Küsimused mulle

16. november 2015

Meil on pidu (läbi pisarate) :D

No nii. Uus nädal, uued tegevused. Ei tulegi vist sellist aega, kui igav ka natukene hakkaks. Ma igatahes ootan seda aega.

Täna tuli lasteias mulle vastu suure kõhuga tütarlaps (naine on nagu ränk õelda) ja ma tundsin sellist kergendust, et minul need ajad möödas on. Mina olen oma töö teinud ja 5 last ilmale kandnud, nüüd jääb üle vaid iga nende soovi täita ja vaadata, et neil muretu elu oleks ja et mina neil alati olema oleks. Olgu see siis koolitööde abi, huviringid, üritused, õhtune raamatu lugemine, toit, riided, ilus ja soe kodu, meeldejäävad sünnipäevad, ühised väljasõidud jne. Vahepeal on küll tunne, et ma rebin ennast lõhki, eriti viimasel ajal ja kõige suurema lapsega.

Täna on Mete-Mari 11. sünnipäev. Suutsime üheskoos filmi tänaseks välja valida, mida ta läheb vaatama oma kamraadidega. Kahjuks saan kinno viia vaid 5 last, sest auto suurus seab omad piirid. Filmiks jäi lõpuks "Viimane nõiakütt". Katsun laste päeva nii meeldejäävaks teha, kui suudan. Metel on kasutada ka Apollo kinkekaardid väärtusega 15€, mille saatis talle meie perekonna suur fänn. Aitäh talle!

Plaan on tänaseks siis selline. Lõpetasin just auto puhastamise. Ma olen selles suhtes nii vihane. Ma laenan oma autot heast tahtest ja tagasi saan sellise peldiku, et anna olla. Mina oma puhaste riietega sinna sisse istuda ei mallanud. Nagu porikäkk. Kõik. Rool, istmed, uksed, käigukang. Elu muda. Tubli tund aega rookisin, et auto tagasi normaalseks saada. Kindlasti on paak ka tühi, seda ma veel vaadanud ei ole.

Üks kohalik "ment" andis eile juba fb-i kaudu teada, et tagatuled ei pidavat ka põlema. No mis ma oskan õelda. Ma pole selle autoga juba paar päeva sõitnud. Tundub juskui, et minu asi on vaid remontida, koristada ja tankida. Oi kui viha teeb.

Aga ise ma olen siia ilma sellise "frukti" sünnitanud siia ilma ja pean nüüd oma taaka kandma. Ma olen nii palju südant viimasel ajal valutanud, et ma ei imesta, kui ma üle öö halliks lähen. Ma ei tea mis lahti on. Panus kodusesse ellu on 0 ja tu dub, et paremaks ei lähe midagi. Ainult lubadused, tegusid ei kuskil.

Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured. See ütlemine on 100% õige.

Nüüd ma siis käärin siis teise asja pärast. Ehitusbrigaad. Tulevad tööle millal tahavad ja kui tahavad, teevad kohe ka vaba päeva. Õudsalt närvesööv on selline asi. Võiks ikka olla kindlad kelaajad, et mul ka mingi kindlus oleks. Praegu on kell juba pea 11 ja täielik vaikus. Kas nii ongi normaalne või? Ja mina oodaku siin nagu jumala õnnistust. Niigi on juba kõik tööd üle aja läinud. Kõige hullem, et mina saan mööda päid ja jalgu, et miks ma sellega nõus olen. Aga ma juba kord olen selline naiivne ja kannatlik.

Mina pakin igatahes oma käsitöö kaasa ja lähen kohe käsitööringi. Minu elu vajab ju ka elamist. Käsitööringist kihutan kohe kooli juurde, et kõik 5 last peale korjata ja et me kella 15:00-ks kinno jõuaksime.

Tee peal teeme veel ühe jäätiseringi. Siis läheme vütame lastele popcorni ja joogid, annan lapsed kinno ja ise lähen kiiresti Abakhanist läbi. Siis Steffani pizzasse , võtan kogu seltskonnale pitsad ja selleks ajaks on vast kino läbi ka juba. Siis teeme ühe suurema söömingu  ja peakski päev õhtus olema. Lapsed peavad ju aegsasti koju saama, sest koolikohustused on ka vaja täita.

Me siin mingi aeg tellisime Hiinast Meena sünnipäevaks aegsasti juba igasugu Elsa staffi. Ma olin mures küll, et mine tea, kas jõuavad asjad õigeaegselt kohale. Aga oh imet, täna olid juba esimesed asjad kohal (LINK). Eriti olulised olid kutsed. Need on ju vaja varakult laiali saata. Igatahes üks osa asju on kohal ja ju tulevad teised asjad ka õigeaegselt. Aega ju on ka veel.

Lipud, kutsed, viled ja laudlina on kohal
Meena soovis omale sel korral külalisi kutsuda ja teemaks nagu arvata oli on Elsa. Ja kuna meil on nüüd ruumi ka natuke rohkem ja Meenal on siiski viimane lasteaia-aasta, siis miks mitte tähistada seda natukene suuremalt. Meena niikuinii korraldab suurema osa peost ise, mina olen lihtsalt toetav ja suunav personal.

Nüüd siis aga tegutsema. Tõatab huvitav päev tulla, isegi mulle:) Abakhan ootab:D

13. november 2015

Minu käsi ei tõuse...

Sain just äsja advendikalendri valmistamisega ühelepoole ja nüüd võtsin käsile järgmise asja lahendamise. Selgub aga, et ülesanne ei olegi nii lihtne, kui algul tundus.


Nimelt on meil Metega juba päris ammuilma kokku lepitud, et tema saabuval sünnipäeval viin ma teda kinno. Kui me tavaliselt oleme seda teinud ema/tütre päevana, siis sel aastal otsustasime, et ta kutsub oma mõned paremad semud ka kaasa. Mina siis ostan neile piletid ja popcorni, tema valib filmi, korjan nad peale, viin kinno ja pärast toimetan kõik koju. Pole ju keeruline ja lastel mõnus vaheldus koos lõbusalt aega veeta.

Nüüd aga probleemi juurde. Mete pole mingi tavaline tüdruk. Printsessid, nukud, seelikud ja igasugu tilu-lilu pole tema pärusmaa. Jalgpall, püksid, sport ja pange nüüd tähele...ÕUDUSfilmid pakuvad talle pinget. Nii ta siisnädala sees valiski filmi välja..."Kannibalid". Minu palved see mõte sinnapaika jätta vilja ei kandnud. Ma selgitasin, et ta peaks ikka sõpradega ka natukene arvestama, eiti nende vanematega. Kas nende vanemad on nõus, et nende laps sellist õudust ilmtingimata vaatama peaks.

Niipalju infot jõudis minuni, et sõbrad olid tema valikuga nõus olnud. Täna ma siis raske südamega hakkasin piletitega tegelema. Minu üllatuseks seda filmi ma Apollo kavast ei leia...Noh et pileteid osta. Õnneks.

Aga kui kava vaadata, siis pole seal ka midagi rõõmustavat. "Tapa oma sõbrad" kõlab veel jubedamalt. "Hotell Transilvaania 2" ei huvitanud Metet ja Bondi filmi kohta ei oska ma midagi arvata. Mul on probleem ühesõnaga:(

11. november 2015

Jõulueelne sagimine

On küll alles novembri keskpaik, aga minul on jõulustress. Täna alustasin lastele advendikalendri valmistamisega. Meena soovis esialgu Forzeni teemalist kalendrit, aga see tundus koos postikuluga hirmkallis ja sellest oleks rõõmu olnud vaid temale. Otsustasime, et sellist luksust me endile lubada ei saa, et teised lapsed siis pealt vaataks, kuidas Meena igal hommikul oma kalendrit puistab.

Tuhlasin natukene Pinterestis ja sain piisavalt ideid (LINK). Kasutan küll vaid üht varianti ja selleks on midagi sellist, aga minu oma loominguga segatud. Kui valmis on, näitan terviklikku lahendust ka.


Kotikesed täidan hea-paremaga, mida ma olen juba aegsasti varuma hakanud. Ehk õigeks ajaks saan kotid täidetud ka, kui nii edasi läheb.

Kuna ma tõesti igale lapsele eraldi sellist seadeldist teha ei viitsi, siis kotti saab neli asjakest/maiustust ehk siis üks kotike peidab enda sees nelja lapse üllatust. Jaskariga ma "lolli" mängima ei hakka, tema on juba suur.

Jõulukingi teen lastele sel aastal ühise, mis sai ka just äsja ära tellitud ja tuuakse siia jõuluajaks otse Saksamaalt. See "asi" peaks rõõmu tegema aastaid ja kõigile pereliikmetele.

Endale teen muidugi ekstra kingi, mille ma olen arvatavasti ära küll teeninud...LED- põrandalambi, mille valgel ma saan mõnusasti teleka ees käsitööd teha. Sobib ideaalset meie uude elutuppa.


Sellega on minu osa tehtud ja võime rahulikult ilma stressita jõule ootama jääda.

 

5. november 2015

Mida veel?:D

Löön aega surnuks ja netis ringi vaadates avastasin midagi uut...minu jaoks vähemalt. Papist mööbel. Mida ka välja ei mõelda...









Voodi leiad siit.
Öökapi siit.
Hoiukasti siit.

4. november 2015

Masendav

Ma ei taha nüüd jälle soiguma hakata, et mul sitasti läheb. Arusaadav, et on veel sadu ja sadu inimesi, kellel sitemini lood on. Mallukal näiteks. Milles tema probleem on, ma loomulikult ei tea, aga midagi seal teoksil on.

Kuigi Helloween on juba mitu päeva tagasi lõppenud, siis mul siin kodus on ühel mask alles näos. Pole küll enam nii väga hull ja hirmuäratav, aga rõve küll. Täna tõmmati nina ka paika ja homme lubati kooli minna. Loodetavasti saab kõik ajapikku korda, ka hammastega.

Eile sain ma kätte tellitud laelambi oma tuppa. Võtsin siispaki lahti ja vaatasin nagu vasikas uurt aiaväravat ja masendus tuli jälle peale. Ei saanud ma aru, kuhu ma pirni peaks sisse panema ja üldsegi olin ma üsna kindel, et tegu praagiga ja pean sama targalt selle tagasi saatma. Kahju oli. Ma olin kaua aega otsinud oma tuppa sobivat valgusallikat ja see oli ideaalile üsna lähedane. Lõpuks siis suutsin ennast niipalju koguda, et küsisin FB-i kaudu natukene nõu...ok, küll ka naisterahva nõu, aga mis teha, kui ühtki meest käepärast võtta ei ole. Aga piisas sellestki. Mulle anti lootust, et see nn. plafoon võib isegi ükskord tööle hakata, kui spetsialistil seda teha lasta. Tegu oli LED valgustiga, millel ei peagi pirni olema, veelvähem siis kohta pirni jaoks. Ja mina olin paanikas. Naiste mõistus:D



Ehitusbrigaad hakkab ka vaikselt ära väsima. Päevad muutuvad ikka lühemaks ja vabu päevi võetakse tihemini. Minul siin aga asjad kuhjuvad...pisiasjad, kus oleks vaja meesterahva kätt. Täna Jaskar natuke nokitses, aga see oli ka suht moe pärast. Teha oleks vaja ikka rohkem. Ja nii ma siin istun ja ootan siin...ma ei tea mida.

1. november 2015

Karm

Elu on ettearvamatu. Mina võin oma asju organiseerida ja planeerida, aga sealsama keeratakse teiste poolt minu plaanud nii pea peale, kui veel võimalik.

Näiteks reedel. Sain lõunaks palgid peitsitud ja hakkasin tapeetimise peale mõtlema, et võimalikult palju enne laste tulekut rahus ära teha, kui helises telefon. Meenal olevat halb olla ja vaja laps koju tuua. Jätsin oma asjad kus seda ja teist ja läksin lastele järgi. Võtsin kohe ka Stigi kaasa, et mitte mitut korda sõita. Ja olidki minu plaanid nässus. Meenal polnud muidugi lõpuks häda midagi ja isegi lõunaund ta kodus ei teinud. Katsusin siis muude sebimiste vahelt pihta hakata tapeetimisega, sest eks mul on ka tähtajad. Pühapäevaks oli vaja järgmine tuba tühjaks teha.

Laupäeva hommik kujunes veel hullemaks. Isegi oma kõige õudsamas unenäos poleks ma midagi sellist ette kujutada osanud. Joon mina rahulikult hommikukohvi, kui koju tuuakse minu läbipekstud poeg. Esimene asi oli vaja kiirest EMO-sse minna, siis politseisse ja nii see pool päeva jälle möödas oli.

Täna lõpetasin tapeetimise ja pereliikmed olid kõik abiks, et tuba tühjaks saaks ja elutuba nii enamvähem juba oleks.

Vahepeal oli küll tunne, et ma lihtsalt ei suuda enam. Aga tundub, et läks üle.

Järgmine tuba, mis saab sooja põranda ja seinad

Soe elutuba, kus on veel nokitsemist küll ja küll




28. oktoober 2015

Uus raamat


Meie järjekordne öökapiraamat on "Anna ja tema merisiga Julius" ja vaieldamatult viimase aja lemmik kirjanik Ketlin Priilinn. Küll on mõnus lugeda selle kirjaniku kirjutatut ja lastele meeldib kuulata ka. Isegi Stig kuulab ja mõtleb kaasa.

Sel korral siis juttu kohe-kohe 7-aastaseks saavast Annast, kes unistab oma loomast. Sarnane vanus Meenaga, kuigi Meena omale looma ei unista, sest meil on neid praegu piisavalt.

Anna sai oma kuuendaks sünnipäevaks kauaigatsetud looma (merisea) ja mis edasi juhtuma hakkab, selgub, kui me igal õhtul ühe peatüki loeme. Põnev.




DIY: Kaaruspael

Ma usun, et enamus pole kuulnudki, mis asi on kaaruspael. Ka mina ei olnud oma elus seda sõna veel kuulnud, enne esmaspäeva. Veel vähem teadsin ma, mis asi see on. Ja sõna meelde jätmisega oli mul ka tükk tegu.

Esmaspäeval käsitööringi minnes aga jäi mu päevateki heegeldus lausa seisma, sest mulle õpetati kaaruspaela tegemine selgeks. Selle paelaga saab mulgipäraselt kaunistada igasugu asju. Meil on vallamajas sellised vahvad pilkupüüdvad istmed, mis on ka selles stiilis kaunistatud. Küll mitte kaaruspaelaga, aga võhik ei taba seda äragi.



Paela heegeldatakse kahe heegelnõelaga korraga, saadakse neljatahuline nöör. See vajab hetke harjumist. Edasi läheb juba libedalt ja ei ole midagi keerulist. Mina kaunistasin selle paelaga oma mitu aastat vana H&M musta poolmantli - andsin natuke värskema ilme ja ma loodan, et see teiste silmale ka ilus vaadata on.

Meil on siin külas üks naine, kellel vist enamus asju on kaaruspaelaga kaunistatud. Mulje vähemalt on küll selline jäänud ja väga lahe on. Nüüd tekib meid juurde tänu käsitööringile:)





Enne

Nüüd



Veel ideid, mida kaaruspaelast teha, leiab Eneli blogist (LINK)

Kaaruspaela saab teha kolmel moel: heegelnõeltega, varrastega ja spetsiaalse hargiga. Siin on youtub'st pärit õpetus hargiga paela tegemiseks.


Mustreid leiab edukalt Rehe rukkileiva kottidelt.


27. oktoober 2015

Pildid seina

Kurtsin siin hiljaaegu oma muret, et ei raatsi uude seina mitte kuidagi auku teha, isegi mitte nõelaga. Aga pildid oleks kuidagi vaja seina saada. Üks blogimise plusse on, et siin saan alati head nõu, kui ma seda küsin.

Nii ka sel korral. Tuli päris mitu asjalikku kommentaari heade soovitustega. Üks variant oli laeliistu juurest jõhv tuua, et pildid üles riputada. Täitsa teostatav idee.

Siis pakuti kohe konkreetset teipi, mida "Knopkast" saavat lausa osta. Spetsiaalselt tugev kahepoolne teip, mida müüakse erinevatele raskustele. Täna ma linna sattusingi ja see oli teine asi nimekirjas, mis oli üliähtis ja vaja korda ajada.

Esimene asi oli auto ülevaatus, mis õnnestus ilma mingi närveerimiseta. Ainuke asi, mis ma teha lasin eelnevalt, oli auto puhtaks pesta. Ma ei kujuta ette, kuidas me siin elasime, kui iga päev oli vaja sõita 15 üks ots ja 15 km teine ots ja seda mööda kruusateed. Kohutav. Ma käisin reedel tiiru Mustlas ja mu auto oli nii hukas, kui veel olla sai, justkui üle krohvitud.

Üritasin samalaadset teipi ka meie kohalikust ehituspoest küsida, aga müüja oli juba blogi vahendusel minu murega kursis ja ütles kohe ära, et neil sellist asja pakkuda ei ole. Knopkast jälle soovitati ehituspoodidest ka vaadata, et seal pidi olema peeglite seina kinnitamiseks natukene võimsamat teipi isegi saada. Nii igaks juhuks. Kahju ju, kui pildiraam maha kukub keset ööd ja klaas puruneb.

Leppisin siiski 6 kg kandejõuga teibiga ja lubasin esimesel ööl padja alla panna, et kahju ei tekiks:D Ja minu imestuseks oli see teip kuradi kallis ikka...üle 7 euro rullike. Ja ehituspoodidesse ei viitsinud kolama minna.

Espakis käisime tiiru, aga see on ka selline naljakas pood, et ta on meil siin Viljandis kahes majas ja siis nuputa, kus mida müüakse. Kui üldse müüakse. Tahtsin naelapüstoli naelu ja hakkasin siisn hinda uurima. Mulle tehti selgeks, et neid ei saagi osta nii palju kui mina tahan. Tuleb osta karbiga, kus oli 4000 naela sees. No mida ma teen 4000 naelaga. Ma oleks peotäie hea meelega võtnud. Vot sulle siis.





Meena palus ka luba teibilt kaitsekile eemaldada



Uus prügikast leidis ka juba kasutust
Lõpptulemus
Idee "Kodutundelt"


Tehtud!

DIY: Jutenööriga kaunistatud prügikast

Mul on praegu selline hoog sees, et midagi oma kätega meisterdada. Et kõik mitte unistuseks ei jääks, võtsin täna kätte ja tegin ühe projekti teoks. Alustasin juba eile, kui ehituspoest käisin liimipüstolit ja muid vajalikke tarvikuid ostmas.

Et ma elus veel liimipüstoliga mingit tegemist teinud ei ole, siis seda huvitavam oli kohe asi järgi katsetada. Ostsin kõige odavama variandi alguseks (ca. 3€) käeharjutamiseks ja niisama tutvumiseks. Komplekt liimipulki (20 tk) maksid pea 2€. Jutenööri võtsin alustuseks kohe suurema koguse, 20 m, mis maksis üle 4€. Pirakad konservkurgi plekkpurgid (ca. 5 l) olid mul juba varasemast ajast Maksimarketi tagaukse juurest soetatud. Sealt saab tavaliselt alati head kraami:D


Kõik vajalik koos ja natukene lastevaba aega ka üle pika aja, asusin asja kallale. Algus tundus lootusetu. Liimipüstol polnud vist piisavalt kuum ja liimi kätte ei saanud normaalselt. Siis aga sain asjale pihta ja tö hakkas sujuma. Kopsik oli päris suur. Kui poole peale jõudsin, oli 20 meetrit nööri otsas ja pakk liimipulki samuti läbi. Õnneks oli asja asustatud kohta ja töin omale materjali juurde. Samat kogust nööri enam ei olnud, pidin kaks 10 meetrist toki ostma. Need sattusid küll samat mõõtu (6mm), aga toon oli sutsu teine. Aga see polnud midagi hullu, nii ka päris äge.






Kasutust leiab see kopsik minu toas prügikastina (päris kallis prügikast). Mul on kaks samasugust hiigelkonservipurki veel. Need ma teeks vähe jämedama nööriga, saab lihtsamalt.

22. oktoober 2015

Hakkab looma

Tundub, et ilmad hakkavad talviseks muutuma. Täna oli väljas juba üsna jäine ja tuul oli ka märgatav. Kasutasime viimaseid päikselisi ja kuivi päevi, et talveks kasetohtu varuda. Ma ei tea, mitu aastat minu ema seda juba harrastanud on, aga mind on ta ka sellega nakatanud.

Tänapäeva tikud on nii kuradima si*ad, et õnn on kui viiendal katsel tohule tule otsa saad. Ma olen üldse suht vilets tuletegija. Aga kasetohuga saan pea alati esimesel katsel tulele hoo sisse, ohtra kasetohuga. Ajalehti ma võingi põletama jääda, sest puud lihtsalt ei võta tuld, kui algus on valesti sätitud pliidi all.

Eelmisest talvest oli mul kasetohtu veel paar kotti alles, aga Lätis käies jäi meile alati silma üks lank, kus oli palju tohtu saadaval. Ei saa ju juhust kasutama jätta, eriti, kui kodu lähedale jääb. Ca. 3 km piirist ja võta nii palju kui tahad kuiva ja kvaliteetset tohtu. Kui ilm ka ilus, siis on lausa lust selline töö. Paar korda sai käidud, mõlemal korral oli Sten ka kaasas, nii et meie mureks oli ainult kottidesse korjata, Sten transportis kotid autosse.

Lätimaa



Esimese päeva saak
Esimesel päeval oli Meena ka oma satsiseelikuga platisis. Aga tema hakkas kohe mängima. Leidis mõnusad kännud, mis said talle kohe lauaks ja toolideks, kattis laua käepärastest vahenditest ja lasi fantaasial lennata. Mängu jätkus kauaks.



Teisel päeval ehk siis täna, oli ema jälle varakult platsis, et aga jälle tohtu korjama minna. "Palju teda ikka vaja on?", ei saanud ma aru. Aga ega maha ka ei jäänud. Võtsin uue rulli 150l-seid  prügikotte, Sten kaasa ja läksime. Saime kõik kotid täis ja kuur, kus me seda hakatusmaterjali hoiame, sai ka täis. Meie tuletegemise mured on pikaks ajaks murtud.

Teine pool päevast kulus ootamisele. Meile olid täna külla lubanud tulla lausa kaks tähtsat asutust, valla esindus ja Kredexi inimene. Kõik seoses Kredexi taotlusega - kes pidi Kredexile iseloomustuse meie kohta saatma, kes tuli paikvaatlust tegema. Vahepealsel ooteajal sain isegi ühe päevateki motiivi heegeldatud. Juba paar päeva on vahele jäänud, kui pole saanud aega heegelnõelagi haarata. Nüüdseks on 9 motiivi valmis.

Söögitegemisega ma ei riskinud täna üldse üritadagi. Kui vaja külalisi vastu võtta, pole ju aega muu pakilisega tegeleda, mis vajab peale passimist. Ühe retsepti suutsin küll kahe külalise vahe peal aga ära katsetada. Kui kook hea välja kukkus, jagan teiegagi. Praegu on see külmkapis, sest soovitati üleöö kapis hoida. Hiljem tuleb lihtsalt vahukoor juurde vahustada ja voilaa. Kõlab küll maitsvalt igatahes ja mul pole mingit probleemi selle koogi maitsmisega. Mul on hoopis vastupidised probleemid, oleks vaid aega midagi suhu pista. Täna näitas kaal juba 63,8, selline tamp on peal. Ma olen rahul. Sten tõmbas mind küll maapeale tagasi ja väitis, et see kaal meil valetab. Aga ma ei usu. Isegi põrand on ju loodis, kus peal ma tavaliselt kaalun. Enne valetas võib - olla, kui veel vana põrand oli:D


Elutoas on ka nüüd käidav põrand täitsa olemas. Enne kõõlusime suures augus või siis laake pidi. Tegin õhtul veel suurema koristuse, et meil siin natukene elamisväärsem see elu oleks. Ülemine korrus oli kõik paksu tolmukihi all. See palkide puhastamine pole mitte kergete killast töö ja must on ta ka. Ahi oli ka jäälülm ja toad samuti. Päeval oli ju aken pärani, et materjal tuppa saaks. Nüüdseks on kõik läikima löödud ja ahi ka kõetud. Hommikul peaks päris mõnus olema tõusta ja isegi kohvimasinal jõudsin katlakivi eemalduse ära teha tänasel tihedal päeval. Oi kuidas ma seda tööd varem vihkasin. Pidin juhendist alati näpuga järge ajama ja siis ka alati kõik ei klappinud. Ema juures ema juhendi järgi tehes läks kõik nii, nagu juhendis ette oli antud. Siis ma avastasin, et minu masinaga kaasas oleva juhendiga on mingi jama. No ei juhtu asjad nii nagu peaks. Nii ma siis kasutan ema masina juhendit ja teen selle järgi seda tööd ja mulle on see päris meeldima hakanud.

Kui nii võtta, siis päris tubli päev kokkuvõttes.