Küsimused mulle

26. detsember 2015

Kingieri

Kuna mind huvitab, mida teised kingiks saavad ja ise kingivad, siis pakun teistele ka võimaluse vaadata, mida uut Jõuluvana meie perre tõi.

Mina kinke ei teinud, kui välja arvata üks ühiskink oma lastele - integreeritud  DVD-ga moodne LAIekraan telekas ülemisele korrusele tüdrukute tuppa, kus nad saavad siis omal valikul dvd-sid vaadata. Ostetud on ka antennijuhe, et sellest telekast võiks vaatama hakata tasuta kanaleid. Ikka samm sinna poole, et elutoa teleka ees vähem rahvast oleks mind segamas, et kõik saaks vaadata ikka neid kanaleid, mida soovitakse.


Meena ja Stigi issi tegi sel aastal sellise suuremeelse pakkumise, et iga laps võib omale amazon.de-st ise kingi välja otsida. Tingimuseks oli, et hinnapiiriks oleks ca. 50 eurot lapse kohta. Mete ja Meena võisid natukene üle ka pingutada, sest neil olid sünnipäevad ka boonuseks.

Mida siis välja valiti. Meena valis nuku pea, millele saaks meiki ja soenguid teha. Lisaks veel ühe Elsa tooli. See aga oli jõudnud praagina, nii et Meena sai võimaluse veel uue valiku teha. Issi abiga said valitud pehmed kaisunukud - Elsa ja Anna loomulikult.



Sten valis välja blootooth kõlari, mida iganes see tähendab. Head "mussi tuleb küll, pole paha:D


Stigil aitasin mina valiku teha. Tema valikute juures on veel natukene suunamist vaja. Üldiselt läheb talle kõik peale, mis liigub. Autod, traktorid, lennukid. Üheks valikuks saigi "rekka", millel oli peal kaks traktorit. Sellised pisikesed mudelimõõtu masinad. Teine valik oli kvaliteetne puidust Goki toksimiskomplekt mutrite, kruvide, haamri, kruvikeeraja ja mutrivõtmega. See on tõeline hitt. Mina olen isegi sellega juba mänginud, teistest lastest rääkimata. Väga atraktiivne mänguasi. Ja ma kannatan hambaid krigistades selle meeletu toksimise siin ära. Ise ma ju tegin valiku.






Metel läks valikuga kõige kauem. Tema tegi väga kaalutletud otsuse ja mõtles oma sammud vägagi läbi ja selleks kulus tal nädal. Ega mulle see asi niiväga ei meeldi, aga on ju jõulud ja lapsed ikka soovivad südamest tulnud asju. Oeh, Metel on nüüd päris oma tahvel. Küll algeline, aga parem, kui tema telefon, millega ta siiamaani on pidanud läbi ajama. Kaaned said külge sünnipäevakingi arvelt.



Minu kõige kummalisemaks kingiks sel aastal osutus rebane. Või siis äkki karusnahk. Ei oskagi seisukohta võtta, kuidas või millisel otstarbel ma seda kasutama hakkan. Lubati ka maha müüa, kuidas ise soovin. Kink Meena ja Stigi issilt, kes mulle juba naljalt midagi normaalset ei kingi. Ja krt, kinkimata ka ei jäta. Eelmine aasta ma kurtsin ja halasin, et sain 2 eurose kommikarbi. Sel aastal ei ütle ma midagi :D


No ma ei tea....

Jah, mul on uus soeng:)
Peale "rebase" õnnestus ikka midagi normaalset ka saada...

Linane laudlina koos läbipaistva vakstuga - käsitöö emalt
Võimsam liimipüstol kohvris koos liimipulkadega - eksilt
Suur maiustuste karp (huvi pakub mulle just karp)
Lapsed said veel ühtteist, sest rõhk oligi ju tegelikult lastel. Jõuluvanagi oli kohal vaid laste pärast. Stig nii armsalt usub meil veel Jõuluvana. Teised lapsed püüdsid ennast ikka vaos hoida, et mitte Stigi jõule ära rikkuda.

Plasto järelkäruga traktor Stigile
Raamat lugevale Meenale

Kleepsuraamat Meenale

Olafi tass Stigile

Müts Stenile

Õun

Raamat Stigile

Kohver Meenale

Paljude värvidega pliiats Meenale

Pusakamm nii Metele kui Meenale
160 jupiga pusle kogu perele, nii raske on:)
Lisaks veel palju komme ja maiustusi, mandariine, veini, kinkekaarte, erinevaid lõhnu/dušigeele, ühed mängukaardid nappides riietes naistega (Jaskarile). Väga külluslikud jõulud, midagi pole õelda. Aitäh kõigile, kes ennast puudutatuna tundsid. Meie lastel oli väga vahva ja kingirohke jõul.

Nälga ei pidanud ka keegi tundma...













Head pühade jätku!

25. detsember 2015

Valmistume järgmiseks peoks

Nii, üks pidu läbi, kingid käes, külaline koju saadetud, nüüd võib hakata tõsisemalt uueks peoks valmistuma.

Täna oligi selline rahulik hetk, kus sai natukene Meena sünnipäeva dekoratsioonidega pusitud ja mõned mängud ette valmistatud. Päris mõnus oli liimida - lõigata. Homme on vaja poest natukene vajalikke komponente tuua, et saaks hakata snäkilauda tegema.












23. detsember 2015

Meie trepi saaga

Täna võib õelda, et pinge on langenud ja ma ei pea laste igapäevasele pärimisele "kunas trepp tuleb?", enam vastama.

Taedaolevalt käis Kodutunne meil siin ehitamas märtsi keskpaigas. Eile meenutasime vanu aegu ja vaatasime veel kord kogu saate koos lastega läbi. Jätkuvalt pean ütlema, et väga ilus saade oli ja tulemus on super. Tol korral lubati trepp paari nädala jooksul. Sõitsime lastega puhkusele ja mina olin üsna kindel, et kui tagasi oleme, on meil trepp olemas. Aga ei olnud.

Järgmine aeg, millal lubati, oli mais. Taas ei midagi. Mõõtjad-poisid käisid ära mai alguses ja siis viimasel filmimisel saime infot, et karkass olevat juba valmis. Probleemid olevat tööjõuga.

Septembris - oktoobris olin ma juba lootuse kaotanud ja küsisin isegi mõned hinnapakkumised trepifirmadest, et äkki saame ise kuidagi asja lahendada. Aga ei, pakkumised olid meie jaoks kolossaalsed. Asi jäi sinnapaika ja leppisime juba armsaks saanud ajutise trepiga. Vahepeal on meie alumine korrus uue ilme saanud ja eks võetud mõõdudki natukene muutunud (kipsi ja põranda arvelt).

Suurem murdepunkt tuli Kodutunde jõulupeolt, kus Sander isiklikult tuli minu juurde ja tänas mind kannatlikkuse eest (no problem) ja ütles otse välja, et jõuludeks peaks asi lahendatud olema. Ma seda eriti suurelt ei kuulutanud, sest ma polnud enam milleski kindel, enne kui ma oma silmaga seda imet näinud ei ole. Aga hea oli teada siiski.

Esmaspäeval sain kõne võõralt numbrilt, meesterahvalt, kes ütles, et kolmapäeva hommikul on mehed siin koos trepiga ja see pannakse meile üles. Vat siis tuli mulle küll pisar silma ja ma teatasin kohe lastele koos suure kallistusega. Nii hea meel oli mul. Tundus reaalne.

Ja täna, kui ma veel öösärgis ringi trippisin, olid lubatud mehed koos trepiga kohal. Mida veel tahta. Väga toredad töömehed, teadsid, mida teevad. Mõõdud isegi veel klappisid ja kõi sobis perfekteselt.

Et meil siin natukene ruumi oleks, saatsin lapsed Meena ja Stigi issiga kinno (külaline Saksamaalt). nüüdseks on trepp omal kohal, töömehed kodu poole teel ja isa abiga mööbel taaskord paika tõstetud.

Püüdsin natukene infi ka välja pressida, et natukene meie trepi tausta teada. Pärit on ta Pärnu firmast Leksa Äri Oü. Omanikul olevat süda juba ammu kriipinud selle venimise pärast ja ta pingutas selle nimel, et veel vana aasta sees südamelt ära saada suur  murekoorem ja üks pere õnnelikuks teha. See tal 100% õnnestus. AITÄH!

Kodutundele aga palju jõudu ja et neil jätkuks tahtmist veel paljusid peresid aidata ja neile uut jõudu edasiminekuks süstida:)















Enne
Nüüd



15. detsember 2015

Kodutunde jõulupidu


Jõulupidude hooaeg on avatud. Iseenesest mõistetavalt saime ka meie sel aastal kutse Kodutunde jõulupeole. Kuigi rahaline seis polnud kiita, leidsime võimaluse kohale minna. Pere toetusel ikka. Viimase otsustava tõuke andis minu isa, kes oli lahkelt nõus meiega selle seikluse kaasa tegema vaatamata sellele, et ta on üsna palju räsida saanud viimasel nädalal.

Igatahes andsin Kodutunde assistendile 6 inimest kirja - mina nelja lapsega ja isa. Autos said kohad täidetud ja sõitu alustasime kella 11- ne paiku. Enne aitasime veel isal riided selga, sest tal on tõsised raskused enda riietamisega. Lõpuks paistis ta nii hea välja, et võõras silm ei oska aimatagi, et kõik pole päris nii nagu võiks.

Lapsed sel päeval kooli ja lasteaeda ei läinud, et välida liigset stressi. Nad on väga tublid kohalkäijad alati olnud, seega ma loodan, et suurt muret sellega ei olnudki.

Suuna võtsime Pärnu peale, sest Pärnu poolt Tallinnasse sisenemine soovitud linnaossa (Mustamäe) oli kõige lühema trassiga, 200 km. Pärnus tegime Kaubamajakas peatuse, kust me ostsime teepeale kaasa natukene näksimist. Selle peale kulus ca. 20 eurot ja sinna sisse mahtus ka 5 eurone jõulukink Mete klassiõele (klassisisene loosipakk).

Kasutasin soodsat juhust ja hüppasin tüdrukutega läbi ka Kaubamajaka Ökopoest. Mul on juba jupp aega põhi peal kookosrasval, mida ma igal hommikul omale näkku määrin ja päris tüütu on purgipõhja kaapida. Pooeliirisest purgist on jätkunud üle aasta. Tegin  ca. 10 eurose kulutuse ja ostsin uue värske kookosrasva. Tikrile jätsin poodi ka pisikese pakikese, mis peaks tema perele natukene jõulurõõmu pakkuma, vahelduseks ökopiparkoogitaignale ka niiõelda klassikalist varianti :)

Hakkasime siis autos kohe kaasaostetud pitsat sööma, aga teenindaja oli pitsa vaid neljaks lõikunud. Lootsin kindalaekast ühe noa leida, aga oh üllatust, mis vaatepilt meile sealt hoopis avanes. Saime kõva kõhutäie naerda, nuga me otsima sealt hiirepesast ei hakanud. Õnneks olid auto dokumendid puutumata jäänud. Seal need kaks kinnipüütud hiirt siis elasidki:)


Teeolud muutusid peale Pärnut päris hirmsaks. Ainuke pluss oli veel, et väljas oli valge. Sadas lõrtsi ja väga palju liiklust oli. Õnneks ei olnud meil kuhugile kiiret ja sõitsime vastavalt võimetele ja väga hoolikalt. Kuigi tihti sellest ei piisa, kui kuulata, mis liikluses toimub. Keegi jobu võib iga kell su sandiks sõita...heal juhul.

Happy-Fly Batuudikeskuses olime aegsasti, enne poolt nelja. Ürituse algusajaks oli 16:00. Enne meid olid juba mõned pered kohal, tuttavad näod. Kõik tundus rahulik. Lapsed hakkasid kohe atraktsioonidega pihta. Stigi terve õhtu möödus lükatava auto seljas, millest ta hetkekski ei loobunud. Keskus oli kaetud vaipkattega ja välisjalanõud jäeti koridori. Enamus rahvast liikus ringi sukkis - sokkis. Kui meie omi riideid-jalanõusid ära võtsime, olid kõik nagid ja nurgad veel vabad. Vahepeal oli aga rahvast niipalju kogunenud, et koridor paistis välja juba hoopis teistmoodi, kui alguses. Kusjuures see ei olnud ainukene sissepääs ja võimalus riideid riputada. Kuuldavasti oli kohal ca. 800 inimest. Ühendatud oli nii Kodutunde kui ka Nõmme Kalju jõuluüritus. Jalgpallipoisse oli iga nuka peal.


Edasi ma rohkem ei kirjutaks, vaid lisan pildid. Televisioonist tuleb põhjalikum saade sellest üritusest ja keda huvitab, vaatab-kuulab edasi sealt.















Keskusest lahkusime enne üheksat. Parklas lasti veel üks mõnus sahmakas ilutulestikku õhku, mida me ka veel enne lahkumist imetlesime. Ilus oli.

Stig oli vapper. Ilma silmatäitki magamata, vahetpidamata ringi sebides, pidas ta väga eeskujulikult ennast üleval. Lapsed liikusid Batuudikeskuse ruumides vabalt ringi, mingit hirmu, et keegi tänavale satub, ei olnud. Selline oma maailm oli ja lapsed orienteerusid väga hästi. Kui me silmist kadusimegi, siis midagi hullu sellest ei jutunud. Päris iseseisvalt tegutseti.

Tagasiteel olid ilmaolud super head. Liiklus peaaegu olematu ja kodus olime natukene enne keskööd. Tuba oli soe (aitäh Jaskar) ja pikka juttu ei olnud. Järgmine päev oli vaja vara tõusta ja kooli/lasteaeda jõuda.

Lapsed olid väga rahul oma päevaga...järjekordselt:) Isa ka loomulikult. Mulle tundub, et talle meeldib meiega seigelda.

14. detsember 2015

Käib töö ja vile koos

Kui mõni siin arvab, et ma päevad läbi puhkan ja tööle minna ei viitsi, siis ma pean seda inimest sõna otseses mõttes idioodiks. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati päeval magada sain. Tavaliselt, kui lapsed koolist tulevad, on mul soe söök valmis, toad köetud, pesu kas siis pestud või kuiv pesu kappidesse pandud (kuuel inimesel on seda rohkem kui piisavalt), toad korras, kassid toidetud...ühesõnaga on mul alati kõik korras. Mingeid suuremaid koristuspäevi mul siin ei toimu, mul on piisavalt aega, et kõik jooksvalt korras hoida.

Lastega koos luban ma omale pisikese hingetõmbe hetke. Siis me istume ja uurin nende koolimuljeid. Ja varsti ongi aeg sealmaal, et on vaja minna kas siis poodi, mõnda huviringi last viima või lihtsalt lasteaeda järgi lastele. See võtab omajagu aega ja pole üldsegi mingi lihtne töö. Meenaga on lihtne. Tema paneb ennast ise riidesse. Vahest ta küll latrab ja venirab, aga enamasti saab temaga lihtsalt. Stigiga on ka teised lood. Temaga on tegemist rohkem. Põhiline aur läheb mul tema tagaajamisele ja tihti paeluvad teda teiste laste kaasa võetud autod, mis ahvatlevalt riietekappidest välja paistavad. Küll on tal siis masinat vaja  vaadata ja teist katsuda. Eks ma püüan siis tema tähelepanu mujale juhtida ja katsun ta kuidagi riidesse saada. Päris kaua aega kulub mul temaga.

Koju jõuame pilkases pimeduses. Siis toimub pisikene söömine ja lihtsalt koosolemine. Telekat vaatame haruarva. Olen püüdnud ikka ka heegeldada, et päevatekiga ükskord juba ühele poole saada. Pole enam palju, natukene üle 10 lapi on teha. Jõuluks luban, lõpetan ära.

Magama läheme üsna varakult, sest lugeda tuleb ka unejutt. Seda ei ole mõtet niisama möödaminnes teha, lapsed peavad olema magamiseks valmis säetud, sest kui jutt loetud, peab olema öörahu. Ja see töötab, isegi Meena puhul. Ilma vaidlemata minnakse ära oma tuppa ja on vaikus.

Selline lauspuhkus on mu tavaline päev. On ka natukene teistmoodi päevi, aga alati ikka tegevusi täis. Käed rüpes pole ma küll istunud, nagu mõni arvab.

Täna tegime päris suure tiiru metsas. Stig tegi seda ikka ja jälle oma jooksurattaga, kuigi me soovitasime tal mõnes rägastikumas kohas ratta maha jätta, aga ei, tema ei loobunud oma rattast.


Kuuseotsingud osutusid keerulisemaks, kui me arvanud olime. Meil oli Steniga kapitaalselt erinev nägemus kuusest. Lõpuks ma sain juba aru küll, et ta püüab mind tõgada kui ta igat niru kuuske soovitas või siis suurt ja jurakat. Peale mitut tundi otsismist võtsime ühe enamvähem kuuse moodi asja ära. Isegi ühele nõule saime. Aga kui kuusk maha saetud oli ja paremini välimus näha, siis Sten eriti rahule küll ei jäänud.



Lubasin, et kui teda vähe tuunime ja lühemaks lõikame, pluss veel ehted, pole tal häda midagi. Niikaugele me aga ei jõudnudki. Me ei suutnud leida kuusejalga. Mitu aastat pole juba vaja läinud ja seal, kus me ta olevat arvasime, seda polnud. Nüüd tuleb siis uus jalg muretseda. Mis sellised asjad tänapäe al maksavad ja millised välja näevad, pole aimugi. Lubasin, et me viime ennast Koduekstras kõigega kurssi kui võimalus tuleb. Kuusk peab niikaua õus olema. Mõnda aega väljas hoidmine pidavatki kuusele hea olema enne tuppa viimist, okkad pidavat kinni jääma. Seega meil on aega.

Kui me tuppa saime, jäi Stig veel õue liivakasti mängima. Ma naudin seda lausa, kui laps väljas omale tegevust leiab. Mis saab olla veel parem, kui värske õhk.

Mete oli vahepeal käinud tahvlis ja lugenud minu hommikust postitust. Seisis köögiuksel, käed puusas ja nõudis glasuuriga piparkooke. Mina olevat lubanud täna glasuuri ka. Einoh tore, kui laps loeb, see teeb vaid rõõmu. Palusin tal laua puhtaks lüüa ja taignamati välja otsida. Hakaku siis pihta. Nii ma sujuvalt rakkes olingi jälle. Mete vorpis ühe pannitäie karusid ära ja sinnapaika see asi jäi. Mina tegin siis rõõmsalt edasi. Lootsin ikka, et glasuurist pääsen, aga ei. Mete hoidis silma peal kogu aeg. Tegin siis loomulikust intelligentsist glasuuri valmis. Suhkru jahvatasin veel kohvimasinaga. Meena muudkui kiitis, kui andekas ma olen ja et ma võiks pagariks hakata. No ausalt, hea, kui ma oma perelegi küpsetada jõuan. Aga Meena on armas, et ta nii innustab mind.

Glasuur sai mõnus sidrunimahlane. Kumas küll läbi, aga hiljem, kui ma lugesin Maasektori blogist, kuidas päriselt glasuuri tehakse, siis sain aru küll, miks meie glasuur lumivalge ei olnud. Munavalge vahustamine ei tulnud mulle pähegi. Teinekord olen targem.

Saime meie Hiinast tellitud glasuurisüstlad ka ära proovida. Päris head olid. Täitma peab ainult tihti, kiirelt saab tühjaks. Täna me mingit kunsti ei teinud. Igaüks käis ja nuias, et saaks ka glasuuritada ja just ekstra oma piparkooke ja ikka palju glasuuriga. Kõik said "käe valgeks" ja ma ütlen, et kui piparkoogid on niigi head, siis glasuuriga on kohe eriti maitsvad.


Kui kilo tainast oli küpsetatud, panin ma kohe uue taigna hakkama. Ma olen tänavu vist juba 30 kilo home made tainast teinud. Kogu aeg on kapis varu. Hea külakostiks kaasa anda.

Kui ma tänast tainast tegin, siis ma taipasin, et eelmisesse partiise unustasin ma munad panemata. Midagi aru saada küll ei olnud ja tagasiside järgi otsustades oli kõik parimas korras. Nii et saab ka ilma munadeta teha. Minu taignasse läheb ainult suhkur, vesi, jahu, sooda ja piparkoogimaitseaine ja kui meelde tuleb, siis muna ka:)

Lõpuks tõin panipaigast veel kaks kasti raamatuid ka tuppa sooja ja sorteerisin raamaturiiulisse. Mul oli pisikene sportlik huvi ka ikka, sest lootsin meie pere jõululuuletuste raamatu ülesse leida. Sealt oleme me salme õppinud juba päris ammusest ajast. Ja ma leidsin selle päevinäinud raamatu, millel kaani enam ei ole, aga vahvad luuletused on sees täitsa olemas, igale eale. Viimane aeg hakata luuletusi õppima.


Üks näide ka...

13. detsember 2015

Metsa kõik

No nii, mina jälle "online" :D

Ema tuli täna murelikult vaatama, kuidas ma ennast tunnen peale sellist materdamist kommentaariumis. Kell oli juba kümme ja mina ikka veel voodis. Pole eriti tavapärane. Olen ju hommikuinimene. Ja üldsegi ütles lilleriin kõik väga kenasti ära ja nii ongi. Elu läheb edasi.

Põhjus, miks ma veel põõnasin, oli aga muus. Öösel sain isalt telefonokõne ja pidin talle taaskord appi minema. Miks ja mis asjus, jätan oma teada, liiga jälk. Aga tunne oli küll selline, et ajal kui ma Saksamaal Opat hooldasin, pidin ma viimasel ajal alati poolunes magama ja iga krõpsu peale reageerima, et õigel ajal appi jõuda, kui Opal midagi juhtus. Lõpuks muutus see ikka väga kurnavaks, eriti pisikese beebi kõrvalt.

Nüüd on sama muster isaga, ainult et vaja ei ole teisele korrusele joosta vaid 15 kilomeetrit sõita. Praegu on see veel okei, aga kui see igal öösel juhtuma hakkab, siis on küll paha lugu.

Peale öiseid seiklusi lubasin ma endale seega natukene kauem magamist, kuigi ega see pikalt magamine eriti asi ei ole. Rohkem enese piinamine. Lapsed muudkui käisid ja pärisid, millal ma üles ärkan ja neile putru keedan. Katsu siis magada. Peavalu tekkis hoopis. Aga kui ema siia juba tuli, siis sain ka mina voodist välja.

Nüüd on juba palju korda aetud. Pesumasin ja nõudepesumasin tegutsevad, minul sedajagu rohkem vaba aega. Kõige rohkem rõõmu teeb mulle, et Stig sai oma nr. 2 hädaga ühele poole ja elu on kohe palju ilusam. Nii minul kui ka temal. Lastega panime plaani paika, et läheme metsa kuuske otsima. Vaatavad  veel oma "Turbo" multika lõpuni ja siis läheme kõik üheskoos ja teeme ühe mõnusa metsaretke. Jala. Siiasamma oma kodumetsa. Sten tuleb saemeheks, meie läheme lihtsalt seltsiks. Tuleb ikka elus kuusk tuppa tuua, kuhu me muidu kingid paneme...ikka ju kuuse alla.

Veel plaanime me Kaisa toodud piparkoogivormid ära testida. Kohe kutsuvad piparkooke tegema. Äkki jõuame sel korral glasuurini ka.


Ja et täna Luutsinapäev on, siis oleks hea, kui ma natuke koristada ka jõuaksin.

Ilusat 3. adventi!