukas viimase peal internett, 4G, nagu ühes arenenud riigis kombeks:D Interneti normaalne toimimine vist oligi meie reisi üks kõige suurem peavalu. Tuleks ometi aeg, kui see on iseenest mõistetav asi kogu Euroopas (vähemalt) ja sealjuures ja mõistliku hinnaga. Nagu ma aru sain ja EMT mulle lõpuks teada andis sõnumiga, siis kulutasin selle nädalaga 60€ eest netti. Juurde ma ei ostnud, see oli minu limiit kuskilt otsast. Nojah, luksus maksab.

Hea on olla lõpuks kodus ja oma voodis magada. Esialgu pole ma küll piisavalt magada saanud, aga loodan, et mul on selle nädala jooksul aega seda siin üksinduses teha küll.

Täna läksid kõik kooli-lasteaeda. Meena raius küll üsna kindlalt mulle, et tema täna on kodus, sest tal olevat nohu ja köha. Millegipärast ma ei kuulnud kordagi, et ta oleks köhatanud sõidu ajal. Jutt muutus aga kohe, kui olime koju jõudnud ja vanaema andis talle Hiinast jõudnud paki, kus oli sees tema kaua oodatud TUTU seelik. Tohutult kena seelik tõesti, mille pärast ikkagi lasteaeda minna. Meena on lummatud, mina ka. Tahaks kohe veel mõne tooni tellida.


Mete ajas ka vastu, et tema oleks täna heameelga kodus. Tema ei tahtnud tänast loodusõpetuse tundi. Ei istu talle see aine millegipärast. Aga koju ma teda ka ei lubanud sellepärast jääda. Nii ei saa. Lapsel peab olema ikka mingisugune kohusetunne ka, mitte nii, et mina ei taha ja mina ei lähe.

Stenil oli motivatsiooni küllaga. Ta sai omale uued teksad ja jalanõud. Pani need hommikul uhkusega selga ja ei mingit kobinat, et tema ei taha kooli. Õhtul luges isegi 20 lehekülge kohustuslikku kirjandust. On tal ju nüüd ülivinge voodi koos sobiva valgusega. Mis viga seal raamatuid lugeda. Ma küsisin ka ikka, et miks ta luges, kas juhtus midagi. Aga huvitav oli olnud. "Roostevaba mõõk" on käsil.

Stigi kohta niipalju, et temaga pole mingit probleemi. Teeb, mida kästakse. Valikuid ei ole. Veel. Reisi ajal oli meil temaga küll mõningasi probleeme. Ikka tema kõhukinnisusega. Kojusõidu ajaks sattus just selline aeg, kui ta oli paar päeva juba WC-s käimata oma nr.2 hädaga. Ja kui ta ennast ebamugavalt tundis, küsis ta peatust, aga midagi ei tulnud. Ei julgenud ta isegi pissida. Tammus jalalt-jalale, aga pissida ei julgenud. Ja nii me siis sadu peatusi tegime, ikka ei midagi. Juhtus muidugi, et piss ikka aegajalt tuli, aga kaka vaev oli tal endiselt. Alles Poola-Leedu piiril saime ta niikaugele, et sai vaevast lahti. Laps muutus kohe rõõmsamaks ja no siis kaanisid nad muudkui jooke sisse ja peatusi oli vaja ikkagi õige tihti tegema hakata. Ja piss muudkui voolas. Õnneks ikka ka vabas õhus. Ei olnud alati vaja WC-d otsida. Mete, Meena ja mina muidugi väljaarvatud. Meie kükitada ei oska:D

Poolas, kuskil ma ei tea kus, kus me ööbida üritasime, oli nii külm ja vali tuul, et hullumaja. Väljas häda teha oli välistatud. Auto lausa vappus suurest tuulest. Lumekirme oli ka maas. Olime ju tulnud äsja soojast kliimast ja see oli ikka liig mis liig meile. Lasin lausa autol käia, kui me magada üritasime. Aga no see oli õudus. Võtsin Stigi oma kaissu rooli taha, aga see lõputu siblimine ja kakavaev sinnaotsa, no see oli mõttetu närvide kulutamine. Õnneks olime ühe tankla parklas, kus sai sooja vetsu kasutada. Aga mingi ööklubi moodi asi oli seal ka. Autod voorisid ja tümps käis monotoonselt. Kaua me seal vastu ei pidanud. Sõitsime edasi ja otsisime uue koha.

Kõige naljakam on see, et iga jumala kord, kui me trassilt maha keerasime, siis ei olnud meil enam aimugi, kust poolt me tulime ja kuhu poole nüüd vaja sõita on. Korra kunagi olen ma hakanud vales suunas sõitma. Märkasin oma viga, kui olime 50 km juba vales suunas liikunud. Navi luges kilomeetreid aga mudkui juurde. Nüüd olen ma selle suhtes väga tähelepanelik. Navi reageerib ka tavaliselt liikuma hakates väga aeglaselt. Nii me siis alati vaidleme ja ennustame, kuhu me keerama peame. Niivõrd nõrk on orienteerumine mul.

Öö, mis me Poolas seiklesime, oli karm. Maastik oli küll ilus mägine ja kurvidega, aga kiirust eriti arendada ei saanud. Näha ka midagi ei saanud. Pime ju oli. Nii et ma ei tea sellest ööst eriti midagi, peale suure unevaeva. Teises kohas, kus ma magada üritasin, sain küll natukene sõba silmale (pea Meena süles) ja eks see aitas mul kogu selle teekonna ka vastu pidada. Ei olnud kerge.

Kui valgeks minema hakkas, saime natukene ümbrust ka imetleda. Palju vett, jahte, mägesid, lõputud põllud. Küla küla otsa, ristid, surnuaiad, meie lemmik Bietronka pood, elamised kellel uhked, kellel aga hurtsik. Kontrast oli väga suur tihti. Naabril nagu loss ja sealsamas kõrval elab keegi majas, millel pole õiget korstentki. Ja see on igal sammul väga levinud vaatepilt.






























Kuna ma püüdsin iga hinna eest tasulist kiirteed Poolas vältida ja Navi oli seadistatud kõige otsema tee peale, siis sattusime me kohtadesse, kuhu me enne sattunud ei olnud. Ära eksida võimalik ei olnud. Ainuke hirm oli, et Navi viib meid Venemaale Kalingradi. See on väike sopp, mis jäi koduteele ja kõige otsem tee. Seda pidin ma passima. Olime üsna lähedal Venemaale. Aga läks õnneks. Mingit ringi me sisse ei teinud on marsruudil ja nagu näha, oleme kõik elus ja terved ja mis põiline, jäle kodus.

Ema oli meid ootamas. Ahi kõetud, kapsad ahjus. Ta ikka helistas ja oli kogu aeg mures meie pärast ja oli kursis, millal me koju jõuame.

Jaskar on juba ise teema. Mina ei tea, kus tema oli, kui jagati tarkust, kuidas enda järelt korda hoida. Ta pida oma sünnipäeva eelmine nädalavahetus ja siin oli paras sealaut olnud. Eks ema tasandas, mis tasandada andis, et ma südame rabandust ei saaks. Igatahes tõstsin ma eile õhtul üle pika aja häält Jaskari peale, nii et ta ikka jalad perse alt välja vedas ja hakkas ennast liigutama. Ma olen üsna tolerantne, aga lõpuks saab mul ka mõõt täis. Ja üldsegi, minu mõistus on otsas, kuidas ma saaks veel päästa, mis päästa annab. Toimub ikka selliseid asju, et oi, oi, oi.

Hakkan nüüd tasapisi asju lahti pakkima ja neile kohtasid otsima. Seekord oli mul hull lapimaania peal. Neid sai kokku ostetud igasuguseid ja igaks tarbeks. Üks ilusam, kui teine:)


Õhtul on siis see suur hetk, kui läheb eetrisse "Kodutunne". Saame siis näha, mida ja kui palju eetrisse lastakse ja kuidas kõik välja kukub. Eriti huvitab mind ehituskäik, mida ma ju oma silmaga näinud ei ole.

20. märts 2015

Hakkame otsi kokku tõmbama

Kujutane ette, et paljud on juba närvilised, sest eile postitust ei tulnud. Minust mitte olenevatel põhjustel. Kulutasin päeva jooksul liiga palju internetti, nii et õhtuks ei jätkunud enam.

Eile käisime kõik ühiselt mänguväljakul, mis asub sellises eraldatud kohas mäeküljel. Oleme seal varemgi palju kordi käinud. Läksime kahe autoga, sest ühte autosse me kõik ära ei mahu. Härra arvas, et ma omal käel ei leia seda kohta enam ülesse. Aga ta ei oska arvatagi, et tegelikult on meile see kant siin kõik vägagi tuttav, sõidan vabalt ilma Navi abita.







Peale mänguväljakut oli Stig nii väsinud, et tegime lõunapausi ja saime ühtlasi ka edasi mõelda, mida veel päevaga pihta hakata. Wolfenbüttelisse polnud me veel jalga saanud. Meist ca. 23 km ja ühtlasi ka nagu maakonna keskus. Kuna Sten tundis ennast halvasti ja oli nõus Stigi ja Meenaga kodus olema, läksime meie Metega Wolfenbüttelisse. Lahe oli. Saime tõesti rahus käia ja vaadata. Lausa uskumatu.

Juhtus ka pisike ime. Olime ühte poodi sisse astunud, kui Mete tuli minu juurde ja ütles, et tema oli üht ilusat kleiti märganud ja tahaks seda. Mete ja tahab kleiti, seda ei juhtu iga päev, isegi mitte iga aasta. See pidi ikka alles kleit olema:D Vaatasin selle ime üle, hind oli ka normaalne (15€) ja ostsin talle selle ära. Ta muidugi proovis ka enne ja selgus, et tuleb siiski number suurem võtta, kui ta kannab. Kleit on kena tibukollane ja tõesti armas. Hiljem ostsime juurde ka tumesinised balleriinad 12€-ga. Metel on nüüd kleit ja juurde sobivad kingad...juhuu. Hiljem saab need muidugi Meena jällegi omale.



Kolasime Metega pimedani ringi. Ise ta muudkui kiitis, et minuga pidi mõnus shopata olema. Pean mainima, et Metega on ka mõnus. Vedas mul kompse ja tuletas mulle aegajalt meelde, mida veel osta vaja oli. Mul on tõsine probleem unustamisega.

Tõime koju kaasa ka toorest maitsestatud hakkliha, siinset spetsialiteeti ja meie laste suurt lemmikut. Tundub jälk aga maitsev. Mulle on alati toores liha meeldinud.



Meie puhkus hakkab lõpule jõudma. Mete arvas eile, et jah, koju on vaja hakata ennast mõtlema, aga siin olevat ka tore. Just kaubanduse poole pealt. Kodus peame leppima "Konsumiga":D Siin on toidupoes niipalju häidja odavaidasju, mida ma olenselle nädala jooksul lastele ka võimaldanud. Banaanid on kogu aeg laual, külmkapis on juustud, singid, pudingid. Brötchenid on alati olemas. Nälga pole nad kordagi siin tundnud.

Niipalju siis eilsest. Tänases päevas pole ma veel lastega kokkuleppele saanud. Üks tahab üht, teine teist. Vaatame, mis saab.

18. märts 2015

Mul "aktiviteeti" veel jätkub:D

Tänase päeva ülevaade. Rohkem piltides, sest väsimus on nii peal. Sai duši all käidud, kõht on türgi spetsialiteeti täis ja selline mõnus olemine on. Stig käis ka vannis hullamas ja magab nüüd magusasti. Sten on natukene haiglane. Kurtis peavalu ja võttis okse tarbeks ämbri voodi ette. Ma arvan, et paljalt õues lippamisest. Kevad on ju salakaval. Mete istub teleka ees veel ainukesena. Meenal sai maniküür ära tehtud, tema tegi mulle soengu ja nüüd magab.

Hommik algas meil koolis. Meena kaasa ei tahtnud tulla ja jäi üksi koju. Olin natuke mures küll, et mine tea, mis tal pähe tulla võib. Kui kell juba 11 sai ja Metel võistlus ikka veel käis, siis pidin tulema koju kontrollima, kas ikka kõik korras on. Sten oli oma klassiga, nii et mina Stigiga tulin ära.

Meenal oli kõik superlux. Söögi sai ta ise kätte, telekas käis ja tema vedeles diivanil. Aga muretsemine on normaalne ju. Sõime Stigiga kõhud täis, et siis tagasi kooli juurde minna, aga Stig oli nii väsinud, et viskas ka pikali. Meena oli nõus, et tema võib see natuke aega Stigiga kodus küll olla, seni kui mina Mete ja Steni koju toon.

Kui me  tagasi olime, Stig magas mõnusasti ja pikalt. Mete tuli koju 6. kohaga. 6 võistkonda osales, nii et tagant poolt esimesed:D Saksa rahvastepall pidi hoopis midagi muud olema, kui Eestis. Pall titekas ja reeglid imelikud. Mete sai küll asjale peale natukest jälgimist pihta, Eestis pidi ikka lahedam mängida olema. Aga tänase võistlusega jäi ta ka rahule. Sport talle meeldib.


Kolmandad klassid jagati kuueks võistkonnaks

Sellise palliga mängiti rahvastepalli

Mete sai päris mitmel korral palli oma kätte



Frühstück (hommikusöök)-lapsed söövad kodust kaasa võetud võileibu


Stigile meeldib ka sporti teha


Kui me kõik lõpuks koju jõudsime, tegin mina ka ühe uinaku. Väsitav puhkus. Aga pean endast ju parima andma, et lapsed saaksid kõigest pakutavast osa.

Uinak jäi lühikeseks, sest iga jumala kord peab keegi selle katkestama. Ma ei mäleta, millal ma sain segamatult ennast välja magada. Päeval ma mõtlen. Siis on uni eriti magus.

Seekord sadas siis Meena ja Stigi issi sisse. Ja minult küsiti, kas ma tunnen ennast halvasti. Krt, tule ja mölla ise nelja lapsega ringi, siis näed ise, et lõpmatuseni ei jõua. Puhkama peab ka natuke ikka. Ta muidugi võttis Meena enda juurde. Stig tahtis ka, aga härral ei pidavat enam nii palju "aktiviteeti" olema, et kahega hakkama saada:D Päeva parim nali. Oli ta ju rongiga Hannoveris käinud, sest liiklus pidi autoga sõiduks liiga tihe olema. Krdi kapitalistid ma ütlen. Ma lasin muidugi peenikest naeru selle peale. Ma ei hakka küll kuhugile rongiga pressima sellepärast, et liiklus tihe on. Kuhu ma siis oma kompsud paneks. Ma kujutan ette, kui tüütu see on. Ja ta oli kaasa toonud tohutud kingid Meenale ja Stigile.  Kujutan ette, kuidas ta nagu kaamel rongi ronis:)

Nii ta siis Meena võttis ja läks. Meena sai lõpuks oma Elsa ja Hanna dvd ära vaadata. Mina muidugi ronisin kiirelt voodist välja, puhatud ju juba küll, et veel mõned poed läbi kammida. Ülejäänud lapsed olid nõus kõik kaasa tulema ja tegema. Isegi pildistada lubati rahulikult teeäärtes.








Sten ja Stig tegid paar tiiru kaasa, siis jäid nemad aga autosse. Meeste värk. Meie siis Metega saime shopata.

Sain ka endale lõpuks midagi lubada, kolm paari rinnahoidjaid. 7.99€ tükk. Väga keeruline on mul nende rinnahoidjate valimisega. Ei tea ma oma ideaalset suurust kunagi. Nüüd olen täheldanud, et 75C on see ideaal. Ja praegu on küll tunne, et oli hea ost. Saan nendega läbi aastaid. Ma ei mäletagi, millal ma viimati omale pesu ostsin. Olen rahul.

Onutütrele Merjele leidsin väga laheda kingituse. Ok, enda arvates ägeda. Tema sellest väga vaimustuses võib-olla ei olegi. Eks igaüks vaatab ikka oma mätta otsast. Tema emale tegin ka omaarust ülivinge kingi, aga siiamaani pole ta seda üllesse lasknud monteerida. Mul on ülimalt kahju sellest alati, kui seal külas käin. Justkui vale kingitus valele inimesele. Mida ma Merjele ostsin, jääb üllatuseks. Ja kui talle ei meeldi, võib ta need rahumeeli edasi kinkida - MULLE:D Sama võiks teha ka tema ema.

Jaskar soovis ka endale ühtteist, jalanõusid. Leidsin sobivad. Ega seal midagi keerulist ei ole. Tuleb otsida numbri järgi. Lihtne. Seda numbrit on valikus ülivähe, nii et kui suurust 48 on, tuleb seda võtta. Tegumood oli päris kena. Saatsin Jaskarile otse poest jalanõudest pildi ja sain jaatava vastuse kohe. 20€ pole väga hull, et ilma proovimata ost teha. Ju nad siiski sobivad kanda ka selle raha eest.



Ema ja isa soovid said ka täidetud. Päev jällegi korda läinud. Kui meükskord autosse jõudsime, oli Stenil ka soov tekkinud. Döner laden. Ma pole eriline kiirtoidu austaja, aga seda türklaste spetsialiteeti söön minagi meelsasti. Ükspäev me juba kolm võtsime kamba peale, täna siis Steni meelehaks jälle kordasime. Kui juba pidu, siis pidu:D Eesti mõistes peaks see midagi kebabi moodi olema. Kõhtu täidab küll ja maitsev on ka. Hind sellisel asjal on siin 4.70€.



"Dürüm rolle"

Toit pakiti kenasti kotiga kaasa ja otsustasime kodus mõnuledes süüa. Päike hakkas juba vaikselt loojuma, kui meie koju jõudma hakkasime. Jätsine veel auto teeserva, et kiiresti üks loojangu pilt ka teha. Sekundite mäng oli, mil päike kadus.


Mingist mõnulemisest ei saanud aga juttugi olla. Meena oli issiga meil ja ega me siis tema nina all õgima ei saanud hakata. Saime siin oldud aja jooksul esimest korda jutu otsale ja arutasime mitmeid asju meeldivas õhkkonnas. Ma suhtlen temaga täitsa vabalt igasugustel teemadel. Ega ma mingi nõid ei ole. Oskan ka viisakas olla:D Ühesõnaga...nii nagu küla korale, nii koer külale.

Õhk puhas, hakkasime oma dürüm'eid pugima. No ja oligi, mõnus õhtu Saksamaa pinnal jällegi. Koju ei ole keegi veel luninud...peale Stigi. Tema ei lähe aga arvesse.

Laste mälule oli väga värskendust vaja

Meelitasin ikka niipalju internetti välja, et saan vast postituse tänasest päevast ära teha. Homme ei ole enam huvitav vanadest uudistest rääkida:) Mis see nett mul siin maksma läheb, selgub EMT järgmise kuu arvest. Kasutan oma telefoni ruuterina ja nagu näha, olen täitsa levis. 4G on siin tulevikumuusika. Eesti on ikka ka päris tasemel paljudes asjades.

Nagu paljud juba FB-i vahendusel teavad, olime täna Ikeas. Enne tegime tähtsad käigud lasteaeda ja kooli, et hiljem ajaga mitte jänni jääda. Kes teab, kauaks me siia veel jääme. Ja hea, et me koolis ära käisime. Mete sai homseks hea pakkumise, rahvastepalli võistlusel osalemise. Nimi pandi kohe kirja ja Mete muust nüüd ei räägigi, et tuleks vaid homme kiiremini.

Alustasime siis lasteaiaga. Lasteaia juhataja ja mõned Meena ajast kasvatajad oli kohal ja olid rõõmsad Meenat taas nähes ja Metet ka muidugi. Tema ju ka alustas sealt lasteaiast oma teed Saksamaal. Meenal on väga paljud kohad ja inimesed ununenud. Mälu värskendamine on tulnud igati kasuks.

Lasteaia mänguplats

Meena endine kasvataja Elke (vasakul)

Lasteaeda on juurde tehtud üks grupp (rühm) beebide jaoks, mida varem ei olnud. Kokku seega nüüd 4 rühma. Mõnus pisike lasteaed mõnusas madalas majas. Ja juhataja on väga meeldiv inimene ja oli alati lahkest valmis meid igas asjas aitama. Isegi enda juurde elama kutsus meid, kui meil probleemid omal ajal tekkisid.




Lasteaia juures elab üks vahva tädi, kes armastab lilli. Nagu Meena vanaema umbes. Meena käis juba aegadest algustest neid lilli seal imetlemas ja sai selle tädiga väga lähedaseks. Igal hommikul vahetasime paar sõna ja tähtpäevadel pidas see tädi ka Meenat alati meeles. Iseenesest mõistetavalt käisime ka täna seal tere ütlemas. Aga tädi ei olnudki kodus. Kui me lasteaias valmis olime, oli selle tädi abikaasa kohe kiirelt omanaise koju tellinud, et too ikka kindlasti Meenaga kohtuda saaks. Väga armsad inimesed.





Edasi läks sõit 6 km edasi kooli juurde. Sten meiega kaasas ei olnud. Tema õpetaja oli selle pärast väga õnnetu ja palus homme kindlasti ka Stenil platsis olla. Sten sai sellest natukene julgust ja ootab samamoodi põnevusega homset.

Steni õpetaja oli aknast meie tulemist näinud, minu ka ära tundnud kohe ja omaette mõelnud, et ta on vist peast lolliks läinud. Arvas, et näeb viirastusi:D Sekretär tuli kohe uurimas, kas oleme külaskäigul või on vaja pabereid täitma hakata, et lapsed koolis saaks jälle tulla:) Kõik sõbralikud ja taaskohtumisest õnnelikud. Mete õpetaja muidugi tahtis Mete kohe kooli jätta, aga jätsime selle homsele. Esimene tund pidi religioon olema, sinna Mete minema ei pea. Läheb teiseks tunniks. Armas.

On tunda, et Mete ja Sten väga igatsesid oma vanu kamraade näha ja pakkusin Metele isegi välja, et äkki ta tahaks vahetusõpilasena mõnda aega Sakamaal õppida:D Ega tal selle vastu midagi ei olnud. Aga siis hakkasin mina mõtlema, kes siis teda pesema sunniks, tema asjad korras hoiaks jne. Ma ei usu, et ta ilma minuta toime tuleks:D Ma olen asendamatu veel praegu:)

Koolimaja



Mete oma endise klassijuhatajaga

Kooli sisehoov, kus lapsed vahetunnid veedavad


Niinimetatud raamatukogu, kus saab kolmapäeviti lugemas käia
Pühkisime pisarad, võtsime Steni peale ja alustasime oma Ikea aktsiooniga. Meil läks üllatavalt hästi. Meena kauples ennast kohe Ikeas olevasse lastehoidu. Kuna sinna võetakse vaid lapsi vanuses 3 - 10, siis oli lihtne. Mete tahtis shopata, Sten oli liiga vana ja Stig liiga noor lastehoiu jaoks.

Lapsi oli vähe, siiski koolipäev. Kui on palju lapsi, siis on ajalimiit 2 tundi, kui võid oma lapse hoiule anda, et kõik lapsed ja vanemad saaksid seda võimalust kasutada. Täna aga õeldi, et võib olla kauem, kui kaks tundi. No mis siis viga. Liiatigi, kui Meena oli oma õnne tipus. Saime rahus kolm tundi ringi vaadata, ilma et tuli takus oleks. Traditsiooniks on saanud meil kindlasti Ikeas üks söömine teha ja palju palju kohvi juua. Stig sai omal kõhu küll korralikult täis. Ta sõi peaaegu üksi ära ühe prae lõhega, puuviljasalati ja siis veel krevette ka peale. Sellest oli mul küll hea meel.

Üldsegi oli ta igati viks poiss ja väga nauditav oli ostelda. Sten ja Mete on ka sellest poest omamoodi vaimustuses, aga Mete ei saa aru, mis nendest nõudest nii väga vahtida on:D Aga korvi tõstmises oli ta küll igati abiks.

Mida me üldse jahtima läksime, oli turvavärav trepile. Saime. Iseaasi, kas ta ka sobib. Aga peaks. Ja nõusid sain jälle omale juurde. Need kuluvad ikka ära, eriti suvel ja plastmassist. Laheda riivi sain. Kummiga voodilina. Plaastreid. Neid meil kulub. Ilusad joogikõrred. Kaks voodialust hoiukasti. Mete valis omale musta vaibajupi. Ja veel ühtteist. Pidime natuke ikka oma ruumi võimalustega ka arvestama, nagu alati.


Peale Ikeat käisime veel meie oma kohalikes Lidlites ja Aldides. Stig sai omale 5€- ga laheda jope, Mete 10€-ga rattakiivri. Eestis oleks selline asi ulme. Kassidele ostsin krõbinaid ka suuremal hulgal...89 eurosenti kilo.



Tänaseks tundub, et on neti limiit täis. Hakkan nüüd tiramisuga maiustama ja mis kõige parem, mulle jääb sellest naudingust veel klaas ka:D Kulub ära:)


Ja kui kedagi huvitab, siis koju ei kipu meist veel keegi!