Küsimused mulle

13. august 2015

Draama algas

Ongi juba esimesed probleemid seoses Saksamaale minekuga käes. Kirjutasin täna viisaka  e - kirja Meena ja Stigi isale, et ta meile seoses selle pärandist loobumisega aja paneks notari juures, et saaksin allkirja anda. Ja mis selgub, tema pidavat sel ajal just olema kuskil rehabilitatsiooni keskuses oma deprsessiooni ravimas.

Ta tegi mulle kohe kõne telefonile ja oli kergelt õeldud solvunud, et mina tulen Saksamaale ja tema lapsi ei näegi. No ma ei saa muud aega valida kahjuks. Mul on ka ikkagi oma elu ja temal oma. Kui ei näe lapsi, siis ei näe. Kahju küll. Kõne lõpetati sõnaga "cao". See ütles kõik. See on eriti arrogantne käitumine tema poolt, kui ta seda sõna kasutab.

Mina igatahes oma plaane muutma hakata ei saa, see on kindel. Ainuke asi, mida muuta saan, on, et sel juhul ei peagi Stig ja Meena kaasa tulema. Võib  - olla see ongi meile soodsam variant.



12. august 2015

Polegi nii hull

Võtsin nüüd lõpuks kätte ja organiseerisin nii, et täna varem õhtule saaks. Stigi suunasin voodisse, Meena saatsin vanni, tegin söögi valmis ja võtsin sujuvalt otsad kokku. Pesin päevase higi maha (sellise ilmaga on tingimata värskendust vaja, meil kõigil) ja olen teki all. Pole päris tavaline nii vara päevale kriips peale tõmmata, aga mõnus vihmasabin tuli ka, nii et mis siin ikka enam pikalt. Tehtud juba piisavalt.

Olen päris pikalt eemal olnud. Kes Facebookis mind jälgivad, teavad, et kõik on parimas korras ja ma pole oma murede all veel murdunud. Kõige suuemad mured olid autod, mis tänaseks on sõidukorras. Ühele sai ostetud 350€ maksev elektriline roolivõimendi pump, teisele uus genekas 245€ (sponsorluse korras) ja tutikas radikas 136€. Lihtsalt kohutav, mis jupid maksavad. Aga seisma ka ei saa sellepärast autosid jätta, tuleb pingutada, nii et veri ninast väljas. Hea, et on häid inimesi, kes kaasa mõtlevad ja aitavad.

Eelmine nädal vaevasin ma oma pead seoses küla päevaga. "EI" ma õelda ei oska, seepärast lubasin lolli peaga pannkooke küpsetada ja koogivõistlusest ka veel takkaotsa osa võtta. Ma ikka püüan tavaliselt oma lubadusi pidada, kuigi mitmel korral tekkis mõte, et milleks oma elu keeruliseks teha.

Nii ma siis peas ketrasin kogu nädala oma peas, kuidas ma kõige sellega toime tulen. Koogi idee oli mul olemas, retsepti suutsin ka suure surmaga välja otsida oma tohutust retseptikogust. Olin plaanitavat kooki (torti) teinud 2012 aasta suvel meie kalli Opa sünnipäevaks.  Postituse selle kohta leiab siit.


Siis aga hakkasid jamad pihta. Käisin mitmel korral linnas ja hoidsin kaubanduskeskuste juures olevatel müügikohtadel silma peal, noh et kas ikka maasikaid ka veel müüakse. Hooaeg aga oli lootusetult ümber juba. Ma ei näinud enam kuskil maasikaid. Tuli oma plaanid ümber teha, mis polnudki väga hull.

Metega koos võtsime ette ekstra metsaskäigu, et midagigi koogi jaoks kokku koguda. Lootsin veel metsmaasikaid leida, aga nende aeg oli ka siiski juba lootusetult ümber saanud. Mõne marja leidsin, lisaks metsvaarikaid ja no mustikaid oli juba rohkem kui küll. Koogi võis nimetada metsmarja koogiks.

Retsept nägi ette, et kooki oli vaja hoida mingi aja külmas ja seepärast plaanisin alustada reede õhtul. Siis aga tuli ootamatult vahele Smokie kontsert, millest ka ära õelda ei tahtnud. Kuna ma viimati üldse mingil sellisel kontserdil käisin ca. 18 aastat tagasi, siis polnud mul aimugi, kuidas asjad venivad. Arvasin, et algus on kell 19:00 ja kestab kogu palagan 1,5 tundi ja pool üheksa on koju sõit ja jõuan lahedalt oma koogiga pihta hakata. Koju jõudsin aga peale ühtteist ja siis tahtsin ma veel ainult oma voodisse. Lükkasin kõik hommiku peale ja lubasin mõne minuti varem tõusta kui tavaliselt.

Siis hakkasid taas jamad pihta. Jälgisin täpselt retsepti, aga tee mis tahad, põhjast, mille küpsetasin, ei saanud mitte kuidagi kahte lõiget teha, et tekiks kolm põhja. Tuli aga uued munad lahti lüüa ja üks põhi juurde küpsetada. Küll unustasin ma küpsetuspulbri lisada ja lõpuks pidin palju veel improviseerima, et asjast üldse asja saaks. Kui ma koogi tarvis pistaatsia pähkleid puhastama hakkasin, avastasin, et need on jumalast soolased ehk hoopis snäkiks mõeldud. Ei hakka ju soolaseid pähkleid kaunistuseks purustama. Sinna nad jäid.

Lõpuks sain koogi külma panna ja platsi puhtaks, et pannkoogi taignaga alustada ja kõik vajalik kaasa pakkid külamaja juurde. Lisaks veel kõik lapsed valmis sättida ja ka loomulikult kaasa. Mõne jaoks tundub see lapsemäng, aga minus tekitavad sellised asjad stressi.

Kokku võistles lõpuks viis kooki, mis on teie ees...



I. koht
II. koht


Kookidel oli numbrid ühest viieni ja rahvas siis degusteeris ja hindas.



Meena oli ka uhke ja tuli mulle rääkima, et tema olevat ka minu kooki hinnanud  - viiega. Oli sedelile number 5 kirjutanud. Minu kook kandis aga numbrit 4. Läks vähe nihu, aga lapse asi. Tema tahtis ju parimat emmele:D

Ise ma degusteerida kooke ei saanud, hindamisest rääkimata, aga minu kook oli saanud auväärse teise koha.

Külapäev möödas, langes ka minul suur koorem õlult. Sai vähe kergemalt hingata. Tänaseks on meil puhkuseplaanid ka enamvähem laias laastus paigas. 24. augustil peaksime olema juba Saksamaa poole teel. Elu on ilus!


30. juuli 2015

Valmistume tasapisi kooliks/lasteaiaks

Ma püüan natuke kirjutada oma viimastest tegemistest. Eile sain siis suure hädaga Viljandis ära käidud. Hädaga sellepärast, et minna soov oli suur, iseeasi, millega minna. Ega ma eriti oma pead sellega ei vaeva ja nii need hädada tulevad. Loodan alati, et küll asjad lahenevad jooksvalt. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - see on minu moto:D

Lasin veepudelid veet täis, istusin autosse ja hakkasin siis liikuma. Vesi oli juhuks, kui peaks temperatuur tõusma ja radikas vett väheks jääma hakkab. Tundus, et keema ei läinud kuni Nuiani midagi. Siis aga, kui tänavate vahel tiitutama hakkasin, viskas temperatuuri jälle üle lubatud piri ja mina selle autoga enam edasi sõita ei julenud. Panin isa juures pea kolm liitrit vett sisse. Kuskilt pidi vesi välja keema. Kapoti alune oli kõik märg. Aga kust? Minul seda ega uurida ei olnud ja ega see mind eriti ei huvitanud ka. Mul oli küünetehniku juurde aeg pandud ja see oli hetkel olulisem.

Võtsin isa auto (loomulikult enne mainisin ka seda ikka isale) ja asi oli selleks korraks lahendatud. Linna jõudsin mõnusa ajavaruga, mida kasutasin kohe kenasti Magaziini külastuseks.

Valmistun juba aegsasti laste kooli minekuks. Olen internetis juba kõvasti eeltööd teinud ja hindadega kursis. MyToysis on ilusad kvaliteetsed asjad, aga hinnad on ka vastavad. Näiteks tüdrukute bokserid on seal ca. 6 eurot. Otsustasin Magaziinist kummalegi tüdrukule 3 paari uusi boksereid osta, paari hind 2 eurot ja need on nende lemmiklõikega. Metele oli vaja softshell jakki ja olin arvestanud ca. 30 euroga. Magaziinist sain täpselt sama jaki, nagu ta oli varematel aastatel kandnud, aga mis hakkas talle väikseks jääma. Selle saab nüüd Meena ja Metele kulutasin jaki jaoks vaid 19 eurot. Saavad jälle "ühtekad" olla:)

Jalanõud sain Shu'st 12 euroga ja kaks paari teksasid H&M-ist on juba varasemast ette valmis ostetud. Metega on asi peaaegu lahendatud. Ujumistrikood soovib ta sel aastal uut. Eelmise sain talle mingist Viljandi kaltsukast 1 euroga ja sellega sai ta paar aastat kooli ujumistundides käia. Seekord soovis ta uut, aga seal kloori vees on uus natuke kahju lõrtsida. Vaatame, kuidas sellega saab.




Meenale midagi eriti vaja ei ole. Kui, siis ainult sukkpükse, mida ma ka Magaziinist sain kaks paari (sisse kootud mustriga) hinnaga 8 eurot. Tema on ju suur seelikute/kleitide fänn ja sukkpüksid on asendamatud asjad.  Jällegi hea ost. Ilusa ja paraja paksusega mütsi (5.30€) sain ka talle lasteaia jaoks. Nemad ju palja peaga õues olla ei tohi ja sellises vanuses lapsele on raske mingit suvalist kaabulotut pähe suruda. See müts talle igatahes meeldis.




Kiire ostutiir tehtud, oli aeg käed korda saada. Sinnamaani traavisin hirmsate kätega ringi.

Seekord sattus mulle teine tehnik ja ma püüdsin teda juba aegsasti ette valmistada, et ma pole mitte tavaline klient tavalise hooldusega. Mul oli ikka seis jube. Lakk maha koorunud, küüned murdunud ja kihilised ja lisaks veel käed-küüned parkinud. Ta olevat igasugu kliente näinud, nii et see tõmbas mu muret vähe tagasi ja lasin tal oma tööd teha. Kulus tunnike ja mu käed said korda. Seekord valisin küüntele musta värvi, ilma igasuguse tilu liluta. 10 eurot ja olin tulemusega väga rahul.

Söögi ostsin seekord Maksimarketist, sest olin koju saanud reklaamlehe, et seal on suur koolikaupade müük ja miks mitte natukene odavamate hindadega midagi juba ära osta. Vaja on ju nii kui nii. Vihikupaberid said ostetud, mõned ruudulised ja joonelised vihikud valmis varutud ja põhiline - päevik Metele. Eelmine aasta tahtsin teda ka üllatada ja ostsin imearmsa roosa, liblikatega päeviku talle. Ta oli nii pettunud ja nõudis omale uut. Ja minu ostetud jäigi kasutult seisma.

Seekord valisin hoolikamalt. Ta hoidis juba ammu aega silma peal, kuna päevikud müüki tulevad, aga ikka tulid nad siis, kui Metet kaasas ei juhtunud olema. Olin eelmisest aastast õppust võtnud ja valisin talle liblikate ja lillede asemel trikirataste ja ruladega päeviku. Täppi panin. Mete käis ja tänas mind kuni tänase lõunani. Nüüd on juba maha rahunenud:D

Võtsin oma kaheksa piima ja hakkasin kodupoole sõitma. Aeg oli mõtlema hakata, mis edasi saab - autoga. Kas riskida ja sõita koju? Isa arvas, et äkki on plokikaane tihend puruks, et nii meeletult vett välja lahmab. Selle diagnoosi pani ta telefonikõne põhjal. Ja see hirmutas mind natukene.

Jõudsin siis auto juurde ja mida ma näen, autol kapott üleval. Ehmatasin ära, et kas ma tõesti jätsin ennist ise kapoti üles kadusin. Hakkasin juba mõtlema, et on vaja vist arstile aeg kinni panna. Helistasin jälle isale, et edasisi plaane arutada ja uurida, kas ta on oma töö vahepealt käinud autot vaatamas ja kas peaksin äkki siiski tema autoga edasi sõitma...nii igaks juhuks. Õnneks oli ta kodus ja ma olin ikka kapoti kinni pannud. Sain kinnitust, et ei hakanudki  veel hulluks minema. Helistasin sõna otseses mõttes talle tema enda kodu ukse taga:) Mul oli hea meel, et ei pidanud üksi edasi jamama.

Lõpuks viis isa mu siiski ise koju ja auto jäi tema juurde paremaid aegu ootama. Radikas laseb siiski läbi ja seda on vaja kas liimida või ma ei tea...auk on vaja kinni saada kuidagi.

Jaskar oli suurest igavusest teise auto kodus juba käima saanud. Oli lihtsalt ühe toimiva aku autole peale pannud. Vana aku olevat läbi, ei olegi geneka ega süüteluku viga:) Sellised asjad pididki lihtsalt lambist juhtuma. Tänase seisuga on mul seega veel üks auto kasutada...õnneks.

Tegelikult tulin ma siia sellest kirjutama, et kuidas te oma hooldatud küüntega kodus süüa teete, muust ei hakka rääkimagi. Hommikul panin mina igatahes nõud masinasse, et käsi säästa. Söögitegemisega venitasin kuni viieni. Rohkem edasi lükata ei kannatanud. Siis tõmbasin suure hädaga kummikindad kätte ja hakkasin süüa tegema - ilma mingisuguse naudinguta, sest kummikindad olid käes ja need ahistavad mind. Kõik ju lõhub käsi, kas siis sibula ja porgandi toomine põllu pealt, nende puhastamine ja tükeldamine, kartuli koorimine. Kes teil kodus süüa teeb? Kuidas te oma hooldatud käsi hoiate? Õpetage mind ka...:D


Väärt rohi

Et talvel oleks külmetuse ja üldse külma puhul midagigi võtta, et teed teha, olen ma natukene ühtteist varunud - ravimtaimi siis. Mõnus on ju oma kapist võtta piparmünti või pärnaõisi ja kuuma teega ennast turgutada.

Tegelikult on  mul juba pikemat aega suur mure liigse kohvi joomise pärast. See on sõltuvus nagu suitsetamine. Ja ma ei saa kuidagi sellele piiri panna. Ükskord tuleb sellele lõpp teha asendada kohvi erinevate ravimteedega näiteks. Saigi juba pisike algus tehtud. Hommikukohv on joodud ja nüüd joon teise kohvi asemel tatrateed.



Tänaseks olen ennast varustanud sidrunimelissi, nurmenukkude, piparmündi, pune, tatra ja pärnaõitega. Plaanin veel saialilli korjata. Väga hulluks ei tasu selle korjamisega ka minna, aga natukene peaks kodus ikka midagi olema, nii moe pärastki. Minu kemmik on vaieldamatult piparmünt. Nii šokolaadi kui teena:) Igas olekus tegelikult, isegi šampoonina.




Maitserohelisest on mul kuivatatud tilli. Sügavkülma panin läiklehist peterselli ja käharpeterselli. Tilli kavatsen ka värskelt sügavkülma panna.


Nii kogematta kukkus meil pakk kanepiseemet ka kasvuhoonesse maha. No mina seda seemet enam sealt mullast kokku korjama ei hakanud ja nüüd on seal paras kanepi mets, surub juba katust kasvuhoonel pealt ära:D Nende lehti kuivatan ka ja teen omale eksperimendi korras teed.


Raudrohtu paistab ka mul aias kasvavat. Kui kuivaks läheb, naksan sealt ka natukene.



Eks neid raviomadustega taimi ole sadu, aga võimatu on kõike omada. Minu valik on seega seesugune. Ravimtaimi hoian paberikottides, mis on muretsetud ehituspoest.


Kas korjate ravimtaimi? Milliseid? Lemmikud? 

28. juuli 2015

Ei saa mitte vaiki olla

Sain just hetk tagasi ühe armsa kirja, mille sarnaseid võiks iga päev lugeda. Iga päev päris seda lõbu muidugi ei ole, aga vahest ikka tullakse hea sõnaga. Ja kuna mul on ka päris palju vihkajaid, siis nemad pole veel oma nime alt midagi halba ütlema tulnud. Anonüümselt ja ainult kommentaariumis tegeletakse selliste asjadega. Ma ei kustuta kunagi ühtki halba kommentaari, sest minu arust on see juba omaette lugemine ja annab päris selge pildi, mis maailmas me elame.

Nii, nüüd aga heade asjade juurde. Nii mõnigi siiski kadestab mind, kuigi alati imestatakse, mida on minu juures kadestada. Aga lugege ise...

Tere. Ma ei saa enam kuidagi vaiki olla....pean häbiga tunnistama, et Kodutundest teie peret vaadates, tekkis ka mul küsimus: Miks aidatakse nii heal järjel peret? Ja muidugi need Perekoolist loetud kommentaarid....aga siis sattusin Teie blogile, lugesin selle algusest saadik läbi....loen siiani ja olen mõttes tuhandeid kordi palunud oma halbade mõtete ja eelarvamuste osas Teilt vabandust. Te olete hämmastavalt virk ja tegus naine ja miks mitte aidata ka neid, kes tõesti ise ennast aitavad, mitte ei istugi mustuses, näljas ja viletsuses käsi pikal nagu enamus Kodutunde kandidaate...Praeguseks ma lausa imetlen teid ja teie loovust eluga hakkama saamisel. Kuidas te kasvatate ise toitu, käite marjul (mina vihkan korilust ja rohimist) Kui ilus on teie kodu ja koduümbrus ja kui töökad koduses abis on teie lapsed...Ma ei oskagi kõike seda väljendada, mida teie blogi jälgides tunnen....eelkõige vist kadedust, et ma ise selline hakkaja ei ole vaid üsna laisa loomuga  ;)  Igatahes soovin teie perele siiralt kõike kõige paremat, koerad las haukuda, aga karavan läheb kindlalt edasi.  Külli  (nelja lapse ema)

Ma olen igatahes meelitatud:)

27. juuli 2015

Üks ei kuule, teine ei näe

Hakkan jälle kurtma, kuigi ega erilist põhjust ei ole. Mis see siis ära ei ole, kui ma enamvähem jalamees siin paksus metsas olen.

Hakkan mina hommikul (ok, peaaegu lõunaajal juba) autosse ennast sättima, et ülitähtsaid asju ajama minna ja mida krdit, auto ei lähegi käima. Vool kõik olemas, aga võtit keerates pilkane vaikus. Alles tuli auto remondist, eelmine päev veel sõitsin, kõik oli parimas korras ja siis jumalast lambist jälle mingi viga külges. Oi ma ei või.

No polnud hullu, mul oli veel üks auto võtta. Sain paar kilti sõidetud, kui see ront keema läks. Olin kuulnud, et kui hooga sõita, siis pidi tuul või jumal teab mis, radiaatori maha jahutama. Andsin siis gaasi ja sain kuidagi jeeli jeeli Nuia ära, kogu aeg oli auto keemise piiri peal.

Võtsin suuna kohe otse isa juurde, et seal siis vett juurde valada ja kapoti all tähtsat nägu teha, omapäi loomulikult, isa oli tööl. Värske vesi sees, katsusin keskusesse saada, et oma missioon lõpule viia - Kredexi taotlus oli vaja posti saada, sest taotluste vastuvõtt lõpeb 31. juulil ja tahtsin aegsasti asjaga ühele poole saada. Niigi olin juba edasi lükanud ja asi oli üsna viimase minuti peal. Nüüd on see siis tehtud ja jääme tulemusi ootama. Kõik meie uute kütekollete nimel.

Edasi ma sõita ei julenud, ilma et ma enne konsulteerinud ei olnud asja tundvate inimestega. Arvati, et radikas on õhumullid sees ua need oleks vaja välja saada. Anti juhised ja nii ma siis läksin jälle isa juurde, et veega need mullid välja meelitada. Sain nii palju auto jutti, et temperatuuri näidik oli stabiilne ja normis. Sõitsin nii kiiresti koju, kui võimalik. Haarasin veel ema koera ka kaasa, sest ta on meil hoiul. Juba eile tõin ta meile, aga ta oli otsustanud koju tagasi lipata 2 km. Eks näis, kas täna jääb pidama.

Nüüd on mul siis vesi ahjus, autod seisavad ja olen jalamees. Aga pole viga, asjad on vähemalt aetud ja mis meil siin maal ikka viga, elame aga "luksuslikult" edasi. Kuidas piim külmkappi saab, sellepeale ei mõtle praegu.

26. juuli 2015

Sekkaris

Mitte küll päris ametlikus, aga kohas, kuhu tuuakse riideid, jalanõusid, mööblit, nõusid jne. ja tulu nende müügist läheb kirikule. Vat sellisesse kohta viis meid täna tee, täiesti spontaalselt, vihje peale.

Algul oli plaan, et võtan kaasa vaid Meena, siis olin nõus ka Mete võtma. Kui Stig sellest kuulis, oli ta nii õnnetu ja nurus ka kaasa ja kui Stigile hoidjat koju vaja ei läinud, no miks mitte siis ka Sten kaasa võtta. Nii ma siis kogu pesakonnaga riskisin minna. Et ma ei teadnud täpselt, mis mind ees ootab, siis riskisin. Seda ma aimasin, et ega seal kaup riiulites ei ole, et lapsed midagi maha ja segi tõmbama hakkavad. Kujutasin ette, et lastega tüli olla ei tohiks.

Asja pluss oli selles, et kui midagi sobivat leian, siis saab kohe kohapeal proovida lapsele ja pole huupi ostmist.

Pererahvas oli sõbralik ja Meena asus minuga kohe asju uurima. Mete, tema kirtsutas nina, et tema teiste kantud asju ei soovi. Stenile polnud seal midagi. Võib - olla oleks olnud ka, aga seal oli virnade viisi kaste ja siis oleks pidanud neid põhjalikud inventeerima hakkama. Aga Stig muutus üsna pea rahutuks ja pressis aga muudkui õue. Viskasin üsna pinnapealselt pilgu peale, valisin mõned asjad ja ega pikalt ei olnudki. Lõime arve kokku ja jätsin sinna 25€ kogu meie välja valitud asjade eest ja olime rahul.
Koguduse hoone
Meena sai mõned seelikud, jope ja mantli, Esprit k/s saapad. Stig sai "karupüksid" ja ühe pikavarrukaga pluusi. Mina sain põlle ja mõned pluusid - topid. Kõige väärtuslikum leid oli tugitooli moodi voodi, mis leidis omale kohe koha üleval tüdrukute toas, et hea ja mugav oleks dvd - sid vaadata.

Põll perenaisele:)

Stocker pikavarrukaga pluus

Esprit top
Kapp Ahl dzemper

Polarn O. Pyret seelik
Reserved seelik Meenale, tulevikuks
Seelik, top või kleit - kuidas soovite:)
Noname jope Meenale

H&M lukuga mantel Meenale


"Karupüksid" Stigile
Kui Mallukas oma ühes postituses kunagi Muhu mustri motiividega kott - tooli näitas, siis oli mul kohe tahtmine meile ka sellist soetada. Miinuseks oli kallis hind ja liiga hele värv. Aga oleks väga mõnus asi olnud meil teleka ees. Igatahes sinna see unistus jäi.

Tänasest leiust ei osanud ma isegi mitte unistada. Ideaalne mõnulemise tool, kuhu mahub hea tahtmise korral isegi kahekesi. Värv ideaalne - pruun. Seljatugi reguleeritav. Saab teha nii tugitooliks kui magamisasemeks.



Kaks imeilusat patja sain ka, mida pepu alla pehmenduseks panna. Sobivad meie pesukorvi peale.




25. juuli 2015

Avastasin mõnusa internetipoe

Avastasin siin mingi aeg mõnusa koha, kust saab kvalteetseid asju shopata heade hindadega. Tegu siis Amazon buyVIP ostukeskkonnaga, kus on iga päev uued pakkumised, mis tulevad mugavalt otse meilile. Iseeasi muidugi, palju MINA seal shopata saan, sest minu rahalised ressursid on ju piiratud.

Siiski ühe ostu ma sealt testiks tegin,...no ok, kaks toodet ühe postikuluga. Kaupa saadetakse ka Eestisse ja postikuluks on 7,40€. Tellimuse tegin 18.07 ja täna oli pakk otse kodus.

Minu ostuks olid...hingake nüüd kolm korda sisse... JÄLLE kummikud. Ma olen neisse armunud. Väga kihvtid. Peaaegu sama mugavad kui HUNTERID kuigi SUPERGA omad. Siin nad on...







Kas olete minu avastatud internetipoega kokku puutund, teadsite sellest midagi? Kes soovivad minupoolset kutset sinna, andke teada.




Hooaeg - mis teha:D

Jälle postitus sissetegemisest, aga on ju hooaeg ja sel ajal ma eriti millegi  muuga ei tegele. Ja mulle meeldib aias või siis metsas marju korjata ja neid talveks sisse teha. Puhas tervis oma perele ju, kui nii võtta. Eriti see mahl, mille ma eile tegin - punanesõstar, mustikad ja metsmaasikad. Raha eest sellist ei saa, ainult ise tehes. Lapsed igatahes kiitsid. Mustsõstra moos on loomulikult omaette delikatess.