Küsimused mulle

3. september 2016

Meestes jätkuvalt pettunud

No nii, maandusin nüüd arvuti taha. Meil on momendil majas vaikne tund, nii palju kui see siin võimalik on ja kasutan seda aega nii oma nutikella laadimiseks, kui ka blogisse üle pika aja sissekande tegemiseks. Ja läpakaga läheb kirjutamine päris kippelt.

Millega me siis tegelenud oleme? Eile ma sain aru, kui suure osa minu ajast võtab ikkagi minu täisttööajaga töö. Need kaks vaba päeva, mis ma töölt võtsin seoses esimese septembriga tuletasid mulle väga selgelt meelde aegu, kui ma veel kodune olin. Jõudsin kõike teha, omas tempos küll, aga sain 100% pühenduda kodule. Lastele on see väga oluline. Jõudsin teha neile lõunaks midagi süüa, õhtusöögi jõudsin teha, toad üle käia, pesumajanduse kontrolli all hoida jne. jne.

Töö kõrvalt ma seda kõike teha ei jõua. Asi on kontrolli alt väljas, teen vaid niipalju, kui hädasti vaja on. Soojast söögist saame vaid unistada. Korra nädalas ma pingutan, et süüa teha. Aga see paratamatus. Oma tööd ma sellepärast ei jäta. Rahaliselt oleme me väga heal järjel. Kuu lõpuks ei suuda me kogu oma sissetulekut ära kulutada, sest selleks pole lihtsalt aega. Lastel on kõik vajalik olemas, kõhud on täis. Küll enamasti rämpsu, aga parem kui tühi kõht.

Ise olen ma ka kõvasti kosunud. Kaal, kui ta nüüd ei valeta, näitab juba üle 70 kilo. Aga pole hullu. Leidsin kavala nipi, kuidas ennast oma kehas paremini tunda. Te võite nüüd naerda või nutta, aga muretsesin omale rasedate teksad, mis on hiiglama mugavad. Rasedate osakonnast olen teisigi riideid ostnud ja isegi kiidusõnu saanud oma riietuse kohta. Ja tööl päev aega laua taga istudes on kõrge värvliga teksades väga mugav istuda. Kuskilt ei sooni sisse ja selg ei lähe paljaks.


Seoses Meena 1. klassi minekuga oli meil Saksamaalt nädal aega külaline - Meena issi. Ok, Stigi issi ikka ka. Vot see oli horror. Alguses oli jutt, et ta otsib omale majutuse meie lähedusse, aga kui ta üks õhtu siia maandus, oli selge, et ta siiski ööbib meil. Loovutasin talle oma voodi ja magasin ise kitsas voodis, kuhu poole öö pealt puges ka Meena. Õige magamine see muidugi ei olnud, eriti kui on vaja järgmine päev vara tõusta ja tööle minna. Stig oli õnneks nõus kohe esimesel ööl issi kaisus magama, ikkagi tema harjumuspärane voodi. Temaga probleeme ei olnud.

Lõpuks aga muutus Meena millegipärast issiga sõjakaks ja nende sõprus oli läbi. Mille iganes pärast siis. Meena ise tõi põhjuseks selle, et sissi on teda alati hellitanud ja kõik talle ostnud, mida ta iganes soovinud on ja siis ühtäkki ei ostnud ta talle mingisugust mikrofoni, mida Meena nii vajalikuks pidas. Mina näiteks ei lange Meena manipulatsioonide ohvriks (ok, vahest ainult), aga issi teenib sellega justkui Meena silmis pluss punkte ja mina pean siis hiljem, kui issi oma teed läinud on, selle jamaga siin hakkama saama. Rikutud lapse ja hunniku sogaga. Asjad, asjad, asjad. Ja kui ma seda ära märgin, siis olen mina paha, kes ei mõista.

Sama lugu magusaga. Külakostiks tuuakse hunnikute viisi shokolaadi ja limonaadi. Hommikul, kui Stig tõuseb, et lasteaeda minna, topitakse lapsele limonaadi pudel kohe pihku. Minu jaoks see ei ole OK. Mis sest, et harva. Igal asjal on piir. See selleks.

Erimeelsusi oli veel hunnikute viisi. Lõpuks, kui hakati aru saama, et mul pole õiget kohta, kus magada, loovutati minu voodi jälle mulle. Ise otsustas külaline minna välja telki magama. Aga seda just siis, kui ma ise olin nõus seda tegema, et piisavalt ruumi ja vaikust oleks. Siis tekkis minul jälle tunne, et oleme oma külalise välja visanud ja tema peab nüüd külmas ja vihmas magama. Üks õhtu ta siis tuppa koliski, sest õues olevat vaid 9 kraadi. Õnneks oli Sten sõpradega telkimas ja ma sain tema voodis magada.

Kuna mina päevad läbi tööl olin ja Stigi ka ikka püüdsin võimalikult iga kord lasteaeda viia, siis Meena sai oma päevi issiga veeta. Ühel hommikul andsin ma idee, et nad võiksid Lottemaal ära käia kahekesi. Mis siin kodus ikka iga jumala päev vahtida. Läksidki. Aga minu eelnevad juhtnöörid, et Meena kui koolimineja, piletit ostma ei peaks, oli juskui kurtidele kõrvadele. Maksid täie rauaga pluss veel igasugu kallist pahna kohapealt. Mulje välismaalasele Lottemaast jäi juskui kohalikust maffiast, kes sind rahast tühjaks pumpab. Loodus ja meri aga olid väga meeldinud. Mina püüan sellest kohast eemale hoida, jätkuvalt.

Ühel järjekordsel päeval aga otsustas külaline ennast liigutama hakata, kaua sa ikka jõude vahid. See töötegemine sakslastel on ikka paras huumor. Võtsin mina sibulaid, kui varsti kõpsti oli ta põllu ääres ja palus mul paus teha. Tema olevat kohvi mulle valmis teinud. Põhiline tekst on ikka: "Pause machen!". Nuta või naera, aga mul on niigi seda aega napilt ja sibul oli vaja üles võtta. Polnud seda seal ju niipalju, et peaks seda tööd pausidega tegema. Tegin oma töö ikka lõpuni. Sakslase jaoks on see täielik utoopia. Aga orjarahvas me juba kord oleme. Siis muidugi hakkas ving pihta, miks üldse niipalju vaeva näha mingite sibulate pärast. mis kuradi vaev see on. Natuke rohimist, kasvab ju enamasti iseenesest. Ülesvõtmine on eriti meeldiv töö veel. Minu jaoks vähamalt. Sama nauditav, kui pesu kuivama riputamine.

Mis valdkonnas külaline ennast kodus tundis, olid minu õunapuud. Kui tal niisama vahtimisest kõrini sai, asus ta minu õunapuid kärpima. Selge see, et igal pool on tänavu õunapuud õuntest lookas. Nii ka minul. Kohati häirisid isegi normaalset liikumist. Kogu aeg pidi kuskil läbi pugema. Käis mullegi närvidele. Aga et kõik need oksad koos õuntega maha lõigata, vot sellepeale ma ise ei oleks tulnud. Sakslane aga tuli ja tegi mul aias suurpuhastuse. Aga just nende maitsvamate õuntega puudega. ja oksi, mida lõigata vaja ei olnud, raputas ta tühjaks ja vedas kõik komposti. Kujutate ette, mis tunne mul oli. Kuldrenetid suutsin osaliselt küll päästa, aga pool puud on tühi. Aias on meil üks hästi maitsev sort, mida ma ikka igal hommikul töö juurde ka kaasa võtsin kotiga, seal jõudis ta puhta töö teha. Ema oli samuti shoki äärel ja korjas kompostishunnikust veel õunu, et päästa, mis päästa annab.


Ime kombel pidasime me kõik ikka 1. septembrini vastu ja issi nägi ära, kuidas tema tütar esimesse klassi läheb. See ju eesmärk oligi. Saksamaal pidid need protseduurid lihtsamad olema ja nii suurt pidu ei toimu. Kuigi mina arvan teisiti. Mete ju alustas ka oma kooliteed Saksamaal ja siis olid lausa kohvi-ja koogilauad ka olemas pluss aktus piduliku osaga. Ma kahtlustan, et ta lihtsalt pole teadlik nendest asjadest. Veel vähem teab ta, et kõigega kaasnevad ka kulud. Sel ajal, kui klassijuhataja luges ette mida ja kui palju kuhugile kanda, oli tema jalutanud koridori peale ja arvab siiani, et küll on tore kahte last omada, ei midagi keerulist, kõik tuleb iseenesest. Vat selline mees. Mul ajab see kõik "sita nii hirmsasti keema"...vabandan väljenduse pärast...aga ma püüan ennast rahustada sellega, et ma saan hakkama ja ma ei hakka kohtuteed jalge alla võtma, et talt jälle hakata elatisraha lastele välja nõudma, sest Saksamaal sain ma lüüa ja pidin vaid advokaadi arveid tasuma. Tema tegi ennast rahatuks, töötuks ja haigeks, mina võõral maal talle vastu ei saanud igatahes. Nüüd võtsin otsuse vastu, et ma ei hakka oma närve kulutama. Ta pole seda väärt. Lapsed saavad ise aru tulevikus, kellega tegu on. Meil läheb iseenesest ju kenasti. Saame hakkama.

Igatahes, kui meie ükskord aktuselt koju jõudsime lastega, oli tema juba oma asjad pakkinud ja ilma hüvastijätmata jalga lasknud. Jumal temaga.




26. juuli 2016

Tööpäev

Mete tuli täna välja ideega, et minu tööpäev pidi olema 12 tundi. Mina vaidlesin vastu ja väitsin, et 8 ikka ju. Mete arvestus aga käis sellest, mis kell ma tõusen ja mis kell ma koju jõuan - hommikul kuuest õhtul kuueni - teeb ju 12 tundi.

Mis aga lõpuks välja tuleb on see, et täna ma just lõpetasin kodused tööd ja kell on 22:00. Hea, et ma leidsin vahepeal aega midagi suhu pista. Eilsed kartulid praadisin munaga kiiresti lastele, et toit vedelema ei jääks ja lapsed midagi kõhtu saaksid. Selle pisku jagasid nad (mitte) sõbralikult omavahel ära, nii et suurt söögitegu ei toimunud.

Et ilm oli kuum, oli Meena oma peas välja mõelnud, et täna pean ma tingimata neid ujuma sõidutama. Ta oli isegi minu moosimiseks kõvasti pingutanud ja ema juures kohvitoas ootas mind üllatus.


Kas pole armas. Kõva häälega ma midagi lubama ei hakanud, sest ma polnud veel kojugi jõudnud ja ma juba kujutasin ette mis mind kodus ees ootab. Pottsepp oli pliiti ehitamas ja oli vaja niikuinii põrandad märja lapiga üle tõmmata, nõud pesta niikuinii, pesu kuivama panna. Kurgipõldu oli vaja tingimata minna, muidu kasvavad kurgid üle ja pole enam nii kaubandusliku välimusega purgis.

Pliit kerkib
Oeh, nii ma siis jooksujalu tegin kiiresti oma tööd ära, et siis lastega järve äärde kihutada. Ega ma isegi värskendavast veest ära ei õelnud ja tänu lastele mind täna esmakordselt sel suvel järve vette veetigi (Peipsit pean ma siiski enamasti mere suuruseks järveks). Sel ajal, kui me ujumas käisime, said korjatud kurgid külmas vees seista.

Ülekasvanud kurgid jäävad söömiseks, pisemad said purki

Mul oli hull plaan veel kurgid ka purki teha. Ma teadsin, et kui ma seda kohe täna ei tee, siis millal veel. Ettevalmistust oli omajagu vaja teha. Sättisime õue peale väliköögi üles, vedasime kõik vajaliku välja ja nii ta läks. Suur töö sai tehtud. Aga kui mõelda sellele, kui mõnus on talvel oma keldrist marineeritud kurke kartulisalati tegemiseks tuua, siis tasub see vaev kindlasti ennast ära. Poest sellise maiguga kurki juba naljalt ei saa.





Sel ajal kui mina toimetasin, mängisid lapsed jalkat. Hommikul saavad kõik koju magama jääda, Stigil on lasteaiast vaba päev võetud. Mul ka sedajagu kergem. Pole vaja lapsi magama karjatada ja hommikul saan natukene kauem magada, sest mina saan ennast kiiresti valmis ja minema. Mõnus kohe mõelda hommse hommiku peale:)

23. juuli 2016

Haltuurat tegemas

Käimas on taas Nava Lava ja nagu juba aastatega välja on kujunenud, oleme me sellel üritusel käinud pannkooke küpsetamas. Mitmendat korda, ei suuda ma meenutada enam. Mulle meeldib Nava. Seal on kuidagi rahulik ja see üritus nii sobib sinna pärapõrgusse metsade vahele. Lapsed tulevad ka alati hea meelega kaasa ja aastatega on neist mulle suured abilised saanud. Mete on abiks olnud juba mitmendat aastat. Sel aastal tegi Meena "käe valgeks" arvutamises. Oli väga püüdlik inimestele raha tagastamisega.

Väikese Lilli küla kohta oli väljas peale minu veel üks pannkoogiküpsetamis tiim, aga ma ei saanud käed rüpes kodu ka istuma jääda. Meil on rahaga üsna kriitiline ja iga sent on teretulnud. Mitte et ma nüüd pankrotis oleks, aga tahaks oma unistusi jupi kaupa täitma hakata.

Täna on juba 23. kuupäev ja ma pole veel isegi oma palka puutunud, mis laekus 10-ndal. Päris hea saavutus ju. Homme peaks tulema pottsepp, et esmaspäeval alustada pliidi lammutamisega. Esmaspäeval pean ma Espaki minema pliidi ust ja pliidi äärerauda ostma. Tegin juba luuret ka ja viisin ennast umbkaudsete hindadega kurssi, et oma kulutusi teada. Pliidi äärerauda sobivat ei olnud, selle pidin tellima.
Uks sai valitud selline, hinnaks tervelt 300 eurot.


Esmaspäeval on pangas aeg kinni pandud laenuläbirääkimistele. Ega ma sealt palju ei looda, aga ma võin ära kuulata, mida neil mulle pakkuda on. Olen juba maininud, et intressideks üle 1000 euro ma ei raatsi küll kulutada. Selle rahaga saan ma palju asju korda aetud.

Köögimööbli vallas olen ma ka palju targemaks juba saanud. Ma tean, mida ma tahan. Üks stiilinäide siin näiteks....

Allikas Ikea
Sain ühte kööki ka lähemalt uurida, jagati näpunäited, mis võiks olla, mis peaks olema jne. Väga huvitav teema praegust minu jaoks. Uurin igalpool, kus külas käin, põhjalikult kööke. Õnneks on mul sel nädalal võimalus olnud juba kolme kööki külastada ja ennast inspireerida lasta, et miline võiks olla ja milline kohe mitte mingil juhul üks köök olla ei tohiks. Olen nõus väga heldelt oma unistuste kööki investeerima. Aga mitte intresside näol, seda mitte. Tühja ma maksta ei kavatse.

Homme siis veel üks pannkoogi küpsetus päev ja uus ja huvitav nädal võib alata. On väsitav, aga tööl puhkan. Seal mul jooksu peal ei ole, saan nõrkemiseni istuda ja paberitööga tegeleda.

22. juuli 2016

Innovatsioon meie majapidamises

Tervitus kõigile meie metsatalust. Olen elus ja terve, käin endiselt tööl, teen jõudumööda kodus ühtteist ja üldiselt olen nagu orav rattas. Kuigi mu töö on kerge, siis õhtul koju jõudes olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Töö on vaimselt väsitav ja ma püüan endast ikka 100% anda, sest muidu ei tasuks see pikk sõit ennast ära. Niisama istumas pole ju mõtet linnas käia iga päev. Nii on lood.

Lastel olen lasknud kodus tahtmist mööda igavleda ja järjest tihedamini kuulen neid küsimas, kas kodus ka midagi teha on vaja. Ma siis jagan neile jõukohaseid ülesandeid. Mete näiteks on marja korjamisega ametis. Tema päeval korjab, mina õhtul tulen ja aurutan. Mitte et meil nüüd mahla puudus oleks, ei, kelder on mahla täis. Aga marjad on ilusad ja ei saa ju põõsa otsa jätta. Pasknärid ka ei jõua niipalju süüa.

Täna oli mul aurutamine eriti huvitav. Katsetasin uusi süsteeme. Tüütu on see pudelitesse mahla lasmine, kui pudel on 0,5 l ja teda on vaja veel pesta ka. Käisin eile Magaziinis ja tõin omale mahla säilituskotte, millel on ka kraan küljes. Täpselt sama süsteem, nagu nendel 3 liitristel veinidel. Küsisin müüja käest huvi pärast, kas kannatavad ka kuuma, aga ei osanud tema mulle selle kohta midagi kosta. Inimesed pidid nende kottidega õunamahla külmutama.

On olemas nii 3 liitriseid kui ka 5 liitriseid variante. Mina pidin olude sunnil 5 liitrised kotid võtma, ses kolmestele ei olnud pappkarpi momendil.

Esimene katse sai tehtud. Lasin terve aurutaja täie mahla otse kotti. Ei sulanud kuumaga ülesse. 5 liitrine kott on natuke suur, seega kott täis ei saanud. 3-ne oleks ideaalne. Aga katse sai tehtud. Väga mugav variant tulevaks õunamahla hooajaks. Kütad aga 5 liitrised kotid täis, paned hoiule ja talvel tood, paned pappkarpi ja lased kraanist. Kõik on õhukindel ja peaks säilima päris pikalt. Keldris hoidmisega tuleb aga ettevaatlik olla, hiirte pärast. Kujutan ette seda katastroofi, kui midagi viltu peaks minema:D








Hindadest. 5 l säilituskott maksab 0,90 eurosenti. 30 koti ostmisel kehtis mingi soodustus. Säilituskoti karp oli hinnaga 1€.

Hommikul, kui mahl jahtunud, keeran paki õiget pidi, võtan kraani kastist välja ja proovin ära. Mul oleks hea meel, kui asi toimib. Elu läheks palju lihtsamaks, eriti õunamahla teo aegu.

6. juuli 2016

Mis toimub?

Niikaua kui ma ennast mäletan siin majas elamast, olen ma kogu aeg pead murdnud, miks mu elektritarbimine nii suur on. Peale paari viimast arvet aga hakkan ma kahtlustama, et meid on röövitud päise päeva ajal.

Nimelt pandi meile 21. mail kaugloetav arvesti, ise ma enam näitu vaatama ja andma ei pea. Ja koos selle vahetusega on meie elektriarved nagu ümber vahetatud, mis teeb iseenesest ainult rõõmu. Siin lõhnab kohtukeissi järele...


On veel kellelgil Eesti Energiaga probleeme?

Kauksi puhkeküla

Vahelduseks Valgerannale, kus me iga jumala aasta mererõõme nautimas käime, võtsin ma reedel töö juures lahti palju kiidetud Kauksi puhkeküla kodulehe ja hakkasin asja uurima. Tavaliselt ma töö juures muidugi netis ringi ei lenda, tööd on piisavalt palju ja huvitav on ka, aga vahepeal on vaja rutiinist välja tulla ja ennast tuulutada ka teistel lehekülgedel.

Ja ega aega raisata ei olnud. Oli tundide küsimus, kus oli vaja asi ära otsustada. Teada oli, et laupäeval tuleb imeilus ilma, ideaalne rannapuhkuseks ja see asi ole meil ju veel tegemata. Lubatud oli lastele ammu, et mereäärde me läheme ja kindlasti ööbimisega.

Viimasel Poola tripil sai aga Steni telk paraja põntsu, nii et ma ei kujutanud hästi ette, kuida me ele ööbimise korraldanud oleks selles räbalas. Viskasin pilgu peale internetis müüdavatel telkidel. Tohutud soodukad igalpool, nagu alati. Õ neks ei olnud mul ühel kontol korraga eriti palju raha, vaid igal natukene, nii et telgi ost langes plaanist välja. Palju soodsam ja mugavam oli võtta Kauksis kämpingud kogu meie seltskonnale.

Mõeldud tehtud. Tegin broneeringu ja sain välkkiirelt vastuse, et meie viieliikmelisele seltskonnale on kohad täitsa olemas. Tööpäeva tegin rahulikult lõpuni ja kihutasin koju laste ja ujumisriiete järele. Lapsed muidugi arvasid, et ma teen nalja. Nad ei suutnud oma õnne uskudagi esiti. Ma teen nalja küll üsna tihti (või siis valetan, kuidas soovite), aga sel korral oli mul omal ka tahtmine päris üks päev päikese käes peesitada ja miks mitte ka sel suvel esimest korda vette minna. Ma armastan päikest liiga palju ja sel suvel pole mul eriti võimalust olnud enda nahka kõrvetada. Mõnes mõttes olin ma sellega rahul, sest nahavähist räägitakse liigagi palju viimasel ajal ja sünnimärke on mul ka liiga palju ja imelikke. Ei oleks üldse hullu olnud, kui ma kontoris edasi kopitanud oleks.

Aga asi oli otsustatud selleks korraks. Mis tehtud, see tehtud. Sättisime Navi kodus paika ja meie teekond ca. 200 km võis alata. Aeg oli meil piiratud, pidime õhtul hiljemalt kella 9-ks kohal olema, et kämpingu võtmed ja voodipesud saada.

Mul polnud aimugi, kust kaudu meie tee kulgeb - kas läbi Viljandi või Tartu. Nii tuhm olen ma küll Eesti koha pealt. Minu reisid jäid kõik aega, kui ma veel plika olin või olen ma sõitnud vaid Pärnu suunal.

Minu rõõm oli piiritu, kui teekond kulges otse läbi Rõngu. Rõngu Pagar ju seal. Ma tean küll ja teadvustan endale, et iga amps saiakest on mulle liig, aga ma astusin sinna sisse, laste pärast. Nad olid ka ju söömata ja reis läheb ikka lõbusamalt, kui sõidu ajal süüa. Korjasin suulised tellimused kokku ja läksime Meenaga asja uurima. Ma pean ütlema, et sel kellaajal oli valik üsna kesine ja nende saiakeste kvaliteet on kõvasti langenud. Kivi Pagar on pikalt ees. Minu õnneks muidugi. Lapsed said oma soovid, mina leppisin pätsi leivaga. Tuli oli meil kogu aeg takus, aega molutada ei olnud.

Trass oli uus ja huvitav. Lastel oli muidugi palju äratundmisrõõmu, sest nemad on kooliga ka ikka ühes ja teises kohas käinud. Tee viis otse läbi Tartu linna ja see vimane ots Tartust oli ikka kõvasti muutunud. Uued korterelamud ja puha modernne värk. Väga ilus.

Maastik oli hoopis midagi muud, kui meie kandis. Eriti Peipsi kanti jõudes. Pikad sirged maanteed. Lase nagu siidi. Kalaputkad teede ääres, kohanimed naljakad, ühtki Maximat ega Konsumit teeääres näha ei olnud. Ainult harvad küla poekesed ja paar tanklat. Selline üsna mahajäetud kant.

Kauksi leidsime ilma suuremate sekeldusteta kohe üles. Olime 15 minutit enne üheksat kohal. Saime oma pesud, võtmed ja paar näpunäidet, kuidas asi seal toimib ja läksime oma majakesi uurima. Minul oli mingi pisike aim kämpingutest lapsepõlvest juba olemas, aga lapsed nägid midagi sellist küll esimest korda elus. Aga neile meeldis. Stenile oli sõna "kämping" täitsa uus, tema kasutas alguses lihtsamat sõna, "vagun". Hiljem hakkas talle juba uus sõna ka kinnistuma.


Seadsime endeid sisse - Mete ja Sten läksid kahesesse, meie Stigi ja Meenaga kolmesesse majja. See asi lahenes ootamatult valutult.

Esimese asjana tegime tiiru randa, et kindel olla, mis meid järgmine päev ikka päris ees ootab. Ilus oli, väga ilus. Kõik oli olemas - liiv, vesi ja üsna kindlalt ka kuum ilm ees ootaval päeval.




Lapsed solberdasid jalgupidi vees, Stig oli kaelani märg juba. Vägisi tahtsid vette ronida. Ma soovitasin neil kiiresti magama minna, tuleb uus päev kiiremini ja saavad randa nagu kord ja kohus. Sellega oldi nõus. Lapsed olid üldse kuidagi sõnakuulelikud ja taltsad, vist sellepärast, et ma nii hirmsasti pingutan nende pärast. Tahavad teinekordki minuga midagi ette võtta, neil ju autojuhti vaja, kes neid mööda ilma ringi sõidutaks :D

Tegime enne magama minekut pisikese eine asjadest, mis me endale kaasa krabanud olime ja läksime magama. Pisikene action korraldati ka kämpingu naabrite poolt - nende isiklik peretüli või midagi sellist - liigsest alkoholist. Aga see käis asja juurde. Meena oli nii õhinas, jooksis ukse juurest akna juurde, et ikka kuidagi pilti ka näha. Ainult hääl ei olevat piisav tema jaoks. Aga alles hommikul nägi ta pilti ehk siis kes osatäitjad olid. Vat mis last huvitab, ikka seebikad. Metest ja Stenist ma üldse ei räägigi, nende kämpingu aken näitas lausa otsepilti. Igav igatahes ei olnud meie esimene õhtu.

Hommikul magasime niikaua kui tahtsime. Kuskil 11 ajasime endid randa. Selleks ajaks olime pestud, kammitud ja hommikusöögi ka sööklas söönud. Viiele inimesele kulus kergeks hommikusöögiks pea 20 eurot. Kui võrrelda nüüd minu töökoha toitu ja sealset, siis ma ausalt ütlen, et tatraputru see Kauksi kokk küll elus näinud ei ole. Oli keedetud lihtsalt tatar. Minu silmis on tatrapudru ikka piimaga keedetud. See selleks. Võileivad oli see eest täitsa söödavad. Aga kallis krt. Üksi veel kannatab ära, aga kui sa pead sellisele armeele kõhud täis saama, siis peab rahakott ikka puuga seljas olema. Õnneks lapsed olid arusaajad ja keegi midagi ulmelist ei nõudnud.

Päeva peale lubasin neile veel "kallid" jäätised ka (eriti rammus jäätis koonuses maksis 2€), sest kui juba kodust välja on tuldud, siis las lapsed saavad vähemalt jäätist. Suvi ju. Arbuus oli meil omal kaasas. Sellest ei saa vist isu iialgi täis.

Kui juba laristamiseks läks, siis rentisime päevitustoolid ka, 3€ päev tükil, kolm tooli. Oi kui mõnus oli seal päevitada, kõhuli või selili, ei mingit liiva külje all. Jagasime toole sõbralikult ja suurem osa lastest oli niikuinii kogu aeg vees. Isegi mina sain enne õhtut vette ja tõesti oli soe.






Kahjuks suure rutuga ei tulnud keegi selle peale, et kodust mõni kühvel ja ämber kaasa võtta. Peamine, et telefonilaadijad kaasa said :D Ujumisrõngastest ja madratsitest tundsid ka lapsed puudust. Õnneks oli jalgpall kaasas ja lõpuks avastasime, et Sprite pudeliga saab ka vees mõnusasti mängida ja vett vedada. Teinekord oleme targemad ja Meena valis Handymannist juba mingi 4 eurise madratsi ka välja. Ei tea, kas nad plaanivad jälle kuhugile suvitama minna?

Päev oli super mõnus. Põlesime kenasti ära, mina siiamaani oigan ja kui aus olla, siis Stig on ka üsna õnnetus olukorras. Ta küll ei kurda, aga tema turi on jube.

Rannas lõpetasime seitsme paiku. Pesime endid rannaliivast sooja duši all puhtaks ja ronisime valgete linade vahele. Grillimiseks olid meil vorstid ka kaasas, aga grillimisalusele ei mõelnud keegi. Seega sõime vorste külmalt ketšupiga. Polnud ka viga näljaga. Kõhud täis, kustusid Meena ja Stig üsna kohe. Päev ikka väsitas korralikult ära.



Järgmine hommik plaanisime asju pakkima ja koju sõitma hakata. Mete ja Sten magasid hommikusöögi maha, mida ma ka rahumeeli teha lasin. Oligi kergem nii mulle kui rahakotile kohvikus käia...vaid kahe lapsega. Nautisime terrassil hommikukohvi ja putru. Pudru oli jällegi vägagi si*tasti tehtud. Kõige lihtsama neljaviljahelbepudru keetmisega ei saanud isegi sealne kokk hakkama. No ma ei tea. Pole sõnu. Ainuke miinus selle Kauksi puhkeküla kohta.

Metele ja Stenile võtsime paar võileiba ja moosipalli hommikusöögiks ja hakkasime otsi kokku tõmbama. Viisime voodiriided ja võtmed ära. Kahe ööbimise eest maksime kokku 82 eurot, milles oli ka auto parkimine. Sellise rahvahulga juures polnudki väga hull, ega odavamalt polegi võimalik. Jäi ära telgi mure, voodiriiete kaasa vedamine ja ebamugav magamine lageda taeva all. Äge oli, väga äge.

Sten ei saa aru, miks neid klassiekskursioonide aeg muusemitesse veetakse, võiks ka sellisesse ägedasse kohta ju ekskursioonitada. See on muidugi puhtalt Steni emotsioon. Talle ikka väga meeldis ja loomulikult oleks klassikaaslastega veel eriti lahe. Aga kas õpetajal ka lahe on, on juba iseküsimus. Ega see lihtne aktsioon poleks.

Et kohe otse mitte koju minna kui juba kodust välja tuldud sai, põikasime ka Suurele-Munamäele. Jällegi, minu lapsed olid seal esmakordselt ja ahhetasid küll. Läks asja ette. Lisaks nägime veel tormikahjustusi Kuldre kandis, aga päästemasinad olid juba suuremad kahjud ära likvideerinud. Põhitormi ajal olime meie teel Munamäele ja jäime kõige hullemast õnneks puutumata. Seiklus missugune:)


5. juuli 2016

Lennukad plaanid

Ma sunnin ka ennast täna arvuti taha. Kohe kuidagi ei jüua viimasel ajal ise midagi kirja panna, kuigi peas on mul kõik valmis mõeldud, mida kirjutada tahaks. Kui ükskord aega saan, on tuhin juba üle läinud, une aeg ja vaba aeg raisatud igasugu pahna lugemisele, mis netis ette jääb. Kõik pole päris pahn, aga enamus. Ja nii need päevad lähevad.

Täna on mul natuke rahulikum õhtu, sest Stig oli lastaiast kodus, ilma lõunauneta ja seepärast tema juba magab sügavat und. Eile hakkas ta pealelõunal lastaias oksendama ja seepärast jäi ta täna koju.

Minu tööl käimist see ei sega, sest Sten oli lahkesti nõus päeva Stigiga veetma. Magasid nad kümneni ja edasist ma ei teagi. Kui mina koju jõudsin, oli kogu muru niidetud, pesumasin käis ja üldsegi oli kõik majapidamine kontrolli all. See polnud küll 100% Steni teene, aga ma ei tea, kas igavusest või millest, käib "eks" siin minu majapidamises kogu aeg tegutsemas. Talle vist meeldib siin. Ega mul selle vastu midagi ei ole ka. Ma ei jõuaks iial ise, nõrga naisterahvana, oma asjadega siin mäele.

Meenaga on meil nii välja kujunenud see suvi, et tema veedab suurema osa ajast vanaema juures. Õhtul töölt tulles võtan ma ta koju ja magamisajaks läheb ta jälle vanaema juurde, et ta hommikul ilma minuta tõusma ei peaks. Päeva veedab ta vanaemaga ja siis jälle kõik kordub. Nädalavahetustel on kodus või kolame kõik koos ringi kuskil. Nagu näiteks eelmisel nädalavahetusel, kui Kauksis veetsime oma vabad päevad.

Ema mul küll mainis Meenale siin ükspäev, et ega ta mingi lapsehoidja ei ole, aga ma väga loodan, et ta tegi nalja. Ja kui ei teinudki, siis peab Meena oma asjad pakkima ja sammud koju seadma. Aga loomulikult on mul natukene kergem, kui ta ema juures on. Pole päeval muret, kuidas ta hakkama saab ja kas kõik korras on. Ta on ju ikkagi pisikene alles päevad läbi kodus olemiseks. Jah, on küll Sten ja Mete, aga nad ka ju alles lapsed. Nemad pole huvitatud Meena karjatamisest. Stigi on nad nõus korra nädalas valvama, sest on kujunenud, et ühe päeva on ta lastaiast igal nädalal koju jäänud. Oi kui lihtne päev see mulle on. Tõusen ja olen ainult enda päralt. Uskumatu tunne, kui ei pea kellegi järel passima. Lihtsalt teen omi asju ja lähen tööle.

Väga muretu mu elu pragu muidugi ei ole. Mul südamel ikka meie pliidi ehitus, mis peaks õige pea pihta hakkama. Kredexi raha on meil kasutada veel ca. 500 eurot, ülejäänu pean ise finantseerima. Mul oli pisikene varu ka kogutud, aga selle lõime Saksamaa reisil sirgu. Ettenägematud väljaminekud, sest reisi meil ju ette nähtud ei olnud sel aastal. Pealesurutud puhkus ja oli vaja ju juhust kasutada.

Ok, mis läinud, see läinud. Suur osa pliidi materjali on juba olemas, maksta on vaja tööraha ja mõned pliiditarvikud. Selle vean vast palgast ka välja. Aga mu unistused on natuke suuremad. Ma tahaks korraga ka köögipõranda lasta soojustada ja üldsegi köögi sama ilusaks teha lasta, kui meie ülejäänud maja. Ja kirss tordil oleks uus köögimööbel. Võiksin veel edasi unistada, aga esialgu on vaja pliidiga ühele poole saada.

Olen mõelnud pangast laenu võtta, et kõik muretult enda soovide järgi korda teha. Käisin siis internetipangas  vaikselt maad uurimas ja minu unistused purunesid. Ma ei ole küll nõus 1500 euri lihtsalt intressideks pangale maksma. Nii mu arvutused näitasid. Mul on ka plaan B, kui see ei tööta, siis pöördun plaani A juurde tagasi või elame edasi ilma uue köögita. Kõik on valikute küsimus.

Ja kõige suurem mure on sellega, kui mul see vajalik raha olemas oleks, siis on jube keeruline ja närvesööv leida kiire ja tubli töömees, kes kõik minu unistused teoks teeks. Raha võib ju olla, aga rahaga üksi ei ehita. Aga ma häälestan ennast iga päev selles suunas, et need asjad jutti saaks.

Niikaua võite köögimööbli nippe jagama hakata. Ise olen ma seda meelt, et minu uus köök võiks olla Ikeast pärit. Seal on nii lahedaid lahendusi ja mulle käiks küll. Siiani olen 16 aastat Poola mööbliga hakkama saanud ja omaarust on mul väga armas köök, kui ta korras on :D


Sellised lennukad plaanid mul veel selleks aastaks. Eks näis, palju ma täide viia jõuan ja võimeline olen. Lapsed igatahes loodavad minu peale, nagu alati:)




24. juuni 2016

Reisimuljed

Teen siis pisikese kokkuvõtte meie kiirest reisist Saksamaale. Kiirest selles mõttes, et kohapeal saime olla vaid ca. 3 päeva (2ööd).

Kilomeetreid läbisime  ca. 3655, kütust ostsin 274,15 € eest. Kõige odavam diisel oli Leedus, Saksamaalt ostsime diislit hinnaga 1.07€. Poolas oli odavaim diisel 4.08 PLN-i. Lätis Valmiera lähedal oli ka alla eurost diislit. Raha kulutasime 6 inimese peale ca. 1500 eurot. Alles jäi ka, mis on eriti märkimisväärne.

Erilist rõhku panime söögile. Kõik said seda, mille järgi isu oli. Niiõelda väljas sõime vaid ühe korra - Dönerit (4×4.50€). Kui peatuse tegime ja küsisin, kes jäätist soovib, siis ega erilist vaimustust ei olnud. Hea märk iseenesest ju. Mis imestama pani, siis tankla peatuste ajal soovisid kõik Lattet e. siis piimakohvi.

Sõitsime rahulikult, tegime peatusi, kus ise soovisime ja kolasime tahtmist mööda. Sihtkohta jõudmiseks kulus sellise tempoga kaks päeva. Autos pidime samuti magama kaks ööd nii minnes kui tulles. Igal oli oma koht, külm ei olnud ja uni tuli kohe, kui seisma jäime. Mõned tunnid magatud, sai jälle edasi sõidetud.

Mänguväljak-jõusaal suure magistrali ääres (Poola)











Startisime neljapäeval ca. 20:30, kohale jõudsime laupäeva ennelõunal. Seadsime ennast sisse ja et aega mitte raisata, tegime kohe ühe Aldi-Lidli-Kiki jne. tiiru.

Pühapäeva kasutasime kirbuturul käiguks. Poed ju siis kõik viimseni kinni. Meena ja Stig jäid issi kantseldada. Saime mõnusalt suuremate lastega käia kus tahtsime. Ene koju minekut käisime veel maasikapõlus ja võtsime kojugi maasikaid kaasa. Mitte Eestisse...ei, ei. Ikka Saksa ajutisse peatuspaika.





Samal õhtul tegime ka küla peal tiiru - käisime surnuaias, mänguväljakul.









Järgmisel päeval, nagu ma juba mainisin, käisime kirbuturul. Mitmel erineval. Sattusime ka ühele küla kirbuturule, kus iga majapidamine müüs oma hoovis mittevajaminevaid asju. Meie ostud:

Hantlid, 5€ (Stenile)

Tõukekas, 2€ (Metele)

Kõnnikepid, 7€ (minule); kirves 18€ (Jaskarile)

Kummikud, 4€ (minule)

Ksüllofon, 7€ (Meenale)

Uued raamatud, 0,50 senti tükk
Ise ma sain veel ühe H&M-i linase kleidi 1 euroga, mis istus mulle selga nagu valatult.

Õhtul sain ma veel ühe oma unistuse täita - ühe tiiru kõndida Saksamaa pinnal, oma tuttuute kõnnikeppidega. Tegin tiiru ühe lähedal asuva järve ümber. Stig ja Meena olid samal ajal issiga sealsamas järve kaldal asuval mänguväljakul.



Ostudest. Superhinnaga sain tüdrukutele uued originaal Crocsid. Varssavi SportsDirect-ist. Sealt sai Mete endale ka Nike spordirinnahoidja, pikemad jooksupüksid ja lühemad jooksupüksid. Mete sõbrannale tõime samast poest tagasi tulles ka ühed NikePro lühikesed jooksupüksid, samasugused, nagu Mete endale ostis.
Hind al. 6€, pole paha:)

Jätkan oma postitust päev hiljem. Vahepeal oleme Jaanijooksul käinud ja Jaanituligi on peetud. Ja mis põhiline, vesi on tagasi. Meil tuleb kraanist ilus puhas vesi. Pesumasin tötab, nõudepsumasin käib. Vannitoa lõin läikima, köök on enamvähem, pesud kokku lapitud, Meena riidekummut sorteeritud. See on see, kui üle nädala pole lillegi kodus liigutatud. Teha on veel omajagu.

Püüan selle postitusega lõpule jõuda, sest uued teemad tulevad peale.

Ma endamisi mõtlen, et kui Marina peaks seda postitust lugema ja nägema, millistest mõttetutest ostudest ma kirjutan, siis tea, et mis teha. Oleme tavalised keskmised eestlased, palju rahvast ja püüame ennast nii hästi majandada kui suudame. Kui ma üksik inimene oleks, ei ajaks ma eales sellist tavaari kokku. Ostaksin jooksvalt ja kvaliteetset.

Nagu näiteks hambaharjad, pastad, duśigeelid, prügikotid, nõudepesumasina tabletid, kassitoit.

Kui kahene pakk hambaharju maksab ikka 65 senti, siis miks ma peaksin Eestist topelt kallimaid ostma. Neid kulub meil üsna palju. Sama hambapastaga. Paradontax on minu pikaaegne lemmik. Eestis maksab tuub üle 5 euro, Saksamaalt Rossmannist sain 3.45 €. Dušigeeli pudel maksab tavahinnaga 55-89 senti ja seda kulub meil ka parasjagu. Varu on aastaks kindlasti olemas.



Kassitoidu konserv (415g) Lidlis 35 senti, meil keskmiselt 65. Kuivtoit kilo Aldis 89 senti, meil alla euro naljalt saada pole. Ruumi kokkuhoiu pärast valasime krõbinad pappkarpidest ühte suurde kilekotti.



Meenale sain imeilusad kummikud sügisese poriga kooliskäimiseks. Deichmanist 19.90€.

Digitaalne veekeetja LED tuledega. Saab valida vastavat veekraadi ja vastav värv annab kraadist märku. Poolast Biedronkast ca. 25€ (1,7 liitrine).


Aldist vaatasid mulle vastu 10 eurosed tossud ja täiesti juhuslikult olid need minu suurus. Spetsiaalsed käimistossud. Loomulikult ostsin ära.


Kunagi ammu, kui ma esmakordselt iseseisvalt Saksamaale reisima hakasin, ostsin ma omale C&A-st nahast rihmikud 19 euro eest. Olen nendega juba aastaid käinud ja igati mõnusad ja mugavad. Nüüd ma kohe ekstra olin omale plaani võtnud, et ostan midagi sarnast. Ja nagu minule loodud, sain Poola C&A-st täpselt minule sobivad ja veel allahinnatud sandaalid. Tavahind oli 19, mina sain suts odavamalt.


Stigile sain palju odavate hindadega ilusaid riideid. Kõike siin välja tooma ei hakka. Ära märgin kevadsügis jope, mis maksis soodushinnaga ca. 25€ (C&A) ja lasteaia sisejalanõud uueks hooajaks. Ei mäleta ei hinda ega poodi kahjuks.



Kõik viis last said endale uusi riideid ja jalanõusid, nii et igati asja ette läinud reis. Nüüd on tükiks ajaks rahu majas ja kõik vajalik olemas.

Kui siin ostutšekke lapata, siis jäi silma piima hind. 3,5%-line liitrine piim maksab Aldis 0,46 €. Sangria 1,5 liitrine vein klaaspudelis masab 1,49 €. Magnumi jäätis 5 tk. pakis 2,79 €. 100 nõudepesumasina tabletti 4,59 €. Goldbärchen kummikommid 360g 1,09 €.

Tüdrukutele töö juurest tõin vastavalt soovile mobiili randmekotte hinnaga ca. 5€. Endale ka ikka.


Jaskarile tegin ka väärtusliku kingi lõpetamise puhul - profi tööristakohvri. Pildile mul seda ei õnnestu saada, sest ta veab seda endaga kaasas millegipärast:D Aga pidi igati asjalik olema ja tõeliselt soodsa hinnaga ca. 70 €.

Õnnestus garaažist pakend leida...




Ongi üldjoontes kõik.

Üks ostukorv ka, millega on hea jäätist ja jahedat vajavaid toiduaineid poest osta. Poolast, ca. 10 €.