Küsimused mulle

20. aprill 2015

No ei hakka igav....

Oleme taas uue nädala alguses. Läbi see raske nädalavahetus, kui kõik lapsed on kodus. Siis on vaja kõike kuus korda rohkem teha ja veel aias müttamiseks leidsin ka aega. Tänu Jaskarile ja Meenale.

Laupäeva hommikul oli Jaskar see, kes mind toast välja kupatas. Lõpuks leidis ta aega, et mulle õunapuude lõikamisel appi tulla. Mootorsaega. Mina näitasin, mida saagida, tema ronis puu otsas ja täitis käsku. Käsisaega oleks natukene karmiks läinud. Sai ikka päris julmalt puid harvendatud. Õeldakse ju, et laske vihavaenlasel puid lõigata. Pidi kõige parem tulemus tulema.

Õige pea lähevad puudõide ja vat see on ilus vaatepilt. Katsun veel aiale tiiru peale teha, et kõik vanad varred ära koristada ja rehaga siit-sealt kratsida. Rehaga kratsimine kiirendab kuivamist ja kõik hakkab kiiremini rohetama. Umbrohi tuleb ka praegu peenardest eriti kergesti välja ja ühtlasi kuivatab selline siblimine ka mulda. Eile olime Meenaga päris mitu tundi aias ja tegutsesime. Tema on selline, kes tahab igale poole käe külge panna. Mete vastupidiselt ei tule isegi vaatama, mis toimub.

Ja kui ma siis ükskord tuppa saan, on köök nagu sealaut. See teeb küll viha. Mina tehku väljas ja siis pean toas ka veel teiste järelt koristama hakkama. Eks see ole mu oma viga, et kõik seda iseenesest mõistetavaks peavad. Vait olla ja edasi teenida :D Muidu me uppuks sita sisse ära, kui ma eiraks seda situatsiooni.

Täna on ilma taas tuuline ja sellise ilmaga pole küll isu välja tööle minna. Pea niigi kogu aeg valutab. Äkki võtan kätte, panen soojalt riidesse ja teen uhkes üksinduses ühe raba tiiru. Oleks päris ahvatlev ja mõjuks tervisele ka hästi.

Mul on üsna tihe programm eesolevatel nädalatel ees. Paljalt sellele mõtlemine ajab kananaha ihule. Kas ikka on vaja nii palju ette võtta ja oma elu keeruliseks elada. Aga eks inimene on juba kord selline, ei saa elu nauditud.

See nädal on südame nädal ja lasteaeda olenlubanud neljapäeval lõunat sööma minna. 1€ eest, miks mitte. Valisin guljašši päeva. Täna pakuti ka Stigi rühmas sellist varianti ja siis reedeks. Pean õhtuks ütlema, mida otsustan.

Nelapäeval on üsna kindel, et võtame osa ka Jüripäeva orienteerumisest. Oma küla naistega. Ikka ja alati samad aktiivsed inimesed, kelle peale saab alati kindel olla. Eilegi tegime pisikese metsa matka küla aktivistidega ja silmaring jälle avaram tänu sellele. Polnud aimugi, et paari kilomeetri raadiuses selline mõnus matkatee on. Ja Loodusmaja loomad nii sõbralikud on. Lammas kõnnib hoovis nagu koer ja tuleb sind tervitama. Vabal pidamisel seal teisigi vahvaid loomi. Mõnus kodune õhustik :)





Metsast ka paar huvitavat teadmist teile:












1. mail on meile Saksamaalt külalist oodata, kes tuleb ka ühtlasi justkui Steni sünnipäevale. Miks mitte minu? Nojah, on kuidas on. Meena saab oma jalgratta siis kätte ja mina lasin oma ilmatuma "kallid ja udupeened" teksad ka Saksamaa aadressile saata. Postikulus võitsin kõvasti, 16€ vs. 4.50€. Ja päris palja persega ma ka ei ole, et oodata kannatanud ei oleks.

Teksadega oli selline lugu, et pakk jõudis kenasti sihtkohta. Olin muidugi enne selleks luba küsinud ja aru andnud, et ei võta palju ruumi autos. Üks sakslane ei ole ju nõus reisima nii nagu mustlane, auto kuhjas. Pakk jõudis kohale ja siis võeti minuga kohe ühendust, et kas asi ikka on õige. Liiga pisike olevat saadetis. Et kas äkki siiski Stigi teksad peaksid seal sees olema. Läksin natuke ähmi täis. Mine tea. Lasin paki lahti võtta igaks juhuks, et hiljem ebameeldivat üllatust ei tuleks. Kõik oli õige ja kirjeldus ületas isegi  minu ootusi. Pidid olema väga kõrgekvaliteedilised ja hea kangaga kvaliteetsed püksid.


Tuleb päris tegus aeg - kaks sünnipäeva, kauge külaline, "Teeme ära" projekt, külas veel 2. mail suurem jämm ("Au tööle"). Lähen nüüd rappa, et kõik kenasti oma peakeses läbi mõelda ja planeerida.





18. aprill 2015

Täna kõik aktsioonis












5 klassikalist maitserohelist

Olen juba pikalt hoogu võtnud, et Saksamaalt kaasa ostetud maitseroheline lõpuks mulda panna, ammu oleks juba võinud. Aga kuna mul tegelikult ei olnud sobivat potti, siis polnud isu midagi leiutama ka hakata.

Täna sain Ruhjast (LV) üsnagi ilusa asja, kus maitserohelist kasvatama hakata. Esialgu hoian potti toas, suvepoole vast tõstan hoovi peale.







Potti sai kähar petersell, murulauk, basiilik, till...kressi külvan hiljem koos oregano, estragoni, sidrunmelissi, piparmündi ja selleriga.


16. aprill 2015

Teekond ilusate hammasteni

Nüüd tahaksin ma kirjutada, mis sai meie viimasest ortodondi külastusest, kuhu ma Jaskariga lausa kaasa läksin. Ikka sellepärast, et asjadega paremini kursis olla ja otse allikatest kuulda, mis ja kuidas edasi.

Arst vaatas poisi üle. Enne olid tehtud juba pildid, et hinnata, mida edasi teha. Kirjutati vastus hambaarstile, kes ortodondi juurde suunas. Ja enne kui breketeid üldse suhu panema hakatakse, on vajalik visiit hügienisti juurde. Hügienisti elukutse tuli mulle üllatuseks. Polnud kuulnudki enne sellisest asjast. Suuhügienist teeb kõigepealt soodapesu, puhastab hambad katust, hambakivist, poleerib. Lisaks õpetab ta ka õigesti ja tõhusamalt hammaste eest hoolitsema.

Viljandis oleksime me sinna aja saanud juuniks. Kuna hügienist käib Pärnust, siis helistasime otse Pärnusse ja saime aja kohe järgmiseks päevaks. Kord pidi maksma 25€. Mõeldud, tehtud. Panime plaanid paika järgmiseks päevaks. Aja saime kella 16:15- ks.

Hommikul tiksusin niisama kodus. Võtsin rahulikult, sest ärgates oli mul taaskord rinnus valu ja üsna vilets olemine. Tegin hädavajliku ära ja püüdsin võimalikult palju pikali olla. Mingit isu ei olnud seiklema minna, aga pidin. Hiljemalt lõunaks oli vaja liigutama hakata, et Jaskarile kohe peale kooli järgi minna ja teele asuda. Enesetunne oli nii vilets, et pidin tableti võtma. Stig tuli minuga kaasa ja Meena läks vanaema juurde.

Sõit läks vaevaliselt. Vasak pool kehast oli valu täis ja rooli hoida ei jõudnud. Enne linna jõudmist aga hakkas vist tablett mõjuma ja olemine läks paremaks. Sain EMT-st oma telefoni kätte, mida ma parandada ei lasknud. Käsitlustasu pidin maksma 16€...et üldse teada saada, mis telefoniga lahti oli. Emaplaat ja remont 150€...võta või jäta. Võtsin oma katkise telefoni ja lahkusin. Viisin ühte suvalisse telefoni poodi ja pakkusin juppideks. Sain 30€ ja pidin õnnelik olema. Vahest tuleb süda kõvaks teha ja raskeid otsuseid langetada. Ega parem ei oleks olnud lastele mängida anda. Veel rohkem kahju. Oli kuidas oli, see asi sai omale lõpu.

Jaskar oli valmis kooliga ja ootas mind. Enne kui Pärnu poole saime sõitma hakata, oli veel mitmeid asju vaja korda saata. Rohi Stigile Tervisekeskusest tuua ja Jaskaril oli idee, et võiksime ka ARK- ist läbi käia ja minule võtta tunnistus mootorsõidukijuhi juhendajana. Jaskaril oli kihk juba ammu seaduslikult rooli saada. Seda võib ta teha nüüd alati, kui mina kaasas olen. Asi käis lihtsalt. 16€ riigilõivu ja minu id-kaart, 10-15 minutit ja olemas. Vastavad märgid autole ja sõit võis alata.



Pärnu linnas sai Jaskar kohe päris kõva praktika ja sõidukogemuse. Temale on see linn üsna võõras, mulle aga päris selge. Nii ma siis õpetasin ja juhendasin teda. Eks mul oli külm higi kohati peal hirmust, aga pääsesime seekord tervelt.

Hügienisti juures läks meil hästi. Vägagi. 25€ läks haigekassa arvelt, meie midagi maksma ei pidanud. Viljandis oleksime pidanud. Vedas. Ja seda kuni Jaskar 19 saab. Soovitati veel enne vanuse täis saamist juhust kasutada. Hambad said puhtaks ja laps oli rõõmus ja rahul. Nüüd jääb üle uued ajad panna ja protsessiga edasi minna. Sellist hammaste puhastus teenust soovitan kõigile, isegi endale. Kulub ära põhjalik hoolitsus aegajalt.

Jaskarit ootamas
Pärnus me kuskile rohkem ei läinud. Jaskar tund aega süüa ei tohtinud, nii et sai ots kodu poole keeratud. Jaskar jõudis Apja bussi peale täpselt, et tagasi kooli sõita.

Ma siis mõtlesin, et võtan Abja Konsumist piima koju. Stig jäi autosse ootama, turvatooli rihmade alla ja auto uksed panin ka lukku. Viisin mõne taara ka ja kui üks pudel veel anda oli, sai masin täis ja pidin ootama. Kulus aega. Ja kui ma järjekorras oma piimaga olin, sammus peauksest sisse Stig. See ehmatas küll ära. Kuidas ta autost välja sai? Hea, et ta poodi otsustas tulla ja ei läinud omapäi linna peale. Õudne.

Pärast auto juures nägin, et ta oli juhi uksest välja tulnud, uks oli halvasti kinni lükatud, see ta reetis.  Minust jäid aga autouksed lukku. Ju siis seest saab ukse lahti. Selge siis, ta oskab nüüd turvatooli rihmu avada, mis on väga halb uudis. Jaskar oskas seda juba vist 6 kuuselt. Stigiga saigi kaua hakkama. Võtan teadmiseks.

Saime harjumatult vara koju. Kütsin ahju ja pliiti. Tõin kasemahla ära, sest kohutav joogi janu oli. Sõbrannalt sain nipi, et kui kasemahla külmutada, siis muutub ta eriti magusaks ja heaks joogiks. Ja nii ongi. Esiti arvasin, et tema kase mahl on lihtsalt magusam. Aga ei, minu oma on sama magus sügavkülmast võetult.

Selline tegus päev oli meil Jaskariga ja pikk tee on veel ees, et hambad uue välimuse saaks.



Kalasalat


Ühe lugeja soovil avaldan saladuse, mida mina hakkan peale nii suure koguse skumbria õlis konservidega. Tema söötvat kassidele. Eks meie kassid saavad ka oma osa, karbis oleva vedeliku näol ja suuremad luud õngitsen ka mina kalast välja. Teen ikkagi endale seda salatit ja ma ei taha küll et mõni terav luu mulle suhu satub.

Selle salatiga oli kunagi üks vahva juhtum. Saksamaal. Olen seda ikka oma perele aegajalt teinud, sest see maitseb kõigile (peale Meena). Meil olid parasjagu külas Eestist Jana ja Toomas. Tegin sedasama skumbria salatit. Toomas siis hakkab omale taldrikule tõstma, mina silmad suured imestamas. Andsin talle siis vihje, kuidas meie seda sööme. Ikka leivakattena või nii. Proovis siis ära ja ta ei saanud enam pidama. Nii maitsev oli. Ta polnud oma elus sellist asja veel söönud. Andsin neile siis näpunäiteid kuidas seda edukalt kodus teha saab. Kas nende menüüs see salat ka olemas on, ma ei tea. Loodan, et on.

Kuidas mina salatit teen?

Panen munad keema ja tükeldan ühe keskmise sibula pisikesteks kuubikuteks. Valan kalal suurema vedeliku pealt ära ja hakkan kalasid opereerima, suuremad luud nokin välja. Keedetud munad tükeldan kuubikuteks. Lisan natuke soola, majoneesi ja hapukoort. Segan läbi ja ongi valmis.






Saagem skumbriaga sõbraks, head isu!

15. aprill 2015

Mure mure otsa

Sõna otseses mõttes. Ma olen vist terve kuujagu töid-asjaajamisi kahe päevaga suutnud ära ajada.

Eilne hommik algas sellega, et Meena üks silm oli põletikuline. See tal igivana probleem, mida polnudki juba pikka aega olnud. Selge see, et lasteada minek oli välistatud. Nakkav asi siiski. Jäi üle ainult Stig lasteaeda viia, sest mul oli nii või naa Nuia asja. Meena suure ja tragi tüdrukuna oli nõus selle aja üksi kodus olema. Tal on oma DVD-dega piisavalt tegemist.

Viisin Stigi aeda. Nende rühmas on tuulerõuged liikvel ja lastevanematel paluti tähelepanelikud olla. See veel puuduks. Mul Stigiga piisavalt muret praegu ja see ei tahagi ära lõppeda. Iga päev annan ta rühma ja olen valmis selleks, et teda on vaja poolest päevast koju tuua.

Käisin vallas oma igakuiseid pabereid viimas, et jälle toimetulekutoetust taodelda (no ei tule ilma toime) ja ühtlasi anti teada, et meie perel on ka Euroopa Liidu toiduabi pakk saada. Kogus oli suur ja seda oli vaja tooma minna nn. laost. Vallamajas ju selliseid asju ei hoia. Paberil olid kirjas kogused ühele inimesele ja meie puhul korrutati need kuuega. Kujutate ise ette. Näiteks 48 karpi hautatud sealiha konservi 24 pudelit rapsiõli, 12 purki borši suppi, 12 tahvlit tumedat šokolaadi, 6 kilo jahu, skumbriat õlis, tatart, riisi, suhkurt, neljaviljahelbeid, rosinaid, makarone. Sai vist kõik üles loetletud. Tohutu abi igatahes ja kavatsen seda sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Sellist abi on saada kaks korda aastas. Järgmine kord on oktoobris.

Rõõmustasin, et olin Stigi lasteaeda viinud ja sain segamatult tegutseda. Kodus oli ju vaja veel kõik ära paigutada ja Jaskariga oli meil ka pisikene plaan tehtud. Seda küll õhtuks. Emale oleks jäänud taaskord Stigi transport. 
Meie murelaps
Ütleme nii, et kõik oli organiseeritud ja paigas. Tavaliselt sujub ka plaanipäraselt, aga eile tuli ootamatu muudatus. Lasteaiast helistati. Stigil olid taaskord probleemid ja kasvatajad olid murest murtud. Mina ka, kui ma last nägin. Nuttis teine õnnetult, põsed õhetasid ja paistis, et allapoole vööd olid asjad paigast ära. Taaskord probleemid pissimise ja kakamisega (juba üle kahe kuu) ja oli näha, et laps on vaevas. Pidasime kasvatajage aru ja otsustasime üheskoos, et parim võimalik käik oleks kohe otse Viljandisse haigla vastuvõttu. 

Eks ma oli sellega juba arvestanud ka, sest perearstil olime juba käinud, probleemid aga kestsid. Tee oli mul selge, nii et tegutsesin. Haiglas järjekorda ei olnud ja saime kohe jutule. Väga meeldiv personal oli. Kohe peale paberimajanduse jutti ajamist suunati meid palatisse arsti ootama. Stigil polnud üldises vaates häda midagi. Oli rõõmus ja seltsiv. Püüdsin talle natukene seletada, mis juhtuma hakkab, et ta ära ei ehmuks, kui arst tuleb teda uurima.

Õige pea astuski sisse arstionu. Stig on rohkem naiste seltskonnaga harjunud ja ehmatas kohe ära. Natuke oli nuttu ka, kui üle vaadati. Siis kutsuti järgmine arst, jälle meesterahvas. Aga kõik oskasid väga professionaalselt 2-aastase mehega ringi käia ja Stig sai sellest julgust juurde ja rahunes maha. Ega teda palju enam ei näpitud. Saadeti veel edasi kolmandagi meesarsti juurde. Sinna ta läks juba jooksuajalu ja sõita sai ka liftiga, seda lõbusam Stigil oli.

Saime näpunäited, mida kinnise kõhu puhul ette võtta. See pidi üsna levinud probleem olema selles eas lastel ja ei midagi uut. Selgus paar uut asja. Seda ma siin aga lahkama ei hakka, teise inimese haiguslugu siiski. Delikaatne värk.

Kui lapsel on kõhukinnisusega probleeme, siis abiks on vedelad supid, kliipudrud, tavalise või söömine, ploomimahl (soovitavalt 3 liitrine Maksimast), kasemahl, palju juua, ploomid, kiivid, maasikad. Need on asjad, mis mulle praegu meelde tulid ja äkki on kellelegi abiks.

Paar äärmuslikku nippi saime veel, need aga pole nii tervislikud ja neid ma ei jaga. Hoian oma teada ja kasutan, kui tõesti muud moodi enam ei saa.

Arstionu pakkus lõpetuseks meile veel oma salajasest assortiikarbist kommi ja nii me sealt haigemajast lahkusime suts targemana.

Ja nagu ikka, kui juba nii pikk sõit oli ette võetud, olin ma kodust ettenägelikult kaasa võtnud ka Steni ratta, mis vajas juba ammu täis hooldust. Meest meil majas pole, tuleb kasutada professionaalide abi. Olin hommikul juba ette helistanud ja kõik põhilised asjad järgi uurinud. Viisin ratta kohale ja nüüd jääb üle oodata, kui antakse teada, et ratas on uueks hooajaks valmis. Sten pole veel avastanud, et ratast pole. Kui ta ei avastagi, siis on see minu sünnipäeva kink talle. Vaatame, kuidas see mul välja kukub. Minu suu on igatahes lukus :D

Sellega valmis, andis Stig teada, et temal on pissihäda. Sõitsin Maavalitsuse hoone ette. Seal on soe ja puhas wc. Olin vaeva ära näinud, aga Stig keeldus pissimast. Läksime autosse tagasi. Sain ta rihmadega kinni, kui ta hakkas uuesti pihta oma hädadega. Vat selline ta probleem ongi. Tahab pissile, aga pissida ei julge ja nii ta vaevleb. Võtsin ta siis uuesti kaenlasse ja läksin uuesti üritama. Raudsed närvid mul. Stig nuttis juba haledasti ja püüdsin teda potile keelitada kabiinis. Keegi naisterahvas teistpoolt ust  juba tundis muret, kas ikka kõik korras on. Oli. See on meie igapäev juba ja tundub, et ilma lõputa. Seekord saime suure surmaga pissi tehtud ja laps oli kohe kui ümber vahetatud.

Aeg oli lõunaund teha. Küll turtvatoolis, aga kes magada tahab, saab seda teha igal pool.

Mina ajasin sel ajal oma asju EMT-ga ja nagu ikka kiidan sealseid teenindajaid. Väga positiivsed ja abivalmis, kuulavad su vingu ära ja elu läheb edasi. Koos uue telefonga muidugi. Garantiist küll loobuda ei saanud, aga lubasin kohe kohale lennata, kui probleemid pihta hakkavad :D

Aeg oli juba sealmaal, et sai Jaskariga kokkulepitud asju ka ajama hakata. Olime talle juba sada aastatat tagasi hambaarsti aja kokku leppinud. Enne seda olime juba päris mitmed arstid läbi käinud ja ikka oli meid edasi saadetud ja lõpuks vist olemegi otsaga seal, kus me ka reaalselt abi hakkame saama. See on jälle pikem jutt ja ulatub juba aastasse 2010, kui me käisime uurimas Hambakliinikus breketite võimalust. Seal aga laideti asi maha ja et polevat vaja. Siis tuli uus mure ja lõpuks Hambakliiniku töö osutus kasutuks, nii et tuli uude kohta minna.

Täna Jaskar sai ka aru ja mainis ära, milline on ikka suhtumise vahe Hambakliinikus ja nendes kohtades, kus me nüüd järjest käinud oleme (Dentes ja Ortotondiakliinik). Nagu öö ja päev. Jaskar võtab asja igatahes täie tõsidusega ja teeb tublisti koostööd, et ka breketid suhu saada. Viimane aeg. Ise tahaks ka muidugi osa saada :D


Lõpuks sõidutasin Jaskari ühikasse tagasi ja et ma juba Mustla trassil enamvähem olin, käisin tiiru sõbranna juurest ka läbi. Sain talt juba pühapäeval kutse, aga ei suutnud ennast tagant sundida, et kuhugile minna. Ilm ju oli ka sitt ja see on piisav argument minu puhul:)

Stigil oli külas tore. Sättis ennast kohe Tony masinapargi juurde ja kukkus mängima. Ime ka, kui ei tahaks mängida. Päev ju põhimõtteliselt turvatoolis veedetud. Rääkisime maast ja ilmas, mis peab ka ju tehtud saama, kui naised koos. Vahepeal tuli emalt kõne, et Meena oli trepist alla kukkunud. Aga ega see minu kohale tormamine poleks enam midagi päästnud. Olin ju kodust kaugel. Ema sai sellest aru ja andis endast parima, et Meenat lohutada ja vaadata, kas kondid terved on.

Hakkas juba hämaraks minema, kui me ennast kodu poole sättima hakkasime.


 Kodu oli omal kohal, aga kõik karjus (tegemata tööd). Eks ma Stenile selgitasin ka, milline kodu olla võiks, kui ma juhuslikult pole päev läbi koju saanud. Ja muideks, täna ma jälle olin päeva ära ja minu eilne sajatamine kandis vilja...puud olid tuppa veetud (sattusin nagu puukuuri) ja kõik oli enamvähem talutav seekord.

Tänesest tegusast päevast kirjutan kohe, kui mahti saan.





13. aprill 2015

Trendikas orienteerumine


Päevakangelased...selfie
Ma ei tea kuidas see juhtus, aga olin endalegi teadmata Metele lubanud, et esmaspäeval e. siis täna peale kooli võtan ta kaasa ja läheme kahekesi moborada proovima. Rahus, ilma segajateta. Omaarust mainisin ma Metele, et ainult juhul, kui ilus ilm on. Sellest ei teadnud ta aga midagi.

Mõtlesin hirmuga ja aknast välja vaadates, et loodetavasti see ainult jutu tasemele jääbki ja tuleb päev nagu iga teine. Murdsin parajasti pead, milline peaks minu järgmine telefon olema, kui helises telefon. Mete. Kell oli kaksteist. Ja ta uurib, kas olen peale kooli teda ootamas, et rada proovima minna. Oh õudust. Hea, kui keegi ikka muretseb ja hoolitseb su eest ja liikuma ajab :D Mete võttis asja tõsiselt.

Hakkasin siis ka asja tõsisemalt võtma. Pääsu polnud. Kui lubatud, siis lubatud. Sain telefoniga sotid enamvähem selgeks. Nüüd on vaja ainult asi ära vormistada. Hakkasin siis matkaks valmistuma - kindad (nuti), kummikud, jope, müts. Kõike kaks eksemplari.

Olin pool kaks kooli juures nagu viis kopikat. Mete jälle helistas. Ta vist ei uskunud, et ma ennast kohale vean. Asi oli naljast kaugel. Olime valmis selle nädala kõige jubedama ilmaga kuskile jumal teab kuhu sukelduma. Me oleme Metega hea tiim. Ta küll viriseb, aga väga tagasihoidlikult.

All paremas nurgas keelatud tegevused rajal :D 
Hakkasime siis oma lolli peaga ekslema. Kuidas äpp funktsioneerima pidi, saime teada alles teise vahepunkti juures. Kus vahepunktid asetsesid, hakkas meile ka koitma alles jumal teab mitme kilomeetri pealt. Ma naiivsena lootsin, et vahepunktid on ikka kenasti raja ääres, mitte võpsikus. Kui me asjale pihta saama hakkasime, jälgisime pingsamalt juba kaarti ka. See ju orienteerumise mõte ongi, või kuidas? :D


Peaks ütlema, et Mete on nutikas. Ta oli suureks abiks. Kaks pead on ikka kaks pead ja me olime hea tiim. Ta viitas nii mõnelegi viidale, mida mina poleks iialgi märganud ja kaarti oskas ta lugeda. Ja nüüd on meil mõlemil päris hea praktika mobo orienteerumises. Tuimalt teksti lugedes ei oleks me iialgi saanud aru selle orienteerumise tegelikust olemusest. Ja lapsi kaasa vedada, nagu me esimesel korral rumala peaga üritasime, oli viimane idiootsuse tipp :D

No nii. Kummikud olid igatahes õige valik. Mete tuli küll tossudega, aga see-eest sai ta pärast autos oma mudased käimad kuivade kummikute vastu vahetada. Ja loomulikult kogu riietuse, mis lausa tilkus. Ja seal riiete all oli puhas/ehe  kananahk. Mete oli oma virisemisega tõesti tagasihoidlik, asi oli ikka poole hullem. Vaene laps oli läbi külmunud. Õnneks oli tal kehalise kasvatuse kott kaasas, kust ta sai omale kuivad dressipüksid ja sooja fliisi. Kuivad kindad sai ka kätte, auto panime esimese asjana sooja. Püüdsime päästa, mis päästa andis. Külm oli kontidesse pugenud.



Kokku saime kahe tunniga läbitud 7 vahepunkti. Kahksanda vahepunkti magasime maha, aga tagasi ka enam minema ei hakanud. Siin on kenasti meie tulemused kirjas ja võib õelda, et tekkis isegi hasart. Väga lahe asi on välja mõeldud. Ma ei anna pead, et ma veel üritama ei lähe. Seda siis natuke ilusama ilmaga ja ma ei tea, äkki Mete tuleb ka ikka jälle kaasa, kui ta tänastest vapustustest üle on saanud :D Kokkuvõttes talle tegelikult meeldis. Oleks ta vaid soojemalt riides olnud ja ennem pissil ka ära käinud :)

Oleme nüüd külmunud, läbimärjad ja väsinud. Rada oli väga mõnusa ülesehitusega. Tõusud ja langused, paras koormus. Kõik need kaks tundi, mis me rajal olime, sadas. Ega sellest nii väga midagi ei olnudki, aga mobiilist oli kahju. Ega telefonid ju niiskust ei armasta. Liiatigi on mul veel EMT asendustelefon. Kui sellega midagi juhtuma peaks, siis on seda küll minu jaoks juba liiga palju.

Et Mete nii vapper oli ja vaikides nii palju kannatama pidi, viisin ta lohutuseks Pop'i kohvikusse kuuma teed jooma. Pidime aega parajaks tegema, et siis korraga lasteaiast Stig ja Meena ka võtta. Ega mul ka see olemine viis pluss ei olnud. Teksad olid liked (märjad) ja jope tilkus. Olime nagu kaks vette kukkunud kassipoega seal kohvikus, kirsiks tordil veel minu mudased kummikud. Aga maakoht, häbeneda polnud ju õieti midagi.

Selline vahva pärastlõuna oli meil Metega. Kodus vaatasin ka asju kohe teise pilguga, kui vahepeal saab midagi teistmoodi tehtud. Rutiini on vaja murda vahepeal. Nüüdseks on kõik tiptop, jalanõud mudast puhtaks roogitud, riided kuivamas, tuli pliidi all ja kuum tee ootamas.



Ma olen sõnatu


Sain äsja kõne seoses oma remonti viidud telefoniga. Ja ma lihtsalt ahmin õhku ja ei suuda uskuda, mida ma kuulsin. Selline tunne on, et sõidetakse ikka tavainimestest lihtsalt üle ja lootes, et ostad uue telefoni garantiiga, on vaid lollidele. Nagu mina.



Ok, läks ekraan puruks ca. eelmise aasta mais. Garantii alla ei kuulunud. Selge see, saan aru. Ise pillasin maha ja maksin selle eest. Nüüd siis kuid hiljem on telefonil pilt eest läinud ja õeldakse, et kukkumisega lõppes ka garantii. Väga kaval. Siiani kõik ju funktsioneeris, kuni nüüd selgu, et emaplaadi vahetus, kui soovin veel oma telefoni. Ja nüüd kuulake tähelepanelikult...150 eurot maksaks see lõbu. Ja garantiist võin suu puhtaks pühkida. Omast taskust pean maksma. Aga sel pole ju mõtet. Telefon pole enam väärtki sellist remonti. No ajab vihale. Selline tunne on, et hakka või garantii vastu protesteerima. Aga kuidas? Keeldun uue telefoniga garantiid kaasa võtmast? :D Hea nali!

Hüvasti mu armas telefon. Kõige hullem, et nüüd on vaja uus muretseda. Mulle ei meeldi selliseid äkilisi ja ootamatuid otsuseid langetada:(

Help!!!!!

12. aprill 2015

Logelemine

Täna on 100% logelemise päev olnud. Kogu päev mõnusalt pidžaamas. Erilist söögi tegemist ka pole olnud, ainult nõud olen püüdnud jooksvalt puhtad hoida. Oleme väga säästlikud olnud. Kui ma tavaliselt ostan reedel nädalavahetuseks toitu ca. 30€ eest, siis seekord kulus vaid ca. 14€ (piima, saia/leiva, kakaopulbri ja küpsiste peale).

Lastel on mingi hullus meie pisikese sugulase eeskujul endale hapukoort kakao ja suhkruga kokku segada. Seda siis tehakse võidu ja hoolega. Meena on eriti osav ja on õpetanud ka Metele-Stenile retsepti selgeks. Meena pani veel seda möksi eile kahe küpsise vahele ja serveeris õuesolijatele ka.

Teine hitt on meil röstsai. Röster ei saa maha jahtudagi, keegi kogu aeg röstib saia:) Joogiks on kase- ja vahtramahl. Täna keetsin spagettidest potitäie piimasuppi. Mul on kapis meeletutes kogustes Soome päritolu 1,5%-list piima, mis sõbranna külakostiks tõi. Nälga ei saa tulla, kui vähegi on viitsimist pead vaevata, saab sellest piimast igasugu roogasid teha. Munadega olen ma ka hästi varustatud tänu headele inimestele. Õnnelik kanade munadega :D

Nagu näha, suudame säästa, et siis jälle midagi osta. Mul on juba plaan olemas, mida. Väga innustav on niimoodi elada, proovige ka.

On veel üks asi, mille ma selle nädalalõpuga avastasin. Imelik, et ma seda varem avastanud ei ole. Laupäevane saunapäev. Siis on pühapäev kuidagi poole stressivabam. Siiamaani oleme alati pühapäeval vanni/saunapäeva teinud ja siis on alati kuidagi napp selle ajaga. Üks suur kihutamine ja mure, et kõik õigeks ajaks puhtaks saaks ja teki alla. Täna on kohe tunda, et selles mõttes on rahulik. Tähtsam pesu sai ka eile pestud.

Ainuksed, kes eile sauna ei saanud, olid Stig ja Meena. Stig oli liiga väsinud ja magas õndsat und sel ajal, kui meie saunas käisime. Meenal polnud vajadust sauna järgi.

Ma olen tähele pannud, et tema juuksed on imelised. Tal võivad need kindlasti kuu aega pesemata olla, mustusest ja rasvasusest pole märkigi. Ilusad pehmed ja siidised. Ma pole niikaua muidugi pesemata hoidnud. Maksimaalselt kolmandal nädalal ikka peseme ära, profülaktika mõttes :D Millest see tuleb? Äkki sellest, et ta liha ja kala ei söö. Või ongi selliseid juukseid tegelikult ka olemas? Oleks ka endale selliseid tahtnud:D


Stig armastab vett. Ta nii ootas eilset sauna, aga kogu päev õues värskes õhus tegi oma töö. Tänagi oli tal veel meeles, et sauna tahtis. Sai aga vanni. Selle vastu ei olnud tal ka midagi. Kohe oli nõus ja et tal seltsim oleks, oli Meena nõus kaasa mängima temaga. Vannituba korralikult ujus, kui nad isu täis said :) Kasulik, sai põrand ka kohe üle tõmmatud.


Ainuke tiir, mille ma täna väljas tegin ja seda ka ikka pidžaamas, oli vahtramahla toomine. Sinna on ikka jupp maad, aga õnneks ikka metsapoole, mitte kuhugile avalikule magistraalile. Mete tuli mulle seltsi ja saime korraga ka "tüdrukute" asju arutada ja üldse mõnusalt aega veeta. Mitte eriti pikalt, aga siiski. Oli tunda, et Mete nautis seda kiiret hetke.

Jaskar oli ka täna varajane. Tal omad projektid ja vanaisal vaja abis käia, et siis vanaisa jälle omakorda teda nõu ja jõuga aitaks. Ega me eriti juttu ajada saanud ei ole, kogu aeg on kellegil kiire. Täna aga tutvustas ta mulle oma edasisi plaane ja projekte. Isegi paberile oli ühe eskiisi visanud ja tundus, et tal on kõik läbi mõeldud, kuidas ta oma "tulevase" kodu üles ehitab. Täna oli ühe tala paika saanud, peaaegu. Ja ta oli selle üle päris uhke. Harjutab ja õpib. Las tegutseb. Hea, kui on lapsel kuskil oma teadmisi rakendada ja praktiseerida.

Ja ongi nädalavahetus ümber. Tegusat uut nädalat!

Vähemalt üritasin...

Ma vaatan, et teil on sin päris elav arutelu tekkinud, kuidas ma elama peaksin :) Mina veetsin oma eilse päeva aga hoopis kasulikumalt, kui arvutis vahtimine. Ilm oli ju ilus ja kõik pasundasid, et see on ainus sel kuul. Ja tundus, et jutt õige. Täna küll välja ei kipu, vihmapiisad oli ka juba jämedad akendel. Sten jõudis veel väljast pesuresti pesuga ära päästa. Niipalju siis oligi seda mõnusat ilma.

Eile plaanisime suure õhinaga minna ja vaadata üsnagi uut mobo-rada siin meie kandis, millest isegi vallavanem vaimustuses oli ja igakuises nupukeses vallalehes omapoolse positiivse vastukaja andis. Tekkis ka huvi.

Olin juba kaks päeva varem püüdnud ennast asjaga kurssi viia, tõmbasin vajalikud äpid, laadisin telefoni, uurisin kaarti ja lugesin olemasolevat infot. Ega ma elus sellel rajal veel käinud ei olnud, ei suusatamas, ei jooksmas, ei rattaga sõitmas. Seega polnud mul aimugi, kust see rada alguse saab. Oma kodukant, aga pole juhust olnud enne. Lapsena sai Sokaoru mägedel küll kelgutamas käidud, see oli ka kõik.

Kodust minema saamisega hakkasid juba jamad pihta. Viis last ikkagi ja kes tulevad, kes ei tule. Mina oleksin heameelega kõik kaasa võtnud. Hulgakesi ikka lihtsam. Jaskaril olid aga oma plaanid, Mete ja Sten keeldusid ka üsna ilma diskussioonita. Jäid üle Stig ja Meena. Kamp tittesid ühesõnaga. Aga jäin optimistlikuks. Meenal ju jalad all ja Stig ka päris agar liikuja. "Eks" oli ka käpp, lootsin temale, kui jamaks läheb. Villisin kasemahla pudelitesse, tegin kerge meigi, haarasin tehnika kaasa ja saime pikapeale minema.

Hakkasime siis kohta otsima, kust saaks raja peale. Ei olnud lihtne. Teadetetahvlid olid küll üleval, aga maastik oli selline, et julenud autotki parkida. Tuli otsida teine alternatiiv. Ja mobost kui sellisest ei olnud ühelgi tahvlil juttu. Mina oleksin soovinud puust ja punaseks koos põhjalike juhistega teadetetahvlit, et natukenegi kinnitust saada, et olen õigel teel.

Sõitsime siis järve äärde, kus oli koht ka auto jaoks täitsa olemas. Terviseraja silt kenasti üleval, aga ei sõnagi mobo kohta. Ja raja all olid keelumärgid, kuixas seda rada kasutada ei tohiks. Näiteks atv-ga, veel rodu asju ja siis oli kõndiv inimene ja kriips peale tõmmatud. Arusaamatu. Et nagu ei oleksiki tohtinud kõndima minna?

Suure arusaamatuse ja laste tüdimusest tingitud vingumise saatel hakkasime siis kuskilt otsast pihta, et mitte asjatult aega raisata asjade peale, millest me niikuinii sotti ei saa. "Eks" on vana nutiseadmete ja tehnika vastane ka, teda ajab igasugune nutimajandus juba iseenesest endast välja. Ma püüan natukenegi ennast asjadega kursis hoida, seega ka huvi selle raja vastu.

Rada oli äsja mingi äestajaga äestatud. Pehme ja koheva pinnasega oli. Ühesõnaga natukene ebamugav ja raske liikumiseks. Ei jõudnud enam laste vingumist ära kuulata. Stig sai küll kukile, aga siis hakkas "eks" vinguma, et kuidas ta küll jälle tööle saab minna, kui kaelasooned on kinni istutud. Nokk kinni, saba lahti :D Mina, nagu ikka, pean see loll alati olema, kes mingitki tuju üleval hoidma peab, et midagigi päästa. Nii ma siis ronisin seal pehmes pinnases mäkke ülesse, 6 aastane jurakas käe otsas rippumas. Olin juba paarisajast meetrist võhmal. Õnneks sain pildi tegemisega vahepeal natukene hinge tõmmata.






Ja kui me siis esimest tõsist silti märkasime, millel oli ka moboga midagi pistmist, oli minu õnn saabunud. Otsisin telefoni välja ja hakkasin pusima. QR skänner funktsis kenasti ja saime esimese vahepunkti üles korjatud. "Eksi" see eriti ei paelnud, tema põrutas Stigiga edasi. Kui ma valmis sain omadega, kihutasin talle järgi. Aga ta oli kaval. Rada valis ju tema ja see suundus otse autoparkla poole. Orienteerumises on ta hea. Minu kohta seda õelda ei saa. Nii et olimegi enamvähem peale üht vahepunkti tagasi auto juures ja valmis lahkuma. Polnud ju mõtetki sellises õhkkonnas pikemalt oma närve kulutada.



Kokkuvõtteks. Rada on huvitav, mobiiliga orienteerumine veel huvitavam. Mina lähen sinna tagasi kohe, kui ma normaalsed kaaslased omale leian.

Kui koju jõudsime, tegin mina Stigiga ühe tunniajase lõunaune ja siis läksime õue ja olime kuni pimedani asjalikud. Lõikasin Steni nüri saega jälle õunapuid ja mulle päris meeldib see töö. Lapsed vedasid oksad minema. Saag on ka juba sissetöötatud või olen ma töövõtted selgeks saanud, läks päris lõbusalt. Ilus on vaadata oma käe järgi kujundatud õunapuid.



Täna tundub, välja ei saagi. Oleme tubased siis.


9. aprill 2015

Kodust väljas...jälle:D

Olen nüüd jälle kirjutamisse pikema pausi teinud. Osaliselt on selles süüdi "eks". Kui tema Eestis on, siis on seda ringi lendamist kohe tunduvalt rohkem. Eile näiteks...nagu vihaleht oli mul tagumiku küljes kinni.

Eks ta on mind ise ka siiasinna ikka kaasa kutsunud, aga ma olen viisakalt ära õelnud. Eile aga juhtus midagi väga ootamatut. Jumalast lambist, minu oma käte vahel, kustus minu telefon ära ja enam elumärki ei näidanud. Suutsin rahulikuks jääda, sest see polnud esimene kord. Hakkan juba vaikselt harjuma. Lohutasin ennast sellega, et ega see midagi suurt kindlasti ei ole ja mul on garantii ja EMT hoolitseb edasise eest.

Kuna"eksil" oli plaan linna minna, siis laenasin isalt telefoni ja andsin oma plaanidest "eksile" teada. Oh seda rõõmu...see oli minu tagasihoidlik ettekujutus...saime jälle seiklema minna. Jakui minuga juba kuskile minna, siis ei saa milleski niiväga kindel olla. Eriti edasiste plaanidega. Ma ju teen asju spontaalselt ja lennult.

Muideks, isa juures aitasin ma tema autol pidureid õhutada. Ennegi seda tööd kunagi tehtud. Ja saimenagu lipsti ka seekord tehtud. Isal oli kohe nii hea meel, et tegi ettepaneku üks kohvi juua ja kuna ma nagu ikka ilma hommikusöögita kodust lahkun, siis küsisin süüa ka:D Aega oli vaja parajaks teha, kuni eks ennast kohale vedas.

Kõige olulisem ja tähtsam oli telefoniga EMT-sse minna. Loomulikult selgus, et garantii enam ei kehtigi, sest oli mul ju juba mehaaniline vigastus telefonil olnud, kui mul siin kunagi klaas purunes. Väga nutikas. Miks see mind enam üldse ei üllata? Õnneks niipalju tuldi minu soovile vastu, et sain omale asendus telefoni. Seda poleks tavaolukorras ka ettenähtud. Õnneks oli neil piisavalt telefone, mida jagada:)

Edasi seiklesin juba omal käel. Eks ajas omi asju, mina omi. Võtsin suuna Rademari. Olin netis juba pisikese uurimise teinud ja soovisin omale jooksu tosse.

Sellised valisin välja ja plaanisin poes oma silmaga üle vaadata ja jalga proovida...


Hea, et ma seda tegin...enne kui oleksin lolli peaga netist ära tellinud. 41 jäi väikseks. Jah, selline naelakast on mu jalg, aga lohutuseks niipalju, et Nike'il ongi tavapärasemast väiksemad jalanõud. 42 surust poes ei olnud. Uuriti Pärnu Rademarist ja seal oli 42 olemas. Mõeldud-tehtud. Ilmad lähevad kohe-kohe ilusaks ja mul oli kiiresti tosse vaja.

Ajasime omad asjad Viljandis korda ja minu järgmine kohtumine toimus enne kahte Nuias, koolis, arenguvestlus Steni klassis. Väga tähtis, millest kõrvale hiilida polnud mul mõtteski. Enne ajasin veel emaga lastaialaste logistika korda, et siis Pärnusse edasi minna.

Kõik sujus. Emal oli lastelastega kokkuvõttes väga mõnus õhtu olnud. Ma küll siiamaani päris hästi ei usu, mida ma kuulsin, aga äkki oligi nii...Emal on kolmapäeviti vaja sõita pikemalt. Nimelt midagi "Tervisebussi" sarnast, kus siis viiakse kaugemalt kandi rahvast kooli ujulasse ujuma. Ta oli vahepeal lapsed võtnud lasteiast ja nad said selle sõidu kaasa teha. Stig oli siin varemalt juba uhke, et vanaema oli talle lasteada "kollase" bussiga järgi tulnud. Suur elamus ju pisikesele lapsele:D

Ja niikaua kui inimesed ujumas olid, oli ema kahe hädapätakaga julgenud minna kooli juurest üle mägede ja orgude lossimägede kanti seiklema. Ma ei suutnud oma imestust varjata. Mul ei tuleks endale kõige hirmsamates mõteteski sellist plaani. Meena muljetas veel täna hommikulgi suure õhinaga, mida nad kõik näinud olid.

Ema on üldse imelikuks läinud viimasel ajal. Esmaspäeval tuleb tema jala...jah, kuulete õigesti, JALA...mööda meie teed, õhtusel ajal ja koer kaasas. Mul käis külm jutt südamest läbi. Esimene mõte oli, et nüüd on küll midagi tõsist juhtunud.

Kui ta hoovi jõudis, andis ta rõõmus nägu aga natukene teist infot. Tundus, et kõik on siiski korras. Ju tal sai kodus töö otsa, tahtis natuke maha võtta või hakkas tal elus esimest korda igav. Ma ei tea. Paks ta ei ole, koer on tal aga küll ülekaaluline. No ja oligi. Ta oli koera pärast tulnud kõndima.

Pakkusin talle siis head-paremat (et ta väga lahjaks ei jääkspeale sellist pikka retke), jõime kohvi, vaatasime ühiselt "Kodutunnet" ja siis transportisin ma nad mõlemad jälle koju tagasi.

Nii, nüüd tagasi asja juurde. Arenguvestlus läks lubinal. Ainult head sõnad õpetaja poolt. Nagu Metegi puhul. See teeb rõõmu.

Suuremad lapsed soovisid koju minna, kaasa keegi tulla ei tahtnud Pärnusse. "Eks" oli kohe mestis, et tema tuleb ka ka kaasa kui tohib:)

Tore. Vähem rahvast, vähem sebimist. Ja nõrganärvilistel  paluks nüüd lõik vahele jätta...esimene peatus oli Abjas Mulgi kõrtsis. Jah, käisin väljas söömas jälle. "Eks" küll maksis, aga siiski. Tol päeval kodus süüa ei tenudki. Ahju ka ei kütnud. Üldsegi midagi ei liigutanud. Juhtub:)

Eelmisest trahvist veel toibumata, sõitsin igati eeskujulikult, et mitte jälle rikkumist ei tuleks. Muideks, hoiatustrahvi sain e-mailiga juba vähem kui nädalaga kätte. Sõitsin 70 alast 79 km/h+- 5 ja selle eest keerati mulle 15€. Saksamaal on tavaline taks 10€. Ja kui nüüd võrrelda elatustaset, siis ikka päris julm.

Pärnusse jõudsime üsna hilja. Läksime kohe tosse üle kaema. Ja uskuge või mitte. Tühi sõit. 42 käis ka varba peale. Ei hakka ju ostma pea 100€- seid tosse, mis ei istu jalas valatult. Vaatasime ja proovisime teisi mudeleid, ükski ei istunud. Tundus, et jäängi ilma jalanõudeta ja pean kodus edasi paisuma, ei saagi metsajooksule minna.

Siis hakkas "eks" millegipärast omale tosse sebima. Unustas vist, mis eesmärk meil tegelikult oli:D Kui tema midagi teeb, siis põhjalikult. Kõigepealt ronis ta mingi masina selga, mis mõõtis midagi, mille järgi siis temale sobivad jalanõud valida. Kohale kutsuti spetsialist, kes oli vastava koolituse saanud. Ma võtsin saapariiulite vahel istet. Tundus, et seal läheb kauem. Kaks inimest olid temaga tegevuses ja nii sain ma segamatult jalanõukaste silmitseda. Tavaliselt on nii, et kui poodi sisened lendab kohe mõni müüa peale ja pakub abi. See on hea, kui abi on vaja, aga vahest tahaks niisama ka uurida. Seda ma siis teha saingi.

Päris pikalt silmitsesin laste tossukastide hunnikuid, vaatasin suurusi, arutlesin omaette, et kellele lastest sobiksid. Tegu oli Catmandoo tossudega, mis algasid suurustest 28. Stigile oleks suureks jäänud. Lõppesid aga suurusega 39...vist. Ja 35 oleks ideaalne Meenale olnud. Tal on küll Metest alles päris mitu paari jalanõusid, aga need on siiski kantud ja ei näe nii ilusad välja kui poeletilt uued. Kumikuaeg on ka tänaseks vast läbi ja ilus oleks ju lasteias õues uute, ilusate, kergete tossudega joosta-ronida. Tõstsin sobiva suurusega kasti kõrvale.

Vaatan siis edasi ja naistele sama pakkumine. Valisin värvi välja ja proovisin suurust 41. Ideaalsed. Ja hind 29.95€. Ka ideaalne. Läksin hoogu, nagu ikka vahetevahel. Tegin kiire rehkenduse ja plaanitavate Nike tossude hinna eest oli võimalik kolm paari tosse saada. Kui mitte senti pooleks ajama hakata, nii umbkaudu. Jaskar on juba ammu rääkinud, kuidas ta peab kekas käima oma vabaajajalatsitega ja tal oleks siiski ka tosse vaja kehalise jaoks. Pole sobivaid silma jäänud siiamaani ja nii ta on veninud. Nüüd aga 48 suurus täitsa olemas ja hind ka talutav. Ostsin ära, kolm paari tosse kolmele inimesele ühe paari kallite tossude eelarve eest. Päev päästetud jälle.



Meena oli väga rahul minu valikuga ja kannab juba täna lasteaias rombakate kummikute asemel kergeid tosse. Mul on hea meel lapse üle:)

Ise plaanin ka oma tosse testima minna, kui tuul vaiksemaks jääb. Ei taha ju triikraud taskus ka päris trassile minna:D

Nii...edasi oli kohustuslik käik Ökopoodi. Tikker oli selleks ajaks juba töölt lahkunud kahjuks. No meil läks seal Rademaris natuke käest ära, mis teha...Aga pean kiitma jällegi seda Ökopoodi. Läksin eesmärgiga pesupesemisvahend osta ja mis ma näen. Jälle sobival tootel -30%. Süda rõõmustas.


Jätsime Kaubamajakaga hüvasti ja suundusime Pärnu Keskusesse. Ilma lasteta H&M-i minna, seda juhust ei saanud kasutamata jätta. Sain esimest korda naisteriiete osakonda. Tavaliselt jookseme läbi ainult lasteriiete osakonnast. Pikemalt ma sel teemal ei peatu ega räägi. Mõni võib infarkti saada:D

Koju jõudsime õhtul pimedas. Korjasin oma lapsed külapealt kokku ja otsejoones tuttu.