Küsimused mulle

10. september 2015

Reisi jätk...neljas päev

Jätkan meie suvise reisi seiklustega. Eelmine kord jäin pooleli kohas, kui me olime külastanud Gdanski loomaaeda ja Ikeat.

Peale ööbimist ühes põlismetsas "ei tea kus" raudtee läheduses võtsime suuna Puck'i peale. Püüdsime nii jõuda võimalikult mere piirile kindla plaaniga ükskord endid ka merevette kasta.


Pilt internetist
  



Vees käisime ära vaatamata sellele, et ega seal traditsiooniliselt vees ei käida. Kallas oli nii sügavalt kajaka sitta täis, et meil oli tegu, et sõnnikusse kinnijäänud jalanõud tagasi saada. Pärast avastasime muidugi, et saab ka natuke eemalt kividele astudes vette.

Kaardile oli see koht märgitud kui ilusa vaatega koht. Seal oli korralik parkla, istumiskohad, hiljem samat teed tagasi tulles oli sinna tekkijud ka väike müügiputka ratastel - ühesõnaga turistide tõmbenumber. Aegajalt jäi seal ka autosid seisma, imetleti vaadet, söödi kaasavõetud võileibu ja kujutage siis ette, et mingi kamp "jõmme" Eestist otsustab äkki vette minna. Aga kuna keegi meid niikuinii ei tundnud ja igaühe oma valik, kas ta tahab ennast kajaka sitas leotada või mitte, nii et meie ennast segada ei lasknud. Saime mõnusa hommikuse värskenduslaksu igatahes kätte.

Sellega seoses meenub mulle, kuidas ühes rekkade ja muidu autode parklas, kus on wc ja istumiskohad, olid mustlased oma laagri püsti löönud. Telgid haljasalale püsti pandud, pesu kuivas ja elu oli ilus. Ma siis naljaga pooleks mainisin, et krt, meie peame kuskil metsas konutama, ilma vee ja wc-ta :D

Kui me enne jälle teele asumist kaarti uurisime, selgus, et sealt samast merepiirilt näeme me üht poolsaart, mis läks merre ca. 40 km. Otsustasime selle teekonna ette võtta. Sihtkohaks siis poolsaar nimega Hel.


Tee ääres nägime sellist vahvast ettevõtmist nagu laburünt maisi põllus. Jällegi osta aga pilet ja mölla seal põllus niipalju kui tahad väljapääsu otsides. Et kuidagigi möödasõitjate tähelepanu püüda, on kaugelt juba näha, et buss on katusele keeranud ennast. Kui juba asjale pihta saad, selgub, et reklmaaitrikk siiski vaid.







Sellel teekonnal jäi meile teepeale ka muuseumi laadne koht sõjaagesest punkrist. Kui me juba sealkandis olime, käisime selgi ära. Punker asus männimetsa all, üsna mere lähedal. Punkri uks oli lahti, ukse taga istus mees, kes müüs pileteid ja "ole mees" ja astu aga sisse.














Kuna minule ja lastele on sööjateema päris kauge asi, siis isa natukene seletas ühe ja teise asja otstarvet ja muidu sõjaaegset olukorda. Ise ta kiitis selle hoone seinte paksust...



Tundus, et see kant oli väga tihedasti seotud sõjalise tsooniga. Igal pool kõrged aiad ja sõjatehnika metsaalustes polügonides. Piiriäärne tsoon ka siiski ja raudtee oli ka esindatud.

Mida lähemale Hel'ile jõudsime, seda rohkem hakkas tunduma, et tegu on kuurortiga. Teeäärtes olid müügiputkad kõige rannas vajaminevaga, kinnised aiad telkimiskohtadega. Ostad pileti ja pääsed rannale lähemale. Lisaks olid pisemad kohad kohvikute, saiapoodide ja hotellidega. Nagu välismaal, tõesti:D

Hel'i jõudnud, hakkasime parkikiskohta otsima. Üsna võimatu missioon, kui raha välja käia ei taha. Seal oli iga maalapi omanik oma müügikoha üles seadnud ja müüs oma maale parkimispileteid. Kui kuskil vähe toppama jäid ja silmadega ringi lasid käia, oli kohe keegi platsis ja viipas käega, et ole hea, pargi ometi siia, siin ju vaba ruumi on. Üsna pea oli selge, et igaüks võitles ikka oma huvide eest ja püüdis nii parkijaid ligi meelitada.

Lõpuks olime nii taibukad, et sõitsime ühe supermarketi parklasse, mis oli tasuta, aga kus tohtis teatud aja parkida ja maandusime seal. Võtsime oma rannavarustuse ja jalutasime mõõda mõnusat rannarajooni mere äärde. Stenile ja Metele meenutasid need kitsad tänavad ohtrate lilledega natukene Saksamaad ja nad oli väga vaimustuses. Saksamaal puudus vaid see, mis tänava lõppedes meid ootas - MERI.









Vesi oli üllatavalt soe ja mõnus, ilm tuuline ja seega olid ka lained suured. Sten ja Mete nautisid seda kõik niipalju kui võimalik. Stig käis küll korra vees, aga tema jaoks olid lained ohtlikud ja üldsegi talle sel korral vesi ei istunud. Ju ta oli lõunaune ootel juba. Mina sain ka päikese käes peesitades silma korraks kinni lasta. Mõnus oli.

Isa vaatas korra merele ja varsti oli ta kadunud. Eks tema kolas Hel'i peal. Meie tema pärast ei muretsenud, sest oli teada, kus auto pargib ja vaikival kokkuleppel kogunesime jälle kokku ja istusime veel viludas pargis, kus lapsed said mänguväljakul natukene mängida.



Olime piisavalt Hel'iga tutvunud ja otsustasime tagasi sõitma hakata. Kohe linna piiril peatas meid piirivalve kinni. Esimene juhus kogu meie reisi jooksul. Küsiti kõigi autosolijate id-kaardid, autopass ja mindi siis maad sondeerima oma autosse. Oi see oli pikk aeg. Mine tea, mis vanad trahvid jälle isal välja kaevatakse. Aga ei, kõik oli parimas korras, vabandati ja sooviti head teed.

Natukene maad sõitnud, mõtlesime, et jälgime veel merel sõitvaid purilaudureid ja surfajaid. Korraga tegime ära ka pisikese pikniku.





Selline mõnus retk oli meil täiesti üllatavale poolsaarele. See on koht, kuhu tahaks küll tagasi minna, aga ma arvan, et takistuseks saab siiski meeletu vahemaa meiega (ca. 1000 km).

Et olime seigelnud juba neljandat päeva ja ma olen siiski naisterahavas, hakkasid mulle juba vaikselt muret tegema minu juuksed. Mõtlesin küll, et peaks just sel ajal hakkama pihta eksperimendiga "pea pesemata kuu aega", mis pidi "treenima"juukseid harvem pesema ja seega võitleb see ka juuste kuivuse vastu :D

Huvitav arutelu sel teemal on siin.

See eksperimendi värk oleks mul lihtsalt ettekääne muidugi olnud, aga katsu sa seda inimestele selgitada või siis kõnni ringi rasvaste juustega. Ma olin valmis juba üsna äärmuslike meetoteid kasutama, et see probleem kiiresti lahendada. Muu hügieeniga oli kordades lihtsam.

Nii ma siis valmistasingi ennast ette, et kui tuleb järgmine kohvi peatus kuskil bentsukas, siis minul on šampoon juba ettenägelikult käekotis valmis. Ainuke oluline asi, mille unustasin kotti pista, oli käterätik. Seda taipasin ma siis, kui pea invaliididele mõeldud privaatses wc-s kraanikausi alt juba välja tõmbasin ja tahtsin juukseid kuivatama hakata. No mida teha. Juuksed täiega tilkusid ja ma pidin mingil moel läbi teenindussaali sealt välja saama. Võtsin aga suurema koguse wc paberit ja tupsutasin suurema vee ära. Plaanisin juuksed kenasti patsi tõmmata ja no las inimesed siis arvavad, mida tahavad. Aga krt. Järgmine jama. Patsikumm oli seal üsna hämaras ruumis kuhugile ära kadunud. Veel hullem, kui räti puudumine. Ma olin juba kirumas, et mida kuradit ma siin üritan, kui leidsin prügikasti kukkunud patsikummi. Tõmbasin juuksed pealaele kokku, pakkisin oma asjad kokku, tõmbasin põranda paberiga vähe kuivemaks ja vaatasin, kuidas ma minema saan sealt.

Õnneks oli minu kõige suurem probleem lahenenud. Küll mõningaste takistustega, aga väljas oli mõnus kuum ilm ja sain juuksed auto juures kiirelt jonksu. Küll oli hea olla puhaste juustega. Nagu uuesti sündinud.

Õnnega koos, hakkasime sõitma Slupsk'i poole, sealt Koszalin'i peale. Mis vahepeal tegime - nägime, ei mäletagi enam. Ju me mööda külasid kolistasime, aegajalt mõnda külapoodi sisse astudes ja võimalikult palju jäätist süües. Stenile ostsin ühel korral veel ekstra suure jäätise, et tal süda ükskord juba läikima hakkaks ja isu täis saaks.

Kołobrzeg'is hakkasime otsima, kuhu me saaksime ööbima jääda. Ikka telkidega. Vihma oli ka hakanud tasapisi sadama ja asi oli üsna hapu. Paistis turistidele suunatud linn olema, kus käis kõva pidu veel öötundidelgi.

Saime parima võimaliku koha üsna randa ja linnapiirile, keelumärgi alt julmalt sisse sõites. Lapsed ja isa käisid liivaranda ka vaatamas, mina vaatasin, kuidas vihmavarju saada ja isegi ühtki pilti pole mul sellest kohast.

Hommik oli aga masendav. Öö läbi sadas, millest me endid küll segada ei lasknud, sest me ikkagi olime väsinud ja magasime. Seda masendavama oli tõusta, kui padi pea all tilkus. Küljealused olid märjad ja no mis siin ikka rääkida. Kõik meie magamiseks ettenähtud varustus eesotsas telkidega tilkusid. Pakkisime selle"pasa" head nägu tehes kokku, sõime ja lasime jalga, teadmata, mis järgmise ööga saab.





9. september 2015

Metsas piknikul

Täna lasteaiast kodu poole sõites ei saanud ma vastu panna kiusatusele teha üks kiirvisiit metsa. Eks mul oli ikka teada ka kuhu ja millisesse metsa ja mõtlesin tõesti vaid kiirelt pilgu peale visata laste kõrvalt.

Vaatepilt oli nii imeline ja marju (pohli) on metsas kõvasti. Vastupididelt varasele hommikule oli metsaalune kuiv, päike siras, õhk oli mõnusalt soe, pilkane vaikus ja mõnus sügisene õhkkond.

Pakkisin lapsed kiiresti autosse tagasi ja ütlesin neile kohe ära, et viin neid koju, võtan ämbri ja tulen metsa tagasi - ilma nendeta. Kus siis läks kisakoor lahti. Ei jää nad juba nii lihtsalt minust maha.

Ei jäänud muud üle, kui kodust värskelt küpsetatud kringel kaasa pakkida, pudel vett võtta, joonistustarbed ja lapsed jälle autosse. Miks mitte siis lastega see imeilus õhtupoolik veeta.















Teostatud leid Pinterestist

Mulle meeldib aegajalt kolada Pinterest'is ja täna kui ma seda jälle harrastasin, leidsin kohe esilehelt idee, mis viis mind otsejoones kööki ja pani mind kohe pärmitainast tegema. Ja siin on tulemus...

Minu looming

Idee Pinterestist
Kuna ma niisama saia küpsetada ei soovinud, panin vahele kaneelisuhkrut. Seda ikka miju majapidamisest leiab - ikka ja alati. Meelsamini oleks muidugi sinki ja juustu vahele keeranud, aga mida pole seda pole. Peale tegin kakaost ja võist glasuuri.

Päike on taas väljas

Tundub, et minu madalseis läks seekord kiirelt mööda. Lapsed lähevad särasilmil lasteaeda. Stig on nüüdseks sisseelanud lasteaia ellu, ei mingit nuttu rühma uksel.

Ei heiduta mind isegi eilse postituse paar sapist kommentaari, kus arvatakse, et ma "ulun" mingil põhjusel. Ei, ma ei "ulu", olen õnnelik selle üle, mis mul on...näiteks meie teine korrus.

Kui ma seal aegajalt käin...noh koristamas näiteks, siis olen ma üdini tänulik, et me osutusime väljavalituks ja niivõrd suure abi osaliseks saime. 4 päeva ja meie kõige suurem mure ja samas ka laste unistus sai lahenduse. Aga mis ma ikka heietan sellega ja meie olemasoleva trepi kohta ei ütle ma ühtki halba sõna. See muutub ajapikku vaid vaid armsamaks ja on mõnusasti sisse käidud juba.

Telefoniarve muutus ka tänu minu eilesele postitusele kohe poole väiksemaks. See polnud küll eesmärgiks, aga "eksi"silmad avanesid. Tal polnud aimugi, et mina ka tema arvet maksan, kui ta minuga ühes paketis on. See on see, kui inimesel pole ülevaadet oma arvetest ja rahaprobleemi ei ole. Ta vabandas ette ja taha ja tundis häbi. 

Mina sellest suurt numbrit ei teinud, sest tõesti ta on mind aidanud igal sammul ja mitte vähe. Mis see arve siis maksta ei oleks iga kuu, justkui järelmaks mulle saadud abi eest. Aga "eks" arvas siiski, et ta kompenseerib kõik ja aitamine on siiski ekstra asi ja peab ka olema.

Huvilistele kirjutan natukene lahti oma igakuist arvet. 

Võtan juulikuu. 

Tahvli internett on mul 13€ kuus, Metel ja Stenil on internett telefonis 2,96€, Jaskaril 4,13€. Lisaks meie perele on paketis ka minu ema, kes käis juulis välismaal ja sel põhjusel on tal arve ligi 6€ (tavaliselt 0,40€, temal netti ei ole). Eksil oli juulis arve 57,24€. Minu telefonis on internett kuutasuga 7,06€. Diil8 kuutasu on ca. 8€. See annab meile tasuta kõned, sõnumid, kõigile kuuele, väljaarvatud välismaal.


Võib-olla on mulle natuke liiga palju lubatud? No et tahvlis nett ja telefonis, aga lapsed saavad seda ka vastavalt vajadusele kasutada, nii et selles ma probleemi ei näe.

Eile pidin ma minema siiski ka toidupoodi, vaatamata meie kitsastele oludele. Läksin juppi vorsti kartulisalati tarvis ostma, poest välja tulin aga kotitäie söögiga. Kui ma juba poes olin, oli vaja ka piima osta, paar sepikut, kõige pisem majonees, sooduses olevaid strogonovi ribasid, kassikonserv ja wc-paberit. Kõik vajalikud asjad ja 16€ oligi läinud. Mete nurus veel ühe jäätise. Kui ma tavaliselt lasen tal ise valida, siis sel korral pidi ta leppima Säästu jäätisega, mida ta vägagi kiitis.

Piimaga oli vahva lugu. Võtsime mööda minnes ka posti postkastist. Mis posti nüüd, aga reklaamlehe Konsumi soodukatega. Mete siis loeb tee peal, et piim on ka sooduses. Ma siis seletasin, et see on kangem piim ka (3,5%), meie ostame 2,5%-list. Mete jaoks oli see täitsa uus uudis ja ta siis küsis, kas selles on siis alkoholi ka:D Päris eluvõõras laps mul, aga küll me õpime:)

Mete on mul nüüd juba paar korda kaasas olnud, kui ma pisematele õhtul lasteaeda järgi lähen. See on justkui kvaliteetaeg meil, see sõiduaeg. Siis saame me maailmaasju arutada ilma segajateta. 

Eile läks jutt kiusamise peale. Koolis on õde-venda, keda kiputakse kiusama ja seda pidid tegema isegi kuuendikud. Ma siis püüdsin uurida, miks neid lapsi kiusatakse. Minu oma lapsed on/olid ka kiusajad, kuigi sellel PIDI nüüd lõpp olema. Kiusatakse sellepärast, et nad pidid kammimata olema ja otse voodist tulnud. Mida iganes see siis tähendab. Räämas ühesõnaga. Ja selliseid lapsi hakatakse tõrjuma.

Mida saavad siin lapsevanemad ära teha, et nende lapsed teistele hambusse ei jääks?Lapsed teadupärast võivad  väga julmad olla. Hoolitsege oma laste eest. Vett ja pesemisvahendeid ikka peaks kodus olema ja kui olete omale lapsed muretsenud, leidke neile AEGA, et neil oleks igapäevane elemntaarne hügieengi tagatud ja puhtad riided seljas. See on suur asi, et mitte teiste, pahatahtlike laste tähelepanu äratada. 

Mina muidugi lugesin omalt poolt loengu Metele, kui halvasti need lapsed ennast tunda võivad ja millise tundega nad peavad iga päev kooli tulema, kui koolis ootab neid selline suhtumine kaasõpilaste poolt. Nemad ju pole milleski süüdi. Pigem on see vanemate tegemata töö ja sellega tehakse oma lastele karuteene. Mõelge sellele.

Vaatame, mis täna teemaks tuleb. 

Mina lähen nüüd oma laste katki rebitud riideid lappima, et nad koolis vähe kabedamad välja näeks.

8. september 2015

Tasuta lõunaid pole olemas

Ettevaatust, ma hakkan nüüd halama. Ma ei vaja mingit kaastunnet, aga tahan lihtsalt kirja panna, mis mul õelda on. Küll ma ülejäänuga ajapikku ise jälle toime tulen.

Meil on tulemas suht raske ja keeruline kuu. Mitte meil, aga minul. Olin üsna optimistlik, kui pidin siin viimased päevad hasartselt laveerima, et rahaga tänaseni toime tulla. Sai ju kõvasti laristatud reisil olles. Mitte et ma nüüd ilma aruta oleks tühjale tähjale kulutanud, aga kui sul on lapsed ja ees on ka kooliminek, siis paratamatult on suuremad kulud.

Igatahes reisilt tagasi jõudes oli mul hinge taga veel ca.100 eurot. Päris hea tulemus ju iseenesest:D Sain sellega kenasti toime...reisi Tartusse, reisi Pärnusse, lastele sisejalanõud. Eile olin ma juba rahatu. Isegi auto oli kütusest tühi, pidin teisest autost Kirbuturu asjad välja tõstma, et sealne kütus ka lasteia vahet maha sõita.

Õnneks oli täna juba lasteraha päev. Tavaliselt ma ei vaata summat, sest seealati niikuinii üks, 460 eurot. Täna millegipäerast soovisin kinnitust, et mul ikka see rahasumma olemas on. Aga nagu iga aasta, septembris on see ju alati väiksem, kui sul peres on 18 aastane õppiv laps. See oli mul peast täitsa läinud. Summa oli sedajagu ka väiksem, minul 340 eurot...120 eurot vähem. Paras hoop meie eelarvele.

Maksin kohe ära elektri (ca. 50€) ja telefoniarve (117€). Alles on meil elamiseks ca. 170 eurot. Päris kohutav. Püüan poest võimalikult suure kaarega mööda käia ja koduste vahenditega toime tulla. Õnneks saavad lapsed koolis/lasteaias põhitoidu, kodus püüame piskuga toime tulla.

Paningi potitäie koorega kartulit pliidile. Tuli on pudega all, saab toa soojaks ja söögi ka valmis. Tegelikult kütsin täna esimest korda ka ahju, et toad mõnusalt soojad oleks ja pesu ka kuivatada saaks.

Tegelikult on ilmad ka päris masendavad kogu selle muu jama keskel. Katsu siis normaalseks jääda. Televisioonis ja raadios on muudkui pagulased ja korruptsioon, nüüd sekka ka korvpalli. Masendus muudkui süveneb.

Eile algas "Kodutunde" hooaeg, mida ma loomulikult ka vaatasin. Eilse naise saatus on nii jube, et minul ei tohiks küll midagi vinguda olla. Jääb ainult rõõmustada imeilusa elamise üle, mille ta tänu Kodutundele ja headele inimestele sai. Natuke kurb oli lugeda FB-ist sapiseid kommentaare, kus taaskord püüti materdada Kodutunde meeskonda. Kibestunud inimesed.

Eks meiegi ootame veel oma treppi, mis oli ettenähtud. Ükspäev, kui lastel bussi vastus käisin, ütlesin, et mul on teile üllatus. Nendel oli esimene pakkumine kohe, kas Kodutunde poolt on meie trepp kohal. Ei ole. Olid hoopis kassipojad.

Ei möödu nädalat, kui nad ei küsi, millal trepp tuleb. Ja eks teisedki küsivad, kes sellest teadlikud on. Mina kehitan vaid õlgu, nüüdseks olen lootuse juba kaotanud. Rõõmustame selle üle, mis meil on. Saame üles ronitud ka ajutist treppi mööda. Mul lihtsalt ei ole südant, et võtta telefon ja helistada Sandrile ja küsida. Kasvõi niipaljutki, et kuulda oma kõrvaga, et trepiga läks seekord kahjuks nii, et seda ei tulegi. Varemalt ta ikka helistas ja uuris, kas trepifirma on juba ühendust võtnud, nüüd on aga kõik vaikne juba alates viimasest filmimisest meie juures.

Sain nüüd osa koormast siia postitusse poetatud ja lähen oma eluga edasi. Ise ma olenkiitnud, kui lahe on vähesega toime tulla, tekib lausa hasart. Olen põnevil:D





6. september 2015

Filmielamus: "Pahupidi"

Meie laste lemmik tegelane Kurbus
Tänu ühele heale inimesele, kes arvas, et meie pere peaks kindlasti seda filmi vaatama minema, sai meile osaks ühine perekeskne kinoskäik.


Valisime omale sobiva aja välja ja piletid saadeti mugavalt e-mailile. Meie asi oli ainult kohale minna ja filmielamus saada. Koosseis oli järgmine: Sten, Mete, Meena ja mina. Stig jäi lasteaeda ja vanaema viis ta sealt peale tööd enda juurde.

Enne kino ostsin kõigile pisikesed popkornid (a' 2.80) ja igaüks valis omale ka joogi. Käib ikkagi kinovaatamise juutde, arvaku teised, mis tahavad. Olen nimelt kuulnud, et mõnele pidi jubedalt närvidele käima, kui kinos süüakse. Mind see ei häiri, nii läbi mu närvid veel ei ole.


Filmiks oli kogupere 3D animatsioon "Pahupidi", mis oli puhtas eesti keeles ja mind kõitsid veel filmis kõlanud laulud. Oli ka üks ehmatav koht, kui kõik võpatasid üksmeelselt, vulkaan tõusis ookeanist:D

Mind oli hoiatatud, et võtaksin ka midagi pisarate kuivatamiseks kaasa, et lõpp pidi vesiseks minema. Minu imestuseks vesistasin ma juba enne pealkirja ekraanile ilmumist, niivõrd liigutav oli see algus minu jaoks. Eks omad mälestused tulid meelde.

Filmi keskel jällegi hakkasin ma hirmu surma ees tundma. Mind on surm alati kohutanud, et mis siis küll saab, kui mind enam ei ole. Mitte et mind kegi nüüd nii hirmsalt igatseks, aga noh, et mis jube tunne see on, kui mind ei ole enam. LõPP. See on hirmsaim asi maailmas ja vahest ma selle peale õudusega mõtlen. Selle filmi ajal meenus see mulle jälle ja see oli kohutav.

Minu lastele film meeldis ja kui ma alguses kartsin, et Meena võib- olla kõike ei mõista ja talle jääb äkki film natukene arusaamatuks, siis minu kahtlused hajusid varsti. Ta vaatas huviga ja elas filmile kaasa. Ja kui me eile raamatukogus käisime, siis hetkega oli tal raamat leitud. Kuidas ta seda tegi, ma ei tea, aga ta tuli, raamat "Pahupidi" näpus. Nüüd me siis seda loeme õhtuti veel filmile lisaks.




Kel vähegi võimalik, soovitan filmi koos lastega vaatama minna, elamus on garanteeritud!